Liik nr 19: põldlõoke

Kevad on olnud üsna heitlik. Kui nädalapäevad tagasi sai üle +10 kraadist kevadilma nautida ning õhk oli paks linnulaulust, siis nüüd peavad meile saabunud kevadekuulutajad oma laulukanalid tagasi tõmbama ja selle asemel külma talveilma trotsima. Pildikütina huvitusin kaadrist, kus korraga pildil nii lõoke, kui lumi. Möödunud nädalavahetusel selle ka sain. Lindudest muidugi kahju, kuid kui see talve pikendus lühiajaline nähtus on, siis saavad rändurid ehk ikka hakkama. Märts 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 18: sõtkas

Sõtkast võib meie vetes näha aastaringselt, nii merel, kui ka jõgedel. Pilt tehtud narva jõe ääres, loojangu ajal, mil kollased päikesekiired juba lindude valget sulestikku värvima hakkasid :). Märts 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kohtumine saarmaga

Mõned postitused tagasi andsin juba väikse vihjena teada oma kihvtist ja emotsiooniderohkest kohtumisest Narva jõe ääres toimetava saarmaga. Mõtlesin antud kohtumist ka detailsemalt kirjeldada, kuna see oli minu jaoks vägevaid emotsioone tekitav. Seega, tänane postitus tuleb ilmselt keskmisest pikem ning rohkemate piltidega :).

Ehk siis sai märtsi alguses käidud narva jõe ääres linde piilumas. Olin seal paar tunnikest, kuni päikeseloojanguni. Olles just näinud, kuidas üks jääkoskel mu nina all konnaga mässas, olin saadud pildiseeriast väga liigutatud, kuna polnud varem seda hetke näinud. Pikemalt saab selle kohta lugeda sellest postitusest. Peale seda tabasin end mõttelt, et siin oleks reaalselt võimalik ka saarmaga kohtuda. Ei läinud kaua mööda, kui saarmas oligi mu lähistel :). Näide, kuidas unelmad ja mõtted su nina all realiseeruvad :D.

Seal tundus olema rikkalik söögikoht, kuna narva jõkke suubuv oja oli ilmselt paljude konnade talvitumispaigaks, kui ka kaladele mõnusaks kohaks, kus toimetada. Saarmas mind alguses tähele ei pannud ning käis muudkui kala püüdmas ning seejärel jää servas seda söömas. Ühel hetkel ühe kalaga jääle jõudes, märkas ta mind, kui kahtlast klõpsivat kuju.

Seejärel läks põnevaks. Istusin kaldal kivide peal, jää jalge all. Kalda lähistel olid jääle mõned augud sisse sulanud.

Ühel hetkel saarmas sukeldus ja nägin peagi endast 1m kaugusel õhema jää all tumedat kuju liikumas. Saarmas oli tulnud luurele :). Ta reaalselt tahtis aru saada, kellega minu näol tegemist on. Seal olid ka mingid mikro augud ja ta oli kuulda, kuidas ta oma nina sealt augudest läbi ajades midagigi haista püüdis. Ilmselt see siiski ei õnnestunud ning loom otsis vähe suuremaid pragusid, kust nina paremini välja pista. Ja järgmisel hetkel oligi tal ca 4m kaugusel jää raginal pea jää-august välja pistetud :).

See hetk oli minu jaoks nii ootamatu, kui koomiline üheaegselt. Oli mul ju ka ees fookuskaugus kaugemate tegelaste pidlsitamiseks ning tulles minust nii lähedal veest välja, mahtuski pea napilt kaadrisse :D. Ma ei suutnud uskuda, kuidas loom nii julge oli, kuid ta tegi nii ikka ja jälle, pistes pea ootamatult taas uuest praost välja. Ja see trall kestis nii 15-20min. Olles aru saanud, et ma vist liiga ohtlik pole, kasutas ta järgnevatel kordadel juba neid auke lisaks minu haistmisele ka kalade söömiseks. Kõiki hetki ma kahjuks pildile ei suutnud püüda, kuna pidin arvama, millisest august ta järgmisena välja tuleb ning iga järsem liigutus oleks ta eemale hirmutanud. Siis hakkas ta järk-järgult juba eemale minema, mööda jää-äärt, vahepeal end taas jää peal tervenisti ilmutamas.

Loojuv päike paistis õiges kohas ning maalis kogu kaadri kenasti kollaseks. See oli ikka tore vedamine, et ta sinna suunda liikus. Olin selleks hetkeks õnnelik ja väga erutatud sellise looduselamuse üle ning jäin kaamerast pilte vaatama. Läks mööda umbes pool tundi, päeva lõpuni oli 15 minutit veel jäänud ja olin vaikselt ära sättimas. Kui silmasin, et loom tuleb sama teed tagasi :). Aina lähemale ja lähemale ning lõpuks kordus kõik taas. Tuli taas mind neist aukudest vahtima. Seekord juba pisut julgemana, vedades end pooleldi juba jää peale.

Isegi nüüd, juba 3 nädalat hiljem, on need emotsioonid selgelt ja erksalt meeles, ning erinevate asjaolude kokkulangemisel pole isegi kõiki pilte suutnud veel valmis “ilmutada”, kuid juba nähtavad pildid on ikka midagi sellist, mida ma kunagi oodata poleks osanud. Fotograafidele öelduna saidki meie kohtumise viimased pildid tehtud juba 400mm fookuskauguse pealt, ehk et see annab juba aimdust, kuivõrd lähedale ta tuli ning kui julgelt tegutses. Peale seda viimast hetke, kui ta jääst end välja upitas, ta järsku lahkus ning ma isegi ei silmanud enam teda ka kaugustest. Kadus kui vits vette :D.

See on selgelt mu viimaste aastate kõige kihvtim looduselamus, mis mulle uueks hooajaks kenasti uut energiat andis :).

Liik nr 17: jääkoskel

Aeg liikidega edasi kulgeda, suur kevad juba käes ja uued liigid pressivad rändelt tagasi :). Jääkoskel on meil nähtav aastaläbi ning on üsna tavaline rannikulind. Küll aga kohtab neid ka jõgedel ja tänane pilt just Narva jõel kohatud linnust ongi. Olin teel jõe äärde, kui juba kaugelt kosklaid silmasin. Olles positsioonile maha istunud, hakkasid kosklad vaikselt minu suunas tagasi liikuma. Ei saanud algselt väga hästi aru, miks see koht nii populaarne oli. Oli näha, et linnud ujuvad vaikselt lähedale, vahepeal pea veel alla pistes ja justkui midagi otsides. Kuna liiga hästi end ei peitnud, siis linnud ka väga lähedale ei tulnud. Kuid siis järsku tuli eemalt lennuga üks emane, kes mulle nina ette maandus ja kohe toimetama asus. Olin selleks hetkeks lamavasse asendisse läinud, seega polnud enam liiga nähtaval. Lind pistis kohe pea veel alla ja peagi sukeldus. Üles tulles oli tal noka vahel talveunest unine rohukonn. Siis sai järsku kõik selgeks, see oli ühe oja suubumiskoht ning linnud paistsid konnadest huvituvat :). Ja nii ta siis mässas seal, konn jalgupidi noka vahel, keerutas teda üht ja teist pidi, kuni mõne minuti pärast omale kõhutäie ära teenis. Mina pole varasemalt sellist vaatepilti näinud, see oli pisut isegi üllatuseks ja pakkus korraliku elamuse kohapeal :). Loodus on ikka imeline ja seal elavad sulelised väga nutikad. Tõden seda ikka ja alati, kui looduses käin. Sellega mu õhtupoolik siiski ei piirdunud, vihjena saab ka mõnest varasemast postitusest seda välja lugeda. Sellest pikemalt aga peagi. Märts 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Halljänes

Mu viimasel retkel loodusesse kohtasin ka üht halljänest. Kõndisin mööda kujuteldavat teed, kuniks ühel hetkel võsa ragises ning üks tukkuv jänes plehku pani. Olin igaks juhuks valmis, et ta võib mind kuskil eespool veel kontrollida ja täpselt nii oligi. Ühel hetkel oli ta märkamatult tee äärde istunud ning jälgis, kes tema rahu oli häirinud. Jõudsin korraks põlvili minna ja ta jäädvustada, kuniks jänese närvid üles ütlesid ja uuesti plehku pani. Tore, kui sellised ootamatud kohtumised siiski ka pildiks jäädvustada õnnestub. Märts 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 16: väikepütt

Tegemist üldiselt talvisel ajal nähtava liigiga, kes on pigem väga arg ja pelglik. Seda tõestab iga temaga kogetud kohtumine :). Kuna lind väga väike ja arg, on senised jäädvustused olnud pigem kauged ja kehvakesed. Sel aastal õnnestus teda ühe tiigi peal pisut lähemalt näha. Üldiselt hoiavad nad ikka roostiku vahele, tiigi äärde. See tegelane oli aga korraks avarama vee peal, kuid seda ka vaid üheks pildiks :). Kõik toimus nii kiiresti, et ei olnud aega isegi võttenurka paremaks saada, oli ta selleks hetkeks juba vaateväljast kadunud, kuniks mina kõhuli olin jõudnud heita :). No mis teha, peab sellise tulemuse üle õnnelik olema, teades, kui keeruline selle liigiga tegelikult on :). Märts 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Saarmas

Täpselt nädal tagasi õnnestus niigi vinge fotopäeva finaaliks kohata Narva jõe ääres saarmast. Plaanin selle kohtumise osas pikemalt rääkida mõnes oma järgnevas jätkupostituses, kuid etteruttavalt võiks juba öelda, et see tore sell otsustas mulle 1h mega looduselamust pakkuda, mis isegi nädal hiljem veel nii erksalt meeles on, nagu oleks just juhtunud :). Tänase postituse pildid on samas ka esimesed, mis tol kohtumisel aset leidsid. Edasi läks juba paaaaalju põnevamaks :D. Märts 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pargiorav

Oravad on parkides mõnusalt aktiivsemaks muutunud, käib korralik trall ja tagaajamine. Viimati sai parke külastatud veebruaris, mõtlesin, et kui juba poseeritakse, siis teen mõne pildi ka. Oli ka hetki, kui korraga oli silme all 5 oravat, kuid neid kõiki pildile ei olnud võimalik talletada :). Veebruar 2022.

Vesipapp

Eelmisel talvel sai vesipappi külma ilmaga päris lähedalt jälgitud. Kuna lind otsustas pikemalt ühe koha peal toimetada, sai proovitud ka pisut keerukamaid pilte jäädvustada. Vesipapp on kiire tegelane, kuid paljude ebaõnnestunud kaadrite seast õnnestus mõned soovitud pildid ka realiseerida :). Veebruar 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 15: tutt-tihane

Kui ma tutt-tihast otsima lähen, siis üldjuhul on temaga sarnased lood, nagu pöialpoistega. Isegi, kui sul õnnestub teda lähemalt kohata, siis tihti temast ikkagi head pilti koju ei too. Nad on päris vilkad tegelased, kellega raske sammu pidada ning eks metsas tavaliselt valgust ka liiga palju pole, tehnika aeglasem. Sellepärast läks ka tutt-tihasega pisut enam aega, kui teiste tavapärasemate liikidega :). Veebruar 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 14: porr

Täna taas liik, keda üldiselt tihaste kambast leiab. Käib küll oma radasid pidi, kuid püsib ikka salgas. Pildistamisobjektina liiga keeruline pole, kuna tihti toimetab päris madalal- alustab puukoore inspektsiooniga puu alaosast ja liigub siis tasapisi ülespoole ja kui jõuab tippu, lendab uue puu peale. Niimoodi on ta lihtsamini pildile saadav liik. Samuti pole ta liiga häbelik, kuid teatavat distantsi peab ikka hoidma. Veebruar 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 13: suur-kirjurähn

Rähnidel on alanud juba pulmatrall, mets kõlab trummeldamisest, on näha ka teatud isendite konkurentsi ja tagaajamist. Tore on kuulda metsas pisut rohkemat sagimist ja elu, aitab küll vaiksest ajast. Kevad tuleb kiiruga ja päevad on juba päikselised ja soojad. Sai ka see tavapärane rähniliik kirja ning saab teisi ja haruldasemaid nüüd otsima asuda :). Veebruar 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 12: pasknäär

Tänasel päeval, Eesti Vabariigi sünnipäeval, on paslik rääkida ka lindudest, kes meie lipuvärve kannavad. Olgugi, et meie rahvuslinnuks on valitud suitsupääsuke, võiks sulestikus olevate värvide osas vabalt selleks olla ka pasknäär :). Jah, nimi võibolla riigi rahvuslindu väga esindama ei sobiks, aga võib valida ka ühe rahvakeelse nime, näiteks laaneharakas, mis igal juhul paremini kõlab :). Veebruar 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 11: hakk

Linnalindude pildistamisega on üks omamoodi väljakutse. Kuidas saada nad pildile looduslikus keskkonnas 🙂 ? Tuleb välja, et see liiga lihtne ülesanne polegi. Mul õnnestus hakke jälgida ühes Ida-Virumaa pargis, oli lausa tore vaadata, kuidas üks paarike endale pesa leidnud oli, mille soojustamisega juba vaeva nähti. Olgugi, et väljas on veel suur talv, on lindudel peas juba teised mõtted ja ega nende tegevustega liiga kaua enam oodata saa. Tänasel pildil olev hakk ongi oma pesa avause ees poseerimas. Lisaks peaks veel mainima, et tegu ka selle liigi esmapildiga, mida oma blogis 13a jooksul veel näidata suutnud pole :). Veebruar 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 10: tamme-kirjurähn

Möödunud nädalavahetus tõi jälle mitmeid uusi liike. Tamme-kirjurähn oli üks neist oodatud liikidest ning õnneks see ootus ka realiseerus :). Olgugi, et olen korraks teda juba siin Tallinna parkides otsimas käinud, õnnestus antud lind siiski Ida-virumaalt leida ja pildiks vormistada. Rähnide nimistu vaikselt täieneb, kuid on veel mõni tavapärasem üleüldsegi veel puudu. Aega on selle kiire asjaga :). Veebruar 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 9: rasvatihane

Taaskord täiendus liigiga, kellele liiga palju tähelepanu ei pööra, kuid tuleb siiski ära vajutada :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 8: kodutuvi

Ka kodutuvi kuulub minu silmis sinna liikide kategooriasse, et kui vaja pildistada, siis pildistan, kuid muidu ikka ära ei vajutaks :). Kuid vaadates, mis pildiga ma laupäeval pargist tagasi tulin, peaks vist oma suhtumist “tavalistesse liikidesse” muutma hakkama. Ka nemad on linnuliigi esindajad, kes elavad oma elu samas keskkonnas, kus teised sulelised. Ka ilu on neil tegelikult omajagu kaunite värvide näol antud. Lihtsalt fakt, et neid nö metsikust loodusest naljalt ei leia, paneb neisse teistmoodi suhtuma. Kuid nagu näha, saab ka kodutuvist kena jäädvustuse teha :). Veebruar 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 7: põldvarblane

Mis siin salata, kui seda liikide kogumise võistlust ei toimuks, siis ma seda liiki ei pildistaks :). Karm, aga tõsi. Selleks, et teda pildile saada, pidin parki minema. Ega põldvarblast naljalt loodusest ei leia, vahest sügiseti rände ajal olen ikka rannikul kohanud, aga pigem jah tegu linnalinnuga. Veebruar 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 6: siisike

Jätkame liigivõstluse lainel. Huvitaval kombel õnnestus metsas näha ka siisikesi, kes tavaliselt kambana puude latvades ringi liiguvad. Mõned julgemad isendid olid ka madalamal ja palju kättesaadavama kauguse peal :). Veebruar 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 5: sinitihane

Vaikselt täiendan oma liikide nimistut, mõnda aega küll tavapärasemate liikidega. Ehk siis laupäevane parkide külastus pakkus oodatud pilte tihastest ja teistest tavapärasematest lindudest. Veebruar 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Musträhn

Musträhn otsib teadupärast oma toitu vanadest puudest või ka puukoore vahelt. Ta lajatab oma nokaga vastu puud nii kõvasti, et tükke lendab. Vahest läheb seeläbi ka osa toitu kaduma. Nagu ka tänaselt pildilt näha, lendas üks päris rammus vagel hoopis lumme. Musträhn jätkas sellest hoolimata aga armutut lammutamist ja puukoore eemaldamist, et uusi palakesi leida :). Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Händkakk

Aasta teisel päeval kohtasime venna Oliveriga Händkakku. Pikemalt kirjutasin sellest paar postitust tagasi. Aga minnes metsa lennanud linnule järgi, läbi paksu lume sumbates, õnnestus silm läbi puude ikka linnul hoida. Tõsi, peale mõningate piltide tegemist lendas ta märkamatult sealt minema, kuid õnneks õnnestus temaga veel kohtuda. Aga selline läbi puude tõusva päikese värvides taustal tundus mulle ka selline minimalism toimivat. Mõtlesin siis seda ka näidata :). Jaanuar 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 4: valgeselg-kirjurähn

Üllatuslikult sattus mu kaamerasilma ette juba aasta alguses ka valgeselg-kirjurähn, keda liiga tihti ei ole näinud. Eks ta rohkem selline parkides kohatav lind ole, aga ühel aastal ma teda näiteks ei kohanudki. Ei parkides, ega metsades. Seekord vedas, sai mõnda aega selle tegelase söögiotsinguid jälgida, ning ka korralikult pildile püüda. Jaanuar 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Vesipapp

Veel enne, kui ma selle aasta numbri sees vesipapile külla lähen, näitan veel vähemalt üht pilti detsembrikuisest kohtumisest :). Tegelikult oli kohtumine üsna üürike, kuid mõned hetked ma sealt ikka fotokasse püüdsin. Siit pildilt siis kenasti näha vesipappide stiilset hüpet jäisesse vette. Tiivad kõrvale ja voolujooneliselt pea ees vette toidu järgi. Detsember 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väike-kirjurähn

Olen viimasel ajal päris mitmel korral väike-kirjurähni tegemistele peale sattunud. Nad on ikka jube toimekad linnud. Olles välja valinud mingi kindla oksa, toksivad nad sõna otseses mõttes kõik mm pealt läbi, et leida kuskilt mingi õnarus, kus seest söödavat leida. Nende koputamine on küll vaiksem, kuid kiirem. Selle järgi peaksid nad metsas ka juba hääle järgi tuvastatavad olema. Detsember 2021

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 3: puukoristaja

Puukoristaja on üldiselt selline liik, kes tuleb lihtsalt ära vormistada. Üldiselt midagi keerulist pole, samas ilusama pildi saamiseks peab ikka ka seda õiget momenti ootama. Arvan, et ma siit paremat pilti otsima ei hakka ja liigun edasi järgmisi noppima :). Jaanuar 2022.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Aasta loom 2022: pruunkaru

Pruunkaru on meie metsade suurim kiskja. Igal aastal on valitud nii aasta lind, kui ka aasta loom. Selle aasta loomaks sai valitud pruunkaru. Looduses ringi liikudes pole mul otsest kokkupuudet nendega siiani olnud, küll aga on õnnestunud kahel korral karude tegemisi spetsiaalsetest varjetest jälgida. Nad on ikka väga võimsad loomad, keda nähes pulss kiiremini lööma hakkab :). Juuni 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Aasta lind 2022: metskurvits

Igal aastal valib Eesti Ornitoloogiaühing välja aasta linnu, kellele aasta jooksul enam tähelepanu pööratakse. Seekord jõudis järg metskurvitsani. Minul temaga ülemäära palju häid kohtumisi olnud pole, kuid teda õhtu/hommiku hämaruses metsa kohal lendamas näha pole teab mis haruldane vaatepilt. Kui vaikuses nende möödalendu vaadelda, võib kuulda ka krooksuvaid helisid, mis on selle linnu puhul päris naljakas nüanss :). Mõned korrad oled teda ka maas (kändudel) kohanud, õnneks on saanud need hetked ka piltideks vormistada. Üldiselt tegu hämaras toimetava linnuga, mistõttu on ta loodusfotograafile paras pähkel pildile püüda. Juuni 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liik nr 2: händkakk

Liikide kogumise ajendil sai mindud koos venna Oliveriga aasta teisel päeval Ida-Virumaa ringile, sinna metsade vahele, kus varasematel aastatel värbkakke, tetresid ja metsiseid kohanud oleme. Lõpuks läks aga nii, et mitte kedagi eelpool nimetatutest me ei kohanudki, kuid päeva esimeseks ja suhteliselt ainsaks ärevamaks hetkeks sai kohtumine händkakuga. Kuna oli päikesetõusu eelne aeg, oli veel üpris hämar. Kui Oliver teda algselt tee ääres kasel silmas, läks mul mitu minutit aega, et ma ta ka ise üles leiaksin. Lindu mitte segades jäime autoga eemal seisma ning peale väikest otsimist sain suuna kätte ja tore, et händkakk suutis ikka ära oodata :). Peale paari määramiskaadrit lendas ta siiski minema metsa, kuid jäi veel nägemisulatusse metsa äärde oksale patrullima. Olgugi, et määramispilt oli käes, otsustasin siiski talle järgi minna, sest just selles suunas oli päike tõusmas ning taevas kenasti roosaks värvunud. Ida-Virumaal on väga palju lund ja isegi paksemas kuusikus liikumine osutus parajaks katsumuseks. Silma järgi hinnates oli seal ca 50cm lund. Vaikselt läbi lume sumbates jõudsin talle küll lähemale, kuid kuna lind oli jahil, oli ta päris liikuv ning lendas peagi järgmisesse kohta. Lõpuks õnnestus saada vaade läbi puude just selles suunas, kus kakk hetkeks maas oli käinud ja korraks oksale tagasi lennanud. Vedas, et kõik toimus selles suunas, kust päike tõusis. Olin selgelt õnnelik, et selline vaev end ära tasus ja minu jaoks raske liik juba aasta teisel päeval ära vormistatud sai.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Lisan siia ka selle päris esimese kaadri, mis veel üsna hämaras tehtud sai. Pilt pole suurem asi, müra suur ja kvaliteet kehvemapoolne. Siit on ka kenasti näha, kuidas lind ikka ideaalselt maskeeruda suudab ning kuidas ma teda ka mitu minutit üles ei suutnud leida :).

Liik nr 1: nurmkana

Olen eelnevatel aastatel osa võtnud Facebookis korraldatavast Linnuliikide kogumise võistlusest. Eelmine aasta otsustasin puhata ning käia looduses mitte otseselt kedagi otsimas, aga vastavalt tundele ja tahtele. Täna tunnistan seda, et tegelikult käisin looduses pigem häbematult vähe, millest on kahju. Mida vähem käid, seda vähem näed. Ehk et see oligi üks põhjuseid, miks otsustasin taas liike otsima asuda. Rekorditest rääkides pole ma varasematel aastatel hiilanud, individuaalne rekord on 182 liiki (2019), tandemine koostöös venna Oliveriga õnnestus 2020a pilte saada 198 liigist. Sel aastal rekordit võtma ei lähe, aga proovin ka mitte viimaste hulka jääda :). Nagu ka varasemalt läheb suurem rõhk kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Otsustasin ka kõik liigid läbi oma blogipostituste lasta, et huvilistel põnevam seda kõrvalt jälgida oleks :).

Selle aasta esimeseks liigiks sai Nurmkana. Kuna kohtasin neid Ida-virumaal eelmise aasta viimasel päeval, otsustasin uue aasta alguses kohe samasse kohta minna ja nad uuesti leida. Üllatuslikult…. kanad olidki täpselt samas kohas, tingimused pisut keerulisemad, kuid pildid sai koju toodud :). Nurmkana pole tavaliselt esimene liik, keda leida. Samas ka pigem ei midagi võimatut, on nad ikka igal võistlusaastal mu kaamera ette lõpuks jõudnud.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Nurmkana

Ääretult tore oli aasta viimasel päeval väikse nurmkana salgaga kohtuda. Eelnevatel päevadel looduses ringi liikudes pole õnnestunud ühtki sulelist kohata, ikka väga vaikne aeg hetkel.

Ei olnud plaanis küll mingit kokkuvõtvat postitust teha, kuid värsket pilti näidates võiks ju paari sõnaga muljetada :). Ega siin miskit palju öelda pole, pigem oli vaikne aasta. Sai küll looduses käidud, kuid aega oli oluliselt vähem, ehk siis sedavõrd vähem sai ka pildimaterjali. Siiski on, mida mäletada. Eks loodus üllatab ikka ja jälle neil hetkedel, kui sa seda kõige vähem oodata oskad.

Vaadates fotoblogi statistikat, on meeldiv tõdeda, et olenemata selle-aastasest postituste koguarvu kahanemisest, on mu blogi külastajate arv aasta aastalt tõusutrendis :). Huvilisi on vaatamas käinud 35st riigist. See on hea teadmine, et ikka ja jälle mu blogisse mu kogemusi lugema ja pilte vaatama tullakse. Järgmisel aastal olen kindlasti aktiivsem. Kihvte elamusi kõigile huvilistele uueks aastaks 🙂 !

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Roohabekas

Talvel, kui veekogud ära jäätuvad, on kõige parem ligipääs roohabekate aladele, suurtesse roomassiividesse. Antud pilt sai tehtud küll käesoleva aasta alguses, nüüd aasta lõpus pole olnud veel mahti neid otsima minna. Aga parandan selle vea kindlasti uue aasta alguses. Antud pildi tegemiseks pidin ronima puu otsa, et eemal toimetavad roohabekad pildile püüda. Väike pingutus tasus ära :). See pole mul esmane kord, kui nende pärast puu otsa roninud olen :). Eelmine kord oli asi ekstreemsem, kirjutasin sellest pikemalt selles postituses. Jaanuar 2021.

Vesipapp

Käisin möödunud nädalavahetusel vaatamas, kuidas vesipappidel läheb. Vett hetkel jõgedes väga palju, kuid vesipapp harjunud igasuguste tingimustega ning teda see jõevool juba ei heiduta. Selle napi paari tunni jooksul suutsin silmata kolme vesipappi, kes vahepeal üksteist jõel tiirutades ka taga ajasid. Hetkel on kõik jäävaba ning jõgi suur ja lai, ei tohiks ju toidunappust olla :). Aga eks see väike maadejagamine neil vist veres. Igal juhul juhtus üks isend mulle ka päris lähedale toimetama. Tundus, et kõht tal küll tühjaks ei jäänud :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pöialpoiss

Nädal tagasi metsas käies oli mõnusalt külm (ca -11*C), puud olid lumised ning talv oli oma parimas pales. Metsas sagisid nii rähnid, kui ka pöialpoisid. Olgugi, et peamiselt toimetasid pöialpoisid puude ülaosas, õnnestus mõni allpool toimetav lind ka pildile püüda. Viimast tundi hõõguv päike jättis muidu kahvatusse metsa ka pisut enam värve. Detsember 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väike-kirjurähn

Pühapäeval lihtsalt pidin metsa minema. Polnud ammu käinud, miski nagu kripeldas. Ilm oli super kaunis, ööga oli maha sadanud korralik lumevaip. Pärastlõuna oli ka tuulevaikne, kõik klappis :). Lühikesest päevast hoolimata jõudsin pisut üle 2h metsas ringi kõndida. Teadsin, et hetkel üsna rahulikus metsas midagi erilist ei toimu, või kui ka toimub, siis pigem kõrgemal puude otsas. Esimesteks häälteks olidki vaheldumisi suur-kirjurähnide koputused ning kõrgemal kuuskedes toimetavad pöialpoisid. Jäingi neid viimaseid lähemalt jälgima, kuna mõned tegelased ka pisut madalamatele okstele liikunud olid. Ühtäkki saabus vuhinaga mu pea kohale oksale hoopiski väike-kirjurähn :). Väga tore üllatus, kuna sel aastal mu teed temaga veel ristunud polnudki. Nüüd oli teada, kes mu kaaslaseks päeva viimase pooltunni jooksul olema saab :). Kihvt oli vaadata, kuidas ta pealtnäha täiesti tavalise kaseoksa kallal toimetas, koputas ikka siit ja sealt poolt oksa, kuniks leidis väikse õõnsuse, kust oma pisikese kõhutäie jälle kätte sai. Küll ikka pea ülaspidi, siis jälle tagurpidi oma keha kohta suurte küünistega oksal rippumas. Väga visa ja töökas tegelane. Seekord jäigi ta minu foto-jalutuskäigu kõige meeldejäävamaks üllatuskülaliseks. Detsember 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Udus

Koduaknast näen kaugemal põllul üht üksikut puud. Kui esimene kargem külm meil eelmise nädala alguses oli, läks kogu loodus ägedalt härma. Proovisin teha ka pilti, aga ei tundunud midagi liiga erilist (näitan seda pilti hiljem siiski :D). Läks mööda 9 päeva, maha sadas esimene lumi (kuupäeva osas siis 23.11.21). Napilt enne päikeseloojangut tuli järsku eikuskilt paks uduvaip. Vaatasin aknast välja, taas sinna põllule, üksiku puu suunas ning seekord vaatas vastu päris lummav vaatepilt. Võtsin kaamera, tegin samast kohast pildi ja seekord oli tulemus meelepärane :). November 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ning nagu lubatud, esimese härmatise poolt ehitud loodus. Piltide vahe 9 päeva.

Talvike

Põllult söödavat otsinud talvike märkamas, et teda on märgatud :). Oktoober 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Vesipapp

Sel aastal on sügis päris pikaks veninud. Varasemalt on kasvõi esimene lume-ehmatus meil selleks ajaks juba üle käinud, seekord peame veel kannatlikult ootama. Põhja poolt meile rändavad vesipapid end aga sellest segada ei lase ning on juba meie jugadele saabunud. Esimene sai eelmisel nädalavahetusel juba ära nähtud, seekord siis ilma pildita :). Aga kuna eelneval talvel sai vesipappi igast küljest ja päris palju jäädvustatud, leidub miskit ka tänase postituse illustreerimiseks näidata :). Märts 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sinised mäed

Ida-Virumaa loodus on imetlusväärne. On seal ju veerikkal ajal päris mitmeid jugasid, mida vaadelda, või siis minnes Alutaguse ürgmetsadesse, koged sellist vaikust, mis kõrvadele harjumatu on. Lisaks sellele võib võib vaadelda mere ääres Eesti mõistes pigem haruldast vaadet sinisavi mägedele. Ning kui veab ja satud sinna just tormijärgselt, kui vesi kogu mäe kenaks ja säravaks on pesnud, on see sinine vaatepilt ikka sama ebareaalne, kui eelpool nimetatud vaikuse talumine ürgmetsas :). Ida-Virumaal on, mida vaadata ja otsida. Ning nagu minu puhul tavaline, on maastikupildid enamasti tehtud telefoniga. Seda ka sel korral, sest mere äärde minnes tavaliselt ei plaani ma maastikku pildistada :). November 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Noor karu

Taaskord väike tagasivaade juunikuisele ägedale kogemusele, mil sai spetsiaalses varjes karusid vaatamas käidud. See aeg kujunes ääretult meeleolukaks ning kohtumiste(pildi)rohkeks. Tänasel pildil uue päeva hommikul enne päikesetõusu nähtud noor jõmm. Juuni 2021

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väikekajakas

Taas tutvustan blogis liiki, kes siia veel jõudnud pole. Eks sellel ole ka oma põhjus- olengi varasemalt väikekajakat vaid ühel korral kohanud (mälu järgi ca 3-4a. tagasi). Sel sügisel on olnud päris põnev. Nimelt kahe päevase vahega sai kahes Eesti eri paigus kohatud erineva väljanägemisega väikekajakaid. Esimene isend tundus algselt olevat keegi muu kajakas, kuid spetsialistide abiga sai määratud ta ikka väikekajakaks.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Teine kohtumine, kõigest 3 päeva hiljem, leidis aset linnulennult 100km ida pool, kus tabasin rannas lausa nelja isendit üheskoos kalastamas. Nad on tõesti kasvu poolest isegi väiksemad, kui naerukajakad (teistest kajakatest rääkimata). Nende harv kohtamine on reaalselt seotud sellega, et neid polegi meil palju. Erinevatel andmetel hinnatakse Eestis pesitsevat 500-1000 paari. Rände ajal võib nende arvukus randades suurem olla, eks siis on parim võimalus ka neid kohata. Linnud väga pelglikud polnud, vahepeal lendasid minust kordamööda ikka ääretult lähedalt mööda, sai nähtud ka edukat kalapüüki.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Aul

Kui tavapäraslt võib aule suurtes salkades rändeperioodil rannikul mööda lendamas kohata, siis vahest satub peale ka mõnele isendile, kes on kalda ääres toitumiseks peatunud. Aga mina pole veel enne kohanud aule jõgede peal toimetamas. Just ühe sellise noore tegelasega ma nädalapäevad tagasi kohtusin. Olime mõlemad üllatunud ning tundsime üksteise vastu huvi. Mina ikka pildistades, tema mind lähemalt ja kaugemalt uurides. Üleliia pelglik ta polnud, ju ei osanud lihtsalt inimest karta. Ega ma liiga provotseeriv ka polnud, pigem püüdsin olla liikumatu, nähtamatu ja ohutu. Lõpuks julges lind minust 5m kauguselt mööda ujuda ning oma teed minna. Väga kihvtid on sellised ootamatud kohtumised, eriti veel lindude/loomadega seal, kuhu nad tavaliselt ei kuulu ning mis pole neile omased. Iga selline kohtumine tuletab taas meelde seda, miks ma looduses ikka ja jälle neid kogemusi ja seiklusi otsin :). Oktoober 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Siidisaba

Siidisabasid olen varem ikka kord aastas vähemalt näinud. Ka möödunud nädalavahetus viis mind kokku väikse, 7-pealise seltskonnaga, et sai ka sellel aastal ikka käe valgeks :). Kui algselt nägin mõnda isendit kaugemal toimetamas, siis pisut hiljem juhtusin kokku juba palju lähemal toimetavate lindudega. Olid parasjagu kadakamarju maiustamas. Muuhulgas õnnestus saada üks isend pildile ebaharilikult novembris õitseva rapsi taustal. Oktoober 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jäälind

Viimati, umbes nädal tagasi mere ääres käies, vaatlesin merel olevaid linde, kuniks ühel hetkel käis kõrvust läbi kiuksuv hääl. Ei pidanud teist korda kuulama, et aru saada, kellega tegu- jäälind. Koht temaga kohtumiseks kuidagi ei klappinud, kuid läksin hääle suunas uurima. Ca 10 sammu kaldast eemale kõndides kuulsin taas sama kiuksu. Siis oli selge ka see, kust hääl täpsemalt tuli. Järgmisel hetkel oligi jäälind mul eemal nähtaval, oli just lennanud kõrkja peale mind piiluma. Hetk kestis 1-2sekundit, kuid jõudsin ikka pildi koju tuua. Sügisese rände ajal on võimalik jäälide ka mere ääres kohata, ning eks neid noori tegelasi satub igale poole. See on teine kord, kui jäälinnuga mere ääres kohtun. Eelmisest korrast eristab vaid asjaolu, et seekord polnud läheduses ühtki suurt jõge, kus ta peamine elupaik olla võiks, seega puhtalt rändel olev lind. Oktoober 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pöialpoiss

Ei möödu retke loodusesse, mille käigus pöialpoistega ei kohtu :). Ning kui vähegi võimalik, siis püüan neid väikseid tegelasi ka pildile püüda. Tihti see ei õnnestugi, või ei saa kätte soovitud tulemust, vahest siiski veab, kui lind ise pisut uudishimu üles näitab :). Pilt möödunud nädalast, kui leidsin mere ääres jalutades ühe üksiku pöialpoisi kibuvitsa põõsast toimetamast. Oktoober 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Virmalised

Minu viimasest virmaliste pildistamisest on möödas pea 5a :). Miks? Kui täpne olla, siis pole midagi tähelepanuväärset vahepeal ka juhtunud. Täpsemalt on viimased aastad olnud päikese aktiivsuse madalseis, mistõttu pole päike liiga bravuurikas olnud. Nüüd on aktiivsus taas tõusuteel ning sel nädalal registreeriti kesmisest suurem, ehk X1 klassi purse, mis osakesi ka Maa suunas pildus. Sellest esimesi sai “maitsta” ka täna öösel. Polnud midagi liiga märkimisväärset, kuid piisavalt, et fotokas toa aknast välja suunata :). Näitan mõnda pilti, mis ca 1h jooksul jäädvustatud sai. Voka, Ida-Virumaa.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sabatihane

Viimasel ajal olen täheldanud, et inimesed näevad ja pildistavad palju sabatihaseid. Tundub, et sellel liigil on olnud edukas aasta, järglasi palju ning nüüd vastu talve on toimekalt liikvele asutud. Läksin ka mina möödunud pühapäeval metsa, lootuses neid kohata ja nii läkski. Sain napid pool tundi metsas kolada, kui väike seltskond minust möödus. Mõni isend oli piisavalt julge, et mind ka lähemalt uurima tulla. Oktoober 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Suur-kirjurähn

Töökoda, kus suur-kirjurähn käbisid üksteise järel töötleb. Üldjuhul leiab need töökojad metsas üles siis, kui teatud puude all suuremat sorti “näritud” käbide hunnik silma hakkab :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kivirullija

Mõni aeg tagasi kirjutasin pikemalt, kuidas kohtasin augustis sel aastal esmakordselt kivirullijat. Sellest kohtumisest sündis ägedaid pilte, millest mõnda jätkupildina ka edaspidi näitan. Nagu näha, huvitus kivirullija ka muudest asjades, peale kivide ja sealt vahelt leitud toidu :). Vahepeal kõndis mööda kivist rannikut ringi sulg noka vahel. Ei teagi, miks ta sellega ringi toimetas, teatavasti pole ju ilus võõraste sulgedega eputada :). August 2021

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Liivatüll

Kahlajad on kiired lendajad, kuid vahest õnnestub nad ikka kaadrisse püüda :). August 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt: