Mõned postitused tagasi andsin juba väikse vihjena teada oma kihvtist ja emotsiooniderohkest kohtumisest Narva jõe ääres toimetava saarmaga. Mõtlesin antud kohtumist ka detailsemalt kirjeldada, kuna see oli minu jaoks vägevaid emotsioone tekitav. Seega, tänane postitus tuleb ilmselt keskmisest pikem ning rohkemate piltidega :).

Ehk siis sai märtsi alguses käidud narva jõe ääres linde piilumas. Olin seal paar tunnikest, kuni päikeseloojanguni. Olles just näinud, kuidas üks jääkoskel mu nina all konnaga mässas, olin saadud pildiseeriast väga liigutatud, kuna polnud varem seda hetke näinud. Pikemalt saab selle kohta lugeda sellest postitusest. Peale seda tabasin end mõttelt, et siin oleks reaalselt võimalik ka saarmaga kohtuda. Ei läinud kaua mööda, kui saarmas oligi mu lähistel :). Näide, kuidas unelmad ja mõtted su nina all realiseeruvad :D.

Seal tundus olema rikkalik söögikoht, kuna narva jõkke suubuv oja oli ilmselt paljude konnade talvitumispaigaks, kui ka kaladele mõnusaks kohaks, kus toimetada. Saarmas mind alguses tähele ei pannud ning käis muudkui kala püüdmas ning seejärel jää servas seda söömas. Ühel hetkel ühe kalaga jääle jõudes, märkas ta mind, kui kahtlast klõpsivat kuju.

Seejärel läks põnevaks. Istusin kaldal kivide peal, jää jalge all. Kalda lähistel olid jääle mõned augud sisse sulanud.

Ühel hetkel saarmas sukeldus ja nägin peagi endast 1m kaugusel õhema jää all tumedat kuju liikumas. Saarmas oli tulnud luurele :). Ta reaalselt tahtis aru saada, kellega minu näol tegemist on. Seal olid ka mingid mikro augud ja ta oli kuulda, kuidas ta oma nina sealt augudest läbi ajades midagigi haista püüdis. Ilmselt see siiski ei õnnestunud ning loom otsis vähe suuremaid pragusid, kust nina paremini välja pista. Ja järgmisel hetkel oligi tal ca 4m kaugusel jää raginal pea jää-august välja pistetud :).

See hetk oli minu jaoks nii ootamatu, kui koomiline üheaegselt. Oli mul ju ka ees fookuskaugus kaugemate tegelaste pidlsitamiseks ning tulles minust nii lähedal veest välja, mahtuski pea napilt kaadrisse :D. Ma ei suutnud uskuda, kuidas loom nii julge oli, kuid ta tegi nii ikka ja jälle, pistes pea ootamatult taas uuest praost välja. Ja see trall kestis nii 15-20min. Olles aru saanud, et ma vist liiga ohtlik pole, kasutas ta järgnevatel kordadel juba neid auke lisaks minu haistmisele ka kalade söömiseks. Kõiki hetki ma kahjuks pildile ei suutnud püüda, kuna pidin arvama, millisest august ta järgmisena välja tuleb ning iga järsem liigutus oleks ta eemale hirmutanud. Siis hakkas ta järk-järgult juba eemale minema, mööda jää-äärt, vahepeal end taas jää peal tervenisti ilmutamas.

Loojuv päike paistis õiges kohas ning maalis kogu kaadri kenasti kollaseks. See oli ikka tore vedamine, et ta sinna suunda liikus. Olin selleks hetkeks õnnelik ja väga erutatud sellise looduselamuse üle ning jäin kaamerast pilte vaatama. Läks mööda umbes pool tundi, päeva lõpuni oli 15 minutit veel jäänud ja olin vaikselt ära sättimas. Kui silmasin, et loom tuleb sama teed tagasi :). Aina lähemale ja lähemale ning lõpuks kordus kõik taas. Tuli taas mind neist aukudest vahtima. Seekord juba pisut julgemana, vedades end pooleldi juba jää peale.

Isegi nüüd, juba 3 nädalat hiljem, on need emotsioonid selgelt ja erksalt meeles, ning erinevate asjaolude kokkulangemisel pole isegi kõiki pilte suutnud veel valmis “ilmutada”, kuid juba nähtavad pildid on ikka midagi sellist, mida ma kunagi oodata poleks osanud. Fotograafidele öelduna saidki meie kohtumise viimased pildid tehtud juba 400mm fookuskauguse pealt, ehk et see annab juba aimdust, kuivõrd lähedale ta tuli ning kui julgelt tegutses. Peale seda viimast hetke, kui ta jääst end välja upitas, ta järsku lahkus ning ma isegi ei silmanud enam teda ka kaugustest. Kadus kui vits vette :D.

See on selgelt mu viimaste aastate kõige kihvtim looduselamus, mis mulle uueks hooajaks kenasti uut energiat andis :).