Ida-Võlumaa 04.12.2025
Aasta lõpp on olnud kiire, nagu ka kõikidel eelnevatel aastatel. Ei midagi uut siin maailmas :). Aga oma selle-aastase (ilmselt) viimase fotopäeva organiseerisin Ida-Virumaal. Ilm soosis- oli vaikne, temperatuur seal 0*C ümruses, sadas vaikselt lund, mis andis sellele päevale juba oma naudingu lisaks. Käisin kurtna järvede ääres ühel matkarajal, mis viis mind erinevate järvede vahele. Elusloodus hoidis end tagasi, kohtasin vaid kuuselatvades tegutsevaid pöialpoisse ja roostikus toimetavaid tihaseid. Ega neist mingit jäädvustust saanudki, nautisin lihtsalt kauneid järvevaateid. Kuna kaasas oli vaid teleobjektiiv, siis maastikupiltide jaoks pidin kasutama oma telefoni.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Ja teleobjektiivi kasutasin vaid väga kunstiliste motiivide jäädvustamiseks :).
Matkarajal kohtasin ka üht sääske, keda ma identifitseerida ei suutnud, kuid pidasin õigeks telefoniga jäädvustada.
Edasi viis mu tee Puhatusse, kus on tavaliselt väga vaikne ning koht, kus kõrvad vilisema hakkavad. Seekord oli aga tegevust rohkem, kui eelnevatel kordadel kokku :).
Kohe, kui autost väljusin, tervitas eemal puu otsas valgeselg-kirjurähn, keda ma varasemalt sealkandis näinud ei olnud.
Rabasse sisse kõndides silmasin eemalt kahte emast tetre, kes mind ilmselgelt pelgasid ning lendu läksid. Üks neist põgenes, teine jäi mõneks minutiks eemal oleva puu latva ootele, kuid lahkus ka tema.
Aga üllatuslikult oli seal samas lähedal ka üks tegelane, keda terve aasta läbi salamisi otsinud olin- laanepüü. Ehmatasin ta ühe kuuse pealt lendu, kuid nägin kuhu suunda ta läks. Kõmpisin talle järgi, lootuses teda veelgi näha. Ja nägingi :). Seekord lendas ta vaid 10m eemal oleva puu peale ja jäi mind seal minutiks vaatlema.
Harva on õnnestunud seda ilusa sulestikuga ja suurepärase maskeerumisvõimega lindu nii lähedalt näha. Tema sulestikus pole mustrite pealt kokku hoitud :). Sain oma klõpsud tehtud ja läksime sõbralikult lahku. Rohkem meie teed ei kohtunud.
Küll aga kuulsin eemalt mingit vidistamist. Astusin mõned sammud edasi ja nägin, kuidas suur hulk ohakalindusid olid end väiksele puule istuma pressinud :). Ohakalinnud üldiselt liiguvadki salkades ringi, talvel kogunetakse veelgi suurematesse gruppidesse, eks ikka ohutuse eesmärgil.
Veel leidsin mõned tutt-tihased einestamas, auto juurde tagasi liikudes olid pöialpoisid maas tegutsemas ja päris sõidu pealt sai veel üks isane leevike pildile püütud.
Vaikne päev pakkus üsnagi palju hetki, mis tegi pikalt loodusest eemal olnuna rõõmsaks :). Jätkuvalt tõdesin, et loodus on ettearvamatu ja seeläbi see hobi ongi selline, mis ikka ja jälle põnevust ja huvi pakub ega niipea veel ära tüüta. Ega muud, kui kohtume uuel aastal, uute kogemuste ja looduslugudega :).
Paljassaare 03.08.2025
Hommikud looduses on väga värskendavad. Suvel on aga õudsalt keeruline end päikesetõusuks üles ajada ning veel kuskile “objektile” sõita. Augusti alguses kell 5 tõusta polnud õnneks enam liiga raske, mistõttu sai üks hommik paljassaarel veedetud. Lootsin näha rannikul juba rändega alustanud kahlajaid. Mõned mulle ka silma alla sattusid, kuid sellest pisut hiljem.
Lootsin mere ääres tunda jahedat mere-õhku, aga tegelikkuses oli meri täiesti vaikne ning tuul pea olematu. Ilmad olid siis päris kuumad, ka päikesetõusul oli juba pea 20 kraadi sooja. Mere äärde jõudes hakkasid kohe silma vihitajad, kes igas suunas lendasid ja kriiskasid. Kuna meri oli täiesti rahulik, tekkis võimalus saada pildile korraga 2 kuju- modell ja tema peegeldus :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Nagu alati, püüan leida ühest hetkest mitmeid kompositsioone ning võimalusel lähenen ka kunstiliselt :D.
Loomulikult ei puudu sealsest lahesopist ka hallhaigrud, kes samuti ringi lendavad ja parimat kivi otsivad, kus end päikesel soendada lasta.
Tõusev päike kuldas üle kogu nähtava rannikuvee, mistõttu sai ka kontravalguses modelle otsitud, kes kuldses vees toimetasid. Pildile jäi mudatilder.
Ühes tehisjärves toimetasid tuttpütid, noored juba päris suureks kasvanud, kuid vanemad pidid sellegipoolest nende söögi eest veel hoolt kandma.
Nagu alguses ka vihjasin, sai sel hommikul kahlajaid otsima mindud. Leidsin ühe magusa koha, kus eemalt vaadates linnud toimetasid. Viskasin kõhuli rannaliivale ning jäin neid tagasi ootama.
Ei pidanudki kaua ootama, kui linnud ilmusidki sinna, kuhu ma neid ootasin. Kui kunagi tundus paras katsumus neid pildile püüda, siis aastatega on saanud selgeks nende käitumismustrid ja seeläbi ka enda tegevusplaan. Lihtsalt kannatust peab olema ja pisut õnne ka, nagu alati :).
Selles pundis olid peamiselt mudatildrid, kuid ka mõni tutkas ning hiljem lisandusid ka kuldnokad. Mudatildrid julgesid päris mulle lähedale kõndida, õnnestus ka mõni kihvtim peegeldusega pilt neist saada.
Tutkas on küll mudatildritest suurem, kuid mudatildrid on kohati päris võimukad ning üritavad konkurendid heast kohast ära ajada.
Rändeks kogunevad kuldnokad peatuvad suve lõpul tihti ka rannal. Üldiselt ollakse koos kahlajatega rahulikult ühises toidukohas koos; mida suurem parv linde, seda rohkem silmapaare, kes võimaliku ohu eest hoiatavad.
Liikusin hetkeks ka poolsaare metsatukka, kus jäi silma üks pesakond pruunselg-põõsalinde. Tundusid noored linnud olevat, sulestik oli veel päris hõre :). Ja julgust jagus neil ikka kordades rohkem, kui vanalindudel, mistõttu üks isend mulle päris julgeks modelliks osutus.
Kuna kärbsed, sääsed ja parmud mul seal liiga kaua olukorda nautida ei lubanud, liikusin tagasi rannikule. Hommik oli jõudnud juba nii kaugele, et ilm hakkas liigselt soojaks kiskuma. See tähendab tavaliselt, et õhk hakkab virvendama ning kaugelt pildistatud linnud kipuvad pildile juba uduselt jääma.
Teel autoni sattus mu silma alla siiski veel mitmeid tegelasi: rohevindid, kanepilinnud, ohakalinnud, kivitäks, üks punaselg-õgija, kõrkja-roolinnud:
Seekord jäid pildile ka ühed teised tiivulised, kes küll väiksemad, kuid see-eest värvikamad :).
Kõkkuvõtlikult oli äge hommik. Liikide mõttes päris mitmekülgne ja rikkalik. Paljassaare on jätkuvalt selline koht, mis ikka ja jälle tagasi kutsub. Tuleb lihtsalt käia aegadel, kui inimesi liiga palju ei liigu. Siis saab rahus seda looduseilu nautida ja võimalusel ka jäädvustada. Lõpetuseks veel mõningad pildid / hetked, mida sel hommikul saada õnnestus.
Kodumets, 07.06.2025
Olgugi, et mul on pildistamiseks teatud lemmikkohad välja kujunenud, pole tihti aega ega tahtmist kodust liiga kaugele sõita. Ja tuleb välja, et pole vajagi, sest ka 10min jalutuskäigu kaugusel on päris hea suurusega metsatukk, mis endas päris palju huvitavat peidab :).
Läksin sinna kolama keskpäeval, ajal, mil linnud nö lõunauinakut teevad :D. Vähemalt mulle on tundunud, et tavaliselt on keskpäeva paiku igal pool vaiksem. Kuna ma proovin see aasta siiski veel võimalikult palju erinevaid linnuliike näha ja pildistada, siis oli ka väike missioon, millega sinna suundusin.
Eelnevatel aastatel olin seal metsatukas kohanud väike-kärbsenäppe. Olin küll mõned nädalad ajaliselt hiljaks jäänud, aga ei kaotanud lootust. Läksin neid tagasi tuttavatesse kohtadesse otsima, kuid ei midagi. Leidsin aga hoopis mets-lehelinnu, kellega mul veel liiga head lähikohtumist polnud. Seekord ai lasknud head võimalust käest ja “püüdsin purki” :). Tema oli missiooni osa nr2, seega üks ülesanne sai täidetud.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Peale seda liikusin edasi. Mind saatis kaunis mustpea-põõsalinnu laul. Nagu ka varasemates postitustes olen maininud, tundub nende arvukus sel aastal oluliselt suurem olevat, kui paaril viimasel. Pea igal korral, kui metsa sammud sean, ma neid kas kuulen või näen. Seekord peamiselt kuulsin, korra ka nägin, kuid temast saadud pilt polnud presenteerimist väärt.
Edasi läks aga põnevaks. Kuulsin eemal oleva suure kuuse tipust imelikku häält. Alguses jäigi selgusetuks, kes seda tegi, kuid siis nägin silmanurgast üht suurt kullilist sealt lahkumas. Polnud selge, kas ta oli hiireviu, herilaseviu või keegi kolmas. Jäin siis vaikselt kuulama. Olin oma 10min sama koha peal ja ootasin, millal midagi juhtuma hakkab. Ja hakkas. Kuulsin taas seda häält ja nägin ühe teise kuuse tipust seda sama suurt lindu lahkumast. Jätkuvalt ei näinud teda nii selgelt, et teda tuvastada. Jäin siis seda sama puud pikemalt jälgima ning ühel hetkel leidsin ühe tihedama okste rägastiku, ehk nagu välja tuli, pesa. Ja sealt pesast hakkasid mingid pead välja piiluma. Tegin esimesed prooviklõpsud ja sain siis teada, et tegu kanakulli pesaga.
See sama pea läks aga aina aktiivsemaks ning juba päris suureks sirgunud poeg hakkas äkki oma tiibadega lehvitama. Siis sain ta juba paremini pildile.
Eks noorikud proovivad kuidas tiivad kannavad ning sellised harjutused käivad igapäeva kasvamise juurde. Olles neid seal jälginud ja väheke paremat positsiooni otsinud, avastas see sama noorik mu maas okste vahel liikumast. Mulle pandi sõna otseses mõttes kullipilk peale, ning ühtäkki tekkis ühe pea kõrvale ka teine pea :). Ehk siis pesas oli 2 noorikut, kelle tähelepanu alla ma sattunud olin.
Kaua ma neid seal all ei kiusanud. Üldiselt olin oma küsimustele vastused saanud ning ka parimad võimalikud momendid juba jäädvustanud. Jätsin nad omapäi, visates eemalt veel viimase pilgu pesa suunas. Loomulikult olin jätkuvalt järelvalve all, tähelepanelik kullipilk saatis mind ilmselt nii kaua, kuniks neil nähtavust jagus :).
Liikusin oma rada siis rahulikult edasi ja ühel hetkel kostis metsa alt tuttavaid helisid. Neid, mida olin mõnda aega tagasi juba otsinud. Ehk ca 500m eemalt ma siis ta leidsin, väike-kärbsenäpi. Ja veel kenades toonides isaslinnu. Täpselt, nagu tellimise peale :).
See liik mu silma alla liiga tihti ei satu, ehk seetõttu olen ma temaga kohtumisi ka rohkem väärtustanud. Pealegi kuulub ta III kaitsekategooria alla, ehk vähenenud arvukusega liik.
Ma olen seda ka varem maininud, aga väike-käbsenäpp on väga fotograafi-sõbralik lind. See oks, mille ta välja valib, on pigem muust risust eraldatud ning meile fotograafidele meeldibki. Vähemalt minul on temaga alati sellised positiivsed kogemused olnud :). Ja lisaks on osad isendid ikka pigem julged, kui muu linnumaailm võrdluseks kõrvale võtta.
On ikka poseerija ja poosetaja :). Eks linnumaailmas on teisigi liike, kes emase tähelepanu saavutamiseks isegi metsa koristama hakkavad, et see esinemisplats ikka kena välja näeks :D. Ju siis arvab väike-kärbsenäpp sama, et tema kaunis sulestik ikka risu seest välja paistaks :).
Kui olin temast isu täis pildistanud, olid kõik eesmärgid (ja rohkemgi veel) täidetud, mispeale sai vaikselt metsast välja sätitud. Enne viimaseid meetreid metsa sattus mu silma ette ka emane väike-kärbsenäpp ja ka nendega väga sarnane punarind, kes ennastunustavalt oksal laulujuppi vuristas. Ei pidanud suureks vaevaks ka nemad pildile püüda.
Sellega mu 3h metsaskäik selleks korraks piirdus. Lisaks mainitud ja otsitud liikidele sai nähtud ka mõnda teist lindu, kuid ka üht oravat, keda tavametsades naljalt ikka ei kohta :).
Lahemaa 02.05.2025
Mai alguses sai ette võetud käik Eesti kõige põhja-poolsemasse paika. Mere ääres on alati põnev ning tühjade käte (loe: mälukaartideta) tavaliselt koju ei lähe :). Mul olid aga omad plaanid, läksin kindlaid linnuliike otsima, keda aastate jooksul samades paikades ikka ja jälle kohanud olen. Aga ega loodust ette ei tea ja nagu elu on näidanud, tuleb ette igasuguseid üllatusi.
Liiga suureks üllatuseks ei saa pidada jõgivästrikutega kohtumist meie suurte jõgede kallastel. Eriti, kui sättida end jõe äärde just selleks hetkeks, kui nad meile rändelt tagasi on jõudnud ning valjuhäälselt omale kaaslast otsivad. Kuna tegu on pelglike lindudega, pole siiski alati fotojäädvustused garanteeritud, mistõttu on varasemalt jäänud üle vaid nende kollast sulestikku vilksamisi eemalt märgata. Seekord läks aga teisiti ja õnnestus näha kahte lindu, isast ja emast. Isane muudkui laulis ja häälitses, emane oli siiski kaugemal allavoolu ning tegeles pigem toitumisega.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Samal ajal, kui pingsalt jõe kallastel jõgivästrikku jälgisin, hüppas ühtäkki puu-õõnsusest välja hoopis üks pesa rajav võsaraat. Jäi mulle mõneks sekundiks ka poseerima. See oli siis ootamatu hetk, mida ette ei suutnud näha.
Jõgede kallastelt ei puudu ka jõgitildrid ehk vihitajad. Olid nad ka sel korral kenasti esindatud. Neid võib muidugi kohata ka mere kallastel.
Sõites mandri kõige põhjapoolsemasse punkti Purekkari neemele, sai tee ääres päris lähedalt nähtud ka ühe roo-loorkulli jahipidamist. Lappas tuule käes ja üsna madalal põllu kohal, otsides saaki.
Purekkarile kohale jõudes olin imekombel seal esialgu päris üksinda. Seda juhtub pigem harva, on ju tegu turistidele meelsa peatuspaigaga, ning samamoodi käivad seal ka fotograafid, ornitoloogid ning ka kalamehed. Ega seda üksindust kauaks ei jagunud, ka peredel meeldib seal jalutada ja õige ka on :). Tegu igati kihvti ja omapärase kohaga.
Aga sellest hoolimata ei lasknud end häirida ja teel neeme tippu nägin lugematu arv erinevaid kiure. Suurem osa neist osutusid olema tavapärased sookiurid, aga toredaks tegi meele, kui kohtasin ühtäkki üht teistsugust, pisut roostekarva tooni lindu. Tegu oli mulle ka varasemalt tuttava kuid samas mitte tihti nähtava tundrakiuriga. Ütlen ausalt… oli kerge ootus-lootus teda seal näha, mis seekord imekombel ka realiseerus :). Üksainus isend nende teiste sadade kiuride keskel.
Valim sookiuridest:
Teiseks üllatuseks leidsin neeme keskosast mitmeid hänilasi. Hänilased ise ei valmista mulle muidugi enam üllatust, kuid leidsin nende hulgast enda jaoks vähe kohatud kuldhänilase isaslinnu. Võimalik, et neid oli seal ka rohkem, kui üks.
Aga igal juhul toimetasid nad seal läbisegi vaikselt maas heina sees ning käisid vahepeal kividel ümbrust uudistamas. Mulle oli see sobilik, sai maas istutud ja kannatlikult oodatud hetke, mil vahemaa oli sobilik ning taustaks kena roostik.
Loomulikult ei puudu mere äärest kunagi meriskid. Ka sel korral oli neid kõikjal näha. Proovisin nende jäädvustamiseks läheneda loominguliselt :).
Kaldal olevates kibuvitsa põõsastes käis aga omamoodi huvitav toimetamine. Leidsin sealt üles linavästriku, rohevindi, kadakatäksi.
Seal kus on väikseid linde, on ka neid jahtivaid röövlinde. Lihtsalt küsitav on, kas ja kellega sa sel ajahetkel kokku põrkad. Mulle jäi kõigepealt silma üks patrulliv raudkull, kes muudkui taeva all tiirutas. Muidugi, kui ta mind märkas, pidas targemaks eemale triivida.
Üllatav kohtumine leidis aset siis, kui olin hetkeks päris veepiirile kivile istunud, kui silmanurgast nägin, et ühe puu latva maandus keegi. Tegin paar klõpsu ja läbi okste ei tuvastanud kohe liiki, arvasin et on see sama raudkull. Aga kui kodus pilte sorteerima hakkasin, siis ta enam nii raudkull ei tundunudki olema. Pigem rohkem väikepistriku moodi. Ta jäi sinna latva vaid minutiks ning startis siis suure kiiruga minema. Ju oli korraks tiibu puhkav isend, kes vaid viivuks peatus ja kohe edasi kihutas.
Kuna kergelt pilvine ilm oli asendumas lauspäikesega, oli aeg edasi liikuda. Kuna käidud oli juba omajagu, siis lõpetasin päeva. Oli väga meeleolukas ja edukas käik. Looduselamus käes, liikusin auto suunas. Viimaseks modelliks üks teistmoodi tiivuline, lapsuliblikas :). Kuna polnud neid veel looduses sel aastal näinud, siis püüdsin ka tema “purki” :).
Paljassaare 26.04.2025
Käin Paljassaares ikka päris mitmed korrad aastas, kuna looduse mitmekesisuse mõttes on see päris palju pakkuv kant. Võimalus näha nii merelinde, metsalinde, kui ka trehvata rändajaid, kes parasjagu seal puhkamiseks ja toitumiseks peatuvad. Hea õnne korral võib seal muidugi kohata ka loomi- metssiga, halljänes, kobras, saarmas, mink jm. Mina käin seal ikka peamiselt linde vaatamas.
Aprilli lõpus tegin ühe varahommikuse tiiru, millest kujunes ca 6km ring. Kuna olen seal aastast 2009 käinud, siis tean üsna täpselt, kus piirkonnas mis liigid tegutsevad või elavad. Läbi aastate on nii olnud ja paistab et kui inimene seal liiga suurel määral midagi oma käe järgi ei muuda, siis on nii ka edaspidi.
Kevadeti võib pea alati kohata seal varte, nii tuttvart, kui ka punapea-varte. Just neid viimaseid ma näha lootsin ja ka nägin.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Üsna tavaline on leida Paljassaarelt ka hänilasi. Kuid sel hommikul õnnestus näha seal esmakordselt kuldhänilast, kes mulle varasemalt seal ette polegi jäänud. Tean, et neid on seal ikka kohatud ning nii mõnigi seal pesitseb, aga meie teed polnud varasemalt ristunud.
Mererannal toimetas palju ka erinevaid partlasi. Nagu alati, on seal olemas rääkspardid, oli mõni paar ristparte, meie väikseimad piilpardid ja muidugi tavapärasemad sinikael-pardid.
Aga kes mulle tähelepanu pakkus, oli 2 luitsnokk-pardi paari. Just neile sai rohkem aega panustatud, kuna liiga palju kohtumisi mul nendega olnud pole. Järgneb väike galerii, kus mõlemad sugupooled figureerivad.
Hiljem pilte sirvides nägin, et oli esindatud ka minu jaoks üks kõige vähem nähtav part- rägapart, kahjuks jäi ta pildile vaid udusena taustal figureerides. Kahju, et teda kohe ei registreerinud.
Edasi sai käidud väike tiir metsa all, kohatud juba kolmas kord mustpea-põõsalindu, keda varasematel aastatel nii tihedalt näinud polnud. Ja ka tema sugulane väike-põõsalind sattus mulle ette, tema sai ka pildile jäädvustatud.
Kuna päike oli juba kõrgel ning valgus terav, otsustasin kiirelt minna veel vaatama hallpõsk-pütte, kes samas kohas iga-aastaselt end ikka näitavad. Ei vedanud mind ka seekord alt. Pilt tehtud mitmesaja meetri kauguselt :). Samal hetkel tiirutas taustal ka üks hallhani, keda seal samamoodi ka eelnevatel aastatel kohanud olen.
Ning sellega mu Paljassaare tiir sel korral lõppeski. Veel enne autoni jõudmist sai ära nähtud ka kanepilinnud, kellest kõige julgem ka pildile jäi :). Hea lõpp produktiivsele hommikule.
Linnukevad
Pole pikalt postitusi teinud, kuigi pildistamas on saanud ikka päris palju käia. Kordades rohkem, kui aasta tagasi :). Linnukevad on täis hoos ning olen seetõttu ka kõik oma lemmikpaigad juba läbi käinud ning sealt näha oodatud liigid leidnud, ning ära noppinud. Seekord pikka juttu ei tee, panen pistelisel mitme kuu jooksul tehtud pilte, meie kevadekuulutajatest ja ka juba hilisematest saabujatest. Mõnest kindlast lokatsioonist tulevad ka põhjalikumad postitused, kuid seda pisut hiljem.
Mis oleks kevad ilma hanedeta. Siiani on põllud ja heinamaad täis suuremaid suur-laukhane ja valgepõsk-laglede segaparvesid. Kahjuks pole õnnestunud nende massiivide hulgast kedagi haruldasemat leida.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sarvikpütte pildistasin viimati aastal 2021, kuid sel kevadel käisin neid spetsiaalselt pildistamas, just nende pulmitamise ajal, kui linnud kõige aktiivsemad on. Nüüd on ilmselt pesad punutud ja pesitsemine täies hoos. Õnnestus tabada päeva lõpus üks hetk, kui päike pilve tagant välja tuli ja kogu esi- ja tagaplaani kuldseks värvis. Sürreaalne moment :).
Seal, kus leidub sarvikpütte, leidub ka tuttpütte. Ehk ei pidanud vaevaks jäädvustada ka kalastavat tuttpütti, küll pisut lahjemas valguses, kuid siiski.
Metsas käib tohutu laulupidu. Linnud otsivad kaaslasi, kisavad üksteise võidu ning tihi unustavad olla pelglikud, lubades end nende omas kodus pildistada :).
Sel aastal olen täheldanud mustpea-põõsalindude suuremat arvukust. Varasematel aastatel vaid mõnel korral neid kohanud, sel aastal suisa kolmes eri kohas nende põnevat laulu kuulanud, osaliselt koos fotojäädvustustega. Mõlemal pildil isane mustpea-põõsalind.
Ka nende väiksem sugulane väike-põõsalind on saanud paaril korral pildile, üks hetk ka täna vaatamiseks.
Ja lõpetuseks mõni jäädvustus mere äärest, tehtud põhja-tallinnas, paljassaarel. Kui randtiirud ja jõgitiirud on seal tavapärased liigid, siis ma ei mäletaks, et oleks varem seal tutt-tiire pildistanud. Kahte lindu õnnestus seal mai alguses kohata.
Kotkavarje 12.02.2025
Nüüd, kui kevad juba ukse taga, on hea kirjutada ühest talvisest kogemusest kotkavarjes. Külastasime sõber Siimuga Natourest kotkavarjet, kus ma isiklikult juba ammu olen soovinud käia, kuid pole ajaliselt endale sobinud, või pole kotkastele sobinud :). Seekord tundus, et on hea aeg sinna minna. Oli ka info, et ka kotkad on olnud juba mõnda aega päris aktiivsed. Ka sotsiaalmeediast jäi silma palju pilte, just sealt samast varjest tehtud.
Mu põhiliseks eesmärgiks oli näha seal kaljukotkast, keda paljudel oli ka õnn seal varje ees kohata. Etteruttavalt peaks kohe ära mainima, et me olime siis need ühed vähesed, kes seal kaljukotkast ei näinud, kuigi kõik tingimused tundusid selleks olevat ideaalsed. Kaljukotkast olen ise kohanud aastaid varem, kuid vaid viivuks, kuskil kuuse tipus. Aga see selleks. (PS: postitus tuleb ilmselt pisut pikem ja pildirohkem, kui tavaliselt).
Päev algas meie silmis ideaalsete tingimustega… ilm oli vaikne, kerge miinuskraadiga (-5*C), lumi maas, puud härmas. Ehk ideaalne keskkond pildistamiseks. Varjesse sai mindud juba eelneval õhtul, et olla enne päikesetõusu juba kenasti valmis. Varje ise on kui luksusvarje, koos kõikide mugavustega- elekter, vesi, wc, soojad toad. Mida enamat võiks tahtagi… Avad pildistamiseks asusid madalal põrandal ja teine kõrgemal, kus sai istudes pildistada. Meie kasutasime vaid madalaid avasid.
Esimene lind, kes varje ette maandus, oli noor merikotkas. See oli juba 15min enne päikesetõusu, ehk veel hämaras. Istus alguses pisut eemal lume sees, kuni hakkas meile vaatevälja lähenema.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Külmunud toitu lume alt kätte saada oli alguses päris heaks hommikuharjutuseks :).
Terve päeva peale sai ära nähtud 4 erinevat merikotkast, kelledest 3 olid vanalinnud ja siis see üks noor uljas tegelane. Täpne sugulus-side nende kotkaste vahel jäigi pisut selgusetuks, kuna tihtipeale käis mingi kisma ja võimuvõitlus. Kui vanad kotkad lagedale ilmusid, istusid alguses eemal olevale puule ümbrust jälgima ning kui sööstsid, siis tulid nad alati sellise hooga, et noorem pidi igaks juhuks eemalduma.
Tehnilise poole pealt võiks tegelikult võtta kaasa tarkuse, et paljudel juhtudel oleks olnud abi mõnest zoom-objektiivist. Esiteks on merikotkad suured ning tihti ei mahtunud oma tiivasirutusega kaadrisse ära või olid täitmas kaadrit mitmekesi. Siinkohal on fikseeritud fookuskaugusega objektiiv oluliseks piiravaks asjaoluks. Tuli ette ka kotkaste võitlusi, mis pea iga kord sel põhjusel jäädvustamata jäi. Lähivaated neist suursugustest lindudest on muidugi huvitav ja võimas vaadata, kuid oleks saanud enamat. Selliste situatsioonide jäädvustamiseks oleks fookusvahemik 300-400mm seal sobivaim. Mõned näited:
Kotkad pakkusid meile pinget kogu päeva jooksul, väiksemate pausidega. Isendid varje ees küll vahetusid, kuid liiga igav ei hakanud kordagi. Huvitavamad hetked olid muidugi need ärevamad kakluse momendid, kus üks vanalind tahtis noorele tuule alla teha ning noor pidi seeläbi lausa küüned taeva poole end kaitsma. Tegi korra mõlemalt poolt kiire sööstu maas toituva kotka suunas. Jällegi, kogu tegevus kaadrisse ei mahtunud…
Kähmlusi, võimuvõitlust ja üksteise äraajamisi oli veelgi.
Päeva lõpu poole ilmusid välja ka mõned rongad, keda ootasime tegelikult kohe hommikust. On nad ju kotkastele need info toojad- kui rongad on platsis, siis näevad ka kotkad, et on turvaline ka kohale ilmuda. Seekord oli ronkadel muud teha. Aga õhtu poole nad kohale ilmusid ja kimbutasid peamiselt just seda ainsat noorkotkast, vanalindudest hoiti eemale. Noort aga sikutasid sabast ja üritasid kotka poolt lahtirebitud toitu endale varastada. Kuna toit oli külmunud, siis nad ise ei suutnud sealt tükke lahti nokkida ja targem oleks ju lasta võimsamal tegelasel see töö ära teha ja siis kiusata, kuniks tähelepanu hajub ning leida see moment toidu näppamiseks :).
Lisaks merikotkastele toimetasid seal ka väiksemad linnud, eks kõht oli tühi ka neil. Kohal oli 2 suur-kirjurähni, mitmed pasknäärid, hunnik rasvatihaseid ja puukoristaja. Silmasin kuskilt, et ka hallpea-rähnid olid seal tegelikult olemas, kuid sel päeval nad oma nägu vähemalt ei näidanud.
Kokkuvõtlikult oli lahe päev, väike pettumus muidugi hinges, et kaljukotkast ei kohanud, kuid eks on jällegi põhjus edaspidi uuesti proovida. See on ka ehe tõestus, et loodus elab omas rütmis ning isegi sellises kohas pole mitte midagi sulle garanteeritud. Tasub olla rahul ja tänulik selle üle, mis saada õnnestus :). Samas varjes saab kevade edenedes ka karusid vaadelda ja pildistada, seega hoidkem silmad lahti ning kui võimalus tekib, tasub kohapeal seda kogemas käia.
Päev Paljassaares 01.02.2025
Veebruari esimesel päeval võimaldasin endale kogu päeva looduses veeta. Kuna liiga kaugele ei viitsinud liigelda, sattusin päevaks Paljassaarde toimetama. Tegelikult pakub see kant päris paljut, nii mere, kui ka metsalinde. Eesmärk oli vaadelda ja jäädvustada kõik erinevad linnuliigid.
Hommik algas leevikeste seltsis. Olin sattunud kõrvalt jälgima 5-pealist seltskonda, kus leidus 2 emast ja 3 isast lindu. Tegelesid pamiselt toitumisega ning andsid seeläbi võimaluse mõned hetked jäädvustada.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Edasi toimus miskit põnevat, kui arvestada, et olin siiski kesktalvel looduses. Kuulsin tihaste häälitsemist ning liikusin nende suunas. Silmasin roostikus toimetavaid sinitihaseid ja rasvatihaseid, kes kambakesi võsa vahele edasi olid liikumas. Kuid vilksamisi nägin päris veepinna läheduses kedagi toimetamas. Olin üsna veendunud, et tegu on käblikuga, kellega samuti lootsin sel päeval kohtuda. Aga üllatus oli suur, kui leidsin enda ees hoopis talvel harvem kohatava lehelinnu. Kodus timmisin pildid ära ning siis sain kinnituse, et tegu oli väike-lehelinnuga, kes meil peamiselt suviti tegutseb ja sel hetkel hoopis kuskil soojemas kohas oleks pidanud toimetama. Eks selle aasta talv on olnud pigem pehme ning ka mere-äärsed alad on pigem vähese lumega, pakkudes meie suvelinnule toitu ka jahedamal ajal.
Edasi sai liigutud taas nende tihaste suunas. Ning nagu ka varasemalt, on seal piirkonnas saanud kohata ka sabatihaseid. Kõik toimus nagu tellimise peale, ka seekord olid sabatihased esindatud :). Sai ka üks kena jäädvustus tehtud, ning läinud nad olidki. Sabatihased liiga palju võimalusi kahjuks ei paku, pead ise kiire ja osav olema. Seekord vedas.
Kui eelpool sai räägitud, et lootsin leida ka mõnda käblikut, siis etteruttavalt võiks öelda, et kuulsin neid sel päeval kokku umbes 10 lindu, kuid seekord pildini ei jõudnud. Olid nad kõik piisavalt ettevaatlikud, et enne minu reageerimist peitu pugeda. No mis teha, usun, et neid kohtumisi tuleb sel aastal ette veel mitmeid.
Sinitihastele meeldib talvel roostikus toimetada, ragistada roo kõrtega ning otsida sealt seest putukaid. Ilm oli vaikne ja seda krõbistamist oli kuulda päris mitmes paigus.
Lõpuks jõudsin ka mere äärde, istusin maha ning jälgisin rahulikult ümbrust. Kaugemal paistis suurem seltskond tuttvarte ning jääkosklaid, kuid tähelepanu pälvis lähedal toimetav sõtkas.
Sõtkastel paistis olevat juba kerge pulmatuju peal. See isaslind toitus ranniku lähistel ja kui silmas lähenevat emaslindu, alustas kurameerimisega. Sõtkad viibutavad toredalt oma peaga, visates seda vastu selga. Nii pälvitakse emase tähelepanu. Tundub, et see ka õnnestus.
Peale pisukest “jalutuskäiku” oma kallimaga sundisid ühed rannikule tulnud inimesed nad siiski lahkuma. Õnneks olin selleks äkk-stardiks soodsas positisioonis.
Huvitaval kombel oli sel korral kohtumisi ka loomadega. Kui alguses üritas üks halljänes minust üle joosta, siis minutid hiljem sörkis ca 15m kauguselt mööda üks suuremõõduline metssiga. Olen seal metssigu kohanud ka varasemalt, isegi mitmel korral ka pildile saanud, kuid seekord jäi see hetk jäädvustamata. Panen siia lõppu siis hoopis need varasemad jäädvustused metssigadest- üks võsast leitud loom, teine suvine veepiiril toimetanud isend
Pöialpoisid
Uus aasta on alanud lindude pildistamise mõttes pigem pisut aeglaselt. Ühelt poolt on olnud vaba ajaga kitsas, teiselt poolt on ka detsembris alguse saanud seljaprobleemid parajaks häirivaks faktoriks. Sellest hoolimata tegin aasta teisel päeval siiski kodu lähistel lühikülastuse metsa. Selle paari-tunnise jalutuskäigu peategelasteks kujunesid peamiselt pöialpoisid, kelledest paar lindu ka lähemalt pildile püüdsin. Aga mis peamine, nautisin seda metsas kondamist ning seda mõnusat tunnet, mis sind pärast koju jõudes valdab. Alati ei peagi saama tohutul määral pildimaterjali. Tähtis on see vaimne puhkus ning vaikuse nautimine. Väga lihtne on leida vabandusi, miks ei peaks end kodust välja ajama. Eks see on iga asjaga nii- teed selle sammu ja hiljem tänad end selle eest. Olgu see siis selle-aastaseks lubaduseks, et neid loodusesse planeeritud käike ikka rohkemalt oleks, kui möödunud aastal.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kalvi rand 05.10.2024
Kalvi rannas olen aeg-ajalt käinud juba aastaid. Elurikkus on seal teatud aegadel päris rikkalik, eriti rändeperioodil. Kuid nagu elus ikka, ei lasta seda kaunist loodust seal lõpuni nautida.
Juba aastaid on sealsetel randadel toimumas linnujaht, mis ka hiljutise uudiskünnise ületas. Olen ammu täheldanud seal välismaiste numbrimärkidega autosid parkimas, nüüd on siis selgunud, et teiste hulgas on Itaalia jahituristid seal jahi käigus kasutanud illegaalseid peibutusmeetodeid, mis keskkonna ametnike poolt fikseeriti. Püüan aru saada jahimeestest ja nende tööst, kuid kuidagi ei taha aru saada jahituristidest, kes meie rannikul ennast välja elamas käivad. Rannad on paksult täis tühje padrunikestasid ja nii juba aastaid. Loodetavasti pani antud juhtum sellele tegevusele piirid. Ei ole kursis, kas ja millal see illegaalne tegevus seal toimus, kuid juba oktoobri alguses jäid silma jahiks ette valmistatud kohad.
Aga minnes postituse sisu juurde, olin samal päeval Lahemaa rannikul juba oma fotopäeva alustanud, jõudsin Kalvile päikeseloojanguks. Võiks öelda, et esmapilgul oli pigem vaikne ning mingit erilist linnuliiklust ei toimunud. Mõtlesin, et liigun jahipidamise piirkonnast pisut kaugemale ja oh üllatust, leidsingi linnud üles. Esmalt hakkas silma üks hiline tuttpütt, kes eemal merel üksinda kalastas. Hetkel ei olegi meeles, et seda liiki nii hilja oleks kohanud.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Edasi liikudes silmasin üht laululuige perekonda, kes liivapaljandil puhkamas oli. Ei soovinud neid hirmutada, liikusin rannalt raskemini läbipääsetava roostiku kaudu neist mööda.
Nii kaua, kui roostikus ragistasin, kuulsin pisut kaugemal roohabekaid. Jäin 10ks minutiks passima, kuid ainus, kes mu vaatevälja ilmus, oli üks rootsiitsitaja, kes roostikus toitus.
Kaugemal lahesopis toimus aga suuremat sorti hõbehaigrute kogunemine. Kuna loojangupäike oli pilvede vahelt piilumas, valgustas see mu esiplaanil olevat vett. Ehk et halli õhtusse tekkisid ühtäkki mahedad toonid.
Õhtu peategelaseks osutus aga pisut ootamatu tegelane- jäälind. Nagu ma ka omas varasemas postituses juba kirjutasin, võib sügiseti jäälinde mere ääres kohata küll, kuna linnud on rändel ning satuvad nii tihti ka rannikule. Kuna ka jõed suubuvad merre, siis on see justkui ka loogiline neid sealt leida. Kuid just hetkel, kui olin seal hallhaigruid jälgimas, käis eemal väike sulps ja pisike tegelane ilmus lähedal olevale kivile.
Jäälind istus mõne minuti kivil ning läks siis uuesti lendu. Tegi huvitavat “rappelendu”, nagu pistrikud ja mõned kullidki teevad, siis pani uuesti plaksuga vette (kahjuks jäi roostiku varju) ja peale seda oli hetkeks kadunud.
Mu tähelepanu oli sinna kohta lukustatud, kus teda viimati nägin. Mõne hetke pärast tuli lind lennuga minu poole. Vajutasin nupule ja ise veel mõtlesin, et mida ma nii hämaras ikka proovin lendavat jäälindu pildistada, et väga väike võimalus tema kiire lend pildile saada, aga vot endalegi üllatuseks sain :).
Lind maandus mu lähedal olevale kivile ning taas passis seal mõned minutid ning lahkus.
Siis kuulsin veel sulpsatust ja rohkem ta sealt nurga tagant end ei ilmutanud. Ja just siis, kui olin end pikast passimisest sirutamas, käis minust 180 kraadi teisel pool piuks ning minu kõrval olevalt kivilt lendas minema jäälind. Ei teagi, kaua ta mind seal vahtis aga see pidi igal juhul olema teine lind, sest just olin teisel pool kuulnud vette sukeldumise sulpsu. Lind maandus korraks veel kivile ning lahkus.
Sellised põnevad hetked, ja siis, kui päike oli juba areenilt lahkunud :). Fotograafile väike väljakutse aga sellised kohtumised hoiavadki elu põnevana.
Kuna oli juba piisavalt hämar, hakkasin tagasi sammuma. Teel autoni nägin huvitavat vaatepilti. Kaugelt tundus, et üks lind oli ranniku lähedal liikumatult. Tõstsin objektiivi ning nägin üksikut valgepõsk-laglet vees passimas. Polegi täpselt teada, kas tal oli midagi viga või oli oma rändeteel nii ära väsinud, et isegi mu möödumisest välja ei teinud. Igal juhul sinna ta jäi ning pole teada, mis temast sai. Ma siiralt loodan, et tegu polnud eelpool postitust alustades meie turistide poolt vigastatud ohvriga. Igal juhul ta elas ja liigutas ning jääme ikka lootma, et oli lihtsalt väsinud lind ning hommikul jätkas oma teekonda soojemasse kohta.
Lahemaa 05.10.2024
Selle-aastane sügis on olnud mõnusalt soe. Samas, nii palju, kui mul on olnud aega ja võimalust selle aja jooksul loodust külastada, on kogu linnuelu paistnud varasemate aastatega võrreldes hoopis teistsugune. Okt alguses sai koos loodushuvilise Siimuga mindud mere äärsetele aladele kogu päevaks linnuliiklust jälgima. Nagu sellele ajale kombeks, oli avamerel päris palju rändajaid: merivardid, vaerad, aulid, kaurid, kosklad, kormoranid jt.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Silmasime ka paari suuremat valgepõsk-lagle seltskonda üle lahe mandrile tulemas. See oli päris huvitav kogemus, kui näed suurt linnuparve lähedalt üle oma pea lendamas. Hea, et “miinidega” pihta ei saanud.
Sai kohatud ka mõningaid mustlaglede parvesid. Neid õnnestub ikka iga sügis näha, lahedad mustad tegelased.
Ka kiilidele meeldis see soe sügis, pole neid nii hilja varasemalt kohanudki. Kuid nii nad seal maas passisid ja päevitasid.
Edasi liikusime mere äärest metsa, et kohata teisi sulelisi. Võiks öelda, et seal oli ka selle päeva tipphetk, kui üks käblik meile päris pikalt pinget pakkus. Lind oli väga tolereeriv ning lubas end pikalt jälgida ja pildistada. Toitus maas muru ja heina sees, vahepeal hüppas mõnele nähtavale oksale ning vaatas, et ümbrus jätkuvalt turvaline oleks ja siis tegeles oma asjadega edasi.
Ega seda väikest tegelast metsa alt ei leiakski, kui me teda juba pikalt jälginud poleks. See oli ka päris hea harjutus tähelepanule ja reageerimisevõimele :).
Metsa õnnestus näha ka teisi tegelasi. Kaugelt sai silmatud ka väga harva nähtavaks liigiks kujunenud musttihast, kes seal akrobaatika-võtteid demonstreeris.
Sügisel on alati soov saada pildile sellele ajale kohaseid olustikke, ehk antud juhul kollakaid sügisvärve. Sattusime ühte tihaste-porride-pöialpoiste segaparve. Taustal paistsid ka kollased lehed, just sinna sai oma tähelepanu koondatud ning loodetud, et keegi “areenile” ilmub. Ja ilmus :). Üks uudishimulik pöialpoiss jäi mind uurima, kellest sain mõned pildid.
Üllatuslikult oli ka üks väike-lehelind seal toimetamas. Oli teine soojast sügisest vist nii lummatud, et polnud veel rändele asunud.
Lõpuks oli veel üks silmside ühe teise pöialpoisiga, kes antud lokatsioonis mu viimaseks modelliks jäi.
Õhtu plaanisin vastu võtta aga ca 100km eemal, kuid samuti mere ääres. Ka seal õnnestus üht-teist põnevat näha, kuid sellest juba mõne aja pärast :). Siia lõpu jätan mingi valimi ka kaadritagustest hetkedest ning muudest tegelastest.
Hommikune retk: 22.09.2024
Selle aasta esimese ametliku sügispäeva otsustasin veeta looduses. Ilm oli kaunis, suviselt jahe / sügiseselt soe :). Sättisin sammud mitte liiga kaugele, täpsemalt Põhja-Tallinnasse. Loomulikult, nagu ka viimased korrad, lootsin kohtude sügisest ränduritega, sh ka kahlajatega. Võiks öelda, et kahlajaid mu teele sel rändehooajal mingil põhjusel siiski sattunud pole. Ju on mu enda ajataju sassis ning suurema rändeperioodi olen juba maha maganud, ja eks ka aastad pole vennad.
Aga hommik algas partide seltskonnas. Nii saigi esimeste klõpsudega pildile mõned rääkspardid, keda lahesopis omajagu oli.
Loomulikult ei puudunud ka hallhaigrud, neid leiab rannikult alati. Eks ma siis vajutangi nupule, kui on kas pilti toetav valgus või mingi tegevus, olukord. Seekord aitas välja hommikune valgus, mis vee peegeldusele värve lisas :).
Samuti sattus silma alla ka paar noort tuttpütti, kes rändele minekuga ootasid ning hoopis oma kalastamisoskusi lihvisid. Üks neist jäi ka pildile.
Üheks hommiku üllatuskülaliseks osutus siiski olema üks mere ääres toimetav jäälind, kes oma piuksumisega end mulle reetis. Jäälindu mere ääres kohata pole sügiseti harv juhus. On nad kas rändele sättimas või juba teatava teekonna läbinud ning hetkeks puhkamas või toitumas. Olen sel aastal mitmes asukohas 4-5 erinevat jäälindu kuulnud või näinud. Sel aastal kuidagi eriliselt palju :).
Kuid lind oli mererannikul kivil istumas, mõned korrad püüdis ka kalastada, kuid kahjuks mitte edukalt. Eks ma siis püüdsingi eemal olles teda mitte segada, samas ikkagi mõned jäädvustused sellest kohtumisest saada.
Kui esmane jäädvustus oli pigem suvaline ja juhuslik, turisti klõps, nagu fotograafid seda kõrge võttenurgaga pilti nimetaksid, siis juba järgmiste piltide saamiseks sättisin end pisut teadlikumalt- laskusin kükili, sellega sai taustal olevad segavad kivid tausta sisse uputatud. Teiseks otsisin taimede vahelt sellise augu, et lind selgelt pildil oleks, samas püüdsin hommikupäikese poolt kuldseks valgustatud taimed pildile jätta. Ehk et minimaalsed tegevused, teadlik sättimine ning hoopis teise olemusega pilt. Ja tegelikult olin ma ju täpselt samas kohas :).
Hiljem vahetas lind veel paaril korral kivi ning kui oli juba väga eemale läinud, läksin ka ise edasi.
Seni kaua, kui ma seda jäälindu jälgisin, toimus mu selja taga aga teine elu. Nimelt otsustas üks lahesopis toimetanud hõbehaigur asukohta vahetada ning maandus mu lähedal olevale kivile. Momentaalselt reageeris üks läheduses olnud hallhaigur ja otsustas talle koha kätte näidata. Illustreerimaks antud olukorra kirjeldust, lisan pildiseeria:
Hallhaigur teda kätte ei saanudki, kuid eesmärk ta eemale ajada sai täidetud :D. Rannikul on konkurents tihe.
Edasi sai liigutud ka metsa, kus päris mitu punarinda mu vaateväljas toimetasid. Eks ma siis jäädvustasin nende uudishimu ka pildile:).
Üheks pärliks antud päevas jäi väga kiire kohtumine sabatihaste seltskonnaga. Nad tulevad kiirelt, toimetavad kaootiliselt ja lahkuvad kiirelt. Täpselt nii oli ka sel korral. Ainsa erinevusega, et seekord sain esimese pildiga kätte vast ühe oma seni parima kaadri sabatihasest. Eriliseks tegi just see keskkond, kus ta asus, ehk pihlakapuu, koos oma punetavate marjadega. Ja see üksainus lind oli ideaalses kohas, vaatamaks mind sekuni jagu. Õnnelik juhus, mis päädis kauni lõpptulemusega.
Lisan ka kaadritaguse hetke:
Kokkuvõtteks oli taas põnev jalutuskäik, loodus ei jätnud mind tühjade kätega (loe: mälukaartidega).
Võtsin selle sügise kenasti vastu ning juba 2 nädalat hiljem olin taas oma päeva väljas veetmas, seekord päikesetõusust päikeseloojanguni, kahes erinevas lokatsioonis. Ühes koos uue loodushuvilise Siimuga, teises 100km eemal üksinda ning totaalses idüllilähedases vaikuses. Sellest juba peagi.
Neeme poolsaar 17.09.2024
September on meid rõõmustanud, peamiselt siis jätkuvate soojade suveilmadega, mis tänaseks päevaks juba pigem otsa on saamas.
Sel 17. septembri õhtul sättisin end tööpäeva lõppedes taas Neemele, vaatama, mida suve lõpp pakub :). Etteruttavalt võib ölelda, et üllatuslikult midagi väga erilist isegi ei pakkunud. Oma peas olin arvanud, et kohtan kindlasti palju kahlajaid, kes sellisel ajajärgul suurte kampadena rannikul enne rändele asumist toituvad, aga tegelikkuses kohtasin vaid mõnda üksikut neist.
Esimesed tervitajad olid kividel puhkavad kormoranid.
Nägin üsna kohe ära ka need mõned kahlajad, täpsemalt 3 soorüdi, kellest 2 jäid ka pildile. See jäi ka antud liigi esindajatega päeva ainsaks kohtumiseks.
Selle õhtu peamisteks modellideks osutusid hoopis 2 tikutajat, kes lubasid end pisut kauem pildistada. Mul õnnestus neile ka piisavalt lähedale hiilida, ilma et oleks suurt paanikat põhjustanud. Nad olid toitumisega päris tegevuses, ju oli tähtsamaid asju, millele mõelda.
Tikutajaid näen sügisel mererannal tihti. Üllatas see, et nad juba eemalt mind nähes ei lahkunud. Üldiselt on nad ikka arad linnud.
Sügise hakul on tavapärane näha mererannikul ka kuldnokki, kes adru sees kambakesi toituvad. Kuldnokad kogunevad tihti ääretult suurtesse parvedesse ning nende lend tuhande-pealistes seltskondades võib olla päris huvitav nähtus ja kogemus, mida looduses näha. Seekord oli seltskond aga väiksem.
Loomulikult ei puudunud lahesoppidest ka hallhaigrud, ka valge sugulane hõbehaigur oli esindatud.
Selle õhtuse jalutuskäigu jooksul saatsid mind ka mitmed kivitäksid, nende kõrval olid ka noored ja uudishimulikud linavästrikud.
Õhtu lõppedes silmasin merel ka meie mõlemaid vaera liike, ehk siis täpsemalt mustvaeraid ja tõmmuvaeraid. Nemad olid vaid mööda lendamas ning rannikuvees ei peatunud.
Päris õhtu viimase kohtumisena silmasin veel suuremat viupartide rändeseltskonda, kes taeva all erinevaid kujusid moodustasid.
Väike sortiment teistest kohatud liikidest :).
Kokkuvõtteks oli pigem üllatuslikult vaikne ning rahulik õhtu. Sai nautida sooja ja tuulevaba mereõhku ning teha meeldiv jalutuskäik rannal. Kordaläinud õhtu igal juhul :). Mõned traditsioonilised telefoniklõpsud siia lõpetuseks.
Juba mõned päevad hiljem, täpsemalt 22.septembril, olin taas looduses- saates ära suve ning tervitades sügist. Sellest juba peagi uues postituses!
Lahemaa 08.08.2024
Augustist alates kisub rannikuelu taas kirjumaks, kui see südasuvisel ajal olnud on. Erinevad linnuliigid sätivad juba rändele ning Eesti rannikuid kasutatakse siis nii puhkepausideks, kui ka toitumiseks. Kuna polnud 3 kuud looduses fotoaparaadiga käinud, siis olin pigem elevil :).
Sättisin end Eesti põhjarannikule. Mere äärde jõudsin ca 3h enne loojangut, päike oli veel kõrgel ning kuumutas tuulevaba rannikuõhku. Esimese huviorbiidina sattus mu ette väike rohevindi seltskond, kellest üks sai läbi kuuma rannikuõhu ka pildile. Toitusid nad vee lähedal taimedel, kes kõrgemal, kes liival.
Ühtäkki nägin silmanurgast mingit tumedat kuju, kes madalas rannavees läbi veetaimede sumpas. Vaatasin läbi kaamerasilma ja oh üllatust, mink. Teda polnud ma veel rannikul kohanud. Mink on hea ujuja, aga polnud teda varem meres näinud. Ju oli pisikeste kalade jahil. Liikuma pani teda ilmselt kalamees, kes oli just autoga oma läheduses oleva paadi juurde jõudnud. Igal juhul, viskasin rannaliivale pikali ja jälgisin siis tema püüdlusi sumbata vetikate vahelt kuivale maale. Lõpuks see ka õnnestus, kuid pidi ikka vaeva nägema.
Ju oli see kohtumine siis väikseks boonuseks, kuna olin pikalt loodusest eemal olnud :).
Järgmine tunnike oli pigem vaikne, mõned heletildrid, mudatildrid ja vihitajad liikusid kaugemal olevate kivide peal siia-sinna, kuid pigem sai seda vaikust rohkem nauditud kui pildistatud.
Viimane tund oli aga juba aktiivsem, vahetasin ka ise asukohta ning valisin koha, kus linnud (eriti kahlajad) toitumiseks koguneda võiksid. Selleks on pigem sellised adrused / mudased sopid, sealt leiavad nad erinevaid putukaid ja muid elukaid, keda ma liiga täpselt ei tunne :).
Õhtu põhitegelasteks kujunesid heletildrid, kes pidevalt ringi lendasid ning üksteist taga ajasid. See oli päris äge vaadata.
Loojuv päike ning kontravalgus andis võimaluse ka kunstilisemaid hetki pildile püüda. Õnneks olid heletildrid nõus neid momente mulle pakkuma, mis ka kenasti realiseeritud said :).
Lisaks eelpool olevatele heletildritele oli mu silma all koguaeg ka üks teine kahlaja, kelle üle pikalt mõeldud sai. Lõpuks siiski tundus, et tegu oli Plüü nimelise linnuga :). Neid linde pole õnnestunud liiga palju näha, siiani olen ta vaid viiel korral pildile saanud. Nüüd siis kuues.
Õhtu lõppedes hakkasid ka hallhaigrud liikuma.
Selles asukohas on iga suve lõpus näha ka noori tutt-tiire, kes ka sel korral seal kalastasid. Sai ka neist mõned jäädvustused tehtud.
Seekord sai palju pilte ja vähe juttu. Aga eks seda pildimaterjali tulebki sellistel shootingutel palju, ning nende saamislugu pigem igavavõitu :). Aga loo moraal võiks olla see, et kui alguses tundub, et kedagi nagu näha polegi, siis ei tasu kunagi käega lüüa. Õhtu saabudes hakkab alati asju juhtuma ja polnud ka seekordne kogemus erandiks. Õhtu ainsaks katsumuseks oli rannikul lamades sipelgatega hakkama saamine. Neid oli palju ja tihti sai ka nende pahameelt hammustuste näol tunda, kui keegi püksisääres lõksu jäi :D. Midagi liiga lihtsalt kätte ei tule, väike mugavustsoonist väljumine käib asja juurde :).
Kalvi rand 18.05.2024
Suvi möödunud nii kiiresti, nagu poleks teist olnudki. Nii on jäänud ka üks kevadine looduses käik dokumenteerimata ja kajastamata :). Parandan selle vea kohe, et edasi minna juba värskemate retkede kajastamisega :).
Kalvi rand on üks huvitav paik, kus kunagi tühjade kätega (loe: mälukaartidega) tagasi ei tule. Seal on meeldiv lahesopp paljudele tiivulistele ja ka imetajatele, nagu selle postituse jooksul näha võib :). Kahjuks on see koht populaarne ka jahimeestele, kellest jääb igal aastal randa korralik kogus tühje padrunikestasid. Leidub ka teisi huvilisi, kes näiteks ATV-dega rannikul rallitavad või matkaautoga veepiiril (rannikualale sissesõidu keeldu eirates) päikeseloojangut naudivad. See selleks.
Sel päeval olin juba hommikul looduses käinud (vaata üks postitus tagasi). Kuid õhtul tundus olevat hea plaan veel rannikule minna. Kohe kui kohale jõudsin silmasin väikest seltskonda valgepõsk-laglesid, kes olid seal korraks peatumas. Istusin kivile ja jälgisin eemalt, aga kauaks mulle seda lõbu ei pakutud.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kivil istudes silmasin kohe ka väiketiiru, kes seal ringi tiirutas ning vahepeal ka kalastas.
Väiketiire pole meie rannikul üldse palju, seetõttu pööran neile alati tähelepanu. On nad meie ranniku väikseimad tiirud, keda hinnatakse meil pesitsevat 150-300 paari. Peale mõnda aega jälgimist sai selgeks, et kala viiakse kaasale, kes eemal kivil jalga puhkas ning ootas, kuidas kallim talle kingitusi kohale transpordib :). Nad nii väiksed linnud, et ei pannud teda esmalt tähelegi, aga see kala-transport reetis. Siis saigi pisut enam sellele tegevusele keskendatud ning sellised momendid sealt mälukaardile salvestasin.
Proovisin paremat võttenurka saada ja ka sain, kuid peale järgmist kala nad siiski lahkusid. Õhtu lõpul nägin neid kaugemalt veelkord.
Samal ajal, kui ma ootasin ja vaatasin kalatransporti, lendas minust mööda partlane, keda näeb pigem harva (minu 4. kohtumine 15a jooksul!)- rägapart. Ta on Eestis pigem vähearvukas haudelind, ca 1500-3000 paari on meil pesitsemas.
Õhtu edenedes suundusin edasi mööda rannajoont nii kaugele, kui kannatas minna. Seal tuleb üks jõgi ette, millest üle ei saa ja see on siis tavaliselt see lõpp-punkt. Sellel teekonnal sattusin peale hänilastele, kes liivas möllasid, kõrkja-roolind siristas kõrkjates, ka üks kadakatäks oli esindatud. Rannikul võib tihti (eriti suve lõpus) kohata ka kiivitajaid, seekord oli siis kevadine kohtumine :). Ka sookured on seal rannikul kogunenud, ei olnud erandiks ka see õhtu.
Õhtu peakangelaseks osutus aga üks sokk, kes polnud üldse rahul sellega, et ma seal olin :). Ega ta vastu päikest ka aru saanud, kellega tegu. Neile kohaselt, hakkas ta mu peale haugatama, mis kõlas pigem sellise haukumise ja karjumise vahepealse tegevusena :D. See oli naljakas aga samas väga lahe peitusemäng, mis me seal korraldasime. Olin künka taga peidus, tema mind hästi ei näinud. Tegi naljakaid hüppeid, et mind vahele võtta, aga ainus, mis ta nägi, oli tema poole suunatud objektiiv. Ja nii ta siis kummitas mind seal oma 30min, kuni lõpuks enam ei viitsinud ja läks mööda jõekallast kaugemale, samal ajal ikka haugatades :).
Peale seda ootamatut kohtumist kasutasin ära fotogeenilise koha võlusid, jäädvustades ka telefoniga mõned klõpsud.
Nagu eelpool kirjutasin, sai õhtu lõppedes veel seda väiketiiru paarikest näha ja mõned loojanguvalguses pildidki jäädvustada. Tundus, et siis ka nende kalaralli lõppes ja mõlemad jäid rahlikult kivile ööd ootama :).
Oli kihvt õhtu ja üldse mõnus fotopäev. Sai nähtud soovitud liike, samas kogetud juhuslikke kohtumisi kitsedega. Veel päris viimased pildid sai veel autost tehtud, kui leidsin veel mõned sokud värske rohelisega maiustamas. Sellega sai siis päevale punkt pandud :).
Ida-Võlumaal 18.05.2024
Sel kaunil kevadhommikul sai venna Oliveriga planeeritud hommikune tiir Narva jõe äärde ja hiljem ka Puhatu rabasse. Jõe ääres on alati midagi põnevat näha. Olen igal aasta-ajal seal käinud ning alati kedagi huvitavat kohanud. Vähem nähtavate linnuliikidena olen seal näinud näiteks mustviireseid, kalakotkaid, räusktiire, väikekajakaid, hüüpe. Ka loomi on seal kandis omajagu. Pea alati olen seal näinud saarmaid, olen olnud tunnistajaks ka kahe põdra suplusele jne. Et igav seal kindlasti ei hakka.
Eelmisel kevadel sai kuuldud ja korra nähtud ka kukkurtihaseid. Tookord nende pesa üles ei leidnudki. Tean, et kukkurtihased tulevad igal aastal samasse kanti tagasi ning seetõttu sai ka pisut loota nendega taaskohtumist. Ja nii läkski. Ma ei tea, mis ime läbi ma seda valmimisjärgus pesa küll märkasin, kuid silma see mulle jäi. Hiljem läbi kaamera vaadates, sai nähtud ära ka see tubli pesapunuja, kes vahetpidamata seal toimetas ning omale kaaslast hüüdes muudkui pesa punus.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kuna pesa oli vee kohal, siis ma liiga lähedale ei pääsenud. Keerasin vahele konverteri, et peategelane suuremalt kaadrisse püüda. Ja nii ta seal siis toimetas.
Nagu ikka öeldakse, kui istud looduses kuskile maha ja oled seal vaikselt vähemalt pool tundi, siis ühel hetkel hakkab su ümber elu käima. Nii näiteks lendas mulle üks kägu päris lähedale, pea ees oli kahjuks mingi oks või leht, aga esimene selle-aastane käo pilt sai jäädvustatud 🙂 .
Ka esimene pruunselg-põõsalind laulis vahetpidamata, seega sai ka tema üles pildistatud.
Põõsastes laulsid valjuhäälselt mitmed ööbikud, kelledest vaid üks kuidagi ka pildile jäi :D. Risu-räsu sees, nagu neile kombeks.
Edasi liikusin päris jõe äärde, ning seal sai nähtud siis ka eelpool mainitud mustviirest, paari väikekajakat, ühte hallhaigrut, kes mulle peaaegu otsa lendas :). Kui istusin jõe ääres, siis proovis üks saarmas 2 korda mu ees olevale kivile tulla, kuid alati ehmatas, kui nina veest välja pistis. Seal samas olen teda ka ühel talvel kohanud, ilmselt üks kihvtimaid kohtumisi üldse selle loomakesega. Selle kohta saab lugeda siit.
Kuna hommik oli juba hiline, siis kauaks me sinna ei jäänud ning liikusime edasi Puhatu rabasse. Ega me seal tavaliselt kedagi oska oodata, pigem on selline väga vaikne koht kus käia. Kuid alati jääb ka seal keegi kaamerasilma ette. Tavaliselt mõned kiurid, kadakatäksid, metstildrid, ka sookured. Seekord aga poseeris vaid 2 liiki.
Emane must-kärbsenäpp, kes oli julge ning poseeris mulle mõneks pildiks :).
Seekord siis selline retk. Sama päeva õhtul võtsin end veel kokku ning liikusin edasi rannikule, kus mind uued kohtumised ees ootasid. Kuna see pildimaterjal on veel ootel, siis sellest tuleb postitus mõne aja pärast. Ega mul tõtt-öelda päris värskeid fotoretki pole olnudki (juunis ei jõudnud kusagile), suvi on kiire aeg, täis kõiksugu muid tegemisi :). Kuulmiseni.
Õhtu kodukakkudega 17.05.2024
Suvi on alanud kiirelt ja olen oma postitustega pisut maha jäänud, samas pole liiga palju uut materjali peale tulnud, seega kõik on justkui tasakaalus :).
Mai keskel sai venna Oliveriga käidud otsimas ühes pargis kodukakke. Vend oli näinud seal juba kevadel tibusid, et polnud tühjast kohast otsimine. Kodukakud on meie parkides üsna tavapärased pesitsejad, kuid inimeste silma alla liiga tihti siiski ei satu. Seda tõestas ka antud õhtu. Parki jõudes hakkas esmalt silma hoopis mingi nahkhiir, kes pargi külje all ringi lendas. Need on mu esimesed jäädvustused nahkhiirest, liigi määramisega ma praegusel hetkel toime ei tule :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Parki jõudes kuulsime peagi väikeste poegade piiksumist. Nii püüavad nad siis vanalindude tähelepanu, et esimeste hulgas süüa saada. Kodukaku paarikesel oli seal edukas pesitsemine ning kokku oli 3 järglast, kes selleks hetkeks juba lennuvõimalised olid. Vähemalt suutsid nad väiksemaid otsi lennata.
Nii me seal ootasime ja lugesime minuteid, palju meile veel valgust jäänud on :D.
Peale poolt tundi passimist tulid 2 tibu lõpuks nähtavale ning just siis õnnestus kaugelt ka esimesed pildid saada.
Ootasime rahus, kui nad meile rohkem sobivasse kohta tuleksid. Võib öelda, et ootamine tasus end ära ning saime neid ka lähemalt vaadelda.
Ja ega me sealt ka rohkem pilte saanud. Lendasid nad juba edasi ning pakkisime fotoka ja statiivi juba kenasti ka kotti ära. Hakkasime pargist lahkuma, kui ühtäkki lendasid linnud päris hea nähtavusega kohta, küll pargi tehisvalguse juurde, kuid see andis veel lisavõimaluse mõneks pildiks. Kuna kõik oli pakitud, siis jõudsin vaid proovida ebanormaalsete seadetega mõne terava pildi kätte saada. Ja sain :).
Vana hea teema, kui pakid asjad ära, hakkab juhtuma :). Ei läinud teisiti ka sel korral. Aga äge, et need jäädvustused ka mälukaardile sai salvestatud, ei jäänud vaid mälupiltideks. Juba järgmisel päeval sättisime vennaga päikesetõusuks Eesti kõige ida-poolsemasse serva, täpsemalt Narva jõe kallastele. Ka seal oli põnev, aga sellest juba varsti!
Fotoretk Ihasalu ps, 16.05.2024
Olen eelnevalt üpris tihti maininud, et olen pigem mere ääres uitaja. Üldjuhul on seal päris suur liigirikkus ning alati toimub midagi põnevat. Kõik päevad pole muidugi vennad, kuid erand kinnitab reeglit :). Mere peale ulatuvad poolsaared on üldiselt mõnedele lindudele eelistatud pesitsuspaikadeks, teistele aga ka võimalus teha rännakust pesitsusaladele väike paus. Niisiis on säärastes kohtades alati olemas võimalus kohata rändel peatuvaid linde.
Ehk nagu pealkirjas kirjutasin, sai mai keskel käidud Ihasalu poolsaarel. Liiga tihti sinna ei lähe, kuna see on üsna populaarne paik koera jalutamiseks või paarikestel romantilise õhtupooliku veetmiseks :). Eelistan alati looduses viibida üksi, segamatult. Seekord see ka peaaegu õnnestus, vaid üks naisterahvas oli kaamera kaelas oma koeraga seal linnuvaatlust tegemas. Olles kuulnud, et midagi põnevat mind ees ei oota, läksin siiski oma silmaga kaema.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Nagu kevadeti ikka, on seal tihti näha suurde parve kogunenud hänilasi. Ka sel korral olid nad täitsa esindatud. Liiga palju neile ei keskendunud, olid nad pigem ärevil ja lendasid ühest paigast teise. Tegin paar kaadrit ja jalutasin edasi.
Mulle meeldib alati vaadata rannal tiirude kemplemist. Kui mõni tiiru sukeldumine on edukas, lendab ta kala noka vahel kindlasti pika tiiru mööda ranna-äärt, et seda ka kõikidele liigikaaslastele näidata. Olin just üht jõgitiiru paarikest seal jälgimas, kui üks lind just selliselt mööda lendas. Ei räägi küll lindude keelt, kuid võiks ju arvata, mida need linnud seal teineteisele “rääkisid”. Vähemalt toimus kõik sünkroonis :). Jääb mulje, nagu linnud suhtleksid omavahel, kuid tegelikult oldi ärritunud mööduva uhkustaja peale.
Edasi läks aga pigem põnevaks, sest mu tähelepanu pälvis üks väiksem lind, kes mu nina alt lendu läks ning eemal olevale kivile maandus. Kiire pilt, kiire pilguheit linnule- sain aru, et on kiur, kuid selline lind mu kaamerasilma ette varasemalt polnud veel jäänud. Kiire otsing internetist ja mu kahtlused osutusid tõeks- tundrakiur ehk punakurk-kiur. Tema roostevärvi sulestik oli selgelt see eripära, mis eristab teda oma sugulastest. Kui varasemalt olen seal rannikul kohanud nii sookiure, kui metskiure, siis tundrakiur oli seekord meeldivaks üllatuseks.
Jälgisin esmalt linnu käitumist ning liiga arg see liik kindlasti pole. Ei tasu seda usaldust muidugi kuritarvitada ning talle nina ette tormata, kuid see annab infot, et teda on võimalik segamatult eemal olles pikemalt jälgida.
Ta toitus maas, kivide vahel. Söögiks sobivad talle nii putukad, kui seemned. Aeg-ajalt käis siiski nähtaval kohal ümbrust kontrollimas, justkui mulle poseerimas :). Kasutasin need hetked muidugi ära, kuid lasin tal rahus toimetada.
Ta on Eesti rannikul siiski harv läbirändaja, kes peale pausi edasi põhja poole pesitsema suundub. Mõistlik on lasta neil ränduritel kosuda. Nii ma siis seal mõnda aega istusin, kuniks lind kuskile kaugemale jalutas, mina sain siis aga muud poolsaare elu edasi vaadelda. Kui õhtu lõpus juba ära hakkasin sättima, tuli ta mind veel hetkeks ära saatma ning seal meie teed siis lahku läksid. Tore esmakohtumine!
Ümberringi käis korralik sagimine. Alguses tahtis üks kormoran mulle otsa kihutada, kuid nägi mind ning võttis suuna üles. Pisut hiljem lähenes üksik valgepõsk-lagle, tuli taaskord minu suunas. Kuna päike paistis talle silma, siis tegi ka tema üsna lähedase möödalennu, mis ka pildile sai.
Kuid olen alati seal käies püüdnud leida neid vähem nähtavaid tiire, täpsemalt siis tutt-tiire ja väiketiire. Ka seekord olid mõlemad täitsa esindatud. Tutt-tiir on pigem suuremat kasvu, kellel on nokk must ning ots kollane. Väiketiir on kasvult väike, nokk kollane, otsast must. Neil mõlemil on ka iseloomulik häälitsus, mille järgi nad kaugelt ära määrab.
Väiketiire oli vähemalt kaks, täpsemalt üks paarike siis. Tutt-tiire tundus liikvel olevat rohkem. Olen jäädvustanud rand- ja jõgitiirude kalastamist mitmel korral. Tutt-tiiru ja väiketiiru kalastamist aga mitte. Seekord oli õnne näha need hetked ära. Justkui tellimise peale ja veel kaunis loojanguvalguses :).
Vahel kohe kõik läheb nii, nagu lootnud oled. Okei, päris 100% ma nende hetkedega ise rahul pole, kuna lindude suund on eemalduv, võiks ju forograafi suunas siis lennata :D. Eks alati jääb arenguruumi ja fotograaf pole oma tulemustega kunagi 100% rahul :).
Kokkuvõtteks oli igati korda läinud õhtupoolik, seekord peamiselt lindude seltsis. Nägin ka mitmeid teisi liike, keda eelnevlt üksikasjalikult ei kirjeldanud, kuid saan lisada ühte galeriisse ka kõik teised toredad jäädvustused.
Järgnev retk viis mind Ida-virumaale, kus venna Oliveriga koos toimetasime. Keda meil täpsemalt näha õnnestus, selgub juba järgmistest postitustest :).
Õhtune retk: 02.05.2024
Mul sai võetud sel aastal eesmärgiks kõik mu pildiretked blogis kajastada. Hetkel tundub, et olen pisut nüüd juba ajast maha jäänud, kuna pildisaagid muutuvad päris mahukaks ning postituse ettevalmistamine on juba päris aeganõudev tegevus. Sooviks ju ikka ajakohast infot edastada, aga alati ei jõua koheselt tegeleda. Aga proovime hakkama saada.
Nüüd juba pea kuu aega tagasi looduses veedetud õhtupoolik. Mõtlesin tuttpüttide elu vaatama minna. Loomulikult lisandus sel õhtul mu vaatevälja ka teisi tegelasi. Mere äärde jõudes sattusin kohe peale kahele väiketüllile. Tuli välja, et olin õigel ajal õiges kohas, ehk olin sattunud nägema nende intiimsemaid hetki, ehk paaritumist. Polnudki varasemalt neid hetki pildile püüdnud, vähemalt mitte nii lähedalt 🙂.
Alguses ajas isaslind naljakalt rinna kummi ja hakkas naljakalt emase poole astuma. Siis sai ilmselt loa selga hüpata ja niis see kõik sündis.
Vajuta pildile, et näha suuremalt:
Edasi suundusin tuttpüttide juurde. Istusin veekogu äärde ja jälgisin elu. Esimesena püüdsid tähelepanu tiirud, kes midagi söödavat vee pinnalt ptsisid. Alati toimus see kõrgemalt alla pikeerides, mis oli päris suur väljakutse see hetk kaamerasse saada. Terve õhtu peale ikka mõned hetked õnnestus saada.
Paistis, et tiirud olid heaks eeskujuks ka ühele naerukajakale, kes sarnast taktikat kasutas ning ka toidupoolist leidis :).
Mu soov oli näha kevadele kohast tuttpüttide paaritumismängu, kui linnud mõlemad graatsiliselt vastastikku oma päid vibutavad ja oma kohevaks aetud sulestikku üksteisele lehvitavad. Seda hetke oodates tuli aga ühtäkki üks roo-loorkull mu vaatevälja. Liugles algselt kaugemal, kuid lähemale jõudes keeras roostiku peale ning ärgitas lendu kõik väiksemad linnud. Lõpuks maandus naljakalt roostiku peale passima. Pole kunagi roo-loorkulli selliselt passimas näinud. Istus mõned minutid ja pani uuesti lendu. Hiljem tuli veel korraks tagasi, sukeldus roostiku sisse ja läks mingi kalaga minema. Selest hetkest liiga häid kaadreid ei saanud.
Aga lõpuks õnnestus siis see eelpool nimetatud tuttpüttide traditsiooniline vaatemäng ka pildile püüda.
Kuna seal veekogul oli päris mitmeid paarikesi, olid teatud tuttpütid väga kaitsva hoiakuga ning nähes “konkurenti” läheduses, tegi üks lind selliseid äkksööste, et vastane eemale hirmutada. Päris omapärane vaatepilt jällegi. Mingiks suuremaks kakluseks seekord ei läinud ning piisas ähvardamisest ja ehmatamisest. Kõike seda oli lahe kaldal vaadelda ja ka mõned hetked jäädvustada.
Taaskord oli tore 3h kvaliteetaeg lindude seltsis veedetud. Auto juurde jalutades sattusin taas nende samade tüllide peale, kes postituse alguses seal tähtsaid asju ajasid. Seekord sai üht lindu loojuva päikese valguses kunstiliselt jäädvustada.
Ägeda motiivina leidsin kaugemalt ka ühe hallhaigru, kes minuga koos päikeseloojangut nautis. Lõpuks siiski otsustas asukohta vahetada ning ööd kuskil lahesopis oodata.
Virmalised 11.05.2024
Kui 11.mai hommikul sotsiaalmeedia lahti tegin, oli tunne, et kõik põhja pool elavad inimesed on eelmisel ööl virmalisi pildistanud. Ja see piltide hulk tiksus ka sellest järgnevatel päevadel edasi. Aga imekombel sain ka ise sellest tipphetkest osa, kuigi olin 200km kaugusel kodust. Seekord aitas mind hädast välja kaamera, mis koguaeg kaasas, ehk mobiiltelefon :). Alati sooviks paremini, kuid mis teha. Hea, et need hetked mälupiltideks vaid ei jäänud.
Kokkuvõtteks, Päike on hetkel oma aktiivsuse kõrgpunkti jõudmas, mistõttu on päikeseplekkide hulk Päikese pinnal suur. Kui positsioon ja ajastus on õige, siis võib neist päikeseplekkidest välja paiskuv plasma jõuda ka Maa atmosfääri. Seekordne kogus oli ääretult suur, väidetavalt viimaste aastate (või isegi aastakümnete) tugevaim meie suunas liikunud osakeste mass. Päädis see siis silmaga nähtavate ja 360 kraadi ümbritsevate virmalistega, mille värvid justkui pea kohalt alla valgusid :). Ei oska seda teistmoodi kirjeldada, just nii see mulle näis. Kui tavapäraselt on domineerivateks toonideks roheline ja lilla, siis seekord domineerisid punane ja lilla, mis alguses ka palja silmaga selgelt tuvastatav oli. Läbi öö võis näha põhimõtteliselt kogu värvispektrit :). Minu silmad sellist värvidemängu kunagi näinud ei ole, ehk viimase võimsa (17.03.2015) virmalistemängu kõrval kindlasti siiani kõige erilisem nähtus. Jätan siia mõned mobiilipildid rohkem mälestuseks, kunagi hea vaadata ja meenutada :). Pildid tehtud vahemikus 01.17-01.25.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hommikune retk 01.05.2024
Mida rohkem aeg suve poole liigub, seda varem peab ärkama, et päikesetõusuks loodusesse jõuda. Eks see on alati päris suur dilemma, kuna vabal päeval on uni eriti magus. Kuid tean alati, et olen endale hiljem väga tänulik :). Kui loomad pigem toimetavad öösiti, siis lindude elu algab esimese hommikuvalgusega. See tähendab üldiselt intensiivsemat “linnuliiklust”, mis loodusfotograafile ju igati meeltmööda! Looduses olemine on muidugi tervislik ning meeli rahustav, kuid tahaks ju alati ka mingi pildimaterjaliga koju tulla :).
Hetkel on looduses selline kaunis aeg. Kuna ööd on meil pigem veel jahedad ning hommikul tõusev päike juba soe, siis kipuvad siseveekogud aurama. Ehk võiks arvata, et ka rabas on praegused hommikud kindlasti väga kaunid. Mu 1. mai hommik selliste vaadetega algaski. Olin seekord kodust mitte liiga kaugel, kohas, kus ca 10a tagasi tihedamalt käidud sai, Tallinna lähistel siiski. Neid vanu radu tasub talluda, kuna teatud liigid otsustavad igal kevadel samasse paika tagasi tulla ning sealt see tarkus ja kogemus ka ajapikku talletub.
Kuna olin seal eelmisel õhtul rattaga luuret teinud, siis sai kuulda justkui kukkurtihaste piiksumist. Oligi väike soov neid uuel hommikul uuesti otsima minna. Aga nagu looduses ikka, garantiisid pole ning kõik päevad pole vennad. Nii jäid nad mul nägemata, kuid see-eest hoidsid mind kõiksugu teised liigid ärkvel :).
Päev algas hoopis piilpartidega, keda läbi udu jäädvustatud sai :).
Hommikust linnuliiklust vaatas kaugemal üks hiireviu, kes minu kohaloluga harjuda ei suutnud ning lõpuks sealt lahkus.
Kõige rohkearvulisemaks liigiks, kes oma lauluga mind kõikjal kostitas, jäi salu-lehelind. Oli ta just äsja rändelt saabunud. Siiski pole mul miskipärast õnnestunud sellest linnust liiga palju pilte saada, alati on ta minust kiirem ning kaeb kaamerasilma eest. Seekord paar pilti õnneks ikka sai.
Salu-lehelind on väga sarnane oma sugulase väike-lehelinnuga. Parimateks esmasteks indikaatoriteks lindude eristamisel on esmalt nende laulu erinevus ja ka näiteks jalgade värvus. Väike-lehelinnul on jalad mustad, salu-lehelinnul roosakad, igal juhul heledamad, mis võiks silma / pildile jääda.
Kõige rohkem sai sel hommikul veedetud aega aga hoopis väike-põõsalindudega. Olgugi, et nad on väga väiksed linnud ja toimetavad tihti oksarägastikus, on nad mulle meelde jäänud kui julged linnud. Tihti tulevad ise lähedalt uurima, kes sa oled ja mida sa soovid :). Igal juhul mõned parimad pildid lisan ka siia vaatamiseks:
Praegusel linnurohkel ajahetkel saab igakordsel retkel päris palju pildimaterjali. Lisangi siia siis järgmööda ka teised tee peale ette jäänud linnud, keda mul lisaks eelpool näidatule kohata õnnestus.
Kogu hommiku jooksul sai maha käidud 5,4km, mis oli paras toonus päeva algusesse. Looduses kohatud linnud muidugi boonuseks, hea enesetunne ning väike füüsiline aktiivsus on siinkohal kontoritöölisele ülimalt äge vaheldus :).
Juba mõned päevad hiljem tegin ühe õhtuse paaritunnise retke mere äärde, kuid need hetked vajavad veel vormistamist. Kohtume peagi!
Fotoretk 20.04.2024
Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, sai möödunud laupäeval külastatud oma kodust 10min kaugusel olevat metsatukka. See hommik algas üldse imelikult, ärkasin nagu väiketüllide häälitsuste peale üles. Ise veel mõtlesin, et neid oma kodu juures kohata oleks päris üllatav, see pole ju neile sobiv paik aga rände ajal on kõik võimalik. Kui olin varustus seljas metsa poole liikuma läinud, vaatas mu kodutänava lõpus mulle vastu väiketüll :). Ei olnudki uni, vaid oli reaalsus. Ilm oli lumine, sestap oli lind ka üsna tolereeriv ning ei teinud välja, kui teda eemalt piilsin. Jõudsin paar pilti ka teha ja siis liikusingi edasi. Poleks arvanud, et selle aasta esimest kahlajat / mere kallastel tegutsevat lindu oma kodutänaval pildistan :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kui olin metsa jõudnud, avastasin, et just sel hommikul oli seal mingi orienteerumisvõistlus käimas, inimesi oli igal pool kaardid käes ringi jooksmas. Nii palju siis rahulikust hommikust metsas… Aga läksin siis sinna, kus polnud radasid ning inimesi segamas. Sattusin kohe õigesse kohta, vintlaste segaparve keskele. Esimesena sattus kaamerasilma ette mulle varasemalt ehk vähim nähtud põhjavint. Sel kevadel olen täheldanud sotsiaalmeedias nähtud piltide rohkuse põhjal nende suuremahulisemat rännet, ehk et võimalus neid kohata oligi ehk suurem, kui muidu.
Paar isendit sai üles pildistatud, ning uurisin, mis seal veel toimumas on. Eemal võis näha kuuskede tippudes ka suurnokk-vinte, keda seal metsas ka varasematel aastatel kohanud olen. Nemad kahjuks liiga madalale tavaliselt ei tule, ning peab pigem puude latvadest otsima. Õnneks suurnokk-vintidel on selline iseloomulik plõksuv häälitsus, selle järgi suudab neid kenasti tuvastada ja ka üles leida.
Vahetasin metsatukka ning liikusin pisut pimedamasse ja risusemasse metsa, kus tavaliselt olen alati leidnud käblikke, ka värbkakku ning musträhne. Päris metsa ääres tuli aga paar punarinda mind mu teel saatma. Keskendusin siis pisut neile ning proovisin neid okste vahelt üles leida ja pildile püüda.
Et see postitus liiga linnu-teemaliseks ei kujuneks, siis timmisin metsa all ka külmast ja lumest norgu vajunud sinililli. Usun, et nüüd, kui lumi (loodetavasti) selleks hooajaks on otsa saanud, saavad nad rohkem päikese suunda sirutada ja metsaalust värvidega katta.
Nagu eelpool kirjutasin, olen seal metsas ka käblikuid kohanud. Ka see kord polnud erand, sai päris mitmeid seal laulmas kuuldud ja seda klassikalist peitusemängu nendega kaasa tehtud :). Kuniks mõni jäädvustus ka kaamerasse püütud sai :).
Jäin kehvast ilmast hoolimata “saagiga” väga rahule. Kolm tundi metsas andis ikka palju meelerahu, sai aju muudest asjadest sel hetkel välja lülitada. Parim viis pea tühjaks saada ning õhtul koju tundes seda füüsilisest pingutusest saadud väsimust nautida :).
Fotoretk 16.04.2024
Neid fotoretki siia lahti kirjutades imestan, kui vähe ma tegelikult loodusesse jõuan. Eks see Murphy seadus ikka nii ka töötab, et kui aega on, siis pole kas ilma või on mõned muud mured, mida lahendada :).
Kuid möödunud nädalal sai siis võetud üks argiõhtu ning veedetud see looduses. Talvel, kui veekogud jääs ja lumekihi all olid, käisin ühe veekogu kallastel vaatevälja puhastamas. Sai pisut risti-rästi olevaid roostiku kõrsi harvendatud, et veekogule parem vaade oleks. Nüüd kevadel sinna tagasi minnes avastasin, et see lumi on olnud ikka üpris kõrge ning tol hetkel maksimaalselt madalalt maha võetud rookõrred olid praegusel hetkel siiski liiga kõrged, et soovitud madalat vaatenurka saavutada. Aga eks pisut parem pilt veekogule sai siiski tagatud. Nimelt on seal veekogul mulle silma jäänud hallpõsk-püti paarike, soovisin neid pisut paremini sel kevadel jälgida.
Vaade veekogule, enne ja pärast:
Ehk siis hea mõte ei saanud seekord kahjuks teoks. Kuna olin ka varjevõrgu, millega end maskeerida, koju unustanud, olin üsna lihtsalt märgatav ja ega mul seal kõrgeid ootusi õhtu osas polnudki. Kuid istusin ja vaatasin, kes seal siis tegutsevad.
Esimesena hakkasid silma hoopis rootsiitsitajad, kes mulle üsna lähedal toimetasid. Kes otsis toitu, kes korjas pesamaterjali. Mõlemal pildil peaks olema sama isend, isane rootsiitsitaja.
Nagu ka varasematel aastatel, oli ka sel korral seal kohal üks hallhani. Huvitav, et nad igal kevadel seal peatuvad. Varasemalt olen neid paari kaupa kohanud, seekord oli näha vaid üksik isend.
Ta märkas mind kaugelt ning hoidis pigem eemale. Käis korra lähemalt uudistamas, kuid lahkus tuldud peidupaika tagasi.
Hallpõsk-pütid, keda ma sinna tegelikult vaatlema olin läinud, peitusid seekord hoopsiki roostikku ning tegid oma kriunuvat häält seekord varjus. Tundus, et neid oli kahes lokatsioonis, ehk et neid võis seal olla ka rohkem, kui vaid üks paarike. Õhtu lõpul ma neid vilksamisi kaugel kaugel ka nägin, kuid need pildid ei vääri näitamist.
Õhtu kõige ärevamaks hetkeks kujunes hoopis üks luikede olukord. Kaks kühmnokk-luike ujusid mulle kenasti vastu, kenasti lehvis sulgedega (ilmselt emand) eespool, teine temast pisut taga. Kaunis ning romantiline vaatepilt, pulmarüüs linnud.
Ühtäkki aga sirutas tagumine lind (arvatavasti siis isaslind) oma tiivad ning hakkas mu poole lendama, samal ajal jalgadega vastu vett plaksutades. Alguses ei saanud arugi, mis toimub, kuid koheselt sai selgeks, et ta oli oma “naise” kaitseks välja astunud ning minule nähtamatus kohas olnud konkurenti peletama asunud. Mittesoovitud lind panigi jubeda pladinaga plehku. Ma ei jõudnud eriti seal reageeridagi, kõik käis väga kähku. Ehk tagantjärgi vaadates oleks võinud seesama isane hoopis peategelasena fookuses olla, aga ma sattusin hoopis põgeneva linnu peale. Oli mis oli, alati kõik ei õnnestugi :).
Klikka pildile, et näha seda möllu suuremalt:
Kui rahu oli majas, toimetasid linud omasoodu edasi :).
Mina jõudsin veel ühe lähipildi mööda ujunud rääkspardi isandast teha ning saigi rahulikult õhtu lõppenuks kuulutada :). Juba mõned päevad hiljem olin taas looduses, seekord oma kodumetsas ja kerge lumesajuga, kuid ega ma ka siis tühjade mälukaartidega tagasi tulnud :). Sellest juba peagi…
Fotopäev 23.03.2024
Märtsis jõudsin pildistama täpselt kahel korral :). Eelmisel laupäeval oli ilm kaunis ning seetõttu ka kindel plaan minna ja seda ilma nautida, loomulikult koos fotoaparaadiga. Seekord sai suund võetud Põhja-Eesti kõige põhja-poolsemasse tippu (väike googeldamine reedab selle täpsema koha :D). Olen seal ikka ja jälle käinud, ning alati midagi lahedat kogenud.
Mere ääres on selgelt rohkem siblimist, mis hoiab põnevuse üleval. Esimeste lindudena tervitasid mind mõned laululuiged ja ristpardid.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Peale laululuikede lahkumist silmasin eemalt kahte pardist suuremat keha minu suunas lendamas. Nendeks osutusid 2 hallhane, kes pisut eemale kivile end hiljem ka puhkama sättisid. Olgu selgituseks öeldud, et hallhaned on neist muudest ränduritest minu jaoks ühed vähem nähtavamad. Viimased aastad olen mõnda siiski ikka kohanud.
Veel päris mere ääres metsas olles sattusin ühel hetkel peale paarile pöialpoisile, kes seekord maa lähedale olid toituma tulnud. Neid pildistades ma kunagi midagi ei looda ja kõik pildid, mis saada õnnestub, on suure töö vili, segatud osakese õnnega :). Jamasin nendega kindlasti tunnikese, et midagigi saada. Kasutan alati seda võimalust maksimaalselt ära, sest see treenib mind olema kiirem, oskama paremini hinnata linnu käitumist ja seeläbi suurendama õnnestunud piltide %.
Edasi sai suundutud juba eemal olevasse, sellisesse vanasse ja räsitud ürgmetsa, kus on nii maha langenud puid, erinevaid veelompe, üleujutatud alasid ja ojasid- sellist looduse ürgset poolt. Naudin alati seal olemist ning alati kohtan seal ka väiksemaid tegelasi, keda taga ajada. Kunagi elas seal ka üks laanepüü (või rohkem), kuid kahjuks lõpetas üks metsas tegutsenud hiireviu selle liigi olemasolu ning nüüd näen seal vaid tihaseid. Seekord üllatasid ming tutt-tihased, kes olid eelpool kirjutatud pöialpoissidega sarnaselt päris maha toitu otsima tulnud. Lumi on ära sulanud ning tundus, et toidupoolist jagus seal küllaga. Puude vahelt langev loojuva päikese valgus mängis mulle kohati kätte unelmate valgusolud ning stuudiomekiga taustad.
Olles hakanud oma looduses käike rohkem dokumenteerima, olen õppinud vaatama ringi ning märkama ka muud looduses olevat. Need saab üldjuhul küll telefoni kaameraga jäädvustatud, kuid hetked saab siiski pildile püütud.
Kui olin juba oma 5km ringi tatsanud, liikusin mööda mere-äärt tagasi autoni. Sel hetkel õnnestus näha kaks harvem kohatavat õõnetuvi (keda viimati kohtasin aastal 2020!!) ning üht paarituvat luigepaari. Viimaste jälgimine oli omamoodi põnev, just ennekõike see õrnuste ja armastuse teineteisele jagamine. Kõik see on nii aus ja siiras, see mulle looduse puhul meeldib.
Eks neid hetki jäi pildile enamgi, kuid usutavasti muutuks see juba liiga pikaks tähelepanu röövimiseks :). Kui oled nii kaugele lugenud, olen juba tuhandega tänulik, et mu kogemused kellegile korda lähevad :).
Fotopäev 09.03.2024
Kuna märtsi algus on lindude osas veel pigem vaiksem, siis otsustasin käia tiiru Keila-joal, vaadelda linde jõel ning ka mere ääres. Nagu ikka kombeks, on seal alati vesipapid toimetamas. Ka seekord ei pidanud pettuma ning esimestena neid ka jõe ääres märkasin. Miks ma ütlesin neid- tundus, et kaks lindu on üksteist leidnud ning toimetavad juba koos, et ilmselt sättida peagi ka tähtsamate toimetuste juurde. Seekord nad siiski toitusid koos. Pikalt neid ei jälginud, tegin mõned pildid ja videoklipid ja liikusin mööda jõge allavoolu edasi.
Klikka pildile, et näha suuremalt!
Hiljem sai sammud läbi mõnusa männimetsa ka mere äärde seatud. Imestasin, et mets nii vaikne oli. Leidsin vaid mõned tutt-tihased kes koos ühe porriga puult puule lendasid ja toitu otsisid.
Merel olid peamiselt jääkosklad, luiged ja sõtkad. Ka üks suur-kirjurähn sattus mu lähedal kopsima ja ega muud sel hallil kevadpäeval ei näinudki. Tore oli pea 5h looduses lihtsalt ringi kolada ning värsket männimetsa õhku sisse hingata.
Virmalised 03.03.2024
Nagu aasta alguses arvatud, on sel aastal olnud päris vähe aega, mida pühendada oma fotograafia-hobile. Teinekord on aga võimalik ka kodust välja minemata vaadelda vingeid loodusnähtusi, nagu näiteks virmalisi. Muidugi, mere ääres olles oleks saanud palju kihvtima looduselamuse, kuid alati pole võimalik asju ette planeerida ning tuleb võtta olukorrast maksimum :).
Ehk siis 03.märtsil oli päris tugev plasmaosakeste liikumine meie magnetvälja, mis päädis siis pea kohale ulatuvate virmalistega. Varasemalt kodu rõdult vaadeldud virmalised pole ka nii kaugele läände ulatunud. Seekord oli lääne suunas vaadeldav taevas aga värviline. Tegin mõningad jäädvustused, dokumenteerimise mõttes :). Loodetavasti jõuab sel kevadel neid enne valge aja tulekut veel näha ja kogeda. Ega selleks liiga palju aega pole, üldiselt lõpeb aprilliga see võimalus ära. Aga loodame parimat. Mõned selle õhtused pildid:
Esimene pilt oli üllataval kombel suunaga lääne poole. Tavaliselt on nad rohkem ikka põhja pool. See andis tegelikult juba aimu, et tegu oli päris võimsa mänguga. Värvid olid laiali valgunud ning ulatusid tegelikult pea peale välja.
Õhtul mõni tund hiljem oli virmaliste kaar juba rohkem põhjas ja palju tugevam ning struktuursem.
Fotopäev 21.01.2024
Viimane vaba päev looduses oli pea kuu aega tagasi :). Aasta algus on olnud kiire. Võtsin eesmärgiks minna Paljassaarde, kus talvel küll liiga palju midagi ei toimu, kuid mu käigul oli mõeldes kevadele ka teisi eesmärke. Oli vaja ette valmistada mõnda parema vaatega kohta, kuid sellest pikemalt kunagi hiljem :). Üldiselt imestasin, et ma oma 3h jalutuskäigu jooksul isegi ühtegi tihast ei kohanud, isegi ei kuulnud kedagi. See-eest tiirutas taevas mitu kotkast, kes kammisid läbi rannikut. Oli näha üht noorlindu ja ka üht vanemat merikotkast. Ka hiljem tiirutas mere peal üks kotkas, kes oli ühe (vist) kajaka saagiks saanud, kui kellel ei õnnestunud teda kuidagi veest välja saada. Ta ümber tiirutas muidugi palju teisi kajakaid, kes ta tegevust häirisid.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Lisaks kotkastele jäi fotosilma ette ka üks ronk ning mõned sõtkad. Midagi enamat sel hallil ja tuulisel päeval näha ei õnnestunudki. Eks see on tavapärane sellisele ajale aastas.
Fotopäev 20.01.2024
Olen terve jaanuari mõtisklenud, kuidas oma blogiga sel aastal edasi toimetada. Tunne on, et peaks tegema vahelduseks midagi teistmoodi, et oleks nii endal, kui ka vaatajal põnevam. Mõtteid on olnud erinevaid, kuid olen tänaseks vist selle-aastase (või miks mitte ka pikema ajajärgu) perspektiivi ja plaani leidnud.
Minu käest küsitakse tihti, kas elangi looduses, kuna postitan tihedalt oma blogisse pilte. Tegelikkus on siiski see, et kõikide muude tegemiste kõrvalt ei ole kahjuks liiga palju päevi, mida looduses õnnestub veeta. Pigem saan igalt käigult loodusesse omajagu hetki pildile, mida ajapikku blogis presenteerin. Sellest lähtuvalt jõudsingi järeldusele, et peaksin oma käikudest tegema pisut põhjalikuma ülevaate (kui on mida jagada), ehk et mis tingimustes ja milliseid pilte ma kokkuvõtteks oma looduskäikudelt olen saanud. Võibolla minna kohati ka tehnilisemaks ning näidata mõningaid “telgitaguseid” hetki, kuidas oma pildid saanud olen. Paljud fotograafid seda ei tee, ning hoitakse need “nipid” enda teada. Ega siin tihti mingeid erilisi nippe tegelikult pole, mida varjata. Pigem on see tarkus ja loodusteadlikkus, mida kogenud loodusfotograaf omab ning mida ka oma piltide teostamiseks rakendab. Eks postitused saavad olema harvemad kuid mõnevõrra mahukamad oma teksti ja piltide poolest. Usun, et kokkuvõtteks võib see siiski põnevam olla nende jaoks, kes just sellest huvituvad, kuidas mingite piltideni jõutakse.
20.jaanuar 2024.
Ilm oli kodukohas -20*C, täiesti tuulevaikne ning mets lumine ja nauditav. Järgmised 3,5h veetsingi oma kodukandi metsatukas (Kiili vallas täpsemalt). Olen seal varasemalt kohanud muude tavapärasemate tegelaste kõrval musträhni, värbkakku ja väike-kärbsenäppi. Talvisel ajal väga paljut loota pole, kuid alati on keegi, kes mulle ette jääb :). Selle päeva esimeseks tervitajaks oli pasknäär, kes korraks mu nägemisulatusse sattus. Taaskord, lumine mets andis motivatsiooni ka sellised hetked pildile püüda.
Kümmekond minutit hiljem kuulsin kaugelt tugevat toksimist ning juba selle heli järgi olin 90% kindel, et seda teeb musträhn. Teist korda siis selles metsas viimase 4a jooksul. Hiilisin lähemale ja üritasin ta kõigepealt sealt oksade vahelt üles leida. Pilt läbi risu-räsu, kuid parem, kui oodata oskasin.
Samas metsatukas toimetasid 3-4 suur-kirjurähni. Enamik neist ikka kuskil kõrgemal kuivanud puu tipus, nagu neile kombeks, kuid üks oli ca 3m kõrgusel omale sepikoja ehitanud. Keskkond soosis kena kaadrit ning selline ta sai:
Kui seda pilti sättisin, kõndis mu selja tagant mööda üks vanem daam, kes sõnas, et olin kaugelt karu meenutanud, mis korraks kõhedaks võttis :D. Iseenesest lahe kompliment, sulandun loodusega ühte :).
Kui varasemalt olen seal metsas alati kuuse-käbilinde üle lendamas näinud ja nende häälitsusi kuulnud, siis seekord õnnestus üht seltskonda ka pildistada. Nende elu tundub peamiselt kõrgemal kuuskede latvades toimuvat. Täheldasin, et tihti lennati kuskilt eemalt nopitud käbiga kuskile kõrgema puu tippu, kus oksadest kena söögilaud tekkis. Siis oli mõnus neid käbisid seal lahata ja seemneid oma kõvera nokaga eemaldada. Mõned hetked neist värvipommidest siin:
Lisan lõppu veel ühe kena lumise metsavaate, mida antud mets pakkus. Silm puhkas ja hing sai rahu.
Väikepütt
Käesoleva aasta viimaseks jäädvustatud 130. linnuliigiks, sai sedapuhku väikepütt. Käisin täna 3 kohas teda otsimas, eelnevatel aastatel on nad alati seal olemas olnud. Kui 2 kohta ilma tulemusteta läbi käisin, enam kolmandast ja viimasest kohast liiga palju miskit ei lootnud. Siiski olid seal linnud olemas, täpsemalt 2 lindu. Tegu väga ara liigiga. Mulle anti 10 sekundit aega piltide tegemiseks. Poole raiskasin ära kuna seaded olid valed 😀. Aga mingisuguse jäädvustuse lõpuks ikkagi sain, fookusest väljas, kuid liik tuvastatav. Mis teha, see oli parim, mis sealt saada õnnestus.
Aasta kokkuvõtlikult oli pigem tagasihoidlik. Käisin puusalt pakkudes poole vähem kordi looduses, kui eelneval aastal. Aga igal juhul nautisin neid kordi täiel rinnal. Oli 2 esmakohtumist uute liikidega, täpsemalt lääne-pöialpoisi ja ka tavapärasema liigi must-lepalinnuga. Lisaks tasub mainida ära sügisese kohtumise vähem nähtava liigi, ehk stepi-loorkulliga. Ilmselt ka 2024 tuleb selles osas rahulikum, kuid ehk ongi aega siis neid väheseid kordi rohkem nautida. Eesti loodus on fantastiline!
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Saarmad
Mõned nädalad tagasi käisin narva jõe kallastel elu vaatlemas. Ega midagi erilist seal ei kohanudki. Võibolla sel aastaajal oli ebatavaliselt palju laululuikesid vabas vees häälitsemas ning tavapärased sõtkad mööda jõge edasi-tagasi liikumas. Ja nagu viimasel ajal kombeks, õnnestub mul seal alati saarmaid kohata. Sel korral läks isegi nii hästi, et vastaskaldal silmasin 3 isendit, ilmselt täiskasvanu koos 2 järglasega. Need 2 olid päris suures mänguhoos ning muudkui ajasid üksteist taga. Vahepeal tõi vanem miskit söödavat kaldale, siis korra peatasid mängu ja sõid aga muidu oli suhteliselt tore olemine neil seal. Minu jaoks jäid nad kahjuks liiga kaugele, kuid tänu väga lumistele oludele sai sellest ikka mingi pildi mälestuseks vormistatud. Detsember 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sabatihane
Sabatihane lumes hullamas. Tegelikult otsis sealt söögipoolist ning vahetas asukohta väikeste lend-hüpetega. Just sellise momendi suutsingi tabada, kui lind asukohta vahetamas oli. Detsember 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Urvalind
Oma viimasel käigul Ida-Võlumaa ürgmetsadesse sattusin nägema koos tihaste ja ohakalindudega ka üht urvalindu. Aastaid tagasi oli minu silmis urvalind täiesti tavapäraselt ja tihedalt kohatav liik. Miskipärast pole viimased 2-3a enam neid näha olnud. Ei tea täpsemalt, mis põhjusel ma neid kohanud pole, kuid selline see olukord on. Võibolla pole antud liigil pesitsustega hästi läinud, võibolla olen ise käinud kohtades, kuhu nemad ei jõua. Detsember 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Roohabekas
Kui ma viimati roohabekaid otsima läksin, siis nad imekombel ka leidsin. Üldiselt päris nii pole, et kui ma neid näha soovin, siis oma soovi järgselt ka leian. Seekord oli loodus ilmselt armulisem. Lisaks ühele päris lähedasele kohtumisele kahe isendiga, silmasin ma hiljem sama roostiku teises otsas üht suuremat seltskonda. Nad olid minust oluliselt kaugemal, kuid nägin siiski võimalust nad pildile püüda. Selleks oli mul tarvis pisut kõrgemale künka otsa ronida ning linnud paistsid kõrgemate kõrte pealt juba välja. Lisaks mõnusatele keskkonnakaadritele juhtusin olema ka ajalises mõttes parimal ajahetkel- käimas oli päeva viimane pooltund, mistõttu värvis päike kogu roostiku ning seal toimetavad linnud kuldse valgusega üle. Mõnikord lihtsalt kõik mängib kokku ning saad rohkemat, kui oled lootnud. Nii siis õnnestuski neist mõningad kaadrid mälukaardile salvestada. Antud pildil on kihvt see, et nii esiplaanil teravalt kaadris olev, kui ka tagaplaanil juba udusena paistev lind on mõlemad värvikama sulestikuga isaslinnud. Mõnusalt end kahekesi kaadrisse ära mahutanud. Kokku võis neid hinnanguliselt ca 20 lindu olla, kuigi ega ma kõiki roostikus toimetavaid linde ei näinudki. November 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Jääkoskel
Mere ääres kivi varjus istudes võid kogeda mõnda päris lähedast kohtumist mööda lendavate lindudega. Nemad teavad, et vastutuult lennates peab madalale hoidma, siis on lihtsam edasi liikuda. Pildi kaks emast jääkosklat.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Suur-kirjurähn
Viimase metsas käigu ajal sai kohatud üllatavalt palju suur-kirjurähne, ning seda päris väiksel alal. Igal pool käis toksimine ja häälitsemine. Mõni toksija oli oma sepikoja väga fotogeenilisse kohta loonud, mistõttu oli raske sealt ilma hetke jäädvustamata mööda kõndida. Nevember 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Metskitsed lumesajus
Nädalapäevad tagasi, fotopäeva lõpus, kohtasin lumesajus toimetavaid kitsi. Olid üsna lähedal autotee ääres ja rahulikult toimetamas. Ju olid mööduvate autodega harjunud ning ei teinud autos klõpsivast huvilisest liiga suurt numbrit :). November 2023.
Klikka pildile, et näha uuremalt:
Sinitihane
Eelnevas postituses sai kirjutatud kohtumisest roohabekatega. Alati oodatud ja loodetud, kuid tihti mitte liiga käeulatuses. Aga roohabekad pole ainsad, kes praegusel ajal rootikus toimetavad. Ka tihased on asunud kõrsi nokaga avama ning söödavat otsima. Sestap kuuleb vaiksel õhtupoolikul roostikust kerget ragistamist.
Kuna päike oli juba väga madalale kukkunud, seadsin sammud auto poole. Ka sellele linnule sattusin peale just tänu krõbinale, mis tõmbas mu tähelepanu. Ja siis nägin taas pildivõimalust, kuna ta toimetas täpselt sellises kohas, kus taustaks loojuv päike. Esmalt olin rohkem külje peal ning olin ka rahul loojuva päikese kumaga taustas, kuid kuna lind maiustas nende kõrte peal juba pikemalt, otsisin võimalusi veelgi ägedamaks hetkeks. Ja vist ka leidsin selle võimaluse. Ehk lõpuks tekkiski soov saada pildile nii päike, kui lind. Pilt sai küll läbi kõrte jäädvustatud ja pisut hägune, kuid idee sai teostatud :). November 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Roohabekas
Talve saabudes hakkavad roohabekate pildid sotsiaalmeedias sagenema. Ju muutuvad linnud siis rohkem liikuvamaks või lisandub tänu jää tekkele võimalusi neile roostiku sees lähemale jõuda. Olen ka ise neid talviti otsimas käinud, kuid see on alati paras loterii. Vahel käid neid 5 korda tühjalt otsimas ning parimal juhul on linde vaid kuskil kaugel kuulda. Vahel loodus halastab ning viib linnu ja linnuhuvilise teed kokku. Kogemuslikult pole suuremas seltskonnas liikuvatele lindudele liiga lihtne väga lähedale pääseda ning parimal juhul õnnestub neid eemalt näha ja pildistada. Möödunud nädalavahetusel sattusin aga peale ühele paarikesele, kes koos päris roostiku ääres toitusid. Üksikud linnud on kindlasti julgemad, puuduvad rohked silmapaarid, kes ohust varakult teatavad. Nii mulle siis halastati ning pakuti ca 10m pealt võimalust anda endast parim, et see hetk õhtupäikese kumas pildiks vormistada :). Seekord seda võimalust raisku ei lasknud, ning realiseerisin võibolla isegi parimad pildid üldse roohabekatest. Isaslinnud on oma sulestiku osas edevamad ning minu silmis ka eelistatumad modellid. Ning täpselt nagu tellimise peale, oli isaslind mulle roostiku kõrte vahelt paremini nähtav ja terviklikult kaadris. See kohtumine jäi pigem üürikeseks, kuid piltide jaoks piisavaks. Tunnike hiljem kohtasin roostiku teisel serval ka suuremat seltskonda, siis sai ka lahedamaid kaugemaid ning rohkema keskkonnaga kaadreid, mida näitan kindlasti lähitulevikus. November 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hallhaigur
Loojanguvalguses einestav hallhaigur.
Vesipapp
Üle-eelmisel talvel sai omajagu aega kulutatud, et vesipapist ka mingeid tegevuspilte saada. Eks neid kivil või jäätükil passivaid linde on saanud pildistada küll ja veel :). Aga sattusin siis ühe linnu juurde, kes minust ca 15m kaugusel toimetas. Tema taktika oli alati sarnane, lendas meeter kuni kaks ja siis pani pea ees vette. Tagasi tuli alati samasse kohta ning kõik kordus taas. Mälu järgi oli päris külm ilm, kuskil vahemikus -11-15*C. Suutsin neid hetki ca tunnike jäädvustada, mõnega neist jäin ka lõpuks rahule :). Üks neist siis ka täna vaatamiseks. Veebruar 2021.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Merikotkas
Viimati, kui mere ääres rändelinde passimas käisin, nägin paaril korral ka merikotkaid. Tegin selle kohta eelnevalt ka ühe postituse, kuidas kaks kotkast maha murtud linnu pärast võitlust pidasid. Hiljem sai nähtud paaril korral veel kotkaid minust mööda lendamas. Tugeva tuule tõttu hoidsid linnud end hästi veepinna lähedale, ju see aitas neil lihtsamini vastu tuult lennata. Oktoober 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Roo-loorkull
Röövlind tegemas loojangukumas veel viimaseid tiire söögi leidmiseks. Aprill 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hallhaigur
Ammu teada tuntud tõde on see, et kui soovid mingit elutegevust enda kõrval looduses näha, pead vagusi ühe koha peal istuma ja ootama. Ühel hetkel hakkab elu su ümber aktiveeruma. Noore loodusfotograafina üritasid ikka ise kõndida kontvõõrana nende sekka, kes sind külla ei oodanud :). Tegelikult peaksid olema ise tark ning ootama, kuniks sulle endale külla tullakse, olles lihtsalt valinud selleks õige koha :). Nii sattus ka antud pildil olev hallhaigur mu lähedale kivile maanduma. Õhtu oli juba hämardumas, kuid mitte piisavalt pime, et salajaseks kõrvaltjälgijaks jäädagi. Kahjuks pani ta paari minuti pärast mind siiski tähele ja otsustas õhtut mujal veeta. Juuli 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Merisk
Olen aasta jooksul kõrvale tõstnud mõned pildid, mida oma blogis näidata võiks. Eks ma nüüd lisangi neid vanemaid ka siin aasta lõpus, mis õigel ajahetkel ootele jäid. See läbi loojanguvalguse ja udu lendav merisk jäi mulle selle aasta aprillis ette. Plaanisin tuttpüttide elu jäädvustada, kuid seekord ei mänginud udu mulle häid kaarte selles osas kätte. Samas, seda meriskit jäädvustades andis udu jällegi palju juurde, pilt on justkui müstilisem. Eks loojuva päikese valgus andis siin muidugi palju lisa, muidu oleks ka antud pilt hall ja kahvatu, nagu need tuttpüti pildid, mille järgi algselt läksin :). Aprill 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Minimalism
Huvitaval kombel mulle selline teema väga meeldib. Ei teagi täpsemalt miks :). Sellised pildid eristuvad, kuna tihti soovitakse ju loomale/linnule pigem väga lähedale saada. Antud juhul on justkui vastupidi. See annab tihti pildile teise mõõtme, lubades sisse ka ümbritsevat maastikku või antud juhul siis avamere vett, mis õhtu eel väga rahulikuks on jäänud. Soorüdi on aga teel kuskile, kus peagi saabuv õhtu ja öö veeta. Mai 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Metsaorav
Kui parkides on oravaid näha üsna tavapärane, siis paksemas metsas liikudes neid ikka naljalt ei leia. Mõned korrad olen siiski ka nö metsaoravale peale sattunud, viimasele neist oktoobri alguses. Märkasin silmanurgast liikumist, kuid kohe keegi silma ei jäänud. Hetk hiljem nägin siiski kuuseokste vahel piiluvat oravat :). Pikalt ta seal ei passinud ning lahkus kiirelt oma teed. Peatus hetkeks kaugemal ning kadus kõrgustesse. Olukord sai siiski mõne pildi näol ka salvestatud. Oktoober 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Värbkakk
Meenutame täpselt aasta tagust kohtumist värbkakuga. Poseeris ta kenasti ühe puuseene peal ning polnud häiritud mõnest puu all klõpsivast linnuhuvilisest.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Aul
Aul on nimetatud käesoleva aasta Aasta linnuks. Veel viimased kuud on aega tal seda tiitlit kanda. Aasta linnu kampaania eesmärk on tutvustada avalikkusele üht Eesti linnuliiki või liigirühma, samuti kaasata loodushuvilisi selle liigi uurimis- ja kaitsetegevustesse. Järgmise aasta, ehk 2024 Aasta linnuks on aga valitud kägu. Seega teame, keda uuel aastal rohkem otsima peab :). Oktoober 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Lääne-pöialpoiss
Mida aasta edasi, seda harvem kohtan uusi linnuliike. Olen seda hobi ju ka 14a juba viljelenud :). Sel sügisel sai kohatud siis esmakordselt meie pöialpoisi läänepoolset sugulast, lääne-pöialpoissi ning sedagi juhuslikult. Olin jälgimas tavalisi pöialpoisse ning pildistasin kõiki, kes puulehtede vahel toimetamas olid. Kodus alles panin tähele, et lõpuks on mu kaamerasilma ette jäänud see värvikama kontrastsema sulestikuga sugulane. Lääne-pöialpoisid hakkasid meie metsadesse tekkima mõningad aastad tagasi, algselt üksikute isenditena, kuid nüüd on neist juba tihedamalt pilte tehtud ja ka pesitsemised kinnitatud. Lääne-pöialpoiss (Regulus ignicapilla) on Lääne- ja Lõuna-Euroopa liik, kelle püsilevila ulatub Leeduni. Kui veel kümme aastat tagasi oli ta Eestis haruldane eksikülaline, on viimastel aastatel lääne-pöialpoisi vaatluste arv oluliselt sagenenud. Oktoober 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mustlagle
Püüan igal aastal mustlaglede rände ajal end rannikule sättida, et neid rändureid pildistada. Kui õigesti ajastada, siis pole nende nägemine juhus vaid planeeritud sündmus :). Oktoober 2023.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
roxifotoblog.com 