Siidisaba

Huvitaval kombel on siidisaba justkui suht tavaline ja palju nähtav lind, kuid mina kohtun nendega täpselt üks kord aastas :). Nii oli ka eelmisel aastal, mil kohtumine leidis aset veel päris aasta viimastel päevadel. Isegi lund oli siis veel väga vähe. Detsember 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Teder ja lumi

Teder lumises keskkonnas. Allpool oli ka isane, kes aplalt männiokkaid nokkis. Jaanuar 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Vesipapp

Vesipapp on mul jätkuvalt üks lemmik linnuriigi esindaja, keda talvel otsida ja kelle seltsis külmakraade trotsida :). Tema ei paista siiski seda külma väga kartvat, leiab ta oma toidu ju peamiselt vee alt. Eks miinuskraadidega ongi soojem ju vees viibida. Olenemata tema eluviisist, peavad linnud oma sulestiku veepidavuse eest hoolt kandma. Nimelt on suurimaks probleemiks vähe vingemate miinuskraadide puhul jäätumine. Kui sulestik veest puhtaks ei saa, hakkavad veepiisad jäätuma, ning lõpuks moodustub sinna justkui lisaraskuseks üks jäätükike, mis linnu liikumist ja toimetamist segab. Olgugi, et antud lind tegi tihti selliseid puhkepause, mida kasutas enda kasimiseks, oli tema sulestikus üks selline jäämoodustis olemas. Kui see liigselt suureks kasvab, võib see ka mõnele linnule saatuslikuks saada. Õnneks tundus see olevat sellises kohas, kus ta ühel hetkel koos sulgedega lihtsalt eemaldub. Suuremate miinuskraadide kadumine võib muidugi selle jäätüki suurenemist pidurdada. Loodame, et temaga saab kõik korda. Samal ajal väike stiilinäide, kuidas vesipapp ikka ja jälle jäisesse vette sukeldub :). Jaanuar 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pilvekaar

Eile õhtul juhtusin nägema huvitavat nähtust, mida algselt ei osanudki seletada. Hiljem Facebookis ringi kolades nägin, et seda hetke olid näinud ka teised inimesed. Sünoptik Kairo Kiitsak kommenteeris antud nähtust oma Facebooki ajajoonel nii:

Tegemist on pilvekaarega (cloud bow), mis oma välimuselt meenutab udukaart. Erinevalt tavalisest vikerkaarest on pilvekaared üsna haruldased, kuigi aeg-ajalt on neid ikka märgatud. Pilvekaared on tihtipeale valkjad, mõnikord isegi lisakaartega, kuna valgus murdub neis palju väiksemates veetilkades kui tavalise vikerkaare puhul, eri lainepikkusega valguskiired kattuvad ning ei allu difraktsiooonile. Pilvekaared koosnevad enamasti väikestest veetilkadest. Kuigi maapinna kohal oli õhk täna võrdlemisi külm, siis aluspinnast kõrgemal paiknes veidi soojema õhuga kiht, tänu millele sai see nähtus ka esile tulla.

Kuna kaasas oli ainult teleobjektiiv, pidin nähtust telefoniga pildile püüdma. Eks seeläbi on kvaliteet ka vastav :). Aga nagu me kõik teame, maailma parim fotokas on see, mis sul õigel ajahetkel kohe käepärast võtta on :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hele-urvalind

Suurtest urvalindude parvedest võib leida teinekord ka harvem nähtavat hele-urvalindu. Oma välimuselt on tema sulestik pisut teistsugune, heledam/valgem. Kõige parem tunnus on nö selja tagant vaadeldav valge päranipuala. Ka rinnaesine muster on tal kahvatum, ning nokk väiksem. Kahjuks jäävad viimased jäädvustused hele-urvalinnust aastasse 2018. Kuid hea meelde tuletada, et ka sellist lindu võiks urvalindude salkadest otsida :). Tavalise urvalinnu pilte saab võrdluseks vaadata SIIT.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Teder

Aasta algus on olnud liikide mõttes huvitav. Juba esimesel ringkäigul sai kohata ka tetresid, keda mina näiteks eelmise aasta jooksul kordagi ei näinud. Nüüdsel kohtumisel sai nähtud lausa 6 isendit. Tänane pilt pigem keskkonnapilt tedrega :). Jaanuar 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Värbkakk

Kui eelmisel aastal nägin ma värbkakku vaid ühel korral, 4. jaanuaril, siis selle aasta esimene kohtumine värbkakuga toimus suhteliselt samal ajal, paar päeva varem, ehk 02.jaanuaril. Loodan, et see ei jää sel aastal siis viimaseks kohtumiseks :). Jaanuar 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Põder lumesajus

Uue aasta esimestel päevadel valitses Ida-virumaal lumeparadiis. Lund oli juba lademetes maha sadanud, kuid sadas ka pidevalt juurde. Just siis olime venna Oliveriga planeerinud väikse ringreisi mööda lumiseid metsateid. Päris teekonna alguses kohtasime kahte põtra, kes lumisel raiesmikul toitusid. Põdrapull otsustas pisut julgemalt meid piiluda :). Jaanuar 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Aasta 2020 kokkuvõte

Aasta viimane päev on tore aeg kogu aasta kokku võtta ja märgilisemad sündmused ja kohtumised üle mainida.

Lindude pildistajana oli minu jaoks aasta tipphetkeks vaieldamatult kohtumine Põhja-tormilinnuga, keda meie vetes üleüldse esmakordselt näha võis. Oli au see esmakordne vaatlus ka pildiseeriana üles võtta, ning hetke seisuga ainsana Eestis ka esmavaatlusega nimekirja jääda :). Pikemalt saab selle üllatuskohtumise kohta lugeda SIIN.

Aasta jooksul sai osaletud traditsiooniliselt ka paaril fotovõistlusel. Looduse Aasta Foto 2020 välkvõistlusel “Humoorikas looduspilt”, kus üks mu pilt laululuikedest ka žürii poolt ära märgitud sai. Pilti ennast on võimalik näha SIIN.
Teisi pilte antud konkursil näeb LAF-i kodulehel.

Kevadel sai linnuelu kõrvalt läbi kogetud ka karuvarjes pildistamine. Oli õnne ja sai kohatud kahte karu, kelledest üks pool ööd varje ees toimetas ning uinuda ei lasknud. Muidugi õnnestus seal kohata ka teisi loomi ning ka mõnda sulelist. Kogu varjeseiklust kirjeldasin oma blogipostitustes, mida saab mõnusalt tagasi vaadates scrollida SIIT.

Varasemal paaril aastal olen osalenud ka Linnuliikide kogumise võistlusel, mille korraldasid linnuentusiastid Facebookis. Võistluse eesmärgiks on aasta jooksul kohata ning määratavalt pildile saada võimalikult palju linnuliike. Sel aastal oli võimalik ka Tiimina osaleda ning otsustasime venna Oliveriga selle teekonna seekord tandemina läbida. Aasta oli sedavõrd rahulikum eelnevatega võrreldes, et seekord sai liike kahepeale kogutud. Olgugi, et ajaliste piirangute tõttu mõnel kuul kumbki meist välja ei jõudnudki, saime kahepeale kogutud 198 erinevat liiki linde. Jah, pisut jäi maagilisest 200-st puudu, kuid eks see ongi pigem tulevikus motivatsiooniks ikkagi saavutada :). Kui aus olla, ei lootnud isegi nii suurt numbrit. Tänu sellele võistlusele sai avastatud uusi liike, keda varem polnud kohanud, sai leitud uusi lahedaid paikasid, kohatud mitut haruldast lindu, keda teised võistlejad näha ei suutnud. Oli kogemusterohke ja põnev aasta. Eelnevaks individuaalseks rekordiks oli 2019a kogutud 182 liiki.

Käesoleval püti-aastal sai loomulikult ka aasta lindu Tuttpütti jäädvustatud, kuid tema kõrval said tähelepanu ka teised sugulased. Kui tuttpüti lähisugulased sarvikpütt ja hallpõsk-pütt on aastatega ikka tuttavaks saanud ning leiukohadki teada, siis väikepütiga juba nii lihtsalt ei kohtu. Siiski oli veel aasta lõpupäevadel seda õnne, et ka see liik leida ning püttide ühispildile lisada :).

Kena uut linnuaastat kõigile asjaarmastajatele ning kaaskannatajatele, kes lindudest ikka hoolivad ja neid põnevaid kohtumisi ka jäädvustavad!

Nurmkana

Ja tema arvas, et mina arvan, et ta on kivi :D. Ta eksis. Detsember 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Külm on

Mõned hallhaigrud otsustavad igal talvel riskida rändele mitte minemisega ning loodavad pehmele talvele. Eks viimased aastad sellised pehmemad olnud ongi, kuid vahest tuleb seista silmitsi ka keskmisest külmema ja lumisema olustikuga. Huvitav oli muidugi kohata haigrut puu otsas, mitte kuskil vabas vees toimetades. Ka üks ronk oli otsustanud tema puukaaslaseks hakkama :). Detsember 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Händkakk

Eilne, 2. jõulupüha koos vennaga-  lumine rännak, alustades Ida-Virumaa metsadest, lõpetades Oandu matkaraja nauditava metsaringiga. 260km kauneid lumiseid metsateid tõi meile muuhulgas kohtumise saaki varitseva Händkakuga, kes endast ka mõned kaadrid teha lubas. See oli päeva esimene ning kõige meeliülendav kohtumine, peale mida võis päeva juba kordaminenuks tunnistada :). Detsember 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Taliviu

Olles tunnistajaks haruldaseks saanud lume saabumisele Ida-Virimaal, kohtasin muuhulgas täna ka ilmale kohaselt kahte taliviud, ehk karvasjalg-viud. Olid alguses üksteisest eemal põldude kohal rappelendu tegemas, kuid ei pidanud paljuks ka vahepeal üksteist mänglevalt taga ajada :). Läbi lumesaju oli seda tore eemalt jälgida. Mõne kaugema jäädvustuse sain ikka ka mälukaardile salvestatud. Detsember 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pöialpoiss

Hetkel on meil väga linnuvaene aeg. Mererannad on tühjad, isegi kajakad ei lenda ringi. Metsas seevastu ikka midagi toimub, kuid pigem saab ka seal lihtsalt vaikust nautida. Vahest võib sattuda aga tihaste / pöialpoiste segaparve. Päevane mets on hetkel samuti väga hämar, mistõttu valmistab nende üksikutegi lindude tagaajamine suurt väljakutset. Täna üks pöialpoisi pilt vaatamiseks, mis tehtud mere-äärses metsatukas. Toimetas ta koos musttihaste, tutt-tihaste ja rasvatihastega. Detsember 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Musttihane

Terve selle aasta vältel olen lootnud nende väikeste tihastega kohtuda ja olgugi, et tegu pole väga harva nähtavate lindudega, ma nendega kuni hilissügiseni väga kohtunud polnudki. Nüüd viimased käigud loodusesse on mind kokku viinud ka musttihastega, mistõttu on õnnestunud ka mõned kaadrid saada. Tegu väga kiirete lindudega, toimetasid koos tutt-tihaste ja pöialpoissidega ning on ka kaaslaste väleduse ära õppinud :). Detsember 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

 

Isukas rohevint

Väike seltskond rohevinte on asunud kibuvitsa viljade kallale, mis külmemal ajal väga mõnusalt maitsevad. Üks julgem tegelane jäi ka lähemalt pildile. Detsember 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Aul

Igal hilissügisel on olnud meeldivaks traditsiooniks kohata ranniku lähistel sellist lindu nagu auli. Seda ka sel aastal. Möödunud nädalavahetusel seadsin sammud mere äärde ja juba kaugelt hakkas silma üks noor tumeda sulestikuga aul. Peale pisukest luuramist õnnestus temast pimeda ilma kiuste ka mõned kaadrid saada. Ta oli toitumisega nii hõivatud, et tuli ise mu vaatevälja ja nii päris mitmel korral. Hiljem liitus temaga ka teine isend, kes tundus aulile kohaselt valgema sulestikuga, aga ka tema mind väga ei peljanud ning toimetas päris lähedal. Ilmselt ei oska nad inimesi väga karta. Teisalt pead ka ise käituma adekvaatselt, et linnu usaldust mitte kuritarvitada. Detsember 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mustvaeras

Tavaliselt on mustvaerad suurema seltskonnaga kaugemal merel mööda meist lendamas-rändamas, kuid vahetevahel satuvad mõned isendid ka rannikuvees peatuma. Septembri alguses õnnestuski üht isendit pikalt jälgida, kes oli parasjagu ranniku ääres toitumas. Minu kohalolust oli ta samuti teadlik, kuid ei teinud sest eriti välja. Toimetas rahulikult oma asjadega edasi. Keskmisest suuremate lainete puhul oli teda kohati keeruline leida ja pildile saada, kuid kuna aega proovimiseks oli küllaga, sain ikka mõned kaadrid kätte. September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Õhtused rändajad

Üks pilt septembri õhtust mere ääres ning selles rändavad valgepõsk-lagled. September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Makromaailm

Suvel võtan tihti aega, et uurida ka mini-maailma, mis tavaliselt meie silmale suhteliselt nähtamatuks jääb. Praegusel hallil ajal on hea sorteerida suvel tehtud kaadreid. Jaanipäeva paiku toimetasin maal ja sihtisin fotokaga taimedel istuvaid putukaid, kärbseid, liblikaid. Nn makropilti vaadates on kuidagi tekkinud arusaam, et see peab olema maksimaalselt lähedalt tehtud, et siis on nagu korralik makro :). Kuid see alati pildina ei toimigi. Olgu heaks näiteks üks kärbes, keda algselt lähedalt jäädvustama hakkasin, kuid hilisemalt pisut taganedes hoopis huvitavama “keskkonnapildi” saavutasin. Ehk et pildil olev peategelane on oma tähelepanu kindlasti väärt, kuid huvitava pildi komponentide juurde kuulub kindlasti ka mitte vähetähtsam kärbest ümbritsev keskkond. Eks igal vaatel oma võlu :). Juuni 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Siin siis esimene lähedalt tehtud pilt

Ning järgmisena tehtud kaader, samast kohast, samast kärbsest, kuid pisut kaugemalt

Tutt-tihane

Uudishimulik tutikas, kes on tulnud vaatama teda jälitavat loodushuvilist :). Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kodukakukesed

Kevadel pildistatud noored kodukakud ei lähe ka aasta lõpus meelest :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Meestepäev

Linnumaailma üks värvikamaid isandaid on kahtlemata roohabekas, kelle vuntsid ühtki linnuhuvilist külmaks ei jäta :). Olgu ta tänase meestepäeva puhul ka seda sugu esindamas :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Händkakk

Meenutades selle aasta kevade kohtumist händkakuga. Kahel järjestikusel päeval õnnestus tõenäoliselt sama lindu samas kohas kohata, mis minu puhul esmakogemus oli :). Hämarusest hoolimata olin õnnelik, et hetked jäädvustada suutsin. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jäälind

On sul vahest tunne, et kui kuskil liigud, siis keegi nagu jälgiks sind? Usun, et looduses liikudes oled sa alati kellegi vaateväljas. Vahest lihtsalt juhtud vaatama õigesse kohta, ning tuvastad selle salasilma, kes sind pingsalt eemalt jälgib :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väike kütt

Värbkakk on Eesti väikseim kakuline, kes kütib ka päevasel ajal. Tihti on nad minu kaamerasilma ette siiski sattunud pigem pimeduse hakul. Ka täna nähtaval pildil oli päike juba metsa taha vajunud, kui värbkakk veel jahti pidas. Detsember 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Varblased sügises

Põldvarblaste kollektiivne toiduotsing sügiseses kibuvitsapõõsas :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kivirullija

Eelmisel aastal kohtusin esmakordselt kivirullijaga. See aasta meie teed kahjuks ei ristunud, olgugi, et sai teda ka spetsiaalselt otsimas käidud. Kuid see-eest pakkus viimane kohtumine rohkem ,kui ühe momendi selle linnu jäädvustamiseks. September 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tamme-kirjurähn

Tüüpiline parkides toimetav rähniline, kes pigem vaikselt toimetab ning väga häälekas vähemalt sügisperioodil pole. November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pöialpoiss

Vahest peatub ka see väsimatu vilgas tegelane. Mõni kord äratab klõpsutav loodushuviline temas huvi, vahest tuleb lihtsalt seetõttu tarduda, et üle lendavale röövlinnule mitte silma paista. Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suremalt:

Tutt-tihane

See terava tutiga pisike tihane on kindlasti üks meeldejääv tegelane, nii oma välimuse, kui ka käitumise poolest. Just nädalapäevad tagasi oli tore õhtupoolik, mil neid pisikesi tegelasi paari meetri kauguselt maas toimetamas vaatlesin :). Loomulikult poseeriti ka kuuse okstel, kus neid ka peamiselt kohata võib. Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väikepistrik

Sügisel liiguvad ka kõige harvemini nähtavad tegelased, keda kogu aasta jooksul näinud pole. Väikepistrik kuulub minu silmis muidugi nende liikide hulka, keda parimal juhul paari aasta jooksul korra näed, kui sedagi. Oktoobri alguses sai teda kohatud mere ääres, kus ta ühtäkki mu selja taha maandus. Tegin ettevaatlikult mõned pildid ja hiljem kodus alles nägin põhjust, miks ta kohe mind nähes plehku ei pannud. Ta oli kas just maandudes või vahetult ennem püüdnud kinni vilka sinitihase, kes ta küüniste vahel parasjagu oli. Eks elu ongi ettearvamatu, nagu ka see kohtumine. Viimati kohtasin väikepistrikku 2019a päris talve alguses, kui üks isend talveks meie maale jääda otsustas. Toimetas ta põllul, kus oli sadade viisi väikseid värvulisi liikvel, kes tal hinge sees hoidsid. Olgu veel mainitud, et väikepistrik on Eestis I kategooria kaitsealune liik, neid pesitseb Eestis vaid 30-60 paari, mida on kriitiliselt vähe. Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hallpea-rähn

Teatud rähnilistega on päris keeruline. Sa tahad neid leida, käid kohtades, kus eelnevalt neid kohanud, kuid ei midagi. Räägin täna peamiselt kahest rähni liigist: laanerähn ja hallpea-rähn. Läksin siis möödunud nädalavahetusel laanerähni otsima kohast, kus teda eelnevalt vaadeldud. Suur-kirjurähnid on kaugele kuulda, kädistavad puude latvades ja toksivad käbisid oma sepikojas. Laanerähn toimetab aga vaikselt, otsib puukoore vahelt omale söödavat. Seega tema leidmiseks peab mets olema vaikne või pead lihtsalt kogemata temaga kokku põrkama. Üks selline kogemus mul juba on, kui lind tuli keset Ida-virumaa põlismetsa eikuskilt ja kadus sama kiiresti. Võib öelda, et laanerähni ma siis ei kohanudki, kuid just eelpool kirjeldatud tingimustel kohtasin hallpea-rähni, kes on minu silmis juba sama haruldane, kui laanerähn. Lind suhises äkitselt üle mu pea, maandus ühele lähemale puule. Mu liigutamise peale lendas kaugemale ning jäi mind sealt piiluma. See kestis max 5 sekundit ja samamoodi vaikuses ta läinud oligi. Ehk et siit ka minu tõdemus. Teatud liike ongi raske leida, pigem pead ootama ära hetke, kui nemad sinu leiavad :). Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Rebane kivil

Nädalapäevad tagasi olin tunnistajaks väga ebaharilikule vaatepildile. Läksin mere äärde ning juba kaugelt paistis miskit kivi peal olevat. Vaatasin läbi objektiivi ning imestuseks oli seal rebane. Ma saan aru, et rebased toimetavad mere ääres tihedalt ringi, kuid mis vägi teda sinna kivi peale ajas, ei oska öelda. See kivi polnud ka väga lähedal, ca 50m mere peal, mis teeb asja veelgi imelikumaks. Kui alguses olin kükili talle lähemale hiilimas, siis mingi aja pärast sain aru, et olen avastatud. Sellegipoolest ei paistnud ta oma plaane muutvat. Oli aru saada, et ta nagu keerutas kivil, otsis parimat kohta vette minemiseks, kuid ilmselt oli vesi ebameeldivalt külm. Kui teda päeval umbes 13 ajal kohtasin, paistis ta karvkate täiesti kuiv olevat. See tähendas seda, et oli ta seal tõenäoliselt juba ammu. Lõpuks väsisin tema pildistamisest ära ning eemaldusin. Arvasin, et ehk minu nägemine motiveerib ta sealt põgenema, kuid ei miskit. Kui päeva kella 18 paiku lõpetasin, oli rebane jätkuvalt sama kivi peal. Nii meie teed lahku läksid. Loodame, et ta ikka piisavalt julgust endas leidis, et sealt vette hüpata. Ei saa tänaseni aru, mis vägi teda sinna ajas. Ainus loogiline selgitus oli kaugemal paugutavad jahimehed, kes hanesid mere ääres küttisid. Taaskord… just selliste kohtumiste pärast ma seda hobi armastangi :). Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tutt-tihane

Terve aasta jooksul olin üllatunud, et tutt-tihaseid näinud polnud. Eks see mingit pidi mõistetav, kevad-suvi kiired ajad, kuid nüüd on tutt-tihased juba suuremate salkadena liikvel. Eile käisin oma meeli männimetsas värskendamas. Ühel hetkel sattusin peale tutt-tihastele, kes päris mitmekesi maas toimetasid ja söödavat otsisid, Tänu sellele sai neist ka mõned jäädvustused tehtud. Selle kohtumise tipphetkel oli mõni isend mulle juba nii lähedal, et oli objektiivi lähima teravustamispunkti vahemaa ületanud ja jalutas minust 1m kauguselt mööda :). See on alati erakordne tunne, kui linnud sind usaldavad ja ohuks ei pea. See ongi just see sama looduselamus, mida see hobi pakub ja mille taas-kogemist ma ikka ja jälle ootan. Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

 

Uudishimu

Need kaks ilmselt nooremapoolset uljaspead olid möödunud nädalavahetusel ühel kõrvalisel autoteel jalutamas, kuniks ma autoga neile lähenesin. Olid nad natuke segaduses, mida täpsemalt tegema peab ja kui hakkasid ära jooksma, siis kõigepealt üks ühes, teine teises suunas. Siis otsustasid mõlemad ühtäkki hoopis teisele poole joosta ja hoopis põrkasid omavahel kokku :D. Nende kohmetust oli naljakas vaadata, kuid eks neile see väga naljakas ei tundunud. Jõudes teepervele jäädi mind veel uudistama, mistõttu saigi lõpuks selline copy/paste hetk kinni püütud :). Tore kohtumine, mis niigi huvitava päeva väikse huumoriga lõpetas :). Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Valgepõsk-lagled

Möödunud nädalavahetus sai veedetud läänerannikul, jälgides mööda lendavaid rändureid. Väike salk valgepõsk-laglesid oli sättinud end pealelõunaks rannikule puhkama. Mõned sügisese maiguga kaadrid sellest päevast. Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hangelind

Värskeid pilte läänerannikult. Esimesed hangelinnud näivat olevat põhja poolt liikvele läinud. Kui ilmad põhjas karmimaks lähevad, sätivad hangelinnud end paikadesse, kus ilmaolud pisut leebemad. Tegu oli ainsa isendiga, keda tol päeval kohata õnnestus. Tänu oma suurepärasele maskeerumisvõimele, oli teda kohati isegi 15m pealt raske jälgida, kadus pidevalt silmist. Lind teadis, et teda jälgitakse, kuid kõht oli tühi ja just seal oli ilmselt parim toit, kus mina istusin ja mööda lendavaid rändureid jälgisin :). Aga saime omavahel kenasti hakkama. See on alati parim tunne, kui  suudad loodusega ühte sulada ning linnud sind tolereerivad ja iga liigutuse peale plehku ei pane. Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Nurmkanad

Mina olen nurmkanadega kokku trehvanud pigem talvisel ajal. Sel suvel on korra üks noor seltskond mul ka ratta ees jooksnud, kuid septembri lõpus õnnestus üht perekonda veelgi kohata. Paljud neist tundusid noorlinnud olema, olid nad muidugi ka piisavalt uudishimulikud, et autos klõpsivat tegelast piiluda :). September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pikenenud suvi

Selle aasta septembris polnud vähimaidki märke sügise tulekuks. Kui vaadata ka septembris tehtud pilte, siis ka sealt kuidagi sügist ei peegeldu. Ka see noor loorkull planeeris põllu kohal, otsides pingsalt söödavat. Pilti vaadates on kõik veel kena ja suviselt roheline ning pole vähimatki vihjet sellele, et tegelikult on käes septembri lõpp :). Sept 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sabatihane

Tuhnisin blogi jaoks ette valmistatud piltide kaustas (mille vanemad kaadrid ulatuvad juba aastate taha) ning hakkas huvitama, millega ma aasta tagasi tegelesin :). Tuleb välja, et olin siis just ühe uue kaamera kätte saanud ning esimese testimise käigus õnnestus kohe ka tabada pildile sabatihased. Pildile jäi muuhulgas hetk, kus sabatihane end pisut tiiva alt kasis. Oktoober 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hommikuvõimlejad

Kormoranid on end päikesetõusu ajal kenasti kividele reastunud, et teha sünkroonis ringutusharjutusi :). Ja no samas siis ka tiibasid kuivatada ja lasta soojal naha vahele pugeda :). September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Üle päikese

Rändelinnud napilt tõusvast päikesest üle lendamas :). September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Haruldus: Põhja-tormilind!

Möödunud reede õhtuks sättisin end Põõsaspea neemele rändelinde jäädvustama. Põõsaspea on lindude rände vaatluseks ilmselt üks parimaid paiku Eestis. Selle aasta liiginimekirjast olid puudu mõned liigid, keda seal kindlasti kohata võis. Lisaks soovitud liikidele, lootsin salamisi näha ka mõnda haruldasemat möödujat, kuid läks pisut pareminigi :). Kajakad tiirutasid seal pidevalt ringi, kuid ühel hetkel nägin, kuidas üks kalakajakas mingit kahtlast tegelast taga ajab. Lõpuks sundiski kajakas linnu vette maanduma ning seejärel sai teda pingsalt uurima hakatud. Teadsin, et see lind on keegi haruldasem, kuid seda ei osanud koheselt arvatagi, et tegu Põhja-tormilinnuga oli. Tormilinnud on Eesti vetes harukordne nähtus, kuid konkreetset põhja-tormilindu pole Eestis veel keegi vaadelnudki, veel vähem pildile püüdnud. Viimase kümnendi lähimad vaatlused pärinevad Rootsi rannikult. See teadmine tegi mu avastuse veel eriti suurejooneliseks :). Peale 11a lindude pildistamist kukkus kätte “lotovõit”, millest ilmselt enamik linnuhuvilised salamisi unistavad :). September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Valgepõsk-lagled

Olgugi, et hetkel väljas olev ilm on kõike muud, kui sügisene, on lindudel käimas sügisränne. Seetõttu võib mere ääres käies näha teiste suleliste hulgas ka valgepõsk-laglede rännet. Küll mitte veel väga massilist, kuid siiski :). September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sookured

Sattusin üht kihvti momenti jäädvustama, kui esmalt nägin kaht sookurge viljapõllul toitumas, pisut hiljem ilmusid eemalt ka kahe noorkure peakesed välja :). Kõik korraga kahjuks pildile ei mahtunud :). Semtember 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

 

Plüü

Möödunud nädalavahetusel sai kohatud koos vennaga kahte plüüd. Üks tegelane oli ka üsna uudishimulik, tuli korraks kahtlast tegelast päris lähemalt uudistama. Nii lähedast kohtumist selle liigi esindajaga pole varasemalt kogenudki :). September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hänilane

Eile oli ilmselt selle aasta viimane suviselt soe päev :). See tuletas meelde mõnda ilusat päikselist hommikut sel suvel, mil lindude seltsis olin. Siis, kui linnulaulu oli kõikjal palju kuulda ning igaüks tahtis olla oma territooriumi parim laulumees :). Juuni 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Soorüdi

Mulle meeldib oma piltides näidata minimalismi, ehk just seda hetke, kus peategelane on selgelt pildis eristatav, kuid ka kogu ümbritsev keskkond on nähtav või kasvõi aimatavalt taustal. Kuigi soorüdid on pigem suures seltskonnas liikuvad linnud, oli ühel hommikul mere ääres mu ainsaks kaaslaseks vaid see üksik soorüdi. Olin üsna imestunud, kuna kahlajate ränne oli juba käimas. Ju oli siis teistest mingil põhjusel kõrvale jäänud. Igal juhul toitus ta selle kivikese peal, hiljem lendas edasi järgmisele sama tegevust jätkama :). August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sügis läheneb

Suvi on läinud kiirelt, kätte jõudmas sügishooaeg. Linnud lahkuvad, looduse muutub värvlilisemaks. Loodusfotograafile kindlasti oodatud aeg :). August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt: