Augustist alates kisub rannikuelu taas kirjumaks, kui see südasuvisel ajal olnud on. Erinevad linnuliigid sätivad juba rändele ning Eesti rannikuid kasutatakse siis nii puhkepausideks, kui ka toitumiseks. Kuna polnud 3 kuud looduses fotoaparaadiga käinud, siis olin pigem elevil :).

Sättisin end Eesti põhjarannikule. Mere äärde jõudsin ca 3h enne loojangut, päike oli veel kõrgel ning kuumutas tuulevaba rannikuõhku. Esimese huviorbiidina sattus mu ette väike rohevindi seltskond, kellest üks sai läbi kuuma rannikuõhu ka pildile. Toitusid nad vee lähedal taimedel, kes kõrgemal, kes liival.

Ühtäkki nägin silmanurgast mingit tumedat kuju, kes madalas rannavees läbi veetaimede sumpas. Vaatasin läbi kaamerasilma ja oh üllatust, mink. Teda polnud ma veel rannikul kohanud. Mink on hea ujuja, aga polnud teda varem meres näinud. Ju oli pisikeste kalade jahil. Liikuma pani teda ilmselt kalamees, kes oli just autoga oma läheduses oleva paadi juurde jõudnud. Igal juhul, viskasin rannaliivale pikali ja jälgisin siis tema püüdlusi sumbata vetikate vahelt kuivale maale. Lõpuks see ka õnnestus, kuid pidi ikka vaeva nägema.

Ju oli see kohtumine siis väikseks boonuseks, kuna olin pikalt loodusest eemal olnud :).

Järgmine tunnike oli pigem vaikne, mõned heletildrid, mudatildrid ja vihitajad liikusid kaugemal olevate kivide peal siia-sinna, kuid pigem sai seda vaikust rohkem nauditud kui pildistatud.

Viimane tund oli aga juba aktiivsem, vahetasin ka ise asukohta ning valisin koha, kus linnud (eriti kahlajad) toitumiseks koguneda võiksid. Selleks on pigem sellised adrused / mudased sopid, sealt leiavad nad erinevaid putukaid ja muid elukaid, keda ma liiga täpselt ei tunne :).

Õhtu põhitegelasteks kujunesid heletildrid, kes pidevalt ringi lendasid ning üksteist taga ajasid. See oli päris äge vaadata.

Loojuv päike ning kontravalgus andis võimaluse ka kunstilisemaid hetki pildile püüda. Õnneks olid heletildrid nõus neid momente mulle pakkuma, mis ka kenasti realiseeritud said :).

Lisaks eelpool olevatele heletildritele oli mu silma all koguaeg ka üks teine kahlaja, kelle üle pikalt mõeldud sai. Lõpuks siiski tundus, et tegu oli Plüü nimelise linnuga :). Neid linde pole õnnestunud liiga palju näha, siiani olen ta vaid viiel korral pildile saanud. Nüüd siis kuues.

Õhtu lõppedes hakkasid ka hallhaigrud liikuma.
Selles asukohas on iga suve lõpus näha ka noori tutt-tiire, kes ka sel korral seal kalastasid. Sai ka neist mõned jäädvustused tehtud.

Seekord sai palju pilte ja vähe juttu. Aga eks seda pildimaterjali tulebki sellistel shootingutel palju, ning nende saamislugu pigem igavavõitu :). Aga loo moraal võiks olla see, et kui alguses tundub, et kedagi nagu näha polegi, siis ei tasu kunagi käega lüüa. Õhtu saabudes hakkab alati asju juhtuma ja polnud ka seekordne kogemus erandiks. Õhtu ainsaks katsumuseks oli rannikul lamades sipelgatega hakkama saamine. Neid oli palju ja tihti sai ka nende pahameelt hammustuste näol tunda, kui keegi püksisääres lõksu jäi :D. Midagi liiga lihtsalt kätte ei tule, väike mugavustsoonist väljumine käib asja juurde :).