Nagu suurem osa meist, on aeg vaadata tagasi, mida aastal 2022 tehtud sai. Tõttöelda oli pildistamise hobi jaoks üsna vähe aega ning kuna võtsin siiski osa linnuliikide kogumise võistlusest, pidin ikka ja jälle leidma aega, et loodusesse minna ja kauneid linde otsida ja pildile püüda. Aasta alguses arvasin eesmärgiks 150 liiki, kuid aasta lõppes kõigest hoolimata eesmärgi ületamisest, 169 linnuliigi jäädvustamisega. Tegelikult tean, et sain 170 liiki, kuid mingil põhjusel olin kustutanud jäädvustused sarvikpüttidest ning neid enam taastada polnud võimalik. Mis siis ikka, ega see võistlus mõisa peale ole :).

Kogusin aasta kokkuvõtvasse kollaaži pildid liikidest, kellega mul omajagu pusimist oli või kellega lihtsalt õnn naeratas. Kirjutan paari sõnaga neist ka pikemalt:

Händkakk– justkui mitte liiga haruldane liik, kuid kõigest hoolimata jäi 2. jaanuaril kohatud isend selle aasta ainsaks. Ka seda pilti saada oli tõeline katsumus, kuna sel hetkel oli Ida-Virumaa metsades ca 50cm lund ning läbi selle sumpamine meenutas juba sporti :). Pikemalt saab lugeda originaalpostitusest.

Värbkakk– terve aasta palju otsitud kakuline, kelle leidmise eest pean tänama venda Oliveri, kes mulle sügisel külla tuli ning mu oma kodumetsas aega parajaks tehes selle isendi leidis. Pikemalt taas originaalpostitusest.

Rabapistrik– üks selle aasta esmaliikidest, keda ma oma elu jooksul kohanud polnud. Septembris sai sätitud sammud purekkari neemele, kus leidis aset see rabapistriku kiire möödalend. Lisaks sellele kohtasin seal samal päreval ka kivirullijat, kes viimastel aastatel ikka korra pildile on tulnud. Pikemalt postituses.

Sooräts– olen temaga ikka kohtunud, kuid mitte liiga tihti. Pean temaga kohtumist alati suureks asjaks, peamiselt toimuvadki need kohtumised juhuste läbi. Pikemalt postituses.

Kõrvukräts– käisin teda oma kodu ümbruses rattaga otsimas. Sõitsin raske fotokas seljas maha 20km, kuni ma ühe õhtuse küttiva linnu leidsin. Palju vaeva, kuid tasus end igati ära. Sama retke käigus sain pildi ka võsa-ritsiklinnust. Pikemalt originaalpostitusest.

Peoleo– terve oma 13a hobifotograafi karjääri jooksul olen salamisi lootnud seda lindu kohata. Ja sel aastal see siis lõpuks tõeks saigi. Minu teine ja viimane uus liik minu liigikogus :). Pikemalt kirjutasin sellest kohtumisest postituses.

Oli põnev aasta, pisut teistmoodi kui eelmistega võrrelda, kuid eks maailm ongi pidevas muutumises ja nagu öeldakse, aastad pole vennad :).

Kena uut “Auli” aastat kõigile linnusõpradele :).

Klikka pildile, et näha suurelt: