Liikide kogumise ajendil sai mindud koos venna Oliveriga aasta teisel päeval Ida-Virumaa ringile, sinna metsade vahele, kus varasematel aastatel värbkakke, tetresid ja metsiseid kohanud oleme. Lõpuks läks aga nii, et mitte kedagi eelpool nimetatutest me ei kohanudki, kuid päeva esimeseks ja suhteliselt ainsaks ärevamaks hetkeks sai kohtumine händkakuga. Kuna oli päikesetõusu eelne aeg, oli veel üpris hämar. Kui Oliver teda algselt tee ääres kasel silmas, läks mul mitu minutit aega, et ma ta ka ise üles leiaksin. Lindu mitte segades jäime autoga eemal seisma ning peale väikest otsimist sain suuna kätte ja tore, et händkakk suutis ikka ära oodata :). Peale paari määramiskaadrit lendas ta siiski minema metsa, kuid jäi veel nägemisulatusse metsa äärde oksale patrullima. Olgugi, et määramispilt oli käes, otsustasin siiski talle järgi minna, sest just selles suunas oli päike tõusmas ning taevas kenasti roosaks värvunud. Ida-Virumaal on väga palju lund ja isegi paksemas kuusikus liikumine osutus parajaks katsumuseks. Silma järgi hinnates oli seal ca 50cm lund. Vaikselt läbi lume sumbates jõudsin talle küll lähemale, kuid kuna lind oli jahil, oli ta päris liikuv ning lendas peagi järgmisesse kohta. Lõpuks õnnestus saada vaade läbi puude just selles suunas, kus kakk hetkeks maas oli käinud ja korraks oksale tagasi lennanud. Vedas, et kõik toimus selles suunas, kust päike tõusis. Olin selgelt õnnelik, et selline vaev end ära tasus ja minu jaoks raske liik juba aasta teisel päeval ära vormistatud sai.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Lisan siia ka selle päris esimese kaadri, mis veel üsna hämaras tehtud sai. Pilt pole suurem asi, müra suur ja kvaliteet kehvemapoolne. Siit on ka kenasti näha, kuidas lind ikka ideaalselt maskeeruda suudab ning kuidas ma teda ka mitu minutit üles ei suutnud leida :).