Pasknäär
Eelmise aasta lõpupäevadel kohatud isend, turnis mööda kuivanud männioksi, et leida söögipoolist. Dets 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Ohakalinnud
Nädalatagune kohtumine väikse ohakalinnu salgaga, kellest 2 lindu ka täna näidatavale pildile mahtus. Jaanuar 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Vesipapp ja sääsk
Taas pildike suvisest kohtumisest vesipapiga. Seekord trügis pildile ka teine tegelane :). Juuli 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kormoran
Võrdlemisi soojalt alanud talv on paljud linnud segadusse ajanud, mistõttu olen uue aasta algusest saati kohanud ebatavalisi talvitujaid: sookurg, käblik, kuldnokk, väikepistrik, tuuletallaja, hallhaigur, kormoran. Möödunud nädalavahetusel sattuski 1 kormoran mu vaatevälja, kes alguses must mööda vuhises ning hiljem kivile tiibu kuivatama jäi. Ta pole ilmselt harv talvituja, kuid mina neid talvisel perioodil igatahes varasemalt näinud pole. Jaanuar 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Vööt-käbilind
Eelmise aasta lõpul sai käidud kohtumas meil harva nähtava tegelase vööt-käbilinnuga. Peatus teine päris inimasutuse keskmes koos sugulaste kuuse-käbilindudega. Detsember 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Ohakalind
Täna hommikune käik loodusesse oli üle ootuste nauditav. Talvine aeg on tavaliselt üsna liigivaene aeg, kui just söögimajade tihaseid või mere- äärseid luiki pildistada ei viitsi :). Kuid täna tahtsin lihtsalt loodusesse minna, ilma eriliste plaanideta…lihtsalt, et pead selgemaks saada ja “akusid laadida”. Ja nagu tavaliselt ikka- kui midagi erilist ei looda, kingib loodus sulle miskit head :). Ehk siis täna hommikune 3h jalutuskäik mere äärde viis mind kokku lisaks tavapärasemate kosklate, sõtkaste ja luikedega näiteks ka hallõgijaga, kormoraniga, kuldnokaga ja 7 ohakalinnuga. Neist viimastega veetsin kõige enam aega, et neile lähedale saada. Mõned toredad hetked pakuti :). Jaanuar 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kanakull
Selle noore kanakulliga mängisime pikalt peitust. Jooksin talle sõna otseses mõttes alguses otsa, kuniks ~5m kauguselt pani lind lendu. Lendas ta minust mitte väga kaugele roostiku taha uuesti maha. Teadmatusest jooksin talle kogemata ka teist korda otsa :). Kuniks lõpuks sai selgeks, et see on tema jahipiirkond ning ta tõenäoliselt ei lennanud minust jälle väga kaugele. Nii oligi. Vaid järgmise roostiku nuka tagant piiludes nägin sama lindu kenasti rannakividel ootamas oma järgmist saaki. See koht polnud siiski pikemaks passimiseks hea, mistõttu lendas lind hiljem sinna tagasi, kus teda alguses nägin. Just sealt saadud pilte olen ka varasemates postitustes näidanud. Täna aga pilt hetkest, kui mu hiilimine esmakordselt vilja kandis. September 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Pasknäär
Viimane kohtumine pasknääridega leidis aset vana aasta eelviimasel päeval. Kaks lindu tegelesid peamiselt vanade männioksade peal turnimisega. Otsiti nimelt ussikesi ja tõuke, kes end pehkunud okste sees peitsid. Mõnel korral sattusid linnud ka üsna kena koha peal poseerima. Püüdsin need hetked ka enda pidlimasina mälukaardile. Detsember 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tamme-kirjurähn
Meie metsades elutseb 8 erinevat liiki rähnilisi. Neist ainsana pole ma kohanud roherähni, kes meil suhteliselt haruldane rähniline ja nähtav peamiselt saartel. Ka Tamme-kirjurähn on üsna vähe nähtav rähn, väidetavalt on ka pesitsevate paaride arv paarisaja paari kandis, mistõttu olen ka ise teda eelnevalt vaid kahel korral kohanud. Nüüd vana aasta lõpus õnnestus teda uuesti näha. Nagu rähnidele kohaselt, meeldib ka neile peitust mängida ning vahest ühelt poolt puud ja siis taas teiselt poolt piiluda :). Kuid minu hinnangul väga argade lindudega tegemist ei tundunud olema. Detsember 2017.
Kuuse-käbilind
Oma 8a loodusfotograafi staaži jooksul polnud ma selle suveni kohanud kordagi ühtegi käbilindu. Nad ei ole otseselt haruladased linnud, kuid kuna nad rohkem meie okaspuudel toimetavad, on metsast neid üsna keeruline leida. Meil pesitsevaid käbilinnu liike on 2: kuuse-käbilind ja männi-käbilind. Haruldasem läbirändaja on ka vööt-käbilind, kellest ma vana aasta viimases postituses kirjutasin ning kes Eesti lindude fanaatikutele aasta lõpus elevust pakkus :). Kuuse-käbilinnuga olen sel aastal kohtunud paar korda, männi-käbilindu kahjuks mitte üldse. Just sellest esimesest ka tänane pilt, hetk isukast söömaajast. Detsember 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Pöialpoiss
Möödunud nädalavahetus oli üsna heitliku ilmaga. Laupäeval sadas vihma, pühapäeval oli jube tuul. Laupäeval läksime ikkagi koeraga metsa väiksele jalutuskäigule, keda see väike vihm / lörts ikka häirib :). Nii jooksin kokku ka ilmast mitte eriti hoolivate pöialpoistega. Olen alati neid väikseid piiksujaid hoolega jälginud, kui nad mu lähedusse satuvad. Just seda, et kas linnud toimetavad puude latvades või ehk on mõni ka madalamale jõudnud. Sel korral olidki madalal, osad toitusid lausa maapinnal :). Parimad momendid magasin maha (nagu tavaliselt), kuid õnnestus mõningad lähikontaktid ikka piltideks ka vormistada. Mäletan, et eelmisel aastal ajasin pöialpoisse ~9 kuud taga, kuniks enda jaoks meeldiva hetke pildile sain. Ehk et aastad/kuud/päevad pole vennad ja loodusesse minnes pead olema valmis kõigeks :). Kusjuures kui pöialpoisid tavaliselt piiksuvad suht vaikselt puude latvades, siis mõneks minutiks hakkasid nad tegema nii valju piiksumist, mis vaikses metsas lausa ebaloomulikult valjult kostusid. Ei teagi, mis seda põhjustas, võibolla lihtsalt suhtlesid omavahel :). Jaanuar 2018.
Sookurg
Uue aasta alguses on alati põnev mõelda, milline linnuliik esimesena mu kaamera ette jääb. Talviti üldiselt võiks arvata, et selleks saab olema keegi tihastest. Seekord läks aga nii, et oma esimese pildi tegin hoopis sookurest. Jah, kõlab hämmastavana, kuna kõik kured peaks tänaseks juba soojale maale lennanud olema, aga miski pärast on otsustanud see kurg üksinda kohale jääda. Tegelikult ei ole kindel, kas ta on üldse terve või hoiab teda mingi muu põhjus rändele minemast. Tõsi, talve pole ju ka olnud, mis kure lõuna poole liikvele ajaks. Jaanuar 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Musttihane
Musttihaseid olen ma kohanud harva . Tundub, et teatud piirkondades on neid rohkem, mõnedes kohtades jälle üldse mitte. Kuid viimase kohtumise jooksul üritasin neid lähemalt pildile püüda. Valida oli lausa kahe erineva linnu vahel, kes mu lähistel toimetasid. Olgugi, et peamine söögikogumine kõrgemal puu otsas toimus, tabasin ära nende liikumise rütmi. Alati, kui mõni toidupoolis noka vahele saadi, lennati umbes paari meetri kõrgusele puu alaossa seda sööma. See oli minu jaoks ideaalne kõrgus neid väikseid tegelasi pildile püüda. Pidin siis valvas olema ning lootma, et nad mulle ka nina alla jõuavad. Õnneks pidas mu teooria paika. Ei pidanudki kaua ootama, kuniks esimesed kenad jäädvustused mälukaardile salvestatud sai. Detsember 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mõttepaus
Orava hommik on olnud täis siblimist ja toidu otsimist. Istus hetkeks kivile, et jalga puhata :). Peale minutist puhkepausi oli vajadus taas kiirete toimingutega edasi tegeleda. Detsember 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Linnud lennus
Pühade aja veetsin Ida-Virumaal. Mõnel korral sattusin jälgima üht tuhandepealist väikeste lindude segaparve, milles oli ülekaalukalt urvalinde, kuid ka kanepilinde ja rohevinte. Seda segadust oli üsna kummaline jälgida. Linnud muudkui hüplesid õhku ja siis jälle maha sööma. Max 20-30 sekundit suudeti maas olla, kuniks jälle kogu see kamp lendu tõusis ning peale väikest tiiru suht samasse kohta maandus. See on suurte parvede miinus, et silmi palju ja kui keegi lendu tõuseb, panevad teised järgi. Tegelikult oli neil ka põhjust lendu tõusmiseks, kuna nad olid pideva ohu all. Suur lindude hulk oli kohale meelitanud erinevad röövlinnud, nagu raudkull ning isegi talviti vähem nähtavad tuuletallaja ning väikepistrik. Nägin suhteliselt üürikese nende seltsis veedetud aja jooksul mitmeid röövlindude sööste parve, seega ohutus ning “igaks juhuks” õhku tõusmine oli igati õigustatud tegevus :). Detsember 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Pasknäär
Uut aastat alustame üsna värskelt, vana aasta eel-viimasel päeval tehtud fotoga Pasknäärist. Tegelikult sattusin peale 2-le linnule, kes männikus mööda kuivanud ja pehkinud puuoksi ringi hüplesid. Tavapäraselt pelglikud linnud olid oma tegevusega niivõrd ametis, et minu kohalolu neid väga ei häirinudki. Teatavat distantsi aga hoiti alati. Aasta lõpupäevadel oli pealinnas ilm kena ja päikseline. Korraks sattus pasknäär ka päikesevalguse kätte, mis värvid pisut erksamaks muutis. Detsember 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Vööt-käbilind
See aasta on olnud minusugusele linnuhuvilisele väga põnev. Üle pika aja käisin uutel radadel, mis viisid mind kokku uute liikidega. Üheks heaks utsitajaks oli sel aastal linnuentusiastidele ja hobifotograafidele korraldatud linnuliigi võistlus, mille sisuks oli koguda võimalikult palju erinevaid linnuliike, sh need ka määramiseks piisava kvaliteediga ka pildile püüda. See utsitas kindlasti tihedamalt loodusesse minema, kui seda ehk tavapäraselt teinud oleks :). Mida terve aasta vältel kogesin, oli kahjuks ajanappus. Motivatsiooni välja minemiseks on mul igal hommikul, kuid tihti pole seda vaba momenti lihtsalt minna ja loodust nautida. Linnuliigivõistluse osas sai ületatud ka oma esialgne eesmärk (150 liiki), mille tulemusena sai veel eilegi viimased liigid pildile püütud ning lõpunumbriks jäi 163 liiki. Kes huvitub, millised linnud mu kaamera ette sel aastal sattusid ja kui head pildid neist vormistada suutsin, saab neid vaadata sellelt lingilt.
Lisaks väga harivale aastale oli ka ääretult tore ka saada tähelepanu osaliseks Eesti Looduse Fotovõistlusel. Oli kindlasti suureks üllatuseks. Olen uuel aastal võtnud eesmärgiks kandideerida ka mõnel välismaisel konkursil, ehk õnnestub ka sealt mingit tähelepanu oma piltidega köita :).
Linnusõpradele soovin aga edukat uut aastat ning ikka kauneid ja põnevaid hetki looduses! Kindlasti tasub pilku peal hoida ka mu blogil, püüan siia alati miskit kena ja teinekord ka õpetlikku lisada, mida ehk tavapärane looduses käija ei pruugi näha või lihtsalt tähele panna. Kauneid hetki uuel aastal!
Tänasel pildil Vööt-käbilind, keda õnnestus tänu mu venna Oliveri avastusele näha ja pildistada päris inimasutuse keskmes. Vööt-käbilind on meil harva nähtav talikülaline, kes pesitseb muidu põhja pool, kuid võimeline suurte invasioonide ajal ka meie maale jõudma. Tore avastus ja väärt liik kindlasti ka linnuliigivõistlusele :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Väikepistrik
Talv on tavaliselt kõige linnuvaesem aeg, kuna paljud sulelised on soojale maale talvitma lennanud. Küll aga on see-eest võimalik näha talviti selliseid linde, keda tihti või üldse mitte varem näinud pole. Nii ka selle väikepistrikuga, keda mul varasemalt näha pole õnnestunud. Nüüd peab lind jahti aga väikestele lindudele (urvalinnud, kanepilinnud, rohevindid), kes tuhandese salgana mööda põldu ringi lendab ja toidupoolist otsib. Ega ta ka enne lahku, kuniks see suur salk mujale liikunud on. Samas kohas nägin samal päeval ka raudkulli ning jahti pidavat tuuletallajat, keda minu silmad veel talvisel ajal kunagi enne näinud pole. Olgu veel mainitud, et väikepistrik on Eestis I kategooria kaitse alune liik, neid pesitseb Eestis vaid 10-20 paari, mida on kriitiliselt vähe. Detsember 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Valgeselg-kirjurähn
Täna pargis käies lootsin näha rähne, eriti tamme-kirjurähni, või väike-kirjurähni, keda sel aastal veel kohanud pole. Kahjuks jäid need mainitud liigid nägemata, kuid lohutuseks tuli üks valgeselg-kirjurähn mind uudistama. Olin tänase päeva kokkuvõtteks ka selle kohtumise üle õnnelik. Detsember 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Söögipaus
Sattusin peale väikse musttihase einestamisele. Oli parasjagu mingi käbiseemne kallal maiustamas. Detsember 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Põldvarblane
Sel aastal oli vaja ühe linnuliigi võistluse tarvis kõikvõimalikke linnuliike üles pildistada. See viis mind ka tavapärasemate lindude otsinguile. Üllatuslikult polnud näiteks põldvarblase tabamine loodusest aga teab mis lihtne ülesanne. Kui linnades on nii kodu-, kui ka põldvarblased tavalised tänavalinnud, siis nö metsikus looduses neid peaaegu ei leiagi. Kummaline, kuidas see liik on koos kodutuvide, hakkide, vareste ja kajakatega linnadesse kolinud. Seetõttu saingi põldvarblase lloduslikus keskkonnas pildile alles oktoobri kuus, sest varasemalt ta mu teele lihtsalt ette ei sattunud. Kui varasemalt arvasin, et mis neist varblastest ikka jäädvustada, et neid on ju igal pool, siis nüüd olen ümber mõelnud ning enda jaoks teadvustanud, et tema nägemine looduses on pigem harukordne juhtum :). Oktoober 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Emane leevike
Aastake tagasi tehtud pilt: emane leevike just alanud lumesaju taustal kuivanud nõgesel turnimas. Detsember 2016.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Punkarid
Siidisabad on igavesti lahedad linnud. Kahjuks pole me teed väga palju kokku ristunud. Möödunud nädalavahetusel sattusime vennaga peale väiksele kambale Ida-Virumaal ja sedagi juba päikeseloojangu aegses hämaruses. Antud punkareid kohtasin ma sel aastal teist korda, eks seetõttu on antud teema ka mainimist ja pildistamist väärt :). Loodame, et Siidisabad toovad kaasa ka külmema, talve moodi ilma, mida sel aastal vaid loetud päevadel nautida on saanud. Detsember 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Musttihane
Pühade lähenedes muutub igasugune vaba aeg defitsiidiks. See peegeldub ka nii blogipostituste sisestamise vähesuses, kui ka looduses käimises. Siiski õnnestus korraks käia möödunud laupäeval lindude seltsi otsimas. Seekord õnnestus üsna lähedalt uudistada ka musttihase igapäevatoimetusi. Tegu on rasvatihaste nägu lindudega, kui oluliselt väiksemad ning kiiremad tegelased. Kompenseerib muidugi see, et nad ei tundu olema väga pelglikud linnud, mistõttu on võimalus neid üsna lähedalt ka pildile püüda. Nii ka mitmel korral juhtus, üks jäädvustus täna ka vaatamiseks. Detsember 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Orav
Vahelduseks taas pilt oravast, kes käsi südamel mulle vandus, et tema ei tea kadunud tõrudest midagi :D.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sinitihane
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Auhind
Sügisel võtsin osa iga-aastasest Eesti Looduse fotovõistlusest. Eelmisel aastal ma kahjuks ei osalenud, sest lihtsalt unusatsin ära :). Varasematel kordadel on õnnestunud samalt võistluselt paar auhinda koju tuua: 2012 aastal 1. koht tollase aasta linnu Tülli kategoorias ning 2013 aastal eriauhind käituva looma kategoorias. Sel aastal läks aga sedavõrd paremini, et õnnestus üldkategoorias saada Loomafotode peaauhind. Eks iga kord loodad ju kasvõi mingitki pidi ära märkimist või žürii tunnustust, kuid pea-auhinda ei julenud küll loota. Väga hea tunne on saada sellist positiivset tagasisidet oma lemmikhobi kohta, mida tegelikult ääretult naudin ja millesse väga palju omast vabast ajast investeerin. See annab indu sama asja edasi ajada ning uusi ja erakordsemaid kohtumisi looduses oodata.
Võidufoto sai ka Eesti Looduse detsembri numbri posteriks, mis on juba eraldi suur asi minusuguse hobifotograafi jaoks :). Kes soovib, saab foto saamislugu juba ajakirjast lugeda või silmi pingutades altpoolt uurida.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hüpe
Lindude jäädvustamisel määrab tihti pildi saatuse murdosa sekund, ehk hetk, mil sa nupule vajutad. Kui samal hetkel otsustab su modell liigutada, võib tulemuseks sündida midagi põnevat :). Aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Leevikesed lumesajus
Käes on pisut talvisem aeg, kuid kahjuks kaob lumi sama kiiresti, kui ta tuleb. Ja niimoodi nädalas mitu korda :). Tundub, et need päris talved jäid ikkagi aastate taha, kui lume paksus ulatus 50cm-ni ning oli pidevalt külma ning miinuskraade. Pildil olevad leevikesed tabasin aasta tagasi detsembris, kui valitses suhteliselt sama ilm, nagu ka täna. Kraadiklaas näitas 0*C temperatuuri ning aeg-ajalt tuli taevast lume moodi toodet. Pilti vaadates ei saa muidugi sellistest tingimustest aru ning jätab mulje, et oli korralik talv :). Detsember 2016.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kadakatäks
Pole päris kadakas, kuid istumiseks sobib igasugune kõrge koht. Sel korral siis noor kuusk. Juuni 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kivitäks
Kivitäkse olen peamiselt trehvanud ikka suvisel ajal, kuid ühel hallil septembrikuu hommikul olin isegi natuke üllatunud, et mere ääres jalutades üht (noor?)lindu kohtasin. Ju oli veel viimaseid ettevalmistusi rändele asumiseks tegemas. September 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sinitihane
Talvel ja ka tegelikult juba sügisel võib kohata mere ääres kõrkjates krabistavaid sinitihaseid. Vaiksel päeval on selline krõbistamine eriti valjusti ja laialt kuulda. Mida need sinitihased seal siis krabistavad? Eks ikka otsivad süüa. Nagu ka tänaselt pildilt näha, nokivad nad kõrkja koore lahti mistõttu avaneb ligipääs toidule. Peale seda nokitakse kõik hea ja parem sealt välja :).
Kukkurtihane
Selle aasta aprillis kohtasin esmakordselt kukkurtihaseid, pealegi veel 3 lindu korraga. Uskumatult armsad tegelased, pealegi tundusid ka piisavalt julged olema, et neid kuskil 10m pealt jälgida õnnestus. Aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hallõgija
Hallõgija pole mu blogisse tükil ajal sattunud. Olgem ausad, ega teda nüüd väga tihti ei näegi ja kui näeb, siis tavaliselt kiiguvad nad kuskil elektritraatide peal ning mingisugust head pildimaterjali ei paku. Ka täna nähtav isend kiikus käsoleva aasta märtsis ühe elektritraadi peal. Jäin eemal seisma ja lihtsalt vaatama, kuna lind auto pidurduse peale ära ei ehmunud. Lind pidas tegelikult jahti ning peale paari minutilist ooteaega sukeldus põllule. Jäi sinna tükiks ajaks peitu ja mingi hetk tuli uuesti nähtavale. Ju leidis siis miskit värsket süüa. Pildile jäigi hetk, mil õgija põllult lendu tõusis, taustaks just sadama hakanud lumi. Märts 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mets-lehelind
Meenutusi taas rohelisest ajast, mil enda teada esmakordselt mets-lehelindu paksus metsas kohtasin. Neid on teatud ajahetkedel suhteliselt lihtne leida, nende laul kostub kaugele ja kui ise piisavalt vaikselt liikuda, võib nad ka päris lähedalt pildile saada. Juuni 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Metsvint
Üks kevadine kaader Metsvindist, kes uudistavast fotograafist väga välja ei teinud. Aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hall on moes
Hetkel valitseb looduses peamiselt hall tonaalsus. See tähendab, et ka parima tahtmise juures on keeruline saada pildile lõbusamaid toone. Samas istub halli sulestikuga Salutihane siia kooslusesse täitsa hästi. Olgu ta siis tänase postituse peategelaseks :). November 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Punaselg-õgija
Üks suvine kaader ilusast isaslinnust, kes tavatult julge oli ning minu kohaolust väga ei hoolinud. Juuni 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Jäälind
Jäälind passimas ühe väikse järvekese kaldal, inimkäte poolt loodud silla varemetel. Oktoober 2017.
Jahil
Kanakull arvas, et kivide vahel on hea mööda lendavaid kajakaid passida. See asukoht vahetati peagi siiski roostiku vastu, mis tundus varitsuseks paremini sobivat. September 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Porr
Tavapäraselt liigub Porr toitu otsides mööda puud alt ülespoole. Kuid vahest satub siiski Porr ka mööda oksi liikuma, sarnaselt tagurpidi turnides. Oktoober 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Modell
Ja püüa sa neid armsaid tegelasi pargis mitte pildistada, kui nii kenasti poseeritakse :). November 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Väike-põõsalind
See aasta möödus erinevate linnuliikide tagaajamisega, mis on igati tervitatav tegevus just seetõttu, et sai käidud uutel radadel, otsimas linde, kes tavaliselt mu teele ette ei jää. Nii trehvasin ka väikest nobedat lindu, väike-põõsalindu. Naljakas küll, kuid avastasin need samad linnud ka suhteliselt oma maja kõrvalt, keset lärmakat inimtegevust, põõsa sees toimetamas. Ajas naerma, et otsid teatud liike mööda metsi kõmpides taga, tegelikult on nad koguaeg su kõrval oma elu vaikselt põõsas elanud :). Antud pilt sai siiski metsas tehtud, kui lind mõned korrad oksal tardus, kas siis puhkamiseks, või minu uudistamiseks. Juuni 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Vesipapp
Möödunud nädalavahetusel, täpsemalt laupäeval, kallas isuga. Sellegipoolest läksin väiksele tiirule, kuna oli vaba hommik. Peale ekstreemsusi mudases metsas, otsustasin minna siiski tagasi tuttavatele radadele, lootuses sel kehval päeval ka kedagi kohata. Õnneks nägin isegi päris põnevaid tegelasi. Näiteks musträhni puult puule lendamas, väikest kärplast nirki mööda jõekallast ringi siblimas, ning kiirevoolulisest jõest süüa otsivat vesipappi. Kuulsin ka korraks jäälindu, kuid selle 1h jõe ääres viibimise jooksul ta kahjuks näole ei andnud. Seekord piirduski mu looduses käik vaid mõne ebaõnnestunud kaadri tegemisega, ei mäletagi sellist momenti, kus kohe mitte kedagi pildile püüda ei õnnestuks :). Jäägugi tänast juttu illustreerima hoopis üks suvine klõps juba ka eelnevalt näidatud vesipapist, kelle tegemiste peale keset suve sattusin. Juuli 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Punarind lumes
Möödunud talv kahjuks väga talve ei meenutanud, pettis ta ju ära ka meie suvelinnud, kelledest näiteks Punarinnad keskmisest suurearvulisemana talvituma jäid. Ise nägin Punarindasid nii Tallinna kandis, kui ka Ida-Virumaal. Eks sellise otsuse teinud lindudel lihtne kindlasti polnud, pidid nad võitlema lühiajaliste külmade, tormide ja lumega. Sellest hetkest ka tänane pilt, kui äkiline lumetorm korraliku lume maha tõi ja nädalast miinuskraadidega talve moodi produkti meile pakkus. Jaanuar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sinitihane
Traditsiooniliselt saab pargist alati pilte ka tihastest. Täpsemalt sattus mu objektiivi ette alati tore sinitihane. November 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tuttkõrv
Möödunud nädalavahetusel käisin päikesetõusu aegu kiirelt läbi ka pargist, mõttega leida ehk mõni kakuline, kes väikseid värvulisi varitsema on tulnud. Kahjuks polnud ühtki kakku näha, ka värvulisi oli imekombel üsna vähe liikvel. Küll aga oli oravaid lugematul arvul liikvel ning nõus mulle poseerima. Nende pildistamine polnudki tegelikult lihtne, kuna selleks puhuks ees olnud teleobjektiiv osutus liigseks, hakkama oleks saanud ka lainurgaga :). Pargioravad on inimestega harjunud ja ootavad alati, et keegi neile midagi head pakuks. Mõni söendas ka mööda säärt üles ronida :). Mõned korrad suutsin ikkagi ka kaugemale hiilida ning mõned oravad ka pildile saada :D. Üks nunnumeeter ka täna vaatamiseks. November 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mänsak
Möödunud nädalavahetusel leidis aset esmakohtumine pikalt otsitud linnuga. Kohtumist mänsakuga olen põhimõtteliselt terve aasta oodanud ning lõpuks, olles juba lootuse kaotanud, ma temaga ka kokku põrkasin. Eks see on alati nii, et kui kedagi kindlat otsima lähed, siis ei pruugi sa teda leidagi. Ma siis seekord ei otsinud teda, kuid seda suurem oli üllatus, kui teda nägin :). Uue liigiga on alati põnev kohtuda, ka mänsaku puhul jäi mulje, et tegu on üsna julge linnuga. Vähemasti see isend oli küll harjumatult julge metsalinnu kohta. Olgugi, et meie kohtumine kestis loetud minutid, õnnestus teda ka ka üsna lähedalt pildile püüda. Imestan siiani, et ta mu meeleheitliku “hiilimise” ja ragistamise peale vehkat ei teinud :). Igal juhul oli mu kesiselt alanud fotopäev saanud toreda punkti, mille üle tänaseni väga rõõmus olen. Mänsakust saab pikemalt lugeda näiteks siit või siit. November 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Salutihane
Nädalavahetuse ilm tundub tulevat vahelduseks soojem. Paras aeg pargieluga tutvumiseks :). Pildil Salutihane, kes sai jäädvustatud sel kevadel. Aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Jäälind
Selle aasta viimane kohtumine Jäälinnuga leidis aset oktoobri keskel. Sellest kohtumisest õnnestus endaga kaasa võtta ka mõned pildid, mis lühikese aja jooksul jäädvustatud sai. Pikem lugemine ühest eelmisest postitusest. Oktoober 2017.
roxifotoblog.com 