Väike-põõsalind
See aasta möödus erinevate linnuliikide tagaajamisega, mis on igati tervitatav tegevus just seetõttu, et sai käidud uutel radadel, otsimas linde, kes tavaliselt mu teele ette ei jää. Nii trehvasin ka väikest nobedat lindu, väike-põõsalindu. Naljakas küll, kuid avastasin need samad linnud ka suhteliselt oma maja kõrvalt, keset lärmakat inimtegevust, põõsa sees toimetamas. Ajas naerma, et otsid teatud liike mööda metsi kõmpides taga, tegelikult on nad koguaeg su kõrval oma elu vaikselt põõsas elanud :). Antud pilt sai siiski metsas tehtud, kui lind mõned korrad oksal tardus, kas siis puhkamiseks, või minu uudistamiseks. Juuni 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Vesipapp
Möödunud nädalavahetusel, täpsemalt laupäeval, kallas isuga. Sellegipoolest läksin väiksele tiirule, kuna oli vaba hommik. Peale ekstreemsusi mudases metsas, otsustasin minna siiski tagasi tuttavatele radadele, lootuses sel kehval päeval ka kedagi kohata. Õnneks nägin isegi päris põnevaid tegelasi. Näiteks musträhni puult puule lendamas, väikest kärplast nirki mööda jõekallast ringi siblimas, ning kiirevoolulisest jõest süüa otsivat vesipappi. Kuulsin ka korraks jäälindu, kuid selle 1h jõe ääres viibimise jooksul ta kahjuks näole ei andnud. Seekord piirduski mu looduses käik vaid mõne ebaõnnestunud kaadri tegemisega, ei mäletagi sellist momenti, kus kohe mitte kedagi pildile püüda ei õnnestuks :). Jäägugi tänast juttu illustreerima hoopis üks suvine klõps juba ka eelnevalt näidatud vesipapist, kelle tegemiste peale keset suve sattusin. Juuli 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Punarind lumes
Möödunud talv kahjuks väga talve ei meenutanud, pettis ta ju ära ka meie suvelinnud, kelledest näiteks Punarinnad keskmisest suurearvulisemana talvituma jäid. Ise nägin Punarindasid nii Tallinna kandis, kui ka Ida-Virumaal. Eks sellise otsuse teinud lindudel lihtne kindlasti polnud, pidid nad võitlema lühiajaliste külmade, tormide ja lumega. Sellest hetkest ka tänane pilt, kui äkiline lumetorm korraliku lume maha tõi ja nädalast miinuskraadidega talve moodi produkti meile pakkus. Jaanuar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sinitihane
Traditsiooniliselt saab pargist alati pilte ka tihastest. Täpsemalt sattus mu objektiivi ette alati tore sinitihane. November 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tuttkõrv
Möödunud nädalavahetusel käisin päikesetõusu aegu kiirelt läbi ka pargist, mõttega leida ehk mõni kakuline, kes väikseid värvulisi varitsema on tulnud. Kahjuks polnud ühtki kakku näha, ka värvulisi oli imekombel üsna vähe liikvel. Küll aga oli oravaid lugematul arvul liikvel ning nõus mulle poseerima. Nende pildistamine polnudki tegelikult lihtne, kuna selleks puhuks ees olnud teleobjektiiv osutus liigseks, hakkama oleks saanud ka lainurgaga :). Pargioravad on inimestega harjunud ja ootavad alati, et keegi neile midagi head pakuks. Mõni söendas ka mööda säärt üles ronida :). Mõned korrad suutsin ikkagi ka kaugemale hiilida ning mõned oravad ka pildile saada :D. Üks nunnumeeter ka täna vaatamiseks. November 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mänsak
Möödunud nädalavahetusel leidis aset esmakohtumine pikalt otsitud linnuga. Kohtumist mänsakuga olen põhimõtteliselt terve aasta oodanud ning lõpuks, olles juba lootuse kaotanud, ma temaga ka kokku põrkasin. Eks see on alati nii, et kui kedagi kindlat otsima lähed, siis ei pruugi sa teda leidagi. Ma siis seekord ei otsinud teda, kuid seda suurem oli üllatus, kui teda nägin :). Uue liigiga on alati põnev kohtuda, ka mänsaku puhul jäi mulje, et tegu on üsna julge linnuga. Vähemasti see isend oli küll harjumatult julge metsalinnu kohta. Olgugi, et meie kohtumine kestis loetud minutid, õnnestus teda ka ka üsna lähedalt pildile püüda. Imestan siiani, et ta mu meeleheitliku “hiilimise” ja ragistamise peale vehkat ei teinud :). Igal juhul oli mu kesiselt alanud fotopäev saanud toreda punkti, mille üle tänaseni väga rõõmus olen. Mänsakust saab pikemalt lugeda näiteks siit või siit. November 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Salutihane
Nädalavahetuse ilm tundub tulevat vahelduseks soojem. Paras aeg pargieluga tutvumiseks :). Pildil Salutihane, kes sai jäädvustatud sel kevadel. Aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Jäälind
Selle aasta viimane kohtumine Jäälinnuga leidis aset oktoobri keskel. Sellest kohtumisest õnnestus endaga kaasa võtta ka mõned pildid, mis lühikese aja jooksul jäädvustatud sai. Pikem lugemine ühest eelmisest postitusest. Oktoober 2017.
Rähni sepikoda
Selline näeb välja suur-kirjurähni tüüpiline sepikoda, kus ta oma käbisid toksimas käib. Oktoober 2017.
Rohevint
Üks häbelik rohevint tabatud oma söögilauas head ja paremat nosimas :). Oktoober 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Leevike
Peagi tuleb taas Leevikeste hooaeg. Ehk aeg, kui neid linde taas rohkem näeb. Täna näidatav pilt pärineb möödunud aasta detsembri kuust…ilm meenutas täitsa talve, maas oli korralik lumevaip ja lund sadas juurdegi. Loodame, et seekordne talv oma lumerohkuselt ikka talve meenutaks :). Detsember 2016.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Vesipapp
Puhkeasendis olev Vesipapp, suvel kohatud isend. Nüüd peaks juba ka tavapäraseid iga-aastaseid talviseid turiste meie jõgede kallastel kohtama. Juuli 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Ohakalinnud
Ühe halli sügispäeva teeb alati ilusamaks kohtumine ilusate ja kirgaste lindudega, ohakalindudega :). Oktoober 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Aulide ränne
Täpselt nii rändavad tuhanded ja tuhanded aulid sügisrände ajal. Oktoober 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Käbikuningas
Kui orvaid kutsutakse tihti käbikuningateks, siis tegelikult on ka rähnid sama nime väärilised. Nagu ka see suur-kirjurähn, kes minu kohaolekust häirimata ikka oma sepikotta käbisid tõi ja neid hoolega puusüvendisse toksima läks. Pildile on saadud hetk, kui lind uue käbiga oma “sepikoja ukselävele” jõudis ning ohu hindamiseks korraks tardus. Oktoober 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Pöialpoiss
Terve aasta olen oodanud hetke, mil mõne pöialpoisiga pisut madalamal, kui puulatvades kohtun :). Lõpuks see kohtumine ka aset leidis. Neid Eesti väikseimaid linde andis ikka võsa sees taga ajada, ilm oli samuti pilvine ning valgusega kaasa ei aidanud. Kuid ka kõige vilkamad linnud peavad vähemalt korrakski puhkama ning just sel momendil ma ka päästikule vajutada sain. Taustaks juhtus värvilises sügisrüüs lehestik, mis pildile kaunid värvid juurde lisas. Oktoober 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Porr
Klikka pildile, et leida üles lind 😊. Oktoober 2017.
Sügisene jäälind
Tänases postituses on aeg taas Jäälinnul särada. Kohtasin teda laupäeval ootamatult hoopis ühe järve äärde sattudes. Kui tavaliselt arvastavad jäälinnud ikka jõgede kallastel toimetada, siis paistab, et sügiseti peatutakse rändele minnes ka väiksemate järvede kallastel. Kuna antud järveke asus inimtegevusest üsna eemal, oli koha valik arusaadav :). Lind oli pelglik, nagu ikka, kuid sellegipoolest sai mõned jäädvustused sellest kohtumisest mälukaardile salvestatud. Oktoober 2017.
Klikka pildile, et näha suureamalt:
Kühmnokk-luiged
Üks tumedamat sorti ning pilvine hommik koos kühmnokk-luige perega. Oktoober 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Plütt puhkamas
Plütti sai sel suvel esmakordselt kohatud ja ka pildile püütud. Lind oli mu suhtes üllatavalt usaldav, mistõttu otsustas ta isegi mu läheduses korra silma looja lasta. Hea näide jälle ideaalsest keskkonna valikust, ega kui poleks teda näinud sinna minemas, poleks teda ka sellest kirjust keskonnast ilmselt üles suutnud leida. Hädavajalik kiskjate eest varjumiseks. Juuli 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Aul
Samal ajal, kui ma möödunud laupäeva hommikul pingsalt horisondil mööda lendavaid rändureid jälgisin, sattus üks rändur mingit pidi päris mu nina ette toimetama. Kuna meri oli üsna rahutu, ei hakanud ta mulle vahuste lainte vahelt silma. Igal juhul ei tundunud, et mu kohalolu teda mingit pidi häirinud oleks. Seega sai mõned jäädvustused temast tehtud. Olen Aule väikeselt distantsilt kolmel korral näinud ning igal korral on saanud metsikule linnule teda häirimata ikkagi päris lähedale, mistõttu julgen arvata, et tegu pole kõige pelglikemate lindudega. Oktoober 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Rändurid
Kui maismaal võib valgepõsk-laglesid näha kõrgustes üle lendamas, siis mere peal liuglevad nad hoopis veepiiri lähedal. Nii nad meile põhjamaadelt saabuvad :). Oktoober 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mudatilder
Suvine kaader toitu otsivast Mudatildrist. Pildile on mahtunud ka õrn peegeldus tasases rannikuvees. August 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tutt-tiir
Kuni selle aasta suveni, olin ma küll teadlik neist lindudest, kuid oma silmaga kunagi näinud polnud. Võibolla pole lihtsalt osanud vaadata, kuna kajakaid ja teisi tiire on mere ääres palju ja kui nad häält pole juhuslikult teinud, on ehk märkamata jäänud. Sel suvel hakkasin neid teadlikult otsima, kuna oli tarvis liik pildile saada (ühe linnuliikide jäädvustamise võistluse tarvis 😀 ). Ja nii nad mu silmapiirile ka sattusid. Küll olid nad ühel hetkel kaugel mere peal, teisel hetkel polnud kaamerat käepärast võtta jne. Olin nende jäädvustamise mingil hetkel omale oluliseks prioriteediks tõstnud :). Lõpuks õnnestus 2 noorlinnuga üsna lähedalt kohtuda. Rõõm oli suur, kuna otsitud sai kaua. Selline ta siis on, oskamatu silm ei pruugi teda tavalisest mere ääres tiirutavast kajakast ehk eristadagi, kuid linnuhuvilisele ta tähelepanuta juba ei jää :). Huvi korral saab selle linnu kohta pikemalt lugeda näiteks siit. September 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Vihitaja
Kui objektiiv läbi taimestiku lõpuks soovitava teravuspunktini jõuab, võib tulemus olla kohati päris kunstiline. Juuli 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kuldnokad kullas
Kes oleks võinud arvata, et hommikul päikesetõusu oodates, tulevad kahlajate asemele kuldsele taustale hoopis kuldnokad 🙂 ? Selles pole muidugi midagi ebatavalist, et kuldnokad mere ääres peatuvad, kuid et selline tore kooslus mulle ette sattus, oli muidugi jällegi paras vedamine :). September 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Porr sügises
Sügis näitab oma palet juba mitmest küljest. Päevad pole enam soojad, öösel kisub temperatuuri allapoole 0*C ning ka puud tõestavad seda, pakkudes rohkelt erinevaid kirkaid värvetoone. Selles keskkonnas sai möödunud laupäeval ka üht Porri kohatud ja pildiks jäädvustatud. September 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Suur-kirjurähn
Kui metsas on üldiselt vaikne, siis möödunud laupäeval enne päikeseloojangut läks rähnidel korralikuks vestluseks. Vestluskaaslasi oli kuskil 3-4 kokku, kes midagi omavahel seletasid. Mets kajas nende vahelisest “jutuajamisest” :). September 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Unine Vesipapp
Olles tukkunud seal kivil pool tunnikest, ajas lind end vaikselt tegudele. August 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kaunis loojang
Kui tavaliselt olen ma ikka “linnujahil”m teinekord kuni pimedani välja, siis vahest on taevas toimuv siiski nii kena, et vaevun klõpsu ka sinna suunda tegema. Tegelikult leiab pildi vasakust ülemisest nurgast ka lendavad kormoranid, seega pole ikka üdini maastikupilt :D. Juuli 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Porr
Täna jagan natuke kogemusi, koos pisut vanema pildimaterjaliga. Lühidalt sai möödunud laupäeval vaikses metsas käidud närvi puhkamas ja mõnusat metsahõngu nuuskimas. Kui üldiselt oli metsas nii vaikne, et oma hingamistki kuulda oli, olid siiski ainsateks häälitsejateks suur-kirjurähnid, tihased, pöialpoisid ja porrid. Kui kõik teised linnud otsustasid tegutseda kõrgel puude latvades, siis just neid viimaseid , porre, ma seekord jälgisingi :). Tavaliselt liigub Porr puu alaosast kuni ladvani ning siis lendab järgmise puu peale. Selles osas on nende liikumine alati ette aimatav. Seekordse porri eripäraks oli puu eelistus :). Kui tavaliselt olen neid näinud mändidel, kuuskedel, siis seekordselt oli linnul ainsaks valikuks kask :). Paksus kuusikus leidus ka kaski ja see tegi niigi ette aimatava liikumise isegi mängulisemaks. Kuniks porr puu ülaosas toimetas, valisin mina juba välja järgmise võimaliku sobiva puu :). Tihti panin täppi, vahest leidis tema mõne parema variandi. Aga see muster kordus nii kaua, kuniks mingi hetk ta silmist kaotasin. Kahjuks oli antud lind selles osas teistsugune, et tema ei lennanud päris puu alla, ta alustas alati kuskilt poole pealt. Seetõttu ei õnnestunud teda ka lähemalt pildile saada. Aga nagu looduses ikka, iial ei tea, mis olukord sulle ette satub, ning olgem rõõmsad, et sellist asja üldse näha ja kogeda on võimalik. Tänane pilt on siiski varasemast ajast, kui porri tavapäraselt männil kohatud sai :).
Õhtune jalutaja
Augusti lõpu poole sai päikeseloojangu järgselt nähtud elus esmakordselt vöötsaba- viglet :). Tegu linnuga, kes pesitseb tundras ning on kevadeti/sügiseti meil vaid harvemapoolne läbirändaja. Kuulub III kategooria kaitsealuste liikide hulka. Et on ikka päris mitmeid kahlajaid, keda veel näinud (ja pildistanud) pole, seega igav veel niipea ei hakka :). August 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sokk õhtus
Tegu paari aasta taguse pildiga. Olin tookord juba koju liikumas, kui viimasel hetkel nägin heinamaa serval üksikut sokku söömas. Alguses sain mõned lähikaadrid, pärast mida pani sokk muidugi jooksu. Kuid tekkiski võimalus pisut kunstilisemad ja minimalismi kaadrid jäädvustada juba kaugemalt, kui loom esimese ehmatuse peale maha rahunenud oli :). Juuni 2015.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kuldnokad
Noored kuldnokad kogunenud kivi peale ümbrust jälgima. September 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kuninga saabumine
Paanika rannal on täiesti õigustatud- saabunud on kuningas. September 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kanakulli portree
Antud kohtumisest saab lugeda paar potsitust aalpool, kuid lühidalt leidsin mere äärest kajakatele jahti pidava kanakulli noorlinnu, kes mind otsese ohuna ei võtnud ning mulle u. 1h jooksul nõus poseerima oli. Kuna see oli ootamatu ning väga põnev mu jaoks, testisin pisut tema valuläve ja mida lähemale talle liikusin, seda põnevamaks läks. Kui olin 15m peale jõudnud, kusjuures täiesti avalikult rannal kivide vahel kükili lähenedes, oli näha ta käitumisest, et olin ta tähelepanu vaateväljas juba üsna kriitilise piiri peal, mistõttu otsustasin lindu säästa ning peale mõningaste piltide tegemist taanduda ning minna tuldud teed tagasi. Päris uskumatu kogemus, pole kunagi enne ühelegi kullilisele nii lähedale ja ilma end varjamata saanud. Õnneks jäävad mulle meenutuseks ka parimad kaadrid, mille oma hobi-karjääri jooksul kanakullist teinud olen. September 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sinikael-part
Kui keegi arvab, et kas tõesti pole enam huvitavamaid linde näidata, siis tegelikult võiks vahepeal ka tavapäraseid linde jäädvustada ja näidata :). Miks nemad siis kehvemad on, kui teised pildistatavad. Tänane sinikael-part oli tegelikult mu kaaslane ühel õhtupoolikul, kui Jäälindu ootasin. Mõlemad tegime aega parajaks, soovisin siis oma kaaslasest mõne klõpsu kah teha. Sillerdav jõevesi andis pildile pisut sära kah juurde :). Tore oli tõdeda, et kuigi kohtusime esmakordselt, oli ta piisavalt usaldav, et julges korra mu ees ka silma looja lasta…vahepeal siiski mind piiludes. August 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Roniv vesipapp
Huvitav oli vaadata, kuidas muidu vee alt toitu otsiv lind hoopis kalda ääres ronis ning miskit suupoolist sealt otsis :). August 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kullipilk
Eelmisel nädalavahetusel sain toreda kogemuse osaliseks. Peale seda, kui üks koera jalutav härra mu ees pooseerivad kotkad lendu ajas, olin ääretult nördinud. Mõtlesin, et kuna enam samasse kohta jääda pole mõtet, lähen liigun mööda rannariba edasi. Järsku sattusin aga roostiku vahelt välja tulles umbes 5m peal kokku kivil istuva kulliga. Nagu kullidele kohaselt, pani lind muidugi koheselt lendu ja umbes sinna suunda, kust just tulnud olin. Liikusin minagi sinna tagasi ja sama stsenaarium kordus, kui teda kogemata ühe nurga taga uuesti trehvasin. Siis sain aru, et tegemist on kas väga näljase või keskmisest julgema kulliga. Proovisin siis pisut ennetada ja leida ta uuesti üles. Nii läkski, oli minust mõnikümmend meetrit vaid eemale lennanud. Sain esimesed klõpsud kõrkjate vahelt piiludes lõpuks ka tehtud. Siis, küll mitte minu kohaloleku tõttu, läks ta uuesti lendu ja sinna suunda, kus teda esimest korda trehvasin. Aimasin, et ju on magus koht ja läks sinna siis ilmselt tagasi. Nii oligi 🙂. Jälgisin eemalt, kuidas ta rannakividel passides oma sulestikuga ideaalselt maastikku maskeerus ja mööda lendavaid kajakaid näljase pilguga saatis. Kuniks lendas roostiku vahele varju. Läksin siis minagi vaikselt järgi, lootes ta uuesti leida. Kull oligi leidnud endale mõnusa varitsuse, väikse tasku roostiku sees. Proovisin siis teda sealt kõrkjate vahelt üles leida, et aru saada, kellega tegu. Kuna pole enne kunagi ühtki kulli nii lähedalt näinud, siis arvan, et tegu oli kanakulli noorikuga. Igal juhul pakkus ta mulle palju elavust ning mitmeid enda jaoks emotsionaalseid hetki, millest ka pildid mälukaardile talletasin. Järgnevad hetked antud kohtumisest juba mõne järgmises postituses. September 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kormokivid
Seal lahesopis olid kõik rannaäärsed kivid hõivatud kormoranide poolt. Alates suurtest, nagu tänaselt pildil näha võib, kuni ühe-linnu-kivideni välja :). Igaüks leidis oma paiga puhkamiseks ja sulestiku kuivatamiseks. September 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Merikotkad
Möödunud nädalavahetusel õnnestus esmakordselt hiilida üsna lähedale kahele noorele merikotkale. Kes elusloodust teab, siis need suursugused ja linnuriigi ühed võimsaimad linnud on tegelikult väga arglikud ning inimest nähes lendavad juba kaugelt minema. Seekord aga õnnestus neid alguses eemalt jälgida ning maastiku iseärasusi ära kasutades neile päris ligi hiilida. Sain neid 5 minuti jagu vaadelda ja pildistada, kuniks järsku linnud lendu läksid. Ma ei uskunud, et selle põhjuseks mina olla sain, kuna olin ääretult ettevaatlik ning nende käitumist vaadates polnud nad mind roostiku äärest avastanud. Loetud minutid hiljem sain teada ka lindude lahkumise põhjuse. Nimelt oli sinna poolsaarele üks koeraomanik koos koeraga jalutanud ning oma kohaloluga linnud lendu ehmatanud. 5 minutit hiljem, kui mees koeraga minuni jõudis, kõlas mehe suust vaid: “Oih, ajasin vist linnud minema”. Ja jäi peale seda mu taha lihtsalt seisma, kuniks ka kõik teised linnud, kes mu läheduses olid, lendu panid ja mind koos mehe ning koeraga poolsaarele üksinda jätsid. Ma ei saa aru inimeste käitumisest. Kui silmad roostiku ääres rannaliival vedelevat loodushuvilist, siis miks peab tulema ligi ja veel passima jääma, sõnagi lausumata. Aga jah, see selleks. Selliseid olukordi on varemgi ette tulnud ja teatud kohtadesse minnes, kus ka inimesed jalutada armastavad, peab lihtsalt sellise võimaliku vahejuhtumiga arvestama. Kuid õnneks sain omad jäädvustused sealt kätte. Oleks tahtnud neid segamatult tegutsemas veel näha, kuid ega liiga palju ka ühel õnnelikul päeval soovida ei tohiks :). September 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Õhtune jahimees
Siis, kui päike on loojunud ning viimast valgusmängu taevas näitamas, on osad kullid veel jahil nin gliidavad leida hämaruses viimast söögipoolist. Pildil raudkull. August 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Jäälind väikse söögiga
Viimati jäälinnu jahile minnes lootsin näha, kuidas need osavad kalamehed kala püüavad. Päris täitmata see plaan ei jäänud, kuid ka päris sellist hetke ei näinud, nagu lootnud oleksin. Jäälind sai seekord kätte väikse kalakese, mis ilmselt väga suurt nälga ei leevendanud :). Aga parem see, kui mitte midagi :). August 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Eelmise aasta virmalised
Täpselt täna, aasta tagasi, sai virmalisi pildistatud. Ka möödunud öödel on olnud võimalust virmalisi põhjataevas näha, aga taas on kas taevas pilvine või pole endal aega minna. Seega täna piirdume veel eelmise aasta pildi näitamisega. September 2016.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sarvikpütt
Kui mõned aastad tagasi oli Sarvikpütt igal aastal mu tavapärane pildistamisobjekt, siis see aasta olen ma teda näinud vaid ühel korral. Jah, ta pole väga suurearvuline pesitseja Eestis, eks see teeb ta leidmise keeruliseks. Sel aastal leidsin ta aga sealt, kus teda ikka igal aastal näinud. Aga kuna järv on suur, pole olnud lootust teda selles asukohas nii lähedalt pildistada. Juulis see siiski õnnestus. Nägin sarvikpütti koos 3 tibuga päris kalda lähistel, pildile jäi siiski vaid üks tibu, teised sörkisid nende sabas. Kahjuks on rabajärvede kaldad üsna kõrgeid taimi täis kasvanud, mistõttu ideaalselt madalat võttenurka sealt saada ei õnnestunudki. Parem see, kui mitte midagi :). Juuli 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Papp sai jupi
Nädalapäevad tagasi trehvasin Jäälinnu jahil hoopis Vesipappi, keda suviti meil jõgedel harva kohtab. Ta pakkus mulle umbes 1h ajaakent enda seltsis olemiseks, mille jooksul sain osa võtta nii tema kasimisprotseduurist, kui ka toitumisotsingutest. Just see teine oli väga meeleolukas ja täis väljakutseid. Kes veel ei tea, kuidas Vesipapp toitub, siis lühidalt öeldes otsib ta toitu jõgede põhjadest, üldiselt madalamatest kohtadest. Kuid on ka võimeline sukelduma kuni pooleks minutiks vee alla ning toiduotsingutel mööda jõepõhja “joostes” edasi liikuda. Minul toitus ta õnneks suhteliselt madalal, pistis pea vaid korra vee alla ja niimoodi ta ülesvoolu edasi liikus. Nii ma siis seda hetke seal ootasin, kui ta pea vee alt välja tõmbab ja miskit söödavat noka vahel hoiab. Neid untsu läinud või õiget hetke mitte tabanud pilte oli kuhjaga, õnnestunud kaadreid vaid mõni üksik. Lõpuks olin ikkagi väga õnnelik, sain sealt nii mõnegi “pärli”, millest üht ka täna huvilistele näitan. August 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Punajalg-pistrik
Nädalapäevad tagasi sattusin nägema taas enda jaoks uut liiki linde. Läksin otsima Lõopistrikke, kuid nagu hiljem selgus, kohtasin tegelikult haruldasemaid punajalg-pistrikke. Täitsa sõidutee ääres kõikusid traadi peal 2 lindu, kes ennast allpool põrisevast autost segada ei lasknud ning end siit-sealt sättides päeva lõppu ootasid. Tegin mõningased klõpsud traadil istuvatest lindudest ning liikusin edasi. Ära saadeti mind kena tervitusega :). August 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Värvilises maailmas
Kahlajaid võib leida kõikjal rannikul. Kui tavapärane adru-muda keskkond ei jäta pilti eriliselt palju värve ega effektset tausta, siis tuleb valida pisut teistsugune keskkond, kaunis ja suvine :). Just sellel eesmärgil sai pikali heidetud täpselt sellises keskkonnas, mis pakuks rohkelt värve ning kus rahulik vesi neid värve ka vees peegeldaks. Õnneks ei olnud ma tookord seal üksi, vaid kohtusin ka loodetud kahlajatega. Sedapuhku jalutas pildile toituv Soorüdi. Juuli 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kuuse- käbilind
See aasta on olnud päris põnev. On kohatud paljusid uusi liike, keda 8 aastase pildistamiskogemuse jooksul isegi mitte näinud pole. Mõned nädalad tagasi sai näha esmakordselt käbilinde, täpsemalt kuuse-käbilinde. Sattusin peale 4-liikmelisele seltskonnale, kes tundusid olevat noorlinnud. Üks lind oli teistest pisut julgem ja toimetas pisut madalamal. Käbilindudel on suur ja võimas nokk, millega nad käbisid lahti kangutavad, et paremate paladeni jõuda. August 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Punaselg- õgija
Juulis kohatud lind, kes oli istumispaigaks valinud rapsipõllu kõrgeimad taimed.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
