Kuna siiani olen iga päev postitanud 1-2 pilti ilma pikema saamisloota, siis mõtlesin täna kirjutada pikemalt (ja näidata muidugi ka pilte) ühest täiesti tüüpilisest juhtumist, mis ikka ja jälle looduses tometades juhtub.

Ehk siis minule tüüpiliselt, jalutan oma lemmikpaikades ringi, hoian silmad lahti ja kui midagi näen, siis püüan pisut rohkem oma tähelepanu sinna koondada, kus kellegi toimetamast leian (kui see võimalik on).
Nii oli siis ka möödunud nädala reedel. Kuulsin kaugelt, et ohakalinnud teevad häält ning nägin neid lendavat mitmendat korda samasse kohta. Läbi objektiivi vaadates, panin tähele, et 2-el korral kasutati kontroll- “postiks” üht kivi.

Eeldasin, et kui ma seda väikse aja jooksul juba mitmeid kordi nägin, ju on see neil sisse töötatud taktika, et enne maha sööma minemist, kontrollitakse piirkond kõrgema koha peal üle. Sel hetkel, kui nad (3 ohakalindu) ära olid lennanud, liikusin antud kivi juurde. Sättisin end paika, kus kivi täpselt erinevate taimede vahelt välja tuli. Tegin kivi ümber väikse harvenduse, et kuivanud oksad pilti sisse ei sõidaks ning jäin ~8m kaugusele lamades ootama. Selline oli siis vaade, mille oma kaadrisse sättisin.

Tundus suht kindla peale minek :). Jäin siis ootele. Kuulsin mitu korda ohakalinnu vidistamist. Selge oli see, et mind on märgatud ja käidi kuskil selja taga esmalt kaemas. Edasine on aga suhteliselt tüüpiline teema areng. Sinna, kuhu lindu ootad, ta tingimata tulla ei taha :). Ehk kontrollimas käidi kõikjal kõrgemate kõrte otsas.

Mõned korrad mindi ka päris kivi lähistele, maa ligidale oksale passima.

Olgu selgituseks öeldud, et sellist vaadet ma meelega endale ei loonud, kust avaneks kõikjale selge ning avar vaade. Ei tahtnud seda keskkonda väga muuta. Sealt siis hakkasidki tulema uued väljakutsed, et lindu üldse pildile saada. Taimestik ja muu risu maas oli piisavalt kõrge, mis vaatevälja ette sattusid ja pildid “uduseks” jätsid. Samal ajal, kui üks lind kuskil oksal vahti pidas, olid 2 kaaslast maas toitumas.
Asi läks veelgi koomilisemaks, kui järgmisel korral maandus lind minu väljavalitud kivi ette madalama kivi peale ja ka ise seal toituma hakkas. Nagu eelpool juba nimetatud sai, polnud ma selliste “akendega” arvestanud, seega järjekordne läbi “udu” pildistamise katse :). Taga paremal võib siis näha seda ette valmistatud pildistuskivi :D.

Sellega asi veel ei piirdunud. Kuna olin seal piisavalt kaua juba suht liikumatult lebanud, ei tunnetanud linnud ilmselt enam ohtu. Just seesama ka teistel piltidel poseeriv lind, tuli mind veelgi lähemale uurima. Tõttöelda pole mul kunagi olnud võimalust ohakalindu nii lähedalt vaadeldagi :). Õnneks sellest momendist sain samuti portree kätte :).

Samaaegselt kõndisid minust umbes 1-2m kauguselt mööda ka rohevindid, kes mind külje pealt pikalt jõllitasid. Kuid ma ei andnud alla ja olin jätkuvalt ootel, et ÄKKI veel õnnestub neid ära oodata ka oma kivi peale. Kahjuks sinna neid enam tagasi ei tulnud, ohakalindude häält oli veel kuulda, kuid minu vaatevälja nad enam ei tulnud.

Just siis, kui olin juba lahkumas, astus nagu eikuskilt minu oodatud areenile aga hoopis kanepilind, kes seal lõbusalt mitme minuti jagu poseeris, samal ajal seemneid näris ja väikse laulujupigi valla lasi :). Ehk siis asi, mida ikka ja jälle oma retkedel kogen- loodus on ettearvamatu ning täis üllatusi. Loodus tegutseb omasoodu ja inimese soov ja tahe võivad vahel ka täituda, kuid üldiselt selle peale kihla vedama ma ei hakkaks :).

Lõpetuseks olgu veel öeldud, et kogu see lugu kestis kokku 1h ja 25min :). Järgmine päev andis keha kivisel mererannikul vedelemisest mu selja ja igasugu muude võimalike lihastega märku, et tegelikult oli tegu paraja pingutusega :). Ja mis siin salata, ohakalindu sai jäädvustatud omajagu, seega mõnes mõttes võib ju rahule jääda!? 🙂