Kui enamik ajast võib mu blogist leida pilte lindudest, siis vahelduseks murran rutiini ja näitan ka teisi pilte loodusest. Ma ei pelga nupule vajutada, kui looduses miskit kaunist näen. Karukellad on kindlasti ühe kenamad taimed meie kevades. Eriti ilusad on nad päikesetõusu valguses :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kägu oli pühapäeva hommikuse foto-jalutuskäigu üllataja ja ka viimane modellihakatis :). Olin juba peaaegu autoni jõudnud, asjadki juba pakitud, kui kukkumist kuulsin. Hakkasin teda siis hääle jägi jälitama ja peagi nägin, kus ta oli. Arg, nagu ta on, põgenes lind võsastiku sisse peitu. Õnneks mitte väga kaugele, seega leidsin kiirelt üles. Pildi saamiseks pidin siiski oma silma täpsust usaldama, kuna fotoaparaadi automaatne teravustamine oleks mu seekord pildist ilma jätnud :D. Mai 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Meie oma värviline “kanaarilind”, kes kunagi inimestel ka puurilinnuna kodus meelt lahutas. On ju tema laulujupp kui ka välimus piisavalt silma(kõrva)torkav :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Laupäeva hommikul, just vahetult koju liikudes, sattusin peale väiksele kähmlusele. Üks ristpardi paarike oli liikunud kahjuks valesse piirkonda, kus teine paarike koheselt riidlema tuli. Kahjuks ei teinud sisenejad esmastest hoiatustest välja ja ei lahkunud. Sellepeale läks kergeks kähmluseks ja linnud läksid nokkapidi kokku :). Kahjuks polnud ma päris selliseks kakluseks valmis, ja pilt kõige teravam ei saanud, kuid kuna sellist asja igapäev ei näe, jagan ühte fragmenti sellest kähmlusest. Mai 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Randtiirud on meie rannikul ühed häälekamad linnud. Toimub pidev perede vaheline “õiendamine” ja piirikonfliktide lahendamine. Seda on kõrvalt tegelikult huvitav jälgida ja ka pildistada, need on elulised hetked. Nad on väga selgete piiridega linnud. On olnud aegu, kus olen teadmatusest piiridest üle läinud ning seeläbi karistada saanud (õnneks veel mitte füüsiliselt :D). Need olid noorusajad, siis kui ma elusloodust nii palju ei teadnud. Nüüd oskan väga hästi nende käitumisest välja lugeda, millal lähemale minemist heaks ei kiideta. Kui neid piire säilitada turvalistes kaugustes, on nad meeleldi nõus poseerima. Mai 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Laupäeva varahommikul oli tore jälgida Hänilasi, kes pingsalt maast pesamaterjali valisid. Üldiselt nägi see protsess välja nii, et isane otsis välja kõrred ja tõi emasele, kes oli kuskil kõrval maas või nagu antud pildilt näha, kõrgema oksa peal ootamas. Mai 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Möödunud pühapäeval põrkasin see aasta esmakordselt kokku ka sellise linnuga, kes mind ka lähemalt tervitama tuli :). Tavaliselt pole mul õnnestunud temaga nii lähedalt silmsides olla, kas oli see isend keskmisest julgem, või on kõik varasemad kohatud põõsalinnud arad :). Mai 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Eile varahommikul kohtusin sel aastal esmakordselt väiketülliga. Nad on iga-aastased toredad sõbrakesed rannal, ja mitte ainult rannal, vaid ka pisut eemal, kus ka keskkond pisut värvilisemaks läheb. Väiketüll on Eestis III kategooria kaitsealune lind, kelle arvukust ohustab elupaikade vähenemine. Väiketülle arvatakse Eestis pesitsevat 1000 paari ümber.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Alati liiguvad nad ringi kõrgel puude latvades, ning ikka ja jälle vaadatakse üles, kuhu veel edasi pürgida. Aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Möödunud pühapäeval toimus Looduse Aasta Fotod 2017 auhinnagaala, millest samuti osa võtsin. Auhinnatuna ma lavalaudadele ka sel aastal kahjuks ei jõudnud, kuid pildiprogrammist sai suurelt ekraanilt ikka 3 enda saadetud fotot ära nähtud. Üks näidatud punarinna pilt on mul blogis ka juba olemas, nähtav siin, ja teist nähtud pilti saab näha allpool :). Kolmas pilt tuleb näitamisele homme :). Eks proovime järgmisel aastal uuesti, kuigi konkurents tundub olevat aasta-aastalt aina tihedam.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Olgugi, et kevad on tänaseni olnud pigem külm, on sellest hoolimata õnnestunud jäädvustada sooje hetki :). Nagu ka see kivil õhtupäikese soojuses lõõritav põldlõoke seda kenasti demonstreerib.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Üks vaatepilt pisemast lombikesest keset heinamaad. Kihvt vaadata, kuidas erinevad partlased on kenasti paaridesse moodustunud :). Parempoolne paarike Viupardid, ees vasakul pisut fookusest väljas Sinikael-pardi paarike ja üleval vasakul Soopardi paarike. Selline tore sõbralik olemine :). Aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kanepilindu ei näe just iga päev, kuid kui nende rände ajal välja satud, põrkad suure tõenäosusega nendega ikka kokku :). Vähemasti viimased 2x, kui mere ääres käinud olen (Toilas ja Tallinnas), on nad alati kambakesi nähtaval. Siit ka üks õnnestunum kaader Ida-virumaalt, Toila sadamast. Aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Möödunud nädalavahetuse lumesadu ajas kõik pahupeale, ka linnud olid keskmisest julgemad ning üsna meeleheitel. Toitu otsiti kõikjalt, kus vaba maad leidus. Loodetavasti selliseid üllatusi enam ei tule :). Pildil isaslind, aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Lõpuks, pärast 8a eluslooduse pildistamist, sattusin kokku selle vahva tihasega. Tegelikult isegi kolmega :). Täiesti juhuslikus kohas, kus poleks teda osanud oodata. Olen küll varasemalt looduses liikudes püüdnud silmata nende pesa, mis on teistest selgelt eristatav, kuid ei ole ka seda suutnud leida. Kuid eks see juhuslikkus ongi looduse pildistamise juures see faktor, mida keegi kontrollida ei saa :). Tegelikult, eks teatud perioodidel on kohtumise võimalus suurem, eriti rände ajal, nagu ka praegusel hetkel Kukkurtihastel. Igal juhul olen õnnelik, et temast korralikud jäädvustused sain, võib ühe liigi taas “riiulisse” panna ja järgmisi täitmata lünkasid ootama jääda :D. Aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kuna meil on hetkel käimas ikkagi tuvi aasta (Aasta 2017 aasta lind on tuvi, täpsemalt turteltuvi), saan täna näidata ka sellist tuvi liiki, keda mul varem liigipagasis polnud, ehk Õõnetuvi. Tõttöelda pole neid varem isegi näinud. Aprilli alguses õnnestus 6 isendit põllul puhkamas ja toitumas näha, üks neist klõpsudest ka täna näitamiseks. Aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Oma esimesed ja sealjuures ka ainsad 2 pilti künnivaresest tegin aastal 2012. Ja nii imelik kui see jällegi pole, ei ole ma temast rohkem pilte teinudki. Millegipärast pole sellised liigid eriti “hõrgutavad”, ehk nende pildile saamise nimel ei pea väga palju vaeva nägema. Kuid tänu ühele toredale hobifotograafidele mõeldud Linnuliikide jäädvustamise võistlusele olen “sunnitud” ka selliseid liike pildistama :). Tegelikult on see tore, et vahepeal saavad tähelepanu ka sellised linnud, keda muidu eriti läbi kaamera vaadanud (ega pildistanud) pole :). Aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tegelikult väga ilusa ning kireva mustriga partlane. Jutt siis peamiselt isaslinnust, kuna emaslinnud on partlastel üsna sarnase sulestikuga. Ja mulle tundub isase kael pigem roheline olevat, mis kohati sinakat läiget sisse viskab :). Et vabalt võiks olla ta nimi hoopis rohekael/rohepea- part :D. Aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kontrollisin just…minu esimene postitus Viupardist :). Kenad partlased, kohatud möödunud pühapäeval. Näha oli, et lindudel on kevad südames. Isased kippusid vähemuses olevaid emaseid piirama ja karmist konkurentsist anti üksteisele kohati ka päris häälekalt teada. Eks ma neid ka varem näinud, kuid siis pole nad “laskeulatuses” asunud. Seekord realiseerisin hetke :). Aprill 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Armunud paarikese pulmamäng on tuttpüttide puhul üks graatsilisemaid ning kaunimaid hetki, mida kevaditi jälgida on võimalik. Täna käisime noorema poisiga koos mere ääres jalutamas, ning jälgimas ka, keda näha on. Sattusime lõpuks peale ka sellele tuttpüti paarile. Linnud liikusid ringi eraldi, kokku saades aga tervitati üksteist just niimoodi :). Esimene tuttpüti-kohtumine sel aastal!
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Eile ja ka järgnevatel öödel on võimalik põhjataevas taas värvidemängu kogeda. Kahjuks jõudsin eile pildistamiskohta natuke liiga hilja, kui just üks ilus mäng lõpusirgel oli. Seetõttu pidin ootama järgmist lainet, mis algas täna (28.03.17) varahommikul kella 1.00 ajal. Ei olnud piltide järgi võrreldes enam nii võimas, kuid huvitav ja omanäoline ikka. Tuul oli mere ääres muidugi metsik, õnneks sain vahepeal tuulevarjus olla, muidu poleks 3h küll vastu pidanud :). Eks need virmalistekütin ongi ühed parajad hullud, kes tuult ja tormi trotsivad hea pildi nimel :).
Panin ka tähele seda, et kuna päikesetuulte osakeste kiirus oli ja on siiani päris suur, võis kohati selle rasvase kaarekese peal veel teist kaart vilkumas näha. Seda samuti väga tihti ette ei tule.
Mõningad pildid seekordsest kogemusest järgnevad.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Pilt tehtud 28.03.17, kell 00.52, kus sai igavusest rohelist kaart näpitud :).
Peale kella 1.00 hakkas kaareke lagunema ning tekkisid sambad ning erinevad moodustised ka kaare alla (kell 1.10).
Kestis see show kuskil 30min. Antud pilt tehtud 1.14.
Eilsele postitusele jätkuks ka täna paar pilti näitamiseks, mida eilseks veel “ilmutada” ei suutnud :).
Kuna see värviline kaareke oli päris lai seal põhjataevas, siis õnnestus teha ka mõned klõpsud, ühel pildil siis suunaga läände ja teisel pildil suunaga itta. Jään huviga ootama järgmist võimalust virmaliste jäädvustamiseks…kahjuks seda meil palju järgi jäänud pole, sest Aprill on veel viimane kuu, kus ööd piisavalt pimedaks lähevad, edasine hooaeg lükkub juba augustisse-septembrisse. Kuid jääme lootma ja ootama.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Pildike lääne suunas
Ja vaatega itta, ehk Tallinna poole:
Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on mu viimasest virmaliste pidlistamisest möödunud pool aastat. Teada on, et Päikese aktiivsus on hetkel miinimumis ning see kajastub ka olematute päikeseplekkide näol. Võimalusel jagatakse meile pisut Päikese krooniaukudest kiirgavaid osakesi. Peamiseks põhjuseks, miks mul nii pikk vahe tekkis, on olnud tegelikult kehv ilm ja pilvine taevas. Muud põhjust polegi. Meie talv oli ju taas ebatraditsionaalselt soe ja niiske. Selget taevast oli väga vähe ning isegi kui oli, siis polnud virmalisi :). Eile õhtul vedas, oli vaba aega, oli enam-vähem selge taevas ning olid head näidud, mis soosisid mere äärde sõitmist. “Objektil” viibisin kokku 1,5h, millest aktiivsem aeg oli ehk 22.30 ja 23.30 vahel, taevas läks jube heledaks ja peagi hakkasid hallid sambad taevas tantsima. See, mis meile halli valgusena näib, talletub fotoaparaadi sensorile aga rohelise ja lilla värvina. Ehk siis möödunud ööst ka mõned eredamad hetked täna vaatamiseks (esimene foto tehtud kell 22.44, teine 22.59) :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Ja siin pisut laiema nurgaga võte, kuhu kogu aktiivsem kaar peale mahtus:
Kui sotsiaalmeedia kihab erinevatest fotodest, kus jäädvustatud Siidisaba horde ja parvesid, siis imelikul kombel pole mina linnuhuvilisena neid pea üldse kohanud. Ma ei kujuta ette mis põhjusel meie teed ei ristu, kuid mingi teema sellega on :). Ehk siis enne möödunud nädalavahetust olin siidisabadega kokku põrganud täpselt 2-el korral, eelmine neist 2015a ja enne seda kas 2012-13. Igal juhul seda suurel määral läbi rändavat lindu olen harvem näinud, kuid mõnda meie haruldasemat lindu rannikul. Õnneks nüüd möödunud nädalavahetusel meie teed siiski ristusid, seda küll mõneks minutiks, kuid ka sellest oli abi :). Sain ka mõne lähivõtte, millest ka ühte täna näitan.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Täna hommikusel ringkäigul oli selgelt näha elavnevat loodust, seda just rändelt tagasi jõudvate lindude näol. Ka Hiireviusid nägin 5-es eri kohas, millest mõned sain ka pildile. Vast üks õnnelikum juhus oli just seesama lind, kes kohe tee ääres ühe künka peal maas istus :). Kui aus olla, siis nii lähedast kohtumist mul Hiireviuga polegi olnud. Seega tore, et sellest hetkest ka pildi vormistada jõudsin :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Täna, täpselt 2a tagasi minu võimsaim virmaliste kogemus teoks sai, ja seda meie Eestimaa pinnal. Mõned pildid selle meeldejääva öö meenutuseks:
Virmalised välkusid pea kohal, kukal jäi haigeks nende imetlemisest:
Kui tavaliselt on virmalised Eestis nähtavad põhja poole vaadates, siis seline pilt avanes tol õhtul lõuna poole vaadates (pole rohkem nii lõunas virmalisi näinudki) :
Nii imelik, kui see ka pole, pole nii tavalisest linnust, kui harakas, ühtki head pilti. Justkui näed neid pea iga päev, kuid reaalselt kohe ei õnnestu neid pildile püüda. Eks inimeste lähedal elavad linnud muidugi ka julgemad, kuid ma liigun tavaliselt oma kaameraga ikka inimasutuaest väljaspool. Seal tunduvad nad jube arad linnud olevat, nagu iga teine metsik lind. Kuid vahest satud õiges kohas olema, mistõttu pisike võimalus pildi vormistamiseks antakse. Paar nädalat tagasi tekkis ka väike võimalus, midagi imeliselt head pilti küll pole, kuid vähemasti nö linnuke kirjas :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Nagu ikka looduses, ei kipu sa alati kõike nägema, kuid sind näevad paljud. Lindudega on selline huvitav asi, et kui nad suudavad märkamatuks jääda, ei pruugi isegi arad linnud põgeneda, vaid jäävad oma varitsuspaika passima. Antud linnule kõndisin otse peale, nägemata, et ta mul päris lähedal puuoksal jahti pidas. Loomulikult päris lähedale jõudes pani ta ajama, mispeale ma talle metsa järgnesin. Paks lumesadu ja hea kaitsevärvus tegid aga linnu edasise tabamise suhteliselt võimatuks. Siiski leidsin ta lõpuks üles ning kui ka kaamera ta lõpuks ära tuvastas ja fookusesse sai, sain oma pildikese kirja :). Veebruar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt: