Eelmise nädalavahetuse viimane pilt. Olin teel koju, kui märkasin üht halljänest tee ääres patseerimas ja nuhkimas. Mingi hetk hakkas ta aga minuga võidu ajama, mina sõitsin autoga ~30km/h, tema jooksis minu kõrval põllu peal :D. Päris naljakas moment oli. Kuna sõitsin kõrvalisel teel, proovisin sõidu pealt pilti teha ja näed, tuligi välja :D. Suhteliselt utoopiline mõte, kuid tasus väikest riski ära. Peale klõpsu pidasin auto kinni ja lasin tal võita :D.
Must-valgeks keerasin pildi seetõttu, et just pikalt jalutuskäigult tagasi tulles, oli obje lääts udune, mistõttu oli pilt algselt ebamääraste hallikas-siniste toonidega, kuid must-valgena töötab täitsa kenasti :). Veebruar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Viimati kohtasin nurmkanasid pea 3a tagasi. Ka sellest ajast pärineb mu viimane pilt end põllu ääres peitvast nurmkanast. Möödunud nädalavahetusel vedas taas ning leidsin 12 pealise seltskonna ühe talu lähistel lume alt toitu otsimast. Kuna mu kohalolek neid selgelt häiris, ei jäänud neid kaua vaatama, tegin 30m pealt viimased klõpsud ja taandusin. Tuleb austada linde ja loomi ning lasta neil oma elu elada ning neid võimalikult vähe oma pildisoovi pärast häirida. Selline on minu moraal looduses liikumisel. Veebruar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mul on olnud võimalust vaadelda ühes ja samas kohas vesipappe tänaseks juba 5a jagu. Ehk ikka ja jälle tulevad nad samasse kohta tagasi talvituma. Selles paigas pole Vesipapp inimesi väga näinud, seda tõestab ka asjaolu, et neid väga keeruline end varjamata lähemalt kui 15m pildile saada. Mida külmem on talv, seda suuremas ulatuses on jõed jääkihi all peidus ja vesipapi elu raskendatud. Samas ka väike võimalus loodusfotograafile lindu lähemalt näha :). Nii ka sel nädalavahetusel läks. Üllataval kombel õnnestus 30min jooksul 2 erinevat vesipappi ca 5m kauguselt pildile püüda. Ühel juhul ka lähedalt ta toitumist jälgida :). Võib öelda, et olen kaua oodanud sellist pilti, kus vesipapi kaunist välimust lähemalt ja detailsemalt jäädvustada saan. Enamuse ajast on nad end mulle valgel ehk lumisel taustal ilmutanud, st et muidu kauni pruunika variatsiooniga sulestik (tänu valgele keskkonnale) pildile peaaegu mustana salvestub. See on lihtsalt fotograafia eripära, pildi erinevate komponentide / toonide särituse teema (fotograafid saavad aru 😀 ). Kuid seekord sain ta õiges keskkonnas pildile, just see, mis on mu eesmärgiks kaua olnud. Oli äraütlemata hea tunne :). Veebruar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Seda lindu olen peamiselt vaid talvisel perioodil kohanud. Mitte et neid suvel poleks, kuid talvel on nad rohkem ringi hulkumas ning seetõttu ka rohkem nähtavad. Suvel pesitsevad rabades ning on seetõttu vähem nähtavad. Neist head pilti saada on üldiselt keeruline. Nende lemmikpaikadeks on kõrgemad puude latvadest välja ulatuvad oksad, mistõttu suurem osa pilte samamoelised välja näevad. Möödunud nädalavahetusel õnnestus esmakordselt ka Hallõgija laulu kuulda, või olid need pigem hõiked. Igal juhul polnud neid helisid varem looduses kuulnud. Ja see kostus üllatavalt kaugele. Hallõgija kuulub ka Eestis III kategooria kaitse alla, ehk tegu liigiga, kelle arvukus on ohustatud. Veebruar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sel aastal olen loodusesse sattunud fotograafide mõttes “õigel ajal”. Kui ilm on tavainimese jaoks hull, siis fotograafi jaoks ideaalne :). Just see sama Musträstas jäi mu kaamera ette hetkel, kui ilm lumiseks ning tuuliseks kiskuma hakkas. Kuna valitsesid ka miinuskraadid, istus see nooruk oksal ja trotsis halba ilma. Peale mõningast soendamist liikus edasi järgmisele puule, kus külmunud marju sööma asus. Mina aga liikusin edasi, et leida ka teisi “kaaskannatajaid”, keda ma ka tol päeval leidsin. Jaanuar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Eile õnnestus ühe Käblikuga natuke lähemalt tuttavaks saada. Õigemini, mina olin see, kes sõprust soovis, tema oli natuke tagasihoidlikum, kuid peale 30min kohapeal passimist ja ootamist, veendus mu heatahtlikkuses ja tuli võsast välja end näitama :). Varasemalt pole olnud juhust Käblikut nii lähedalt pildistada, seega igati tore kogemus :). Kui ei teaks, et Veebruaris tehtud pilt, siis ega miski muu pildis ka viita südatalvele :D. Veeruar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Ega Porri naljalt maas ei näe. Peamiselt toimetavad nad püütüvedel ja paksemate okste peal. Liikumis-stiil alt ülespoole ja kui latv läheneb, lendavad järgmisele puule ja sama kordub sama lugu :). Pildil nähtav lind aga soovis ilmselt vett juua, kahjuks pidi Porr seekord pettuma, kuna vesi oli jäätunud. Kuid pole varasemalt ühtki Porri maas pildistanud :). Iga hetk looduses omaette väärtuslik. Jaanuar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kui alles sai näidatud põhimõtteliselt esimest jäädvustust igati tavalisest linnust- Kodutuvist, siis ka näiteks Hallvaresest pole mul ülemäära palju pilte varasemast ajast. Täna vaatamiseks üks hiljuti tehtud kaader kohast, kuhu varese asmel hoopis Merikotkast oodatud sai :). Viimane jäi tol korral kahjuks pildistamata. Jaanuar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Nii imelik, kui see ka pole, ei ole mul Kodutuvidest teadaolevalt mitte ühtegi pilti :). Ilmselt ma ikka neid kunagi proovinud ka jäädvustada, kui selle hobiga tegelema sai hakatud, kuid midagi erilist igal juhul näidata pole olnud. Nüüd siis, ühe linnuliikide pildistamise võistluse raames, tegin ilmselt esimesed korralikud kaadrid Kodutuvidest, kes meie tänavail tegelikult väga palju ringi patseerib. Tegelikkuses neid nö puutumata looduses väga palju näinud ei olegi, ning linnas ma tavaliselt ka pildistamas ei käi :). Seega põhjuseid erinevaid, kuid nüüd saab viga parandatud. Esimene Tuvi pilt ka minu blogis nüüdsest esindatud.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Vahest lihtsalt juhtub nii, et lind parasjagu sellisesse kohta maha prantsatab, kus oksarisu maas ja mingil põhjusel ühe jala üles tõstab ja tema ees olev oks pildi ägedaks teeb :D. Tegelikult olid tal ikka kõik jalad kenasti olemas, tegemist väikse illusiooniga lihtsalt ;).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Pilt pärineb 2016 suvest. Praegu on need linnud Eestist ära rännanud, kuid talvisel perioodil võib meil kohata nende sugulasi, Hallõgijaid.
Möödunud nädalavahetusest sain taas mõne värske pildi Vesipapist. Neid linde tundub sel talvel Eestis olema keskmisest rohkem, vähemasti võib seda järeldada sotsiaalmeedias nähtavate piltide põhjal. Mul on üks kindel koht, kus teda igal talvel ning igal külastuskorral näinud olen. Kahjuks pole antud isend inimtegevusega väga harjunud, mistõttu ligidale pääsemine on suhteliselt raskendatud. Antud pilt õnnestuski saada tänu väiksele füüsilisele pingutusele ning ka riskile kukkuda läbi jõejää vette :). Nii hulluks asi küll ei läinud, kuid peale 20m roomamist sain kuskil 20m peale, mis oli linnule sel hetkel minimaalne turvaline distants. Oleks aega ja viitsimust võttepaika ette valmistada, end ehk paremini varjata, oleks tõenäoliselt võimalik ka miskit paremat pilti saada. Jaanuar 2017, hämar hommik.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
See hommik oli raske kõigile, oli metsik tuul ja korraga algas ka paks lumesadu. Polnud see mugav ei Punarinnale, ega ka fotograafile.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Orava hommik möödus oma peidetud saagi leidmise valguses :). Tundus, et ta teab hoolimata paksust lumevaibast päris täpselt, kus tema talvevarud asuvad. Jooksis oma “sahvrite” vahet, vahepeal nosis tammetõrusid ja tormas kohe edasi järgmisesse “sahvrisse”. Jaanuar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sabatihased liiguvad ikka suurema seltskonnaga ringi. Tavaliselt on seal ka teisi tihaseid. Kui satud Sabatihastega kokku, siis ole valmis suureks katsumuseks, kuna neid pildistada pole lihtne. Esiteks on raske valida modelli, keda pildistada (sest neid on palju). Teiseks on nad suhteliselt püsimatud linnud, kohapeal passimist üle 1- 2 sekundi tavaliselt pole :). Seega peab olema kiire, et neist mingeid adekvaatseid jäädvustusi saaks. Vahest jäävad need ka saamata. Ka tänane pilt sündis eelpool kirjeldatud tingimustes, kus fotograaf “kergelt” segadusse läks, keda pildistada ja keda mitte. Sama kiirelt, nagu nad tulid, sama kiirelt olid ka läinud. Jaanuar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Iga päev, kui looduses linde uurimas ja pildistamas käin, saan midagi uut teada või saan pildile mõne hetke, mida enne näinud pole.
Möödunud laupäeval jälgisin pingsalt, kuidas üks Musträstas ja Hallrästas puult puule lendasid ja viimaseid suutäisi otsisid. Peamiselt söödi pihlakaid. Tundus, et pihlakad olid hapud või oli seal mingi muu põhjus…igal juhul iga väikse aja tagant ahmis Musträstas okstelt lund peale, nagu suu põleks :). Just üks selline hetk ka täna pildilt vastu vaatamas. Jaanuar 2017.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Seekordne imelik talv on ajanud ka paljud linnud segadusse. Näiteks ma pole kunagi näinud talvel Punarinda. Eile nägin neid lausa 4tk. Näha oli, et karmid külmad pole lindudele hästi mõjunud, mõnel isendil oli sulestikus näha jäätükikesi, mis suurte külmade jätkudes linnule saatuslikuks saada võivad. Õnneks tõmbas korra külma tagasi, ehk on see abimeheks ka neile suvelindudele.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Pühapäeval kohtusin taas oma lemmik-tihasega. Kahjuks küll üsna olematute valgustingimustega hämaras metsas, kuid hoolimata raskustele sai lind pildile talletatud. Nad on ikka toredad väiksed asjapulgad, muidu julged, kuid üsna püsimatud hinged :). Tore oli teda veel “Tihase-aasta” lõpukuul kohata :). Detsember 2016.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO16 000, ava f/6,3, säriaeg 1/30″, peale päikeseloojangut.
Nädalavahetusel õnnestus näha ka iga-aastast “suvitajat”, ehk külalist külmalt maalt :). Minu absoluutne lemmik talvisel ajal. Teda pildile saada ikka paras vedamine, eriti veel siis, kui jõed jäävabad ja Vesipapil söömiskohti palju. Kui jõed jäätuvad ning vabaks jäävad vaid mõned veesilmad, on tõenäosus kohtuda seda suurem. Arvan, et kohtun temaga talve jooksul veel päris mitmel korral ;).
Klikka pildile, et näha suuremalt: