Augustis nägin keskmisest rohkem tutkaid, mistõttu tekkis neist ka pilte mu pildipanka rohkem. Tänasel pildil olev isend lendas mulle tegelikult lähedale selja taha, täpselt sinna, kus loojuv päike adru kena valgusega üle värvis. Lind oli piisavalt julge, et minu ümberkeeramise peale minema ei lennanud :). August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

See värvikirev partlane ei kuulu meil tavapäraselt kohatavate liikide hulka. Võtsin sel aastal vaevaks teda vaatlustulemuste järgi külastada ning see värvipomm esmakordselt pildile püüda. Inimest ta ei peljanud ning meie lähim kohtumine leidis aset ca 10m peal. Ei tahtnud teda ka kaua häirida, kuna jälgede järgi võis järeldada, et teda on päris paljud linnuhuvilised juba vaatamas käinud. Igal juhul erinevaid võtteid sai temast päris mitmeid, tore esmakohtumine. September 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hetkel võiks rannikul juba ka tänavust mustlaglede sügisrännet näha. Vähemasti aeg on hetkel selleks sobiv. Ma ise neid veel se aastal kohanud pole, kuid eelmise aasta sügisel oli neid kohtumisi päris mitmeid. Ka tänane pilt eelmisest sügisest. September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Porr paistab lähedalt vaadates ikka väga kõvera nokaga :). Just selle sama kõverikuga on väga mõnus puukoore alt söödavat kraami leida :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Oma esimesest kohtumisest kivirullijaga sain üsna üürikese aja jooksul tehtud siiski päris mitmeid jäädvustusi. Üheks lemmikuks jäi minimalistliku sisuga pilt, kus kivirullija julgust kogub, et minna vetikate vahele toitu otsima. September 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Seekord jäi lind ilma toiduta, noka vahele jäi vaid natuke rohelist :). August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kahlajad on hetkel linnuhuviliste orbiidis tänu kestvale rändele. Seetõttu ka iga mere äärde käik erinevate kahlajatega kokku viib. See väiketüll sattus mu kaamerasilma ette septembri alguses, kui päike oli juba loojunud ning meie teed enne autosse jõudmist ristusid. Tegelikult oli seal 2 noorlindu, kellest üks mul suisa 6m peale hiilida lasi. September 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

EIle õhtul sai siis üks kaua otsitud liik pildile lõpuks püütud :). Ühe väiksema kahlajate seltskonnaga oli liitunud ka 2 kivirullijat. Tundusid olema nooremapoolsed tegelased, kes olid selles kahlajate kambas kõige julgemad. Võimalik, et antud liigi esindajad ongi inimese osas pisut tolerantsemad. Samas, kui rannal rahulikult ja liikumatult lamada, julgesid ka teised kahlajad 10m peal muretult toituda ja toimetada. Kahjuks lõppes meie kohtumine kiirelt, kuna taas ehmatasid mulle peaaegu peale kõndinud inimesed kõik linnud minema. Kuna päike oli juba peaaegu loojunud, siis loobusin selleks korraks. Õnneks olid mõned jäädvustused juba ka mälukaardil olemas. Ju oskan ise nii hästi loodusesse sulanduda, et lisaks lindudele ei näe mind ka inimesed. Müstika. September 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Viimasel nädalal toimunu valguses oleks suure linnusõbrana patt mitte kirjutada oma ajaloo-memoriaalidesse erakordselt suurest punajalg-pistrike invasioonist. Olgu kohe ka ära mainitud, et tava-aastatel on selle liigi kohtamine ikka pigem harukordne, ehk et need linnud on mei harvad pesitsejad ning tavaliselt nähtavad vaid rände ajal. Sel aastal on olukord aga hoopis teine. Eelmisel nädalal oli kõikjal Eestis suurel hulgal antud linde näha (peamiselt küll noorlinde). Punajalgadel oli tänavu soodne aasta ning seda tõestab ka nähtavate lindude hulk. Kohati on linnud istunud suisa suuremates parvedes nagu kuldnokad sügiseti elektritraatidel 🙂. Ka endal õnnestus neid leida ja ca 10min jooksul 9 lindu näha ja pildistada. Kuna ränne pole veel läbi, on täpsemad numbrid veel kokku löömata, aga selge on see, et see number saab olema erakordne ning rekordiline. August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Punapea-vart sirutamas oma tiibasid peale väikest uinakut. Juuli 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mõned nädalad tagasi sattusin kohtama jõgivästrikke, keda olen varasemalt vaid ühel korral näinud. Seekord oli lausa kolm isendit jõel toimetamas. Tundus, et tegu oli noorlindudega, kuid sellegipoolest nad mind väga lähedale ei lubanud. Tavaliselt ei oska noorlinnud inimest karta või on vähemasti tolerantsemad. Kuid sellegipoolest võtsin vaevaks võtta sellest pärastlõunasest ajast maksimumi, ehk neid võimalikult palju tundma õppida. Paljuski on nad sarnased tavalisele linavästrikule, toitu otsisid jõe kallastelt kivide vahelt ning olid enamik ajast koos ja üsna märkamatud. Just enne kojuminekut leidsin korra nad veel jõe pealt üles ning sain ka neile kõige lähemale hiilitud. Jõgivästrik on Eestis pigem eksikülaline ja vähearvuline pesitseja (1-5 paari). Seetõttu on teda ka vähe näha. Olin õnnelik, et 6h jooksul selliste piltidega koju läksin :). Vaev tasus end ära. August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ritsiklinnu tunneb ilmselt ka võhiklane loodusesõber kaugelt ära. Seda siis juhul, kui ta “laulab” :D. Ritsiklinde on Eestis kolme eri liiki: võsa,- roo, ja jõgi-ritsiklind. Kõik nad teevad erinevat, kuid siiski ritsikatele sarnast siristamist. Olen ise suutnud jäädvustada neist kahte liiki: roo,- ja võsa-ristiklindu. Viimasest täna ka illustreeriv pilt :). See oli ka esmane kokkupuude antud liigi esindajaga! Juuni 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tuhanded kuldnokad kogunevad juba mõnda aega suurematesse gruppidesse, et asuda peagi rändele. Nendega on tihti liitunud ka kiivitajate kambad. Igal juhul on tegu üsna äreva seltskonnaga, kes põldudel tihti lendu lähevad, kuna kardetakse röövlindude lähenemist. August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Olen sel aastal tutkaid eriliselt palju ja igal pool rannikul näinud. Mõnes kohas rohkem, mõnes mõni üksik isend. Vahest suudavad nad endid ka kenasti pildile sättida, ilusti pikkuse järjekorras :). August 2019.

Nagu oma eelmises jäälinnu postituses juba kirjutasin, pole jäälinnuga kohtumine teab mis lihtne. Või täpsustades- kohtuda temaga pole keeruline, kuid mälukaardile võluda jäälinnu ilupilt, on juba pisut teistsugune jutt :). Ka eelmisel aastal sai jäälinnust ilupilte teha, sellest saab pikemalt lugeda siit. Aga täna mõtlesingi pikemalt rääkida, kuidas see mul seekord õnnestus.

Ehk siis asi algas nii, et leidsin jäälinnu kohast, kus teda näinud varem polnud. Selle peale hakkasid kohe mõtted peas liikuma, kuidas teda pildile püüda, kuna just oli alanud puhkus ning aega rohkem kui tavaliselt :). Jälgisin jäälinnu tegemisi antud päeval paar tunnikest ning laias laastus sai selgeks, milliseid kohti ta peatumiseks kasutab. Jäälinnule meeldivad kalade passimiseks oksad, mis ulatuvad jõe peale välja. Jõgi võiks seal kohas olla sügavam, 30-50cm. Ehk et selliseid kriteeriume jälgides on lootus teda seal näha suurem. Ühesõnaga tegin valmis plaani ning valmistasin loodetava võttepaiga järgmiseks hommikuks ette.

Järgmisel hommikul olin kohe päikesetõusu järgselt kohal, ning sättisin planeeritud võttepaigale ette varjevõrgu, et lind kaldal istuvat kuju väga selgelt ei näeks. Nimetatud oksad jäävad antud pildist paremale ning on tehtud võtteplatsi tagant. Paljud loodusfotograafid kasutavad selleks puhuks lausa telke, kuid antud kohas oleks see olnud keeruline, kuna olustik ei soosinud.

Istusin kenasti lamamismatile, et oleks pehmem, sest iial ei tea, kui kaua teda ootama peab. Ainus eksimus antud plaani juures oli see, et polnud kasutada tripodi ehk stabiilset kolmjalga. Kaasas oli vaid monopod. Polnud selliseks istumiseks selgelt valmis, kui kodust maale puhkama sõitsin :). Polnud hullu, olen ennegi oma tehnikat mitu tundi niiviisi ühe jala peal hoidnud :D. Jäin siis liikumatult paigale ning ootasin esimesi möödasööstmisi. “Varje” nägi seest välja selline:

Kasutan vahest 90* nurkpildiotsijat, et võttenurk madalamaks saada, ilma et peaks kõhuli olema. Vaade soovitud okstele nägi silmaga välja nii:

Hea tahtmise korral oleks ka telefoniga jäälinnust pildi kätte saanud :D.

Ootasin oma pool tundi, kui jäälind minust mööda kimas, selja taha siis. Teadsin, et mingi aja pärast tuleb ta tagasi. Ootasin veel paarkümmend minutit ja tuligi tagasi ja mitte üksida, vaid kahekesi. Ja otsejoones mu nina ette, nagu lootnud olin. Milline vedamine :). Üks lind istus selle jämedama oksa peale, teine aga päris mu kõrvale ühe madalama oksa peale, mis oli minust vaid ~3m kaugusel (kõige parempoolsem oks):

Olles silmanud lähemal istuvat lindu, keskendusin ikkagi sellele, kes mu jändriku otsa maandus. Kuna lähemal istuv lind mind ülihoolega jälgis, ei tahtnud ma end  isegi natukene liigutada, et pildiotsijani jõuda. Selle asemel tegin esimesed pildid kasutades Live view´d. Tegelikult said lõpuks kõik kaadrid samamoodi tehtud :). Üldiselt mulle ei meeldi seda kasutada, kuna see režiim on aeglane ning linnud tavaliselt ei oota :). Aga seekord ootasid. Olles teinud 2 esimest kaadrit, läks lähemal olev lind lendu ning ajas jändrikul oleva linnu minema, et ise sinna asemele istuda. Seepeale lendas teine lind kaugemal oleva peenema oksa peale, mis oli mul plaan B. Nüüd oli mul võimalik teha kõigepealt korralik pilt ära plaan A-st, ehk jämedamal jändrikul istuvast linnust ja peale seda tagumisest. See hetk kestis napid 10-15 sekundit ja peale seda lendasid nad minema. Järgmise 1h jooksul nad enam tagasi ei tulnudki ning kui terav päike okste peale paistma hakkas, korjasingi oma asjad kokku ja lahkusin. Seekord vedas ja plaan toimis nagu pidi, ning mälukaardil olid soovitud ilupildid meie jõgede pärlitest :). 12.08.19

Just kahlajad on peamised suve lõpus / sügise alguses rannikul nähtavad tegelased, kes adruvallide ja mudamägede otsas turnivad ning endale sealt toidupoolist otsivad. Kahlajate ränne algab tavaliselt juba augustis, lõpeb oktoobriga. Olenevalt tipphetkest võidakse koguneda suurtesse gruppidesse, et seal üheskoos toituda. Hetkel on grupid veel väiksed, kuid tegevus rannikul käib… ja iga ilmaga. Nagu ka nädalapäevad tagasi, kus meri tormas ning tutkaste ja soorüdide elu rannal kohati keeruliseks tegi. Merelinnud on muidugi sääraste tingimustega harjunud. August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Nädalapäevad tagasi sai käidud Purekkari neemel, mis on mandri-Eesti kõige põhjapoolseim punkt. Varasemate kogemuste järgi saab seal hästi vaadelda rändel olevaid linde. Sedl korral oli seal päris tugev läänetuul, mis polnud ida poolt tulevatele rändajatele just sobivaim. Kuna mere peal erilist tegevust ei näinud, keskendusin lahesopis tegutsevatele kahlajatele. Väike seltskond, milles olid peamiselt tutkad, mõni soorüdi ja mudatilder. Just tutkad olid need, kes mulle tol õhtul kenasti poseerisid. Ka täna nähtav tutkas oli muidu toitumisega hõivatud, kuid vahest võttis aega ka ümbrust kontrollida. August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Igal aastal olen püüdnud leida aega ka jäälindude jaoks. Tean kust neid leida, samas kui head pilti tahta, tuleb teha natuke eeltööd. Sel aastal olen käinud neid mõned korrad Harjumaal otsimas, kuid ühtki lähikohtumist polnud tänaseni toimunud. Eile aga avastasin Ida-virumaal jäälinnu kohast, kus teda varem näinud polnud. Otsustasin siis rohkem talle aega panustada. Vaatasin eile valmis potentsiaalsed kohad, kus ta istumas käib ning läksin täna varahommikul tagasi- kaasas varjevõrk ning kannatus :D. Seda viimast läheb jäälinde passides vast et kõige enam vaja, sest tihti peab 2-3h neid ootama, enne kui kedagi näha õnnestub. Seekord läks kiiremini, sain napilt alla tunni oodates juba käe valgeks :). Enne õigele oksale maandumist kimas ta mõned korrad must lihtsalt mööda, pööramata erilist tähelepanu kahtlasele kujule. Ja ühel hetkel tuli ta tagasi, koos kaaslasega. Ehk et neid oli seal siiski 2 lindu. Mul oli paar oksa nina ees, kuhu neid ootdasin. Üks lind läks õigesse kohta, teine aga mulle üllatusena põhimõtteliselt paari meetri kaugusele väiksele oksajupile mu kõrval :D. Selgelt ei hakanud ma olukorraga riskima ja otsustasin kaugema linnu kasuks, et pilt koju tuua. Selline sai siis selle hommiku esimene pilt :). Sain mõned jätkupildid ka, kuid seda järgmistes postitustes. August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Turris peasulgedega punkar otsimas päeva viimast toidupoolist :). August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hetkel on mudased rannikusopid kahlajaid täis. Möödunud reede õhtu saigi nende seltsis veedetud. Lisaks kahlajatele sai veel mõned hallhaigrud pildile püütud, kes samuti madalast veest kalu püüdsid. Täna aga vaatamiseks pilt tikutajast, kes juhtus väga lähedal olema. Tegu ilmselt noorlindudega, kes väga veel inimest karta ei oska või on siis natuke tolerantsem, kui targalt käituda :). Kokku lugesin antud toitumise kohas lisaks paljudele mudatildritele ning käputäie tutkastele ja väiketüllidele kokku 8 tikutajat. Nii palju pole ma neid varem koos näinudki. August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hallhaigur viimaseid loojanguvärve nautimas. August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmisel suvel sai see minu jaoks harva nähtav liik ära nähtud, sel aastal pole meie teed kahjuks veel ristunud. Kuna kahlajate ränne on vaikselt alanud, on ehk veel võimalus trehvata :). Juuni 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Käisime ühel suvepäeval noorema pojaga mere ääres. Võtsin ka fotoka kaasa, et ehk näeb miskit huvitavat. Ühel momendil nägin üksikut auli, kes lähedal rannikuvetes ujus. Hakkasin teda koheselt jälgima, kuna auli tihti rannikul ei näe. Lõpuks läks ta kivile end kasima ja lõunauinakut tegema. Olgugi, et lähistel oli kive teisigi, arvas üks hahk oma tibuga, et see oleks ka neile sobiv kivi puhkamiseks. Egas midagi, roniti koos kivile ja alustati sulgede kuivatusega. Ema-haha tiivasirutuse peale aga tukkuv aul elavnes ning nagu pildilt näha, võttis seda ilmselt ründe või ähvardusega :). Tegelikult oli kõik rahumeelne ja mingit vaenulikkust seal polnud. Sellegipoolest otsustas aul mõne hetke pärast kivilt lahkuda tagasi vette. Vot selline seik ühelt suvisest päevast :). Juuli 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Põldlõoke on oma paar peakarva päris turri ajanud. Just, nagu sugulasel tuttlõokesel :D. Juuli 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hallhaigur otsustas lahkuda, kuna ilmselt nägi mind luuramas. Mina olin aga selliseks hüppeks valmis :). Ei olnud taotuslik, kuid teadsin, et varem või hiljem mind avastatakse :D. Juuli 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ühel juuli suvehommikul võtsin eesmärgiks külastada mustviireste piirkonda. See liik on mul olnud varasemalt nägemata, ehk et sel kevadel oli mul paari selle liigi isendiga esmakohtumine. Nüüd, teades nende elukohta, läksin tagasi sooviga näha ja pildistada neid rohkem. Kuna ilm oli pilves (fotograafile igal juhul sobivam, kui lauspäike suvisel ajal :D), sain nende seltsis veeta päris mitmed tunnid. Peamiselt olid liikvel minu silma jaoks noorlinnud. Eeldan seda vaadates nende mitte nii väga musta sulestikku. Linnud olid üsna tolereerivad inimese suhtes. Seisin täiesti avalikult jõe kaldal ning jälgisin endast mõne meetri kauguselt mööda lendavaid viireseid. Igal juhul oli äge neid jälgida, päris suur väljakutse neid pildile püüda, samas ka õnnelik, et tuli ka ägedaid jäädvustusi. Üks veest välja vupsav lind ka täna vaatamiseks. Juuli 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Viimastel päevadel olen näinud päris mitu kägu erinevates kohtades. Eeldan, et noorlinnud juba suureks kasvanud ning patseerivad ringi juba :). Seega hoidkem silmad lahti, kägu just väga tihti end ei näita! Juuli 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Suvi on kiire aeg kõigi jaoks, nii mulle, kui ka lindudele. Seetõttu õnnestub ka lindude tegemisi üsna harva jäädvustada. Kuid iga suve hakul proovin alati leida aega et külastada tuttpütte, just siis, kui väiksed juba koorunud ja ema/isa peal ringi “ratsutavad” :). Ka nädalapäevad tagasi sai neid külastatud ning mõned jäädvustused tuttpüttidest tehtud. Tutpüti peresid liikus järvel ringi mitmeid, ka tibude suurused olid erinevad. Mõned juba ujusid iseseisvalt vanemate kõrval, mõned mahtusid vanemate seljale veel ära. Tänasel pildil jäädvustatud siis üks kahest tibukesest, kes korraks vanema linnu seljast vette sulpsatas, kuid hiljem siiski selga sulgede vahele tagasi ronis. Juuli 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Juuni alguses nähtud kukkurtihane muudkui ehitas pesa ja hüüdis oma tulevast kaasat. Juuni 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kui tavaliselt on vihitajad, ehk teise nimega jõgitildrid oma nime vääriliselt jõgedel nähtavad, siis see isend oli oma pesa loonud ühte liivakarjääri, väikse veekogu lähistele. Lisaks veekogul elutsevale sõtkaperele, oli seal ka üks pesakond väiketülle pesitsemas. Olles veekogu äärde kaldapääsukesi vaatama läinud, sain nii vihitaja, kui ka väiketüllilt pahandada, et neile liiga lähedal olin. Kui sain oma eesmärgi, kaldapääsukese, pildile, lahkusin tuldud teed tagasi. Tänasel pildil ongi hetk, kus vihitaja minuga riidleb :). Juuni 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Üks õigel hetkel vajutatud kaader randtiiru maandumisest. Kasuks tuleb ka varahommikune päikesetõusu magus valgus ning madal võttenurk. Kui kõik tingimused täidetud, tasub proovida õiget hetke püüda. Vahest õnnestub, tihti ei pruugi modell kaasa mängida ning tulemus ei pruugi olla see, mida ootasid. Vahest on siiski kõik tingimused täidetud ja ka hetk satub olema see õige :). Juuni 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Juuni alguses käisin otsimas kukkurtihast. Läksin esimesena samasse kohta, kus kukkurtihast eelmiselgi aastal pesitsemas nägin. Ka sel aastal oli uus pesa tehtud vana lähistele, kuid minu hinnangul oli see lind oma pesaehitusega hilja peale jäänud. Samal ajal eelmisel aastal olid mälu järgi juba pesa valmis, kaasa leitud ja ilmselt munadki pesas. Natuke enne jaanipäeva olid juba nokad pesa suust välja piilumas :). Selle aastane lind aga muudkui ehitas usinasti pesa, samal ajal kaasat hüüdes. Kahjuks pole olnud nüüd vahepeal aega tema elu vaatamas käia. Loodetavasti on kõik hästi ja pesitsemine oli edukas :). Juuni 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelnevate aastatega võrreldes on mul selle poole aasta jooksul olnud päris mitmeid lähikontakte linnuliikidega, kes varasemalt mulle väga näole andnud pole. Kalakotkas liigitub minu silmis sinna kõrgemasse kategooriasse, kes suhteliselt harva nähtav liik ning kelle pildilepüüdmine kõige lihtsam just pole. Juba tema nägemine on paras õnnemäng. Mai kuus ta mulle (isegi 2 isendit korraga) silma ette siiski sattus, oli Narva jõest kala püüdmas ning tiirutas jõe kohal päris pikalt. Korraks sattus ta mulle päris lähedale, sealt ka tänane kaader pärineb. Üldjuhul selliseid “lind-taeva-taustal” pilte ma väga ei fänna, ega tavaliselt ka looduses üles ei pildista, kuid kuna tegu ikkagi kõrgema kategooria liigiga minu jaoks, ma seda siiski selle pildi tegin ja oma blogis presenteerida otsustasin :). Mai 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Öösorr on põhjusega valitud “aasta lind 2019” vääriliseks liigiks. Me teame ju neist tegelikult üsna vähe, sest nende aktiivsem aeg jääb pimedasse ja pimeduses neid tabada pole teps mitte lihtne. Ilmselt paljudel on suveööl kuskil kõrvalisel teel sõites napilt enne autot keegi lendu läinud. Tihti ongi need samad öösorrid, kes napilt enne autot plehku panevad. Metsast leida on neid ikka keeruline, kuid niiviisi tee peal istudes täitsa võimalik :). Nii ka mina mai kuus selle linnu pildile sain… mis siis, et pooleldi auto ukse vahelt küünitades ja tehistulede valguses :). Mai 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Esmane kohtumine soorätsuga oli huvitav ja õpetlik. Mul õnnestus teda 1h jagu jälgida ning tutvuda tema jahipidamise harjumustega. Üllatuseks maandus ta tihti heinamaale maha, siis vahest lendas paar meetrit edasi ja jäi taas istuma ja jälgima. Mõnes kohas istus mitukümmend minutit. Ta sulandus oma sulestikuga kuivanud heinamaale kui valatult. Kaugemalt vaadates poleks ma teda tõenäoliselt osanud maast leidagi :). Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Roo-loorkull oma õhtusel patrull-lennul. Mai 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

On üks kindel raba, kus tutt-tihased igal aastal toimetavad. Vähemasti üks kindel koht, kus ma neid igal külastusel ja suvisel ajal näinud olen. Kihvt väike tutiga tegelane jäi ka sel aastal samas rabas mulle silma, ja ka kaamerasilma ette :). Mai 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmisel aastal õnnestus kukkurtihaste tegemistel pidevalt silma peal hoida. Sama ei saa kahjuks selle aasta kohta öelda. Olen korra eelmise aasta pesade juures ca 1 kuu tagasi käinud, kuid vähemalt siis veel mingit tegevust seal ei toimunud. Plaanin peagi uuesti minna neid otsima, loodetavasti on nad ikkagi väikse hilinemisega oma pesapaikade juurde naasnud ka sel aastal. Mai 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Aprilli lõpus sai kohatud selle aasta teist väike-kirjurähni. Väga tihti ta mu silma alla sattunud pole, et võtan temaga kohtumist tõsiselt ja üritan teda ka võimalikult hästi pildile püüda. Antud kohtumisel sai ta korralikult jäädvustatud, sh ka sellised lahedad hüppepilte tehtud :D. Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hiireviu pole küll haruldane lind, keda näha võiks. Küll aga ei satu tihti silma ette hiireviu heledat vormi. Tavapärane hiireviu on siiski rohkema pruuni värvusega, heleda vormi puhul on heledaid toone sulestikus rohkem. Tänasel pildil näidatav lind oli ka üllatavalt julge. Peale auto seisma jätmist ei lennanud ta kohe minema, vaid lasi 5 sekundi jagu oma ilu lähedalt vaadelda ja pildistada :). Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pöialpoisid toimetavad üldiselt ikka kõrgemal, okaspuude otsas. Aprillis suutsin leida üles ka ühe linnu, kes hoopis maas oksarisu sees toimetas. See andis mulle võimaluse talle ka lähemale saada. Lind oli suhteliselt kartmatu, suurem challange selle juures on ta fookusesse saada- lind on nobe ja liigub koguaeg ringi. Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt: