Üks eelmisel talvel kohatud siisike.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Talvisel ajal on tavapärane, et sinitihased roostikus kõrte kallal ragistavad ja omale sealt toitu otsivad. Kuid nende kõrte vahelt tabamine omaette katsumus, eriti kui väljas puhub kõva tuul :). Jaanuar 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Aasta 2019 oli kindlasti minu jaoks erakordne, kuna värbkakkudega ma varasemalt nii paljudel kordadel kohtunud kunagi polnud. Ka aasta viimastel päevadel juhtusin nägema üht värbkakku, kes päikeseloojangu järgselt veel küttimas oli. Lubas mõned võtted teha ja läinud ta oligi. Detsember 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kord mere ääres rändelinde passides sattusin peale väikestviisi kismale. Toimus see kahjuks kaugemal merel, kuid miskit suutsin sellest hetkest ikka jäädvustada. Nimelt oli üks merikotkas püüdnud kala, mida jalgade vahel hoidis. Seejärel hakkas üks teine kotkas teda jälitama ja tahtis kala ära napsata. Lõpuks see tal isegi poolenisti õnnestus, vähemasti poole kalast jõudis endale rebida. Elu looduses on karm, isegi kaugemal mere peal. Detsember 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Aasta alguses sai ühel kenal pühapäevasel päeval looduses käidud ning pisut sabatihaseid jälitatud. Parim kaader sellest saigi järgmine :). Jaanuar 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmisel aastal samal ajal oli loodus pisut lumisem. Sel aastal põllult toitu otsivatel nurmkanadel pisut lihtsam elu :).  Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Aasta 2020 esimese nädalavahetuse pühapäevane päev oli kaunis ja päikesepaisteline. Kasutasin ära päeva looduses käimiseks ja sain mõningad pildid igapäeva toimetusi tegevatest lindudest. Ühena teiste hulgas üks sinitihane, kes loojuva päikese poolt kuldseks maalitud taustal oksalt oksale hüpates süüa otsis :). Tore vahelduseks pildile ka värve püüda :). Jaanuar 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

See pilt oli mulle eelmisel aastal endale üks lemmikute hulgast. Miks? Eks siin oli mitmeid aspekte. Esimene asi see, et see hallhaigru maandumine toimus õhtusel kuldsel tunnil, kus loojuv päike ta selja tagant paistis ning kuldse värvuse ka linnu tiibadest läbi kumama pani. Teiseks suure linnu kena tiivasirutus. Kolmandaks suutis ta seda peaaegu mulle kaamera suunas ka demonstreerida. Ehk pilt, mida ma juba umbes 7a tagasi oma peas nägin ning lootsin, et see hetk ka kunagi tõeks saab. Ja tundub, et sai :). August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Siit-sealt on olnud näha päris palju pilte värbkakkudest. Neil on kas olnud hea pesitsusaasta või on lumevaba talve tõttu neid palju liikvel. Igal juhul olen neid harjumatult tihti kohanud viimase paari kuu jooksul, seega ei tea, kas tõesti õnn pöördunud või ongi neid rohkem. Ka selle aasta alguses nägin kohe esimesel väljasõidul värbkakku, kellest kahjuks väga head pilti ei tulnud. Kuid saan illustreerivalt näidata pilti ühest novembri kohtumisest. Loodan, et ma selle postitusega oma värbkaku õnne edaspidiselt ära ei rikkunud :D. November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmise aasta lõpus kohtusin Eesti väikseima rähniga päris tihti. Sain aru, et neile meeldib tihti tihaste kambaga koos toimetada ning nii hakkasin teda alati tihaste seltskonnast otsima. Või vähemalt olin alati valmis selleks, et seal võib ka väike-kirju olla. Ühel päeval juhtus aga nii, et tõenäoliselt üks ja seesama lind sattus mulle kolm korda päeva jooksul otsa. Nimelt tegid nad tihaste kambaga ilmselt mingeid ringe ning iga tunni-paari tagant nägin neid taas. Kuna olin poolsaarel, polnud neil ka kuskile mujale minna :). Nii ma siis nägin taas ja taas seda sama väike-kirjurähni. Parima pildigalerii pakkus ta mulle just sellel viimasel korral. Panin tähele, et ta kadus koos pöialpoissidega koos pajuvõsasse toimetama. Ja ühel hetkel jäi ta mingi maas vedelenud puuga päis pikalt toimetama. See andis mulle aega end sättida niimoodi, et teda läbi muu oksarisu enam-vähem näeksin. Kui vaade oli olemas, hakkasin ta toiduotsingutest vaikselt pilte tegema. Kuna oli juba üsna hämar, läksid paljud pildid aia taha, kuna lind toksis seal päris hoogsalt. Ühel hetkel tuli finaal ja ta tõmbas puurondi seest välja päris piraka üraski (ma vähemalt arvan, et see on ürask :D). Igal juhul oli see ussike niivõrd suur rähni jaoks, et seda oli vaja korralikult kugistada. Lõpuks läks toit kenasti kõhtu ja lind liikus edasi. November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Just nii. Kes vähegi asjadega kursis on, teab ilmselt juba, et aasta 2020 linnuks on valitud tuttpütt. Liik, kellega mul väga kihvte hetki koos olnud ning keda igal kevadel huviga rändelt tagasi ootan. Meenutuseks üks eelmise hooaja pilt.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Aasta viimane päev on parim aeg tagasi vaadata möödunud aasta tegemistele ning tuua esile mõningad juhtumised ning kordaminekud. Aasta oli täis põnevust, nagu linnumaailmas ikka :). Looduses sai käidud palju, tänu “Linnuliigid 2019” üritusest osa võtmisele käisin taaskord uusi paiku avastamas. Teatavasti on selle võistluse mõte pildistada äratuntavalt üles võimalikult palju linnuliike käesoleva aasta jooksul. See oli järjekorras kolmas aasta, kui sellest osa võtsin. Oli sedavõrd edukas aasta, et vähemalt selle kolme aasta valguses sain oma rekordtulemuse kätte, kokku siis 182 liiki. Nende hulgas oli päris esimesi kokkupuuteid, keda kunagi enne isegi näinud ei olnud, täpsemalt 19 liiki (hallhani, jõgivästrik, kivirullija, kuldhänilane, laanepüü, mandariinpart, metsis, mustpea-põõsalind, mustviires, nõmmelõoke, räusk, sooräts, stepi-loorkull, suurnokk-vint, võsa-ritsiklind, väikeluik, väikepütt, väikerüdi ja kaljukotkas!). Just sellest viimasest uuest liigist, kaljukotkast, ka tänane pilt. Oli ta mu aastalõpu üllatus, keda vennaga väljasõidul algselt merikotkaks pidasime ning hilisema määraja abiga hoopis kaljukotkaks tuvastasime. Olen teda salamisi 10a taevast otsinud, kes oleks võinud arvata, et leiame ta kohast, kust iial oodata poleks osanud :). Et põnev, kohati ka stressirohke ja kiire aasta, kuid see-eest hariv, informatiivne ning omamoodi eriline.
Sel aastal mu pilte suurematel fotokonkurssidel kahjuks ei tunnustatud, ju oli konkurents niivõrd tihe, et keeruline sealt vahelt silma paista :). Minu indu see igal juhul ei peata, käin ju looduses ikka teistel eesmärkidel- sooviga leida meelerahu argipäeva stressirohkele ja kiirele elule ja tore, kui need looduseskäigud mulle ka erilisi hetki pakuvad. Ja olen igati õnnelik, kui mu looduspildid ka teisi loodushuvilisi mingit pidi kõnetavad, kas siis harimise või lihtsalt silmailu saamise eesmärgil! Mida aasta edasi, seda enam saab oma kogetud hetkedest targemaks, mine tea, milleks see edaspidiselt kasulik on. Ehk annab see ainet uuteks põnevateks kohtumisteks. Kena aastavahetust ja edukat ning elamusterikast uut aastat kõigile loodushuvilistele :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kaljukotkas Ida-Virumaal (28.12.2019)

Laanepüü on minu silmis üks müstiline põlismetsade lind. Ta elab paksudes laantes, vahel harva käib ka metsa servas end näitamas. Olen teda oma 10a hobi jooksul pildile saanud enne möödunud nädalavahetust ainult 1 korral, ning sedagi selle aasta alguses. Ta on mul loetud korrad metsas kõndides nina eest lendu tõusnud, kuid pole teda kunagi uuesti üles leidnud. Möödunud nädalavahetusel vedas kohe topelt. Liikudes mere äärde hommikul, hakkas tee ääres korraga silma üks kogum… lähemale jõudes nägin kohe, et tegu on laanepüüga, kes metsast välja oli tulnud. Keerasin auto ringi ning liikusin vaikselt tagasi. Valgust oli vähe, kuid sain siiski mõned hetked peale, kus lind puu otsas toitus. Olin üsna hämmastunud, et päev kohe sellise pauguga algas :). Kuid see polnud veel kõik. Päeva lõpul kolasin samuti ühes paksus metsatukas, lootuses leida laanerähni. Kuid ühel hetkel pani taas üks laanepüü mu ees maast lendu ja silmanurgast nägin, et läks kuskile ülespoole puu otsa. Mõned korrad me liikusime edasi nii, et kui ma lähenesin, siis lind kaugenes taas. Jäin 15ks minutiks siis istuma, et hetke pisut rahustada. Tulemuseks leidsin siis lõpuks ka linnu üles, oli teine hakanud taas puu ladvas toituma ning siis ei tundunud maas klõpsutav linnuhuviline teda üleüldse häirivat :). Nurk jäi pisut kõrgeks, kuid hetk ja emotsioon kohata 2 laanepüüd päeva jooksul erinevates kohtades oli ülim :). Esimene pilt siis hommikust, teine pilt õhtust. Detsember 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Neid linde kohtan alati teatud kindlates kohtades. Kahjuks on nad alati kaugemal mere peal ning neid väga lähedalt polegi õnnestunud vaadelda. Vahest siiski veab ka. Möödunud nädalavahetusel sattus mulle kaks emaslindu ette. Üks neist pani kohe minekut, teine kas ei näinud mind või oli julgem aga igal juhul minuga ta sinna ranniku äärde jäi. Liikus pisut vees ringi, läks korraks kivile puhkama ja sulgi kohendama, ning ca 10min hiljem uuesti toidujahile. Seal meie teed lahku läksidki. Mulle meeldib, kui saan läheneda ja hiljem eemalduda linnust nii, et neid kuidagi ei häiri ja nad ära ei pea põgenema. Seekord nii oligi :). Detsember 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Möödunud nädala laupäeval käisin taas mere ääres jalutamas. Varusin selleks terve päeva, kuna sel hetkel oli ju päev aasta lühim. Kohe mere äärde jõudes ootasid mind kibuvitsa põõsas sabatihased. Tavapäraselt toimetavad nad kõrgemal kaskede otsas, kuid seekord siis selline üllatus. Olgugi, et nad olid mulle kättesaadavamad, polnud nende pildile saamine lihtne ülesanne. Ilm oli väga pime ja udune,kibuvitsa põõsas tihe ja sabatihased nobedad :). Kes ütles, et see kõik lihtne peab olema. Olenemata eelpool nimetatud raskendavatest asjaoludest õnnestus mõned augud põõsas leida ja paar pilti koju tuua. Ei väsi neist vist kunagi, kuna olgem ausad- nunnumeeter on neid pildistades alati põhjas :D. Detsember 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sel aastal läks siis nii. Mis teha, aastad pole vennad ja küll see lumi meile ka ühel hetkel jõuab. Tänane pilt sai jäädvustatud eile, kus üks maas toimetav pöialpoiss mind piiluma tuli :). Häid rohelisi pühi :). Detsember 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ühel päeval Novembris suutsin ühe väike-kirjurähniga päris mitmeid kordi kokku põrgata. Toimetas ta koos tihastega samas pundis ning päeva jooksul ristusid meie teed mitmed kordi. Õnneks olin piisavalt nobe ka mõned hetked temast nende kohtumiste jooksul jäädvustama. November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Oi, kuidas ma olen minimalismi fänn :). Ühel õhtupoolikul Tudu metsade vahel loojangujärgselt ringi tuiates sattusin peale mõnele sabatiasele, kes vaikselt ühel raiesmikul oma asju ajasid. Olenemata kehvadest valgustingimustest sain mõne tegelase ka üllataval kombel fookusesse. Meeldib see, et pildi taustale jäid ka kased, mis on omased just sabatihastele… minu kogemustel kase okstel nad ju peamiselt turnivadki :). November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Siidisabadega on mul koguaeg mingi teema olnud. Ma olen neid oma fotograafia hobi jooksul kohanud loetud korrad. Olgugi, et tegu pole ju teab mis haruldase liigiga… Ka sel aastal otsisin neid teadlikult ja päris kaua. Lõpuks mulle ka õnn naeratas. Sai üht arglikumat väikest seltskonda pool tunnikest autost jälgitud ja mõned klõpsudki tehtud. Üks neist siis ka tänases postituses nähtaval. November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Lind, keda peamiselt näeb talvisel perioodil. Antud pilt on tehtud käesoleva aasta alguses, kui tabasin ühe isendi jahilt. Ühes varasemas postituses on sama isend juba figureerinud :). Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Oktoobris nähtud isend, toimetas tavapärases, umbes 10-pealises sabatihaste kambas. Pilt tehtud autost. Oktoober 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Olen päris palju pilte oma blogisse ette valmistanud, mis siiani avalikustamisele pole jõudnud. Eks tihti tuleb uusi hetki peale ning need vanemad pildid vajuvad taas taamale. Samas ongi hea praegusel linnuvaesel ajal nende vanade piltide hulgas sorteerida ning mõningad ka näitamiseks välja otsida. Pilt pärineb käesoleva aasta algusest. Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Täna vaatamiseks aasta tagasi tehtud pildike värbkakust. Selle pildi pealt saab hästi aru, kuidas väiksel kakulisel pole ningi probleem pead 180 kraadi keerata ja seljatagust elu jälgida :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Selle aasta aprillis õnnestus mul esmakordselt kohata Soorätsu. See kakuline toimetab ka päevasel ajal ning ühel õhtupoolikul Ida-Virumaal me vennaga patrullides ta leidsimegi. Läksin hiljem päikeseloojanguks ta juurde tagasi ning jäädvustasin mõned värvilised hetked tema jahilkäigust. Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Neid rändureid võib tavapäraselt kohata merel suurtes salkades mööda lendamas. Olen neid üritanud ka eelnevatel aastatel pildile püüda, mis rohkemal või vähemal määral ka õnnestunud. Novembris kohtasin käputäis aule aga rannikuvetes einestamas. Kui alguses olid nad üsna kartlikud, siis väikse luure ning tunnise harjumise tulemusena õnnestus neid ka pisut lähemalt vaadelda. Mõned pildid sellest kohtumisest ka täna vaatamiseks. November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Oma 10a linnupildistamise hobi jooksul olen neid mõlemaid liiki näinud harva- soorätsi ainult ühel korral ja välja-loorkulli mõned korrad rohkem :). Selle aasta kevadel juhtus aga nii, et nägin neid enda jaoks haruldasi liike koos heinamaal jahti pidamas. Kui olin peamiselt soorätsu passinud, kadus ta mingi hetk teise heinamaa peale ära ja kui tagasi tuli, siis oli välja-loorkull end ta sappa hakkinud :). Tundus, et mingit rivaalitsemist ega tagaajamist ei toimunud, pigem selline seltskondlik jahipidamine :). Hiljem lendas see sama loorkull mulle päris lähedale, millest sündis samuti üks tore pilt. Seda saab näha ühes mu vanemas postituses. Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

See küll eelmise aasta alguses tehtud kaader, kuid olen päris kindel selles, et kohtan neid ka tuleval talvel. Ei jõua ära oodata :). Veebruar 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Aasta lõpus on hea meenutada, mis toimus aasta alguses. Tänavu on kokkuvõtteks olnud kordades rohkem musträhniga kohtumisi, kui varasematel aastatel kokku. Eelmisel aastal ma teda pildile näiteks ei saanudki :). Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Möödunud nädalavahetusel sõitsime venna Oliveriga Ida-virumaa metsade vahel ringi ja otsisime miskit huvitavat :). Just siis, kui olin öelnud lause “kuidas meil üldse kakkudega ei vea, oleme nii palju mööda metsi kolanud ja otsinud kuid nad kuidagi meie teele ei satu”, sõitsime peaaegu märkamatult mööda värbkakust :). Mina olekski tast mööda sõitnud, kuid vend nägi ta ikkagi ära :D. Milline ärasõnumine :D. Sama toimus natuke hiljem metsistega, keda samuti aastaid otsinud oleme. Aga natuke planeerimist ja saime värbkakust mõned kaadrid, kuni ta oma jahti kusagil mujal jätkata otsustas. November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmisel aastal otsisin väike-kirjurähni palju. Lõpuks ta end mulle ka ilmutas, kuid see jäi ka viimaseks korraks. See aasta on olnud selles osas edukam. See väikseim rähniline, vaid natuke suurem tihasest, on mu teele sattunud väga tihti, mistõttu on mul temast sellel aastal päris mitmeid kauneid pilte. Pea alati, kui olen kohanud tihaste / pöialpoiste / porride ühisparve, on alati olnud hulgas ka väike-kirjurähn. Lisan ühe värskema pildi viimasest kohtumisest, kus see antud päeva viimaseks ei jäänud. November 2019.

Möödunud nädalavahetusel sai venna Oliveriga võetud üks päev metsas kondamiseks. Päev oli udune, pilves ja sombune, kuid see-eest täiesti vaikne. Tammusime Ida-virumaa metsade vahel kokku 8km, lootes leida tertresid, metsiseid või mingeid kakulisi. Olgem ausad, plaan oli üsna optimistlik, kuid kuna piirkond oli sobilik antud liikide leidmiseks, siis me lootust ei kaotanud :). Esimesed linnud, kes meile ette jäid, olidki tedred. Üks isand ja kaks emandat. Kahjuks lendasid kõik üsna nina alt minema. Olgugi, et tedred on üsna suured linnud, ei suutnud me neid enne silmata. Päeva lõpus kohtusime lõpuks ka kaua otsitud ja pildile oodatud metsistega. Kõigepealt pani metsisekukk tee äärest lendu, selle peale peatasime auto. Ning kui küljeaknast välja vaatasin, oli ka kuke kohaloleku põhjus tuvastatud. Metsisekana oli puu otsas :). Lõpuks oli siis see lind meie esimeseks metsisest modelliks, kes meid ei peljanud ning rahulikult vaadelda lasi. Pool tunnikest hiljem lendas ka teine metsisekana pisut kõrval olevale puule. Olles emaste pildistamisega hõivatud, ei pannud me kumbki tähele, et tegelikult oli isand selle aja peale põõsast tagasi teele tulnud ja lehviksabaga meie poole lähenemas. Kui ühel hetkel teda märkasime, pani ta meie suunas lendu ja napilt üle auto kihutades me teda enam ei näinud. Seega isanda jäädvustamine lükkus edasi teadmata tulevikku :). Aga see elamus oli vinge ning üsna tühja päeva lõpuks täitis see kohtumine meid rahuloluga :). November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tavapäraselt kohtab põhjatihaseid rohkem toidumajade juures talvisel ajal. Päris metsikus metsas olen neid aga kohanud pigem harva. Kuid paaril viimasel jalutuskäigul loodusesse olen neid koos teiste tihastega ikka kohanud. Olgu see siis tõestuseks, et neid ka väljaspool inimasustust leidub :). November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Looduses käimine on huvitav just seetõttu, et sa tegelikult kunagi väga täpselt ei tea, keda kohtad. On võimalus, et sa ei näegi midagi erilist, kuid on ka vastupidiseid kogemusi. Sügisel on suur võimalus mere ääres kohata läbirändureid- Hangelinde. Sel nädalal ma neid ka otsima läksin ja tõttöelda mõned ka leidsin. Esimesel korral ehmatasin ma nad (ainult 2 isendit) kahjuks ise lendu, kuna ei osanud neid pikema heina seest eest leida. Peale mõningast lendu taeva all maandusid nad seekord rannale adru sisse maha. Olles otsimas vaikselt paremat võttenurka, panid linnud ühel hetkel jälle lendu. Seekord oli süüdlane madala lennuga lähenenud hallõgija, keda ma varem nii ranniku lähedal kohanud polnudki. Kui hangelinnud plehku panid, jäi hallõgija minu pea kohal paariks sekundiks mind inspekteerima, mistõttu õnnestuski saada temale omane tegevus- kohapealne rappelend. Pole teda varasemalt nii lähedalt näinudki :). November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Käblikuga on sel aastal saanud omajagu nalja. Kevadeti on see väike lind metsas üsna häälekalt esindatud, mistõttu tema leidmine väga keeruline olla ei tohiks. Teisalt on ta ikkagi üsna peiduline lind, risulind nagu teda ka hüütakse, mistõttu teda puhtalt pildile saada polnud mul enne novembrit siiani õnnestunud. Alati jõuab ta enne peituda, kuniks kaamera fokusseerida jõuab. Sel nädalal jäi ta mulle siiski üsna ootamatult kaamera ette. Silmasin kaugelt väikse linnu tegemist, oli selge et selleks on käblik. Kui temani jõudsin, oli ta helde ja lubas end jäädvustada suisa 3 sekundit, mis fotomaailmas terve igavik tundub :D. Ei jätnud hetke ja võimalust vormistamata :). November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Iga aasta viimastel kuudel käin parkides ringi lootuses leida üsna haruldast rähni, Tamme-kirjurähni. Ka nüüd novembris õnnestus ühel päeval lausa kahes eri Tallinna pargis kohata Tamme-Kirjurähni. Ühe neist sain peale väikest jälitamist ka pildile püütud. Rähni leidsin üles tänu tema häälitsusele, on ta ju piisavalt väike rähniline, et teda puude latvadest mitte silmata. November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tavaliselt ei hinda ma pildi väärtust rahas, olgugi, et fototehnika päris kallis on. Kuid kui ühe pildi tegemise käigus kahju tekib, saab sellele pildile vägisi hinnalipik külge :). Tavaliselt autoga külade vahel ringi tiksudes hoian fotoaparaati kõrvalistmel. Just tänase hetke tabamise eel haarasin fotoka kõrvalistmelt sellise hooga, et suutsin pauguga tahavaate peegli maha niita. Peegel ise jäi terveks, kuid selle paugu peale mõranes peegli kinnituskohast esiklaas niivõrd õnnetult, et esiklaas vajas vahetust. Just seeläbi sai ka tegelikult üsna tavalise liigi, kadakatäksi, pilt endale hinnaks 204€. Päris kallis, kuid oleks võinud minna ka hullemini (objektiiv/kaamera katki vms). Suvi 2019.

Klikka pildile et näha suuremalt:

Looduses jalutades ei jäta ma kunagi tähelepanuta kõrgsageduslikku piiksumist kuuseokste vahel. Neid helisid teevad pöialpoisid, kes oksalt oksale siblides toitu otsivad. Nende pildistamine on üsna raskendatud, kuna nad nii kiired ja peamiselt üsna risuses keskkonnas toimetavad. Seega iga õnnestunud kaader tekitab rõõmu ja soovi seda ka teistele näidata :). November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mõned linnuliigid on suurel määral kolinud loodusest linna. Ühtedeks sellisteks on kindlasti varblased, keda igal tänavanurgal kohata võib. Kuid linnast väljaspool on neid juba keerulisem leida. Seetõttu käsitlen ma neid metsikus looduses nähtavaid varblasi nagu iga teist linnuliiki :). Kui koht on huvitav, või satub mu teele suurem seltskond einestavaid linde, ei jäta need hetked mind kunagi külmaks. Tavaliselt saavad nad sama palju tähelepanu, kui ka teised liigid. Isegi omaette haruldus on neid viimastel aastatel leida nö “päris” loodusest :). Siin üks möödunud nädalavahetuse piltidest, kus väike seltskond põldvarblasi parasjagu kibuvitsa põõsas einestamas oli. November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jätkan paari sabatihase pildi näitamisega. Paar päeva tagasi õnnestus mul mõnda isendit lähemalt jälgida ja pildistada. See oli alles selle aasta teine kohtumine, mil pildiga koju tagasi tulin. Nad on ikka pagana väledad ja püsimatud linnud, kes harva niimoodi poseerima jäävad. Oktoober 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Meenutusi taas suvisest ajast, mil üks hallhaigur mu ees maandus ning pisut kalastamisega veel enne päikese lahkumist tegeles. Mingid hetked said just sellised, kus kala poolel teel noka vahele oli :). August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kui aega on vähe, ja linde otsima minna väga ei jõua, siis on isegi postil passivast hiireviust suur rõõm, keda muidu vast pildistamata jätaks :). See väike loodusest ja lindudest eemalolek mõjub vast pigem hästi :). Oktoober 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Olgugi, et harakas pole ju mingi haruldane lind, pole ta minu kaamerasilma ette väga paljudel kordadel jäänud. Mitte, et ma tema peale katikut kulutada ei raatsiks, aga nad lihtsalt alati panevad enne plehku, kui kõpsu tehtud saan :). Läbi aastate on ta neist tavapärastest liikidest üks keerulisemaid linde, kellest mul häid jäädvustusi napib. Õnneks paar päeva tagasi sain ühe oma portfooliosse juurde :). Seegi tehtud juba hilja õhtul, kui niigi pilvise ilmaga päike loojuma hakkas. Oktoober 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Olgugi, et sügis on lindudel aktiivne rändeaeg, pole minul sel sügisel olnud üldse aega seda rännet vaatama ja pildistama minna. Olgem ausad, ega need ilmad pole ka teab mis normaalsed olnud :). Kuid eile sain üle pika aja (peale 1 kuulist pausi) väikse tiiru teha ja õhtu tipphetkeks kujunes kohtumine sabatihastega. Sai mõningased kaadrid neist jäädvustatud, millest üks kihvtimaid ka täna näitamiseks / vaatamiseks. Oktoober 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ootan huviga juba uusi talviseid kohtumisi nende armsate sulepallidega. Ei välista, et ka suvel / sügisel neid näha võiks, kuid senise kogemuse baasil julgeks panustada enim talve peale :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

See edev partlane on leidnud tagasi tee mu blogisse. On ikka linnule värve jagatud :). September 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sügis on end nii visuaalselt kui ka füüsiliselt meile näidanud. Kahjuks pole olnud aega värvilisse metsa minna, kuid see-eest on mõni eelmise aasta sügise jäädvustus veel näitamata :). November 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

See tore tegelane oli parasjagu juuni alguses omale pesa punumas. Sel aastal polnud kahjuks väga palju aega tema edasisi tegevusi jälgida, seega kahjuks jäi mul teadmata, kas tema kutsetele ka vastati ning ta koos kaaslasega pesa punumise lõpetas. Juuni 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt: