Jätkan eelmisel postitusel mainitud mai alguse päevast, mil end Narva jõe äärde sättisin. See  hommik oli mõnusalt niiske ja udune, terve öö oli sadanud vihma. Samas oli täiesti tuulevaikne ja nauditav hommik. Narva jõel elu kees. Parte lendas siia-sinna, kõrgemal rändasid viiresed, kormoranid. Ka sõtkaid oli jõel omajagu ning erinevate paaride rivaalitsemist oli pidevalt näha. Jälgisin pikalt üht lähedal olnud isast sõtkast, kuniks kuulsin eemalt lähemale jõudvat kalapaati. Olin valmis, sest iga hetk ehmub sõtkas lendu. Järgnevalt mõned näited, kuidas lind vehkat tegi :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Oi, kui palju kordi olen ma sel aastal laanepüüd näinud, kuid pildile mitte saanud. Lõpuks loobusin otsimisest, sest osade liikide puhul tundub, et sa minu ja linnu teed lihtsalt peavad kunagi kindlal ajal ja kindlas kohas ristuma, juhuslikult. Tegelikult Mai alguses nii ka läks. Olin udusel ja vihmasel varahommikul teel Narva jõe äärde, kui äkki nägin tee ääres maas üht lindu. Esimene mõte oli kohe, et ohh… laanepüü. Tegin mõned pildid juba eemalduvast linnust, kuid tema osutus emaseks tedreks :D. Läksin siis “pettunult” edasi, oma eesmärgi suunas. Ja mõned minutid enne kohalejõudmist nägin tee peale välja ulatuvate okste peal uut kuju. Siis olin juba rohke kui kindel, et pagan, see on nüüd kindlasti laanepüü. Ja oligi :D. Ja kui õnnelik ma veel pärast olin. Keerasin auto põiki tee peale ja tegin soovitud kaadrid. Poleks arvanud, et päeva alguses juba oma kaua-oodatud liigi kätte saan :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tänase postituse peakangelaseks täna juba kurikuulus eksikülaline, keda mai kuus ilmselt enamik linnuvaatlejad,- ja pildistajad uurimas käisid- punanokk-vart. Sattusin minagi teda paaril korral vaatama. Esimesel vaatlushommikul oli ta pugenud peitu roostikujärvede vahele, kuid suutsin ta ikkagi üles leida. Nädalapäevad hiljem käisin sama lindu vaatamas siis, kui suurem mass inimesi oli juba seal ära käinud ning sai rahulikult teda pool tunnikest päikesetõusul kaldal vaadelda. Varahommikul avanes mõnus ja karge vaatepilt, kus lind üksi keset uduga kaetud veekogu tasasel pinnal ringi hulpis. Hoolimata sellest, et lind minuga kohtumise eelselt ilmselt sadu inimesi näinud oli, tundus ta pigem pelglik olema ja väga lähedale kaldal passivale ja klõpsivale kujule ei ujunud. Meie kohtumine lõppes üsna kiiresti, kui peale 20 minutit jälgimist esimesed kalamehed tiigi äärde tulid ja linnu ära ehmatasid. Tagasi ta järgneva tunni jooksul ei naasnud. Aprill2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Püüan igal aastal leida aega jäälindudele, et neid ilusaid värvipomme ikka ja jälle kohata. Ka see aasta olen neid paar korda otsimas käinud, ühel korral ka reaalselt pildile saanud, kuid mitte veel sellisel määral, mida esitleda tahaks. Pigem sorteeriks hetkel veel vanemaid pilte, mis näitamata on jaanud :). Küll need selle-aastased ilupildidki ühel hetkel mälukaardile talletuvad :). September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eile otsustasin õhtul pisut ringi sõita, et näha miskit põnevat. Ilm oli kena ning päikseline. Planeeritud Neeme poolsaarele minek jäi katki, kuna Neeme külas on ilmselt liigse rahvamassi vältimiseks üleval keelumärgid, mis ei lubagi päris poolsaare tippu minna. Sama ka Kaberneemega. Olles sealt pettunult ringi keeranud, liikusin tagasi kodu suunas ja mõtlesin endamisi, et pagan küll… iga halb asi on millegi jaoks hea. Olles juba tagasi kodukandis, silmasin ühe vana heinamaa peal liuglevat siluetti. Arvasin alguses, et mingi kull, kuid peale esimeste piltide tegemist nägin, et tegu oli kas kõrvukrätsu või soorätsuga. Päike oli täpselt nii kaugele vajunud, et viimased 5 minutit seda punast valgust veel jagus :). Jälgisin veel peale päikeseloojangut pisut ta tegemisi, kuid lõpuks ta enam näole ei andnudki. Kakkudega kohtumiste üle olen alati rõõmus, kuna neid on ääretult vähe ja näeb harva. Eriti rõõmus tuleb olla soorätsu üle, keda on Eestis ääretult vähe. Olen vaid 1x elus teda kohanud. Tol korral pakkus ta mulle juba korralikult pildimaterjali, kuid õnneks ei jäänud ma ka eilsel kohtumisel ilma pildita :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kevadine mets lausa kubiseb neist. Kui tavaliselt on nad kõrgemal mändide ja kuuskede latvades, siis kevadisel ajal võib neid ka madalamalt leida, vahest isegi maast toidupoolist otsimas. See oli vist esimene pöialpoiss, kes mu ees ca 30sek peatus ning enda sulgi sättis. Mitte kunagi varem pole nad nii pikalt mu ees peatunud. Eks jäi üle siis võimalusest kinni haarata ja mõned pildid klõpsida :). Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hetkel, kui roo-loorkullid meile rändelt tagasi jõudsid, võib neid mere-äärsetel aladel näha roostiku peal jahilende tegemas. Täna näidataval pildil ongi üks isend jahti pidamas, on leidnud saagi roostikust, ning sinna sukeldumas :). Kas ta sealt midagi ka sai, jääb meile kahjuks teadmata. Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Seda sarvikut sai juba ühes mu eelnevas postituses imetleda. Kuid mul õnnestus saada temast mitmeid huvitavaid jäädvustusi, üks ka selline kunstilisem vastu loojanguvalgust tehtud kaader. Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmise aasta Aprillis olin väga õnnelik, kui ühe õhtu jooksul päris kaua ühe soorätsu tegemisi jälgida sain. Sel aastal pole mu teed selle liigiga veel ristunud, on ta meil ju üsna vähe nähtav II kategooria kaitsealune kakuline. Meenutagem seda kohtumist ühe lennupildiga :). Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kevadeti käib järvedel paras trall ja tagaajamine. Kõik liigid, kes seal toimetavad, võitlevad oma koha ja oma ala pärast. Ühel aprilli hommikul tuttpütte passides, käis kühmnokk-luikedel territooriumi paika panemine. Võimutsev lind ajas just järvele maandunud paarikese minema ning suutis peale seda mulle objektiivi nägemisulatusse maanduda. Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kevadeti on meie põllud neid täis, kuid kui veab, siis leiab mõne rõngastatud linnu nende tuhandete seast üles :). Korra varem on mulle üks rõngaga isend ette jäänud, nüüd aprillis toimus teine kohtumine. Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väiksematel tiikidel, kus leidub ka roostikku, elutsevad laugad. Kevadeti jagavad nad territooriume ning alatihti toimub mingi madin. Ka täna pildilolev lauk oli hiilival poosil teel konkurente eemale peletama. Kahjuks madin jäi minust eemale roostiku varju, kuid küll ma kunagi ka sinna arvete klaarimise epitsentrisse satun :). Igal juhul on nende omavahelised tülid teinekord nii kirglikud, millest võtab osa isegi 3-4 lindu korraga :D. Pole varasemalt muude liikide osas sellist ühiskondlikku madistamist täheldanudki. Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kevad südames ka naerukajakatel. Enne seda hetke pakkus isane kajakas emasele mingi putuka söögiks, peale mida sai isane emaselt sellise helluse osaliseks :). Väga armas hetk ja tore, et selle ka pildile sain :). Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Esimesed selle-aastased sarvikud sain pildile püütud nädalapäevad tagasi. Nagu ka liigikaaslastel tuttpüttidel, on ka sarvikpüttidel pulmitamine pooleli, valju häälega kutsutakse järve peal kaasat, kellega pulmarituaale läbi viia. Kohati tundus, et kaldal klõpsiv linnuhuviline pakub neile kõikse vähem tähelepanu ning seeläbi sai neid vahepeal üsna lähedalt vaadelda. Isaslinnud on end kenasti atraktiivseks sättinud ning oma nime kohaselt “sarved” kohevile ning turri ajanud :D. Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Vesipappe oleme harjunud nägema ikka peamiselt talvisel ajal. Mõned isendid on aga ka Eestis iga-aastased pesitsejad. Ka see isend on veel kas hiline rändele sättija või plaanib meile pesitsema jääda. Igal juhul tore sellist lindu kevadel veel kohata :). Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tüttpüti emas,- ja isaslind oma pulma tipphetkel- kogu ilu välja pandud, suled turris ja hakkamist täis :). Suursugused ja väga huvitava pulmarituaaliga linnud :). Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmisel nädalavahetusel olin teel hallpõsk-pütte pildistama, kui nägin roostiku peal tiirutamas roo-loorkulli. Ilmselt oli alles oma jahipiirkonda tagasi jõudnud, sest tiirutas seal üsna intensiivselt. Isegi minu kohalolek ei paistnud teda niivõrd häirivat, mida ei saa muidugi tüütute vareste kohta öelda. Varesed segasid teda igal võimalikul moel, segasid jahipidamist. Mõnel korral jäid linnud ka koos pildile, mis polnud alguses taotuslik :). Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mõned postitused tagasi sai emasest roohabekast ja selle pildi saamisloost lähemalt räägitud :). Seekord siis ilutsemas isaslind, kes minu jaoks alati selle liigi puhul ahvatlevam on olnud. Peamiselt siis tema erilise välimuse tõttu. Need vuntsid on ikka omaette tase linnumaailmas :). Märts 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hallpõsk-pütid on minu silmis üsna haruldased linnud. Olen ise leidnud 10a jooksul vaid 1 koha, kus nad igal aastal pesitsevad. Ja juba kolmas aasta järjest kohtan neid aprilli alguses samas kohas, isegi järve osa, kus nad toimetavad, on igal aastal sama :). Ka möödunud nädalavahetusel sai neid ühel õhtul külastatud ning läbi kõrkjate proovitud neist mingit jäädvustust saada. Ning saingi, parima, mis mul neist tänaseks olemas on :). Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Olles ühel hommikul järve ääres ootamas tuttpütte oma nina alla oma mängurituaale tegema, sattus sinna järve kesele hoopis väikekoskel, keda ma varasemalt sealkandis üldse kohanud polnudki. Väikekoskel on üldiselt väga arg liik ja lähedale talle juba naljalt ei pääse. Mere ääres hoiavad nad pigem pisut kaugemale mere peale, kuid kui ta juba seal järvekesel oli, andis see lootust teda lähemalt näha. Ja nii läkski, olin selleks hetkeks suht valmistunud ka ja aimasin, et ühel hetkel ta minu juurde tulla võib. Korraks ta siis mu eest läbi aerutaski ning lõpuks mind avastades igaks juhuks pisut kaugemale lendas. Nii lähedast kohtumist polnud mul temaga eelnevalt olnud :). Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mõnda aega tagasi kirjutasin ühest hulljulgest teost, kui lindude nägemiseks puu otsa ronitud sai :). Seda postitust saab näha siit lingilt.

Aga selle kohtumisega too päev veel ei lõppenud. Olles roostiku vahelt ära jalutamas, sattusin ühel hetkel minust ca 3-4m kaugusel silmama üht roohabeka paarikest :D. Mõte oli täpselt selline: “no tere tore” :D. Et näed vaeva ja riskid enda ja oma tehnika tervisega ja siis jäävad linnud tee peale lihtsalt niisama :). Mul tõmbas selle peale kohe käe värinasse, objektiiv polnud muidugi arvestatud nii lähedalt fokusseerima jne. Õnneks olid nad mu lähedal ikka piisavalt kaua, et sain vajalikud liigutused tehtud, et nad ikka pildile püüda. Täna näitan sellest lähikohtumisest emase linnu portreed, mõne aja pärast ilmutan ka isase pildi ;). Märts 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tänane postitus peaks minema pigem kuskile lasteraamatusse: kuidas näeb välja jääkoskla isas,- ja emaslind? Allolevad pildid vastavad küsimusele :). Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Isaslind

Emaslind

Esimest punarinda kohtasin talve puudumise tõttu juba päris aasta alguses, kuid nüüd on neid peitusemängijaid juba ohtrasti meie võsades toimetamas. Ka selle isendiga sai tükk aega peitust mängitud. Küll hüppas tema mu teel põõsast põõsasse, siis jälle mina läksin korra puu varju peitu, mispeale lind mind lähemalt uurima tuli. Nende lindudega tundub olevat lõbus :). Märts 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eile toimus mu selle aasta esimene kohtumine kukkurtihasega. Ikka seal samas pesapaigas, kus ka varasema paari aasta jooksul nende elu jälginud olen. Eeldan, et tegu oli isaslinnuga, kuna käis oma vana pesa peal ja oli nagu pisut otsustusvõimetu, mida teha. Nii palju kui ma lugenud olen, nad eelmise aasta pesasid ei kasuta ning ehitavad samasse paika pigem uue. Et nii ta seal toimetas, küll oma vana pese peal, siis tõi uut pesamaterjali ja proovis pisut kõrgemal vanast pesast uut punuda. Siis jälle käis kõrvaloksi inspekteerimas ja plaani pidamas :). Eks see ongi oluline otsustamise koht, mis võib ka kaasa leidmise puhul määravaks saada. Osad paarid pidid koos pesa ehitama, uute kaasade puhul pidi emaslind pesa kvaliteeti hinnates tegema otsuse, kas isane on ikka sobilik talle :D. Ilmselt lähiajal lisandub siia seeriasse ka uusi pilte :). Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Lind inspekteeris ka kõrval olevaid oksi

See oli selle aasta päris esimene jäädvustus kukkurtihasest

Märtsi kuu viimastel päevadel sõitsin kodukandi põldude vahel ning jälgisin põldudel toimetavaid kiivitajaid. Täpselt päikeseloojangu hetkel sattus üks isend mulle päris lähedale, millest antud klõps sündis :). Märts 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hetkel olen iga kord mere äärde kuskile lahesoppi minnes näinud hangelinde. Ühel märtsi nädalavahetuse päeval istusin kohe rahulikult rannaliivale maha ja vaatasin, kuidas nad edasi-tagasi tiirutasid. Ühel hetkel maandus kogu see kamp mu ette kivi peale, peale mida jälle kambakesi lendu mindi ja järgmisesse kohta maanduti. Äge kogemus koos veel ägedamate hetkedega :). Märts 2020.

Klikka pildile ,et näha suuremalt:

Üks laululuige paarike õhku tõusmas. Väga kordineeritud tegevus peaks mainima :). Märts 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Viimane nädal on olnud suurepärase ilmaga. Seetõttu olen üritanud looduses käia nii palju, kui aeg seda võimaldanud on. Kuna möödunud talv oli kehvake (talveks seda tegelikult väga nimetada ei saanudki), oli ligipääs mu lemmiklindudele jää puudumisel piiratud. Nagu postituse pealkiri ka ütleb, on üheks mu lemmikuks roohabekad :). Oma kihvti välimusega on nad Eestis pisut eksootilised, nagu nad ei kuuluks siia :). Aga ometi toimetavad nad aasta läbi meie roostikes. Miks mainisin talve ja miks neid peamiselt talvel kohatakse? Peamiselt pääseb siis tänu jääle roostiku südamesse roohabekaid otsima. Mere ääres, suure roomassi äärealadel, näeb neid harva. Olen talvel neid otsinudki peamiselt roostiku äärealadelt, pea alati olen kuulnud ka nende häält, kuid silmanud kedagi polnud.
Ka möödunud nädalavahetusel seadsin sammud roostiku äärde, lootuses kohata hüüpi ja ka roohabekaid. Oli üsna vaikne ilm ning roohabekaid oli kenasti kuulda kohe, kui roostiku äärde jõudsin. Oli vaid küsimus, kuidas neid silmata. Mõned korrad nägin neid roostiku kohal lendamas. Kuna roostik oli minust 1,5x pikem, siis lootust pildiks kahjuks polnud. Siis tärgatas pähe üks loll otsus :D. Kui maast ei näe, siis peab kõrgemale saama. Mõeldud-tehtud. Järgnevate minutite jooksul pakkisin fotoka kotti, kott selga ja ronisin puu otsa :D. Sel hetkel tundus see väga hea mõte, ning adrenaliin peatas igasuguse ohutunde :). Paari minutiga olin jõudnud ~3m kõrgusele, kust avanes avar vaade kõikjale. Ettevaatlikult pakkisin lahti fotokoti ning lootuses mitte alla kukkuda, jäin ootama, millal roohabekad taas lendu tõusevad. Ei pidanudki kaua ootama, kui linnud lendu tõusid ja kena kisakoori taustal mu vaateväljast mööda lendasid. Pildid käes ja missioon korda läinud :D. Ometigi ei lahkunud ma kohe ning jäin veel 10ks minutiks ootama paremat võimalust. Ja see tekkiski- ilmselt tekitasin ühes roohabeka paarikeses uudishimu ning puu otsas klõpsivat “looma” tuldi ca 20m peale inspekteerima :). Jõudsin seal kõikudes ära oodata, kui nad kenasti nähtavale tulid ning sain selleks hetkeks parimad pildid neist kätte :D. Pakkisin uuesti asjad, kobistasin alla ja olin ühelt poolt väga rahul, teiselt poolt ei suutnud oma “lollust” kuidagi uskuda. Vot mida adrekas inimesega teha võib :D. Igal juhul oli päev korda läinud ja taas ühe kogemuse võrra rikkam :D. Märts 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Siin siis inspekteeriv isaslind

Pisut kõrval oli ka emaslind

Ja selline oli selle aasta esmajäädvustus sellest liigist. Tegelikult oli seal pundis kokku 17 lindu, pildile mahtus vähem.

Igal kevadel saabuvad suuremates kogustes rändelt luiki, kes tihti lihtsalt põldudele kogunevad. Kui kühmnokk-luik on meile kõige tavapärasemalt pea igas merelahe sopis toimetamas, siis laulu,- ja väikeluiged pigem vabatahtlikult inimeste nina alla end ei säti ja hoiavad pigem kõrvalisematesse kohtadesse. Just seetõttu kipuvad inimesed neid 2 liiki ka segamini ajama. Sain mõned päevad tagasi pildile püüda hetke, kus need 2 segamini aetavat liiki korraga pildile jäid. Siit on ka nende peamised iseärasused kenasti tuvastatavad. Väikeluik on oma suuruselt laululuigest väiksem ning tema nokas leidub rohkemal määral musta, kui kollast värvust. Laululuige nokk siis peamiselt kollane, kuid vähese mustaga. Märts 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kevadeti on üsna normaalseks nähuks suured lagle parved põldudel. Mitte just nii arvukalt olen kohanud viimasel 3-el kevadel ka kanada laglesid, kes samamoodi meil läbirändajatena peatuvad. Tavaliselt nende salgad nii suureks ei paisu. 3 päeva tagasi kohtasingi neid sel aastal esmakordselt, kokku oli 6 lindu, kes mõneks päevaks keha kinnitama jäid. Sain ühel õhtul neist ka mõned pildid mälestuseks tehtud, et järgmisel aastal taas samas kohas neid uuesti kohata. Märts 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sel kevadel algas lindude tagasiränne oma pesitsusaladele varem. Esimesed kiivitajad, kes on kevadel üsna esimeste tagasirändajate seas, jõudsid minu silma ette sel aastal märtsi alguses. Mujal Eestis kohati esimesi isendeid juba veebruari lõpus. Nüüd on põllud neid juba paksult täis, käib paras tagaajmine, paljud suudavad veel sõbralikult külg külje kõrval põldudel koguneda. Lähemalt sain esimesed linnud pildile möödunud nädalavahetusel, lähedalt vaadates tuleb ka nende ilus värviline sulestik kenasti esile. Ja see tutt on muidugi nende “kaubamärk” :). Märts 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Niimoodi need kevadekuulutajad siis lõõritavad, et ikka kõik konkurendid kaugele kuuleksid :). Märts 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Nende kiirete ja väikeste tegelaste pildistamine on alati kui loterii. Tore on vahest väikestviisi võitu tähistada, kui oled metsast mõne sellise pildiga taas tagasi tulnud :). Veebruar 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ühes oma eelmises postituses kirjutasin pikemalt ühest ootamatust kohtumisest kahe hangelinnuga tuulisel mererannal. Sellest kohtumisest veel üks pilt näitamiseks. Veebruar 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sel aastal või õigemini 2019/2020 talvel on urvalinde üsna vähe näha olnud. Ei oskagi öelda, kas oma süü on soojal ja lumevaesel talvel või pole mu teed nendega lihtsalt ristunud. Tavaliselt võib talviti põldudel ja heinamaadel neid väga suures parves kohata. Igal juhul selle talve esimesed urvalinnud sain pildile alles Vabariigi aastapäeval ehk 24. veebruaril. Üks ca 10st linnust koosnev punt tiirutas ringi mereäärsetel aladel. Tihti käisid maas puude all söömas. Üks lind sellest grupist ka tänasel pildil. Veebruar 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kevad läheneb, pinged kerivad üles. Vaja võidelda välja koht emase kõrval :). Selleks kasutab see isane jääkoskel kõiki oma nippe :). Veebruar 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kuna jõed on hetkel väga kiire vooluga, peavad vesipapid oksade peale ronima, et ümbritsevast ülevaadet saada ning ka konkurente eemalt tuvastada. Muidugi ei puudu sealjuures ka väikse laulujupikese vudistamine :). Veebruar 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

EV sünnipäeval looduses käies nägin teiste hulgas ka Eesti väiksemaid tiivulisi, kellest ka mõningad pildid tegin. See kõlab muidugi nii, nagu see oleks lihtsasti tulnud, kuid päeva peale ikka mõned esitletavad pildid sai :). On nad ju nii püsimatud tegelased, kes tihti kõrgemal kuuskede ja mändide otsas toimetavad. Veebruar 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Nädalavahetusel panin tähele, kuidas leevikesed omavahel juba kurameerivad ning koos maast pesamaterjali otsivad. Ühel hetkel sattusin mööduma just sellest isasest leevikesest, kes oksal istus ja laulujuppi vilistas. Varasemalt pole leevike olnud nii julge, et end peitmata ca 10m peale kõndida oleks lasknud. Põhjuseks oli pisut eemal oksal istunud emaslind, kellele härra ilmselt esines :). Veebruar 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eile otsustasin Eesti Vabariigi sünnipäeva veeta looduses. Ka ilm oli ääretult kena, kuid rannikualal pigem tormise tuulega. Püüdes leida silmapiirilt tormis toimetavaid linde, lendas ühtäkki nina eest läbi kaks hangelindu, kes suure vastutuulega väga kiirelt just ei liikunud. Aimates nende järgmist peatuspaika, läksin koheselt sinna, kus nad tõenäoliselt toitumiseks peatuda võisid. Ja täpselt nii ka läks :). Nad olidki täpselt sinna maandunud, kuhu ma neid arvasin minevat. Kohtumine kestis max 5 minutit, kahekesi  nad seal toimetasid, ning peale väikest kehakinnitust lahkusid taas vastutuult üle mere. See oli väga üllatav kohtumine- kiire, ootamatu kuid minu jaoks üsna tulemuslik :). Nende pildilepüüdmine oli nagu töövõit- tundsin varasemast hangelinde ja nende käitumismustrit, tundsin antud kohta ning võimalikke sobivaid söögikohti. Ja olin väga õnnelik, et minule üsna harva ette sattuvad linnud sellise ootamatusega ka kenasti pildile sain :). Ka muu päev kujunes üllatavalt produktiivseks. Päeva peale sai nähtud teiste hulgas näiteks selliseid liike: aulid, hangelinnud, sabatihased, urvalinnud, pöialpoisid, väikekosklad, ja üksik laanepüü. Seda viimast sai mitmeid tunde otsitud ja lõpuks ikka ka ära nähtud. Kahjuks sellest korrast sain laanepüüst vaid kenad mälupildid, teistest aga kenad ilupildid :). Veebruar 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kevad pole enam kaugel, samamoodi tuttpüttide rändelt tagasijõudmine ja nende lahedad armumängud. Loodetavasti algab talve puudumise tõttu tänavu ka kevad varem.  Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Veebruari esimeses pooles külastasin Vesipappi. Või õigem oleks öelda- vesipappe. Kui algselt ei näinud ühtki lindu, siis paar tundi hiljem käis jõel lausa häälekas üksteise tagaajamine, kus korraga silmasin lausa kolme lindu. Peale seda, kui konkurendid minema kihutati, jäi üks lind mu lähedale kivile end päris võimukalt demonstreerima. Muudkui tegi oma tüüpilist üles-alla nõksutamist koos saba ja tiibade lehvitamisega. Oli teine selgelt ärritunud ning näitas ka minu suhtes võimu üles :). Sellest hetkest õnnestus ka üks näidispilt välja võluda :). Veebruar 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sel talvel neid kauneid sulepallikesi kahjuks kohanud pole. Olen mõnel korral mere ääres jalutades roostikus neid ikka kuulnud, kuid lähedamalt näha pole õnnestunud. Eks siis jääbki üle imetleda eelnevatel talvedel tehtud pilte, kui meil ka lund ja jääd esines. Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Lähedaltvaates on porri küüned võrreldes tema keha suurusega ikka üüratult suured. Kasutab ta neid ju puul ronimiseks, ükskõik siis mis pidi ja kus suunas :). Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

On hetked, mida pildistamise ajal tihti ei märka, kuna jäävad kogu protsessi sisse peitu :). Keskendud ju kas mingile kompositsioonile või et teravuspunkt ikka soovitud kohas oleks jne. Ja siis kodus pilte läbi sorteerides märkad, et vahest on pildile jäänud ka midagi sellist, mida kohapeal ei märganud :). Nagu ka see 2018a lõpus hangelindudega oli. See fookusest väljas lennus olev lind tuli üllatusena siis, kui kodus paremaid palasid mälukaardilt välja noppisin :D. Olgu, see ei meeldi mullegi, et ta fookusest väljas on, kuid annab pildile oma osa juurde :). Vähemasti huvitavam, kui lihtsalt kolme toitu otsivat hangelindu vaadata :D. November 2018.

Klikka pildile, etnäha suuremalt:

Eile sai teadlikult vesipappe otsima mindud. On neid ju tegelikult igal aastal meie suurematel ja vahest ka väiksematel jõgedel näha. Sel aastal on neid aga raskem kohata, kuna pole lund ning nad ei hakka nii hästi silma. Eilegi pidin paar tundi otsima, kuniks lõpuks leidsin. Jõgedes on hetkel kõvasti vett, vool päris kiire ning vesipapid hoiavad kallaste lähedusse, kus omale toitu otsivad. Niimoodi sulanduvad nad oma pruunika sulestikuga loodusesse ära, et kaugemalt ei pruugi neid silmatagi. Vahest käisid ka puujuppide ning kivide peal istumas, et pisikest laulujuppi kuuldavaks teha :). Veebuar 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt: