Roohabekas
Viimane nädal on olnud suurepärase ilmaga. Seetõttu olen üritanud looduses käia nii palju, kui aeg seda võimaldanud on. Kuna möödunud talv oli kehvake (talveks seda tegelikult väga nimetada ei saanudki), oli ligipääs mu lemmiklindudele jää puudumisel piiratud. Nagu postituse pealkiri ka ütleb, on üheks mu lemmikuks roohabekad :). Oma kihvti välimusega on nad Eestis pisut eksootilised, nagu nad ei kuuluks siia :). Aga ometi toimetavad nad aasta läbi meie roostikes. Miks mainisin talve ja miks neid peamiselt talvel kohatakse? Peamiselt pääseb siis tänu jääle roostiku südamesse roohabekaid otsima. Mere ääres, suure roomassi äärealadel, näeb neid harva. Olen talvel neid otsinudki peamiselt roostiku äärealadelt, pea alati olen kuulnud ka nende häält, kuid silmanud kedagi polnud.
Ka möödunud nädalavahetusel seadsin sammud roostiku äärde, lootuses kohata hüüpi ja ka roohabekaid. Oli üsna vaikne ilm ning roohabekaid oli kenasti kuulda kohe, kui roostiku äärde jõudsin. Oli vaid küsimus, kuidas neid silmata. Mõned korrad nägin neid roostiku kohal lendamas. Kuna roostik oli minust 1,5x pikem, siis lootust pildiks kahjuks polnud. Siis tärgatas pähe üks loll otsus :D. Kui maast ei näe, siis peab kõrgemale saama. Mõeldud-tehtud. Järgnevate minutite jooksul pakkisin fotoka kotti, kott selga ja ronisin puu otsa :D. Sel hetkel tundus see väga hea mõte, ning adrenaliin peatas igasuguse ohutunde :). Paari minutiga olin jõudnud ~3m kõrgusele, kust avanes avar vaade kõikjale. Ettevaatlikult pakkisin lahti fotokoti ning lootuses mitte alla kukkuda, jäin ootama, millal roohabekad taas lendu tõusevad. Ei pidanudki kaua ootama, kui linnud lendu tõusid ja kena kisakoori taustal mu vaateväljast mööda lendasid. Pildid käes ja missioon korda läinud :D. Ometigi ei lahkunud ma kohe ning jäin veel 10ks minutiks ootama paremat võimalust. Ja see tekkiski- ilmselt tekitasin ühes roohabeka paarikeses uudishimu ning puu otsas klõpsivat “looma” tuldi ca 20m peale inspekteerima :). Jõudsin seal kõikudes ära oodata, kui nad kenasti nähtavale tulid ning sain selleks hetkeks parimad pildid neist kätte :D. Pakkisin uuesti asjad, kobistasin alla ja olin ühelt poolt väga rahul, teiselt poolt ei suutnud oma “lollust” kuidagi uskuda. Vot mida adrekas inimesega teha võib :D. Igal juhul oli päev korda läinud ja taas ühe kogemuse võrra rikkam :D. Märts 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Siin siis inspekteeriv isaslind
Pisut kõrval oli ka emaslind
Ja selline oli selle aasta esmajäädvustus sellest liigist. Tegelikult oli seal pundis kokku 17 lindu, pildile mahtus vähem.
roxifotoblog.com 