Olles ühel hommikul järve ääres ootamas tuttpütte oma nina alla oma mängurituaale tegema, sattus sinna järve kesele hoopis väikekoskel, keda ma varasemalt sealkandis üldse kohanud polnudki. Väikekoskel on üldiselt väga arg liik ja lähedale talle juba naljalt ei pääse. Mere ääres hoiavad nad pigem pisut kaugemale mere peale, kuid kui ta juba seal järvekesel oli, andis see lootust teda lähemalt näha. Ja nii läkski, olin selleks hetkeks suht valmistunud ka ja aimasin, et ühel hetkel ta minu juurde tulla võib. Korraks ta siis mu eest läbi aerutaski ning lõpuks mind avastades igaks juhuks pisut kaugemale lendas. Nii lähedast kohtumist polnud mul temaga eelnevalt olnud :). Aprill 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt: