Möödunud nädalavahetusel sõitsime venna Oliveriga Ida-virumaa metsade vahel ringi ja otsisime miskit huvitavat :). Just siis, kui olin öelnud lause “kuidas meil üldse kakkudega ei vea, oleme nii palju mööda metsi kolanud ja otsinud kuid nad kuidagi meie teele ei satu”, sõitsime peaaegu märkamatult mööda värbkakust :). Mina olekski tast mööda sõitnud, kuid vend nägi ta ikkagi ära :D. Milline ärasõnumine :D. Sama toimus natuke hiljem metsistega, keda samuti aastaid otsinud oleme. Aga natuke planeerimist ja saime värbkakust mõned kaadrid, kuni ta oma jahti kusagil mujal jätkata otsustas. November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt: