Mu mõne nädala tagune kohtumine soorätsuga pakkus mulle mitmeid kihvte hetki. Nägin mitmel korral lindu lihtsalt maas istumas ja ümbrust jälgimas. Ühel hetkel jäi ta päris pikalt ühte kohta passima, mistõttu arvasin, et ootan ära selle hetke, kui ta mingil hetkel minema lendab. Seda aega pidi päris kaua ja üsna ebamugavas poosis ootama, lind otsustas mind ligi 20min jagu piinata :D. Kuid olin selleks valmis ja oodanud seda hetke. Just selline see üks momentidest siis oligi. Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmisel nädalavahetusel, kui varahommikul rabas käisin, oli esimeseks üles äratajaks isaste sõtkaste territoriaalsete eriarvamuste jäädvustamine :). Uskumatul kombel kestis see ligi 10 minutit, mille jooksul siis üksteisega rammu katsuti, nii vee peal, kui vee all. Mulle isegi üllatuseks kestis see nii kaua. Sain seda madinat kenasti ka jäädvustada. Parimad palad ootavad veel “ilmutamist”, kuid esimene sellest seeriast täna vaatamiseks. Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Möödunud nädalavahetusel, reede hilisõhtul, olin mere ääres õhtust elu kaemas. Kuna ilm oli pilves, siis midagi erilist seal ei sündinud. Peale päikeseloojangut, pimeduse saabudes, läks aga suuremaks sagimiseks. Püssilaskude saatel hakkasid mereranda kogunema haned, keda ilmselt põldudelt eemale peletati. See hulk oli ikka midagi müstilist. Võis arvata, et seal oli tuhandeid ja võibolla isegi kümneid tuhandeid linde. Nende hulgas kogunes ka grupp sookurgi mererannal. Korraga läks see kurgede kamp lendu ja taevas täitus korralikult lindudest. Väljas oli sel hetkel üsna hämar, mistõttu jäi see kaader ka selle õhtu viimaseks. Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mõni aeg tagasi olin väga õnnelik, kui kohtasin minu jaoks esmakordselt soorätsu. Kakk oli õhtusel ajal heinamaa peal jahti pidamas ning sättisin keset heinamaad end kenasti seda jälgima. Lind tiirutas edasi-tagasi, lendas minust mitte väga kaugelt mööda. Ühel hetkel kuidagi tundsin, et pean vaatama selja taha ja üllatuseks lähenes sealt mulle üsna madala lennuga uus röövlind. Pidasin teda algselt roo-loorkulliks, kes on meie heinamaadel suhteliselt tavapärane röövlind. Hiljem tuli siiski välja, et tegu oli hoopis haruldasema välja-loorkulliga (kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse, Eestis pesitseb 100-200 haudepaari). Moment ja hetk oli selles osas esmakordne, kus olin dilemma ees, keda pildistada…kas esmakordselt kohatud soorätsu või pisut enam kordi nähtud välja-loorkulli. Kuna kull mind esimese hooga auto taustal ei tuvastanud, lendas ta mulle üsna lähedale, kuniks siis ühel hetkel eemale keeras. Mingi hetk hiljem sai neid mõlemaid ka koos pildistada, kus nad kui sõbrad ühes paigas jahti pidasid. Ei näe just väga tihti kaht eri liiki II ja III kaitsekategooria linde samaaegselt ühel põllul toimetamas. Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hallpõsk-pütt kuulub Eestis III kategooria kaitsealuste liikide nimekirja, kelle arvukust ohustab sobilike pesitsuspaikade vähenemine. See selgitab ka asjaolu, miks neid linde nii vähe näha on. Minu tänaste teadmiste ja kogemuste põhjal tean vaid üht kindlat pesitsuskohta, kus neid igal aastal raudselt kohtan. See on üsna kõrvaline koht ning ligipääs sinna paika pole väga lihtne. Möödunud nädalal sai ka selle-aastane kohtumine tehtud. Kui varasemalt olen silmanud vaid 1 lindu, siis seekord sai paarikese korraga pildile. Väidetavalt pesitseb Eestis 300-400 haudepaari, seega minu silmis piisavalt haruldaste lindudega :). Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Möödunud nädalavahetusel oli mul väga õnne, et seda kihvti lindu kohtasin. Sai teda nii lennus, kui ka maas istudes imetleda. Tema taktika tunduski paljuski selline, nagu tänasel pildil, et lihtsalt heinamaal või põllul istumine ja kuulamine. Ja seda tegi ta päris pikalt. Ka heinamaa peal tiirutades tegi pidevaid maha laskumisi, ilma, et kedagi kätte oleks saanud. Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eile tõdesin, et tuttpüttide pulmamängud kestavad tänaseni, päikesetõusust kuni pimedani. Nüüdseks on sama järvekese peal tuttpüti paarikesi juba päris palju. Käib tihe territoriaalne tagaajamine ning ka paari suhte kinnitamine. Põnev vaadata ja jälgida nende toimetamist. Ainsaks õhtu rikkujaks saab pidada üht kühmnokk-luike, kes mind mitu korda ähvardama ja ennast kehtestama tuli. Ilmselt selle pärast, et ta pesa oli läheduses ja see normaalne kaitserefleks. Enne värskete piltide “ilmutamist” jätkan veel vanal lainel, paari nädala tagune pilt. Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Teatud rähnid on olnud mulle üsna vähe nähtavad. Ka need, kes pole tegelikult haruldased. Sama ka selle väike-kirjurähniga, kes lõpuks mulle end kenasti ilmutas. Möödunud aastal sai seda liiki vaid 1x näha, aasta enne seda (2017) jäi ta sootuks nägemata ning ka sellele eelneval ajal olen kõiksugu teisi rähnilisi kohanud ja mitte seda kõige pisemat :). Möödunud nädalavahetus polnud mul absoluutselt plaanis teda otsida ega leida, kuid nagu ikka looduses… ilmus välja eikuskilt, pakkus mulle mõningateks minutiteks elevust ja samamoodi ta ühel hetkel märkamatult ka lahkus. Selle aasta teine kohtumine, seekord ka normaalse jäädvustusega :). Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eile koos vennaga väiksel lindude seireringil käies nägime ühel hetkel heinamaa peal justkui mingit kulli liuglemas. Jäime seisma ning mõne sekundiga oli selge, et kull ta pole. Esimene mõte osutuski tõeks- sooräts. Meie õnn oli muidugi ülim- kes meid teab-tunneb, siis kakkudega meil vedanud väga pole. Nüüd tundub, et olukord on muutumas. See kohtumine jäi üsna üürikeseks ning otsustasin õhtu poole sinna heinamaale tagasi liikuda. Umbes tunnike hiljem peale väikest ootamist oli lind taas platsis. Sel korral olin end vastavalt häälestanud ja õigesse kohta sättinud. Mul õnnestus teda natuke üle tunni jälgida ning tema jahti jäädvustada. Taas tundus, nagu ka varasemate nappide kakukohtumistega, et inimest ta väga ei pelga, lendas pisut kaugemalt mööda lihtsalt, aga jätkas siiski muretult oma jahti. Kuna see mu esmakokkupuude antud liigiga oli, sain ma korraliku looduselamuse võrra rikkamaks. Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kõikjal looduses on moodustunud või peagi moodustumas paarid, kellega koos oma territooriumil toimetatakse. Sookurgi näeb hetkel paljudel põldudel toitumas ja üksteisega kurameerimas. Antud pilt sai tehtud aprilli alguses 2019a.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Põllu ääres istuv hiireviu on üldiselt üsna ärev seisma jäävate autode osas. Nii oli ka sel korral, kuid vahe oli selles, et seekord sai ka mingi pildi kätte :). Märts 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Leia pildilt, mis on valesti :).

.

.

.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jah, pealtnäha kõik haned, aga üks rabahani on sattunud suur-laukhanede keskele :). Märts 2019.

See lind on minu jaoks taas suhteliselt avastamata olnud. Olen teda mõned korrad vilksamisi näinud ja vist mingid pildidki olemas, aga nüüd möödunud nädalavahetusel sai ta kenasti pildile püütud. Nagu ta nimigi ütleb, avastasin ta päris suure võsarägastiku seest välja lendamas. Jäime mõneks hetkeks teineteist vaatlema ning läinud ta jälle oligi :D. Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Teisipidi vaade ka :).

Vahest kohe oled õige koha peal :). Pühapäeva hommikul sättisin end päikesetõusuks ühe järve kaldale, et pulmitavaid tuttpütte pildistada. Peale püttide oli seal muudki liiklust. Ka kühmnokk-luiged ajasid seal üksteist taga. Üks luik suutis mulle ka ideaalselt vaatevälja tulla ning täpselt kaadrisse maanduda :). Kusjuures, neid kordi on vähe, kus ette keeratud objektiivi fookuskaugus täpselt sobilikuks osutub. Seekord siis oli just see päev :). Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Peale vaikset talve on kevade üheks esimeseks hääleks tavaliselt kaunis põldlõokese laul. Tihti ei õnnestu neid lähedalt pildistada, kuna lendavad nina alt minema. Kuid kui piisavalt südikalt neid põldudelt ja heinamaalt otsida, võib ühel hetkel ka õnnestuda. Pilt tehtud liikuvast varjest (autost :)). Märts 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Olen aastaid kevadeti tuttpüttide rändelt tagasi saabumise hetkest neid vaatamas käinud, et näha nende pulmarituaale. Nad on minu silmis ühed ilmekamad kurameerijad keda meie vetes näha :). Kui tavapäraselt nad iga mingi aja tagant üksteisega tõtt vaadates oma päid ühele ja teisele poole liigutavad, siis täna nägin nende pulma tipphetke ka ära. Siiani olin näinud seda nn. “lillede” kinkimist vaid teiste piltidelt. Seekord olin päikesetõusu ajal õiges kohas ning nägin ka oma silmaga selle kümmekond sekundit kestva vaatemängu ära :). Olen ääretult õnnelik, kuna olen seda hetke 4 aastat oodanud ja lõpuks sai see ära nähtud :). Mõned pildid siis sellest “show´st” :). Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kahe peaga luik 🙂 ? Siiski tegu kahe ükseise kõrval oleva linnuga, kes mu ootamatult avastasid. Märts 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Minu jaoks on esimesed kevadekuulutajad üldiselt olnud künnivaresed. Inimesed, kelle jaoks kõik mustad linnud on varesed, seda tavaliselt tähele ei pane :). Kuid esimeste lindude saabumine annab lootust ka peatse kevade tulekule. Märts 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Olgugi, et värbkakk on väikseim, leevikese suurune kakuline Eestis, on tema pilk äraütlemata kuri ja tõsine :). Möödunud aasta lõpus ja käesoleva alguses elevust pakkunud lind on mulle tänaseni väga värvikalt meeles. See oli esmakordne lähikontakt antud liigiga ning võiks tagantjärele öelda, et see oli täis usaldust, kuna pidin ikka kurja vaeva nägema, et ta mulle niiviisi otse “silma sisse” vaataks :). See tähendab vaid seda, et mind ta ohuna ei võtnud, pigem huvitas teda muu ümberringi toimuv. Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hetkel võib paljude põldude peal meile saabunud rändureid kohata. Ühtedeks neist on kindlasti laululuiged. Märts 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kevade saabudes on linnud väga aktiivseks muutunud. Näiteks Mätsi alguses, kui enamikes kohtades veel lumi maas oli, oli männimets porridest üleuputatud :). Mingitel hetkedel võis korraga 4 porri toimetamas näha. Sai siis ka mõni jäädvutsus neist tehtud.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Lind läks lihtsalt õigel hetkel lendu :). Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Möödunud aasta kevadel, umbes samal ajal, sai käidud vesipapil korraks külas. Kevadine päike pakkus vee peegeldusest väikest viisi sillerdust. Vesipapp oli parasjagu toiduotsinguil.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tegu selle sama linnuga, kes talveks jääda otsustas. Tundub, et antud piirkonnas toidumuret polnud ja lind sai kenasti talve üle elatud. Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väikekoskel on olnud eelmise aasta lõpust üheks mu prioriteediks. Ma küll vilksamisi olen mõnda isendit varasemalt ka näinud, kuid pildile kahjuks midagi ei saanud. Nüüd selle aasta veebruaris tänu venna Olly vihjele sain nad lõpuks ka pildile. Isaslind on muidugi eriti kena oma heleda sulestiku ja peatutiga :).Neid linde võibki ilmselt kõige tõenäolisemalt talvisel ajal rannikuvetes kohata.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

2. aasta isaslind

Täiskasvanud isane lind näeb välja selline:

Ka talvisel ajal leiab jäävabadest jõgedest söögipoolist. Kõlbavad siis ka raskesti neelatavad ogalikud :). Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmisel pühapäeval hakkas ühe põllu peal kahtlaselt suur kuju silma. Sellises suurusega kulle meil pole, seega esimene mõte osutus peale esimesi pilte ka tõeks- merikotkas oli istumas keset põldu ühe mullahunniku otsas. Pole kunagi enne ühtki kotkast sarnaselt passimas näinud. See olnud tavaliselt hiireviudele või loorkullidele omane käitumismaneer. Seekord siis nii :). Pilte klõpisin isuga, õnneks minu peatumise peale ta ära ei lennanud ning jätkas kellegi jälgimist ka peale minu eemaldumist :). Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hetkel veel viimane aeg, mil talvise moega pilte võimalik teha. See foto sai siiski tehtud veebruari alguses, kus kevad veel end mingil moel tunda ei andnud. Pildil roohabeka isaslind, kes hommikul söömisega ametis on. Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jaanuaris kohatud musträhn. Olin ääretult õnnelik selle kohtumise üle, kuna eelmine aasta ma teda ei leidnudki, seekord sai aga pea tunnike koos veedetud. Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmise aasta lõpus, ehk detsembris, ajasin taga valgeselg-kirjurähni, kuna mul oli linnuliikide kogumise võistlusel see liik puudu. Või noh mul oli ta sügisest ka pildil, aga kahjuks omast rumalusest jõudsin enne mälukaardi tühjendada, kuniks pildid arvutisse jõudsid…. :D. No juhtub. Aga seadsin sammud Toila parki, kuna olin valgeselga seal enne kohanud. Alguses tundus, et ühe ka leidsin, kuid kui lind paremini end nätavale tõi, selgus et tegu hoopis Tamme-kirjurähniga. Tegelikult on see liik palju haruldasem, keda igast pargist ei pruugigi leida. Aga kahjuks tol päeval oligi see ainus rähniline, keda nägin. Selles osas võiks siiski õnnelik olla ka selle kohtumise üle, kuna varasemalt pole ma teda 2x aastas kohanud. Esimene kohtumine 2018a toimus spetembris, ka kohtumiste kaugus üksteisest oli 160km. Kahjuks jäigi valgeselg jäädvustamata, aga tuleb olla õnnelik iga kohtumise üle :). Internet pajatab, et tamme-kirjurähnide populatsioon Eestis on tõusuteel, kaardi järgi peaks nende kohtumise tõenäosus olema suurem lõuna pool, aga mina olen neid ainult põhjarannikul kohanud (nii Tallinna kandis, kui ka Ida-Virumaal). Väidetavalt peaks Eesti metsades pesitsema 100-300 haudepaari. Toila pargis on see juba teine kohtumine temaga, varasemalt küll pisut teisel ajal ja pargi teises nurgas. Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmisel aastal sai nurmkanu pea terve aasta jagu taga otsitud. Lõpuks aasta viimastel päevadel ma nad ka leidsin. Seekord sai üks kümnene punt juba päris aasta alguses ära nähtud, ja nagu viimastele talvedele omaselt, suure lume keskel. Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väikepistrik on minu jaoks olnud haruldane lind, keda vaid mõned korrad varasemalt kohanud olen. Ja sedagi talvisel ajal, kui linnud lõunas olema peaksid. Ka sel talvel on (ilmselt sama) lind samas kohas olemas ja tirutab tihti põllul toituate värvuliste vahel, et oma kõht täis saada. Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Juba teist talve järjest oleme vennaga ida-virumaal vaadelnud talvituma jäänud tuuletallajat. Peale tuuletallaja toimetavad samas kohas ka hiireviu, taliviu, väikepistrik ja raudkull. Põhjus, miks neid röövlinde nii palju ühte kohta koondunud on, peitub nagu eluslooduses ikka- toidus. Nimelt on seal igal talvel suurem värvuliste parv toimetamas ja selgelt on see ka röövlindudele heaks talve üleelamise võimaluseks. Tuuletallaja ja väikepistrik on väga väledad linnud ja päris mitmel korral olen näinud ka õnnestunud sööste värvuliste parve keskele. See on magus paik ja tore, et saame seda elu seal juba mitmendat talve järjest jälgida. Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jäälinnud on nobedad linnud. Ühel hetkel on nad su silma all, teisel hetkel läinud. See pilt saigi tehtud läbi juhuslikkuse, ehk et lind läks just napilt lendu, kui nupule vajutasin. Tean, et sellist hetke spetsiaalselt püüda keeruline, kuid äge, kui see kogemata sünnib :D. Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Möödunud nädalavahetusel läksin sama värbkakku otsima, keda ka eelmise aasta lõpul kohtasin. Ja oligi samas kohas kenasti olemas, oli sama sõbralik ja tolereeriv minu suhtes ning lubas natukest aega ka end pildistada :). Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Musträhniga ma eelmine aasta ei kohtunudki. See-eest sai möödunud pühapäeval üht tegelast isegi 42 minutit järjest jälgida ja jäädvustada. Täpsemalt kirjutasin antud kohtumisest selles postituses. Antud kaader oligi üks esimesi sel kohtumisel. Olen minimalismi austaja, kus pildil peale peategelase ka keskkonda leiab. Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Nurmkanad on teada tuntud selle poolest, et nad pigem siblivad põldudel ringi ja ohu korral peidavad end lume sisse, kuid lendu minnakse alles siis, kui tajutakse suuremat ohtu. See kohtumine toimus mullu detsebri lõpul, mil ühel päeval kohtasin 3 erinevat ~10-pealist seltskonda, kes lumevaiba alt toitu nosisid. Pilt tehtud tegelikult liikuvast varjest, autost, imekombel mängis ka tee ja põllu vaheline kõrgus hästi kokku, mistõttu sai linde kadreerida parima võttenurgaga. Linnud olid oma tegevusega nii ametis, et lähim tegelane kõndis minust kuskil 8m pealt mööda, mis on tegelikult metsikuid linde arvestades ikka üsna lähedal :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Aina enam otsustavad mingi hulk hallhaigruid meile talvituma jääda. See on seda imelikum, kuna viimased 2 talve on meil olnud juba talve nägu, ohtra lume ja külmade ilmadega. Kuid kuniks on vaba vett ja süüa, saavad nad hakkama. Ka möödunud pühapäeval kohtasin paari tegelast, kes hommikul niiviisi kössitades uue päeva algust ootas. Külma oli sel hetkel -10*C kanti, eks jõevesi oli õhust soojem ja ka osad partlased sulistasid vees, nagu oleks soe suvepäev :). Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Viimastel aastatel on nii isiklikust perspektiivist vaadelduna, kui ka sotsiaalmeediast tundunud, et kohtumised roohabekatega on tihenenud. See tähendab kas populatsiooni kasvu või pigem teadlikkuse ja huvi kasvu? Kui kunagi oli see mu suureks helesiniseks unistuseks nendega kohtuda, siis viimase 2a jooksul on teatud piirkondades meie teed ikka ja jälle ristunud. Ja lisaks kuulmisele-nägemisele on alati ka neist pilte saanud. Iseenesest on see tore, kuna need kaunid linnud on ka tähelepanu ära teeninud, paljud inimesed pole kahjuks sellest linnliigist kuulnudki, veel vähem näinud. Eks nende elukoht on ka tihti inimtegevusest eemal ja kohas, kuhu inimene “kogemata” väga ei satu. Eks siis jagagem neid kauneid hetki taas ja taas, mina vähemasti ei väsi nende ilust vist kunagi :). Pildil isaslind, jaanuar 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Terve eelmise aasta otsisin musträhni. Nägin teda 4x, kuid ma ei suutnud teda pildile tuua. Pidasin teda juba oma achilleuse kannaks :). Sel pühapäeval, kui oli mõnusalt karge, kuid päiksepaisteline ilm, kuulsin ühtäkki häälitsust. Teadsin, et see kuulub mingile rähnile, meeles mõlkus kas hallpea-rähn või musträhn. Olen neid haruldasemaid rähne vaid mõnel korral oma elus kohanud, seetõttu ei tunne neid kõiki häälitsusi veel nii hästi. Ja nii oligi, üks musträhn toimetas kuskil 5m kõrgusel maast ühe männi kallal. Muudkui tagus puukoort lahti ja otsis sealt söödavat. Alguses olin hästi ettevaatlik, kuna oli see ju kaua oodatud kohtumine, ning varasemalt on ta üsna kaugelt juba minema põgenenud. Seekord tundus, et ma rähni karvavõrdki ei häirinud. Lind lasi end pildistada ja filmida 42min jooksul, mis on ikka ääretult pikk aeg. Ma ei olnud mingit pidi pealetükkiv, pigem peitusin suuremate puude taha, et mitte teda ülemäära häirida. Olin selle kohtumise eelmise aasta pingutuste tõttu ilmselt “välja teeninud”, tore et loodus sellise võimaluse pakkus :). Pildil peaks olema emaslind. Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Talvine tegelane jäävabas jões. Eile oli selle jäävaba lõigu peal 2 isendit, kes üksteist vahelduva eduga taga ajasid :). Õhtune idüll oli nauditav, õhk külm, jõgi auramas ja linnud oma igapäeva toimetusi tegemas. Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt: