Sama lind, kelle ida-virumaalt 2018 detsembris leidsin. Peale 3h koos veedetud aega lind järgi töllerdavale linnuhuvilisele enam tähelepanu väga ei pööranud ning pilti, kus lind otse kaamerasse vaataks, oli äraütlemata keeruline saada :). Minu suur ponnistus hiire piiksumist imiteerida, tõi mulle ikkagi väikse edu ja paaril korral ta mulle kaamerasse ka vaatas :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sel aastal pole neid veel kohanudki, kuid eks muidugi jõuab veel. Eelmise hooaja pilt.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väike põhjatihane on end pildi tegemiseks kenasti puhvi ajanud. See pilt sai eelmisel aastal umbes samal ajal tehtud, ka siis olid ilmad lumised ja külmad. Veebruar 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tore lähiportree hetkest, kui ta mulle peaaegu otsa oleks kõndinud :). November 2018.

Neid ilusaid sulepalle on saanud omajagu pildistada. Olgugi, et pildid neist kipuvad tulema üsna samanäolised, on rõõm nendega kohtumisest alati suur. Antud pilt jääb 2018 algusesse, kui neid mitu tundi pildile ootasin ning suure tuule  kiuste ma mõne pildiga koju tulin :). Veebruar 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmise aasta lõpul sai veel mõne pasknääriga kokku põrgatud. Ega nad ülemäära julged linnud ole ja lihtsasti pildile poseerima tulla ei taha :). Linnud muidu kenad ja värvilised :). Detsember 2018.

Need 2 tegelast jäid kaamera ette tegelikult möödunud aasta aprillis, kui ühe päeva vältel sadas maha korralik lumevaip. Aprill 2018.

Eelmisel aastal sai sabatihaseid üle poole aasta taga aetud. Nähtud sai neid varemgi, kuid nagu ma ühes eelnevas postituseski kirjutasin, ilmuvad nad eikuskilt, tavaliselt suure kambaga, teinekord üsna lähedale ja ajavad fotograafi segadusse. Kuna linde on palju, ei suuda otsustada, keda pildile püüda ja nii nobedate lindude puhul on nad sama kiiresti kadunud, kui nad algselt välja ilmusid. Ja lõpuks jäävadki sulle mõned kaadrid, kus lind on täpselt pea ära pööranud või uduselt pildile jäänud. Möödunud nädalavahetusel tabas mind sama olukord. Asja tegi keerulisemaks veel fakt, et mul fotokas nendega kokku põrkamise ajal veel fotokotis oli :). Sellegipoolest sai kümmekond pilti tehtud, millest 1 selline enam-vähem sai :D. Jääme järgmist kohtumist ootama :). Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Täna saan jagada suhteliselt värsket, sellel aastal tehtud pilti. Ehk nädalavahetusel kohatud väikest pöialpoissi, kes üsna maa ligi söögiotsinguil oli. Kuna istusin ise autos, sain teda samalt kõrguselt kadreerida. Kahjuks jäi see ka antud kohtumise ainsaks õnnestunud pildiks (pöialpoiss on lihtsalt nii nobe ja püsimatu tegelane 🙂 ). Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Viimasest kohtumisest värbkakuga sai 3h jooksul tema elutegevust jälgitud ja ka erinevaid hetki pildile püütud. Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ja puu otsas istuv pisike kakuline- Värbkakk :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha kakku 🙂

Eelmise aasta lõpupäevadel sai kokku põrgatud kanadega, täpsemalt nurmkanade ehk põldpüüdega. Ühel korral lausa väga lähedalt, millest sai ka mõned korralikumad jäädvustused tehtud. Ida-Virumaal oli lund palju, kanad toimetasid tugevama jääkooriku peal, tavaliselt sumpavad ikka lumes. Toredad ja lähedalt vaadates kenade värvide ja mustritega sulepallikesed :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Olen aastaid kakke otsinud kõikvõimalikest kohtadest, kuid ilmselt pole osanud neid hea kaitsevärvuse tõttu märgata või olen siiski valedes kohtades käinud :). Eile toimus mu elu teine, kuid selle aasta esimene kohtumine väikseima kakulise- värbkakuga. Mul õnnestus teda ühel lagendikul kokku 3h vaadelda, oleks ka kauem muidugi saanud, kuid päev oli lühike ja tahtsin ka mujale jõuda. Olin alguses ettevaatlik, kuna see oli esimene lähikohtumine ning esmalt oli tarvis näha kui tolereeriv ta inimese suhtes on. Peale esimese tunni möödumist olid tema käitumismaneerid suhteliselt arusaadavad ja tundus, et minu kohalolek ei pakkunud talle enam suurt huvi ning oli näha, et tegeles aina süvenenumalt hiirte otsimisega. Siis oligi võimalus talle ka lähemale saada. Kuna tegu ikkagi kõigest leevikese suuruse linnuga, püüdsin teda ka võimalikult lähedalt pildile saada. See jäi üheks lähimaks kontaktiks antud linnuga. Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

See musttihane sai jäädvustatud täpselt aasta tagasi. Sel aastal pole mu teed musttihastega kahjuks ristunud. Ei tohiks olla haruldane, aga minu kandis teda väga ei liigu :). Detsember 2017.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

See oli Eesti Vabariigi aastapäeval, mil temperatuur oli langenud alla -20*C. Võtsin vaevaks end välja vedada ja ei pidanud kahetsema. Kahjuks pole mänsakuid sel aastal rohkem kohanud. Ehk on uus aasta targem :). Veebruar 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Möödunud nädalavahetusel sai käidud roohabeka jahil. Seekord neist jäädvustusi kahjuks ei saanud. Tagasiteel hakkas keset roomassiivi silma midagi väikest, kuid erk-sinist. Jäälind oli ojakese ääres rookõrre peal vahipostil. Paar kaugemat jäädvustust lubas seekord teha, et ma tühjade pihkudega (mälukaardiga) koju ei peaks minema :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Praegusel liigivaesel ajal on metsas alati tore kohata teiste tihaste hulgas ka tutt-tihast. Kuna neid tegelasi tihti ei näe, siis tõstan objektiivi tema suunas alati suurima heameelega :). November 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hangelinde olengi peamiselt kohanud rannikul. Eks nende jaoks tegu toidurikka kohaga, kus rändel olles keha kinnitada. Nevembris kohtasin kümmekond lindu kohas, kus neid ka aastaid tagasi nägin. Linnud olid üsna julged ja pakkusid võimalust ka mõningad kaadrid mälukaardile talletada. November 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Üks sügisene jäädvustus toiduotsinguil pöialpoisist. Kuna ta on meie väikseim tiivuline, on ta ka pildile väikselt jäänud :). Tegelikult olen sellise minimalismi ja lind-omas-keskkonnas jäädvustuste fänn ja võimalusel selliseid hetki püüda ka üritan. Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Laupäevasel pärastlõunal võis mere ääres kohata vaid mõningaid linnuliike. Üheks neist olid sõtkad, kes lisaks kalda ääres toitumisele pisut kaugemal mere peal ka muid asju ajasid :). Kui muud pildistada pole, kõlbavad ka need hetked :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eile kolasin taas mere ääres. Olgugi, et ilm oli kehvake, otsustasin end välja vedada. Mere-äärne elu oli üsna vaikne ja peale mõne sõtka ja jääkoskla nagu eriti kedagi teist näinudki. Kuna vihma hakkas aina tugevamalt sadama, panin fotoka kotti ja kolasin niisama mööda rannikuala veel ringi. Suure roostikumassi serval kuulsin ühel hetkel aga roohabekate säutsumist. Mõtlesin asja lähemalt uurida. Tavaliselt neid roostiku äärealadel tihti ei kohta, ka varasemalt olen nende hääli justkui enda kõrval kuulnud, kuid linde ei näe. Seekord mõtlesin ise nende juurde minna :). Ehk siis läksin läbi roostiku suure raginaga kuuldud häälte suunas. Palju ei pidanudki kõndima, kuniks ühe suure parve sisse järsku sattusin. Tundus, et seal oli ka palju noorlinde, kes mind alguses uudistama tulid. Pilti ma sel hetkel muidugi teha veel ei saanud, kuna fotokas oli kotis ja ega ma neid näha eriti lootnudki :D. Peale väikest sahmimist sain fotoka välja, linnud olid natuke edasi liikunud. Pealse esimest kohtumist hoiti minuga teatavat distantsi, polnud ju ka võimalik neile vaikuses läheneda. Iga minu samm kõlas nagu pihutäis kõrkjate murdmist :D. Lõpptulemusena, peale sadade uduste kaadrite tegemist, korralikust tuulest ja vihmast hoolimata, sain sellest kohtumisest 5 pilti :D. Justkui polegi midagi erilist, kuid kes nendega kohtunud, teavad, et neist ongi raske pilti saada. Veel enam, kui oled tihedas roostikus, käes raske fotokas, tuul liigutab rookõrsi koos linnuga meeter siia-sinnapoole ja olemine on ääretult niiske ning ebameeldiv… kõike seda arvesse võttes oli tore paari pildiga koju tulla :D. Pildil emaslind. Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Roohabekad on sel nädalal minu jaoks olulisel kohal. Miks see nii on, selgub peagi :). Aga see pilt on saadud olemasoleva aasta kevadel, kui neid ühel kevadilmal lumesajus kohtasin. Aprill 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Veel viimastes sügisvärvides jäädvustatud leevike. Kui aus olla, siis ega ma neid aasta jooksul väga palju kohanud polegi. Hääli on küll metsas kuulda olnud, kuid madalamale nina ette pole kahjuks paljud jõudnud. Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pargis toimetav suur-kirjurähn, sättinud end kenasti värvilisele sügisele omasele taustale. Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Neid laglesid kohtasin mustlaglede sügisrände ajal septembris. Esmakordselt nägin neid suurtes parvedes terve päeva jooksul mööda lendamas ning ka rannikuvetes toitumas. September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sel aastal olen kohanud linnuliike, keda ma kunagi isegi näinud polnud. Üheks selliseks oli kindlasti ühe kaelus-turteltuvi kohtamine septembris. Üllatuslikult oli teine üsna julge, muidugi antud pilt sai tehtud mu liikuvast varjest (autost), mis linnule ilmselt tavapärase objektina tundus. Kuid olin ääretult õnnelik, et see väikest kasvu tuvi lõpuks ära nähtud sai :). Harime ennast ja harin ka teisi :). September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Teatavasti on november nimetatud ümber Movembriks, ehk et käimas on vuntside kandmise kuu :). Ka linnumaailmas on tiivulisi, kellel vuntsid näos ilutsemas. Nagu näiteks tänasel pildil olev isane roohabekas, kelle vuntsid näos päris selgelt eristatavad on. Hetkel ei meenu ka ühtki teist konkurenti :).

Linnud, kes ilmselt kunagi inimestega kohtunud pole, ei oska ka karta. Niimoodi mulle mõned nädalad tagasi 2 hangelindu põhimõtteliselt käeulatusse jalutasid :D. Tegelikult olid nad ca 4m peal, kuid objektiivi fookuskaugust oli selleks selgelt liiga palju. Hea, et üldse pildi peale ära mahtusid :). Tegelikult olen neid kohanudki 9a jooksul vaid 5-el korral. Seekord siis läks natuke paremini ja õnnestus neid ka lähemalt jäädvustada. November 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Oktoobri lõpul pargis jalutades oli päris põnev tammepuude all seista…mängida mängu, millal saan mõne kukkuva tammetõruga pihta :). Peagi selgus ka pähe kukkuvate tõrude põhjus- pasknäärid olid üsna arvukalt eraldamas tõrusid tammede okstelt, seda siis mitte minuga mängimise, vaid toitumise eesmärgil :). Mõne tegelase sain ka pildile püütud :). Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hobifotograafina olen end 9a jooksul harinud iseseisvalt, olles palju vaadanud teiste fotograafide loomingut ja seeläbi jõudnud teatavate eelistuste ja tõekspidamisteni. Kui neid erinevaid etappe oma arenemise juures paari sõna ja numbriga kirjeldada, siis lindude puhul oli näiteks kõige esimene etapp ja suur töövõit, kui üldse mingi linnu pildile sain :). Teine etapp oli ehk see, et saada lind pildile võimalikult kvaliteetselt ja nii teravalt ja detailselt, kui olemasolev objektiiv seda võimaldas. See tase on siis ajaga ka arenenud, asendades erinevaid optikaid uute ja teravamate lootuses :D. Kolmas etapp oli saada lindudele nii lähedale, kui võimalik, et saada üldpilt kaunimaks ning tagataust ja bokeh (objektiivi poolt tekitatud tausta hägu, udusus) võimalikult ühtlaseks massiks :). Neljas etapp on sarnane kolmandale, kuid koha valik on peamiselt valitud tausta järgi. Modell pole küll vähemtähtis, aga taust moodustab pildist vähemalt poole tervikust. Täna olengi omast arust selle neljanda etapini jõudnud, ehk et modelli leides töötan esmalt selle kallal, et taust võimalikult huvitav oleks. Seda ei saa muidugi alati kontrollida, sest enamik modellid pole kannatlikud ja ei oota, kui kunstnik endale sobivat tausta otsib :D. Aga selleks tuleb teha pisut eeltööd, tunda ja aimata lindude käitumist ja ka oodata õnne sekkumist. See pole võimatu, lihtsalt vahest läheb sobiva kaadri saamiseks rohkem aega :). Vahest kuid, vahest aastaid. Mis viiendaks etapiks tuleb, ei oska ma hetkel öelda. Küll mulle see ühel hetkel kohale jõuab :).

Kogu see jutt siis pole muidugi tänase pildi saamislugu, kuigi ka antud pildi puhul valisin samamoodi enne tausta ja siis ootasin modelli õigesse kohta :). Aga kogu selle eelneva jutu mõte oligi ehk kellegis tekitada sama äratundmisrõõmu või suunata kedagi mõtlema pisut teist moodi :). Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eilne päev viis mind vanadele radadele. Olles näinud sotsiaalmeediast mõningaid pilte Eestis nähtud hangelindudest, oli see vihje nende lindudega kohtumise võimalikkusest :). Läksin piirkonda, kus neid aastaid tagasi näinud olen. Üllatus oli suur, kui ma sealt kümnese hangelindude salga eest leitsingi :). Oli see nüüd ülisuur juhus või on see koht hangelindudele mingit pidi atraktiivne… aga igal juhul sai sellest mu lähim kontakt antud külalistega Arktikast. Selge on see, et inimesi nad varem vist näinud polnud. Igal juhul kõndis paar lindu mulle päris külje alla, mis mind ühelt poolt kergelt muigama ajas (vedelesin ju täitsa avalikult rannal, linde see ei paistnud häirivat :D), kuid teiselt poolt piltideks vormistamisel päris suureks väljakutseks oli. Aga tore oli nende seltsis see pooltund veeta. Kahjuks, nagu ka varasemalt palju juhtunud on, häirisid tervisekõndijad linde, mistõttu nad kaugemale kambakesi ära lendasid. Selleks hetkeks olid mul pildid õnneks juba mälukaardil olemas :). November 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Lind, kes elab suurtes roomassiivides. See on ka põhjus, miks palju inimesed neid näinud pole ja seetõttu seda armsat linnuliiki ei tunne. Linnud toimetavad tihti kuskil mere äärsetes roostikes ning ainus võimalus neid näha on kas talvisel ajal mööda jäätunud vett kõrkjates ragistades neid otsida või olla õigel ajal õiges kohas ja kohata neid roostiku äärealadel. Nii juhtus ka mõned nädalad tagasi. Olin neid ka enne seal piirkonnas kohanud ja kuna oli tuulevaikne ilm, oli kõiki hääli hästi kuulda. Nii ma nad üles leidsingi ja olgugi, et nad olid minustst max 5m kaugusel, oli neid ääretult raske roostiku vahelt üles leida. Lõpuks tuli paar isendit mulle ka lähemale ning suutsin ühe jäädvustuse emaslinnust läbi kõrkjate manuaalselt fokusseerides ka pildile saada. Iga roohabeka kohtumise üle tuleb õnnelik olla, kui sa kasvõi ühe pildigagi tagasi tuled :D. Seda tõestab ka varasem kogemus, seega olen tulemusega (enam-vähem) rahul :). Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sügis on vallutanud metsad ja pargid. Linnud on kerges segaduses, on valmistumas külmadeks, aga soe sügis jätkub ja jätkub… Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Minu kohatud rähniliikide osas on ta kindlasti üks vähenähtud liike. Ka antud pildil olevat isendit pidasin esimese hooga valgeselg-kirjurähniks, kuid kodus pildi uurimisel selgus, et tegu siiski haruldasema rähniliigiga, kes on III kategooria kaitsealune linnuliik. Internet reedab ka infot, et aastani 2005 käsitleda kui haruldust, keda meie metsades harva näha oli. Nüüd hinnatakse Eestis olevat 100-300 haudepaari. September 2018.

Klikka pildile, et mäha suuremalt: