Möödunud nädalavahetusel läksin sama värbkakku otsima, keda ka eelmise aasta lõpul kohtasin. Ja oligi samas kohas kenasti olemas, oli sama sõbralik ja tolereeriv minu suhtes ning lubas natukest aega ka end pildistada :). Veebruar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Musträhniga ma eelmine aasta ei kohtunudki. See-eest sai möödunud pühapäeval üht tegelast isegi 42 minutit järjest jälgida ja jäädvustada. Täpsemalt kirjutasin antud kohtumisest selles postituses. Antud kaader oligi üks esimesi sel kohtumisel. Olen minimalismi austaja, kus pildil peale peategelase ka keskkonda leiab. Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Nurmkanad on teada tuntud selle poolest, et nad pigem siblivad põldudel ringi ja ohu korral peidavad end lume sisse, kuid lendu minnakse alles siis, kui tajutakse suuremat ohtu. See kohtumine toimus mullu detsebri lõpul, mil ühel päeval kohtasin 3 erinevat ~10-pealist seltskonda, kes lumevaiba alt toitu nosisid. Pilt tehtud tegelikult liikuvast varjest, autost, imekombel mängis ka tee ja põllu vaheline kõrgus hästi kokku, mistõttu sai linde kadreerida parima võttenurgaga. Linnud olid oma tegevusega nii ametis, et lähim tegelane kõndis minust kuskil 8m pealt mööda, mis on tegelikult metsikuid linde arvestades ikka üsna lähedal :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Aina enam otsustavad mingi hulk hallhaigruid meile talvituma jääda. See on seda imelikum, kuna viimased 2 talve on meil olnud juba talve nägu, ohtra lume ja külmade ilmadega. Kuid kuniks on vaba vett ja süüa, saavad nad hakkama. Ka möödunud pühapäeval kohtasin paari tegelast, kes hommikul niiviisi kössitades uue päeva algust ootas. Külma oli sel hetkel -10*C kanti, eks jõevesi oli õhust soojem ja ka osad partlased sulistasid vees, nagu oleks soe suvepäev :). Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Viimastel aastatel on nii isiklikust perspektiivist vaadelduna, kui ka sotsiaalmeediast tundunud, et kohtumised roohabekatega on tihenenud. See tähendab kas populatsiooni kasvu või pigem teadlikkuse ja huvi kasvu? Kui kunagi oli see mu suureks helesiniseks unistuseks nendega kohtuda, siis viimase 2a jooksul on teatud piirkondades meie teed ikka ja jälle ristunud. Ja lisaks kuulmisele-nägemisele on alati ka neist pilte saanud. Iseenesest on see tore, kuna need kaunid linnud on ka tähelepanu ära teeninud, paljud inimesed pole kahjuks sellest linnliigist kuulnudki, veel vähem näinud. Eks nende elukoht on ka tihti inimtegevusest eemal ja kohas, kuhu inimene “kogemata” väga ei satu. Eks siis jagagem neid kauneid hetki taas ja taas, mina vähemasti ei väsi nende ilust vist kunagi :). Pildil isaslind, jaanuar 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Terve eelmise aasta otsisin musträhni. Nägin teda 4x, kuid ma ei suutnud teda pildile tuua. Pidasin teda juba oma achilleuse kannaks :). Sel pühapäeval, kui oli mõnusalt karge, kuid päiksepaisteline ilm, kuulsin ühtäkki häälitsust. Teadsin, et see kuulub mingile rähnile, meeles mõlkus kas hallpea-rähn või musträhn. Olen neid haruldasemaid rähne vaid mõnel korral oma elus kohanud, seetõttu ei tunne neid kõiki häälitsusi veel nii hästi. Ja nii oligi, üks musträhn toimetas kuskil 5m kõrgusel maast ühe männi kallal. Muudkui tagus puukoort lahti ja otsis sealt söödavat. Alguses olin hästi ettevaatlik, kuna oli see ju kaua oodatud kohtumine, ning varasemalt on ta üsna kaugelt juba minema põgenenud. Seekord tundus, et ma rähni karvavõrdki ei häirinud. Lind lasi end pildistada ja filmida 42min jooksul, mis on ikka ääretult pikk aeg. Ma ei olnud mingit pidi pealetükkiv, pigem peitusin suuremate puude taha, et mitte teda ülemäära häirida. Olin selle kohtumise eelmise aasta pingutuste tõttu ilmselt “välja teeninud”, tore et loodus sellise võimaluse pakkus :). Pildil peaks olema emaslind. Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Talvine tegelane jäävabas jões. Eile oli selle jäävaba lõigu peal 2 isendit, kes üksteist vahelduva eduga taga ajasid :). Õhtune idüll oli nauditav, õhk külm, jõgi auramas ja linnud oma igapäeva toimetusi tegemas. Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sama lind, kelle ida-virumaalt 2018 detsembris leidsin. Peale 3h koos veedetud aega lind järgi töllerdavale linnuhuvilisele enam tähelepanu väga ei pööranud ning pilti, kus lind otse kaamerasse vaataks, oli äraütlemata keeruline saada :). Minu suur ponnistus hiire piiksumist imiteerida, tõi mulle ikkagi väikse edu ja paaril korral ta mulle kaamerasse ka vaatas :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sel aastal pole neid veel kohanudki, kuid eks muidugi jõuab veel. Eelmise hooaja pilt.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väike põhjatihane on end pildi tegemiseks kenasti puhvi ajanud. See pilt sai eelmisel aastal umbes samal ajal tehtud, ka siis olid ilmad lumised ja külmad. Veebruar 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tore lähiportree hetkest, kui ta mulle peaaegu otsa oleks kõndinud :). November 2018.

Neid ilusaid sulepalle on saanud omajagu pildistada. Olgugi, et pildid neist kipuvad tulema üsna samanäolised, on rõõm nendega kohtumisest alati suur. Antud pilt jääb 2018 algusesse, kui neid mitu tundi pildile ootasin ning suure tuule  kiuste ma mõne pildiga koju tulin :). Veebruar 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmise aasta lõpul sai veel mõne pasknääriga kokku põrgatud. Ega nad ülemäära julged linnud ole ja lihtsasti pildile poseerima tulla ei taha :). Linnud muidu kenad ja värvilised :). Detsember 2018.

Need 2 tegelast jäid kaamera ette tegelikult möödunud aasta aprillis, kui ühe päeva vältel sadas maha korralik lumevaip. Aprill 2018.

Eelmisel aastal sai sabatihaseid üle poole aasta taga aetud. Nähtud sai neid varemgi, kuid nagu ma ühes eelnevas postituseski kirjutasin, ilmuvad nad eikuskilt, tavaliselt suure kambaga, teinekord üsna lähedale ja ajavad fotograafi segadusse. Kuna linde on palju, ei suuda otsustada, keda pildile püüda ja nii nobedate lindude puhul on nad sama kiiresti kadunud, kui nad algselt välja ilmusid. Ja lõpuks jäävadki sulle mõned kaadrid, kus lind on täpselt pea ära pööranud või uduselt pildile jäänud. Möödunud nädalavahetusel tabas mind sama olukord. Asja tegi keerulisemaks veel fakt, et mul fotokas nendega kokku põrkamise ajal veel fotokotis oli :). Sellegipoolest sai kümmekond pilti tehtud, millest 1 selline enam-vähem sai :D. Jääme järgmist kohtumist ootama :). Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Täna saan jagada suhteliselt värsket, sellel aastal tehtud pilti. Ehk nädalavahetusel kohatud väikest pöialpoissi, kes üsna maa ligi söögiotsinguil oli. Kuna istusin ise autos, sain teda samalt kõrguselt kadreerida. Kahjuks jäi see ka antud kohtumise ainsaks õnnestunud pildiks (pöialpoiss on lihtsalt nii nobe ja püsimatu tegelane 🙂 ). Jaanuar 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Viimasest kohtumisest värbkakuga sai 3h jooksul tema elutegevust jälgitud ja ka erinevaid hetki pildile püütud. Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ja puu otsas istuv pisike kakuline- Värbkakk :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha kakku 🙂

Eelmise aasta lõpupäevadel sai kokku põrgatud kanadega, täpsemalt nurmkanade ehk põldpüüdega. Ühel korral lausa väga lähedalt, millest sai ka mõned korralikumad jäädvustused tehtud. Ida-Virumaal oli lund palju, kanad toimetasid tugevama jääkooriku peal, tavaliselt sumpavad ikka lumes. Toredad ja lähedalt vaadates kenade värvide ja mustritega sulepallikesed :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Olen aastaid kakke otsinud kõikvõimalikest kohtadest, kuid ilmselt pole osanud neid hea kaitsevärvuse tõttu märgata või olen siiski valedes kohtades käinud :). Eile toimus mu elu teine, kuid selle aasta esimene kohtumine väikseima kakulise- värbkakuga. Mul õnnestus teda ühel lagendikul kokku 3h vaadelda, oleks ka kauem muidugi saanud, kuid päev oli lühike ja tahtsin ka mujale jõuda. Olin alguses ettevaatlik, kuna see oli esimene lähikohtumine ning esmalt oli tarvis näha kui tolereeriv ta inimese suhtes on. Peale esimese tunni möödumist olid tema käitumismaneerid suhteliselt arusaadavad ja tundus, et minu kohalolek ei pakkunud talle enam suurt huvi ning oli näha, et tegeles aina süvenenumalt hiirte otsimisega. Siis oligi võimalus talle ka lähemale saada. Kuna tegu ikkagi kõigest leevikese suuruse linnuga, püüdsin teda ka võimalikult lähedalt pildile saada. See jäi üheks lähimaks kontaktiks antud linnuga. Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

See musttihane sai jäädvustatud täpselt aasta tagasi. Sel aastal pole mu teed musttihastega kahjuks ristunud. Ei tohiks olla haruldane, aga minu kandis teda väga ei liigu :). Detsember 2017.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

See oli Eesti Vabariigi aastapäeval, mil temperatuur oli langenud alla -20*C. Võtsin vaevaks end välja vedada ja ei pidanud kahetsema. Kahjuks pole mänsakuid sel aastal rohkem kohanud. Ehk on uus aasta targem :). Veebruar 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Möödunud nädalavahetusel sai käidud roohabeka jahil. Seekord neist jäädvustusi kahjuks ei saanud. Tagasiteel hakkas keset roomassiivi silma midagi väikest, kuid erk-sinist. Jäälind oli ojakese ääres rookõrre peal vahipostil. Paar kaugemat jäädvustust lubas seekord teha, et ma tühjade pihkudega (mälukaardiga) koju ei peaks minema :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Praegusel liigivaesel ajal on metsas alati tore kohata teiste tihaste hulgas ka tutt-tihast. Kuna neid tegelasi tihti ei näe, siis tõstan objektiivi tema suunas alati suurima heameelega :). November 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hangelinde olengi peamiselt kohanud rannikul. Eks nende jaoks tegu toidurikka kohaga, kus rändel olles keha kinnitada. Nevembris kohtasin kümmekond lindu kohas, kus neid ka aastaid tagasi nägin. Linnud olid üsna julged ja pakkusid võimalust ka mõningad kaadrid mälukaardile talletada. November 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Üks sügisene jäädvustus toiduotsinguil pöialpoisist. Kuna ta on meie väikseim tiivuline, on ta ka pildile väikselt jäänud :). Tegelikult olen sellise minimalismi ja lind-omas-keskkonnas jäädvustuste fänn ja võimalusel selliseid hetki püüda ka üritan. Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Laupäevasel pärastlõunal võis mere ääres kohata vaid mõningaid linnuliike. Üheks neist olid sõtkad, kes lisaks kalda ääres toitumisele pisut kaugemal mere peal ka muid asju ajasid :). Kui muud pildistada pole, kõlbavad ka need hetked :). Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eile kolasin taas mere ääres. Olgugi, et ilm oli kehvake, otsustasin end välja vedada. Mere-äärne elu oli üsna vaikne ja peale mõne sõtka ja jääkoskla nagu eriti kedagi teist näinudki. Kuna vihma hakkas aina tugevamalt sadama, panin fotoka kotti ja kolasin niisama mööda rannikuala veel ringi. Suure roostikumassi serval kuulsin ühel hetkel aga roohabekate säutsumist. Mõtlesin asja lähemalt uurida. Tavaliselt neid roostiku äärealadel tihti ei kohta, ka varasemalt olen nende hääli justkui enda kõrval kuulnud, kuid linde ei näe. Seekord mõtlesin ise nende juurde minna :). Ehk siis läksin läbi roostiku suure raginaga kuuldud häälte suunas. Palju ei pidanudki kõndima, kuniks ühe suure parve sisse järsku sattusin. Tundus, et seal oli ka palju noorlinde, kes mind alguses uudistama tulid. Pilti ma sel hetkel muidugi teha veel ei saanud, kuna fotokas oli kotis ja ega ma neid näha eriti lootnudki :D. Peale väikest sahmimist sain fotoka välja, linnud olid natuke edasi liikunud. Pealse esimest kohtumist hoiti minuga teatavat distantsi, polnud ju ka võimalik neile vaikuses läheneda. Iga minu samm kõlas nagu pihutäis kõrkjate murdmist :D. Lõpptulemusena, peale sadade uduste kaadrite tegemist, korralikust tuulest ja vihmast hoolimata, sain sellest kohtumisest 5 pilti :D. Justkui polegi midagi erilist, kuid kes nendega kohtunud, teavad, et neist ongi raske pilti saada. Veel enam, kui oled tihedas roostikus, käes raske fotokas, tuul liigutab rookõrsi koos linnuga meeter siia-sinnapoole ja olemine on ääretult niiske ning ebameeldiv… kõike seda arvesse võttes oli tore paari pildiga koju tulla :D. Pildil emaslind. Detsember 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Roohabekad on sel nädalal minu jaoks olulisel kohal. Miks see nii on, selgub peagi :). Aga see pilt on saadud olemasoleva aasta kevadel, kui neid ühel kevadilmal lumesajus kohtasin. Aprill 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Veel viimastes sügisvärvides jäädvustatud leevike. Kui aus olla, siis ega ma neid aasta jooksul väga palju kohanud polegi. Hääli on küll metsas kuulda olnud, kuid madalamale nina ette pole kahjuks paljud jõudnud. Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pargis toimetav suur-kirjurähn, sättinud end kenasti värvilisele sügisele omasele taustale. Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Neid laglesid kohtasin mustlaglede sügisrände ajal septembris. Esmakordselt nägin neid suurtes parvedes terve päeva jooksul mööda lendamas ning ka rannikuvetes toitumas. September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sel aastal olen kohanud linnuliike, keda ma kunagi isegi näinud polnud. Üheks selliseks oli kindlasti ühe kaelus-turteltuvi kohtamine septembris. Üllatuslikult oli teine üsna julge, muidugi antud pilt sai tehtud mu liikuvast varjest (autost), mis linnule ilmselt tavapärase objektina tundus. Kuid olin ääretult õnnelik, et see väikest kasvu tuvi lõpuks ära nähtud sai :). Harime ennast ja harin ka teisi :). September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Teatavasti on november nimetatud ümber Movembriks, ehk et käimas on vuntside kandmise kuu :). Ka linnumaailmas on tiivulisi, kellel vuntsid näos ilutsemas. Nagu näiteks tänasel pildil olev isane roohabekas, kelle vuntsid näos päris selgelt eristatavad on. Hetkel ei meenu ka ühtki teist konkurenti :).

Linnud, kes ilmselt kunagi inimestega kohtunud pole, ei oska ka karta. Niimoodi mulle mõned nädalad tagasi 2 hangelindu põhimõtteliselt käeulatusse jalutasid :D. Tegelikult olid nad ca 4m peal, kuid objektiivi fookuskaugust oli selleks selgelt liiga palju. Hea, et üldse pildi peale ära mahtusid :). Tegelikult olen neid kohanudki 9a jooksul vaid 5-el korral. Seekord siis läks natuke paremini ja õnnestus neid ka lähemalt jäädvustada. November 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Oktoobri lõpul pargis jalutades oli päris põnev tammepuude all seista…mängida mängu, millal saan mõne kukkuva tammetõruga pihta :). Peagi selgus ka pähe kukkuvate tõrude põhjus- pasknäärid olid üsna arvukalt eraldamas tõrusid tammede okstelt, seda siis mitte minuga mängimise, vaid toitumise eesmärgil :). Mõne tegelase sain ka pildile püütud :). Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt: