Ühel õhtupoolikul oktoobris, olin taas mere ääres rändelinde piilumas. Miskipärast oli merel täielik vaikus… nii tuule, kui ka rändelindude osas. Tänu sellele oli suurepäraselt kuulda kõiksugu hääli roostikus, mistõttu õnnestus näiteks kohata roohabekaid. Sellest kirjutasin ühes varasemas postituses. Aga sellega mu päev veel ei lõppenud. Kui terve päev oli pilves ja selline sombune taevas, siis loojangu ajal tõmbas taeva selliseid värve täis, mille peale oma linnuotsingud varem lõpetasin ja hoopiski drooni õhku lennutasin. Vaatepilt oli täpselt sama vinge ja värviline, nagu tänaselt pildilt näha võib :). See ongi peamine põhjus, miks endale väikse drooni muretsesin, et ta minuga igal pool kaasas oleks ning just sellistel momentidel need hetked ka pildiks vormistada õnnestuks. Oktoober 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hobifotograafina olen end 9a jooksul harinud iseseisvalt, olles palju vaadanud teiste fotograafide loomingut ja seeläbi jõudnud teatavate eelistuste ja tõekspidamisteni. Kui neid erinevaid etappe oma arenemise juures paari sõna ja numbriga kirjeldada, siis lindude puhul oli näiteks kõige esimene etapp ja suur töövõit, kui üldse mingi linnu pildile sain :). Teine etapp oli ehk see, et saada lind pildile võimalikult kvaliteetselt ja nii teravalt ja detailselt, kui olemasolev objektiiv seda võimaldas. See tase on siis ajaga ka arenenud, asendades erinevaid optikaid uute ja teravamate lootuses :D. Kolmas etapp oli saada lindudele nii lähedale, kui võimalik, et saada üldpilt kaunimaks ning tagataust ja bokeh (objektiivi poolt tekitatud tausta hägu, udusus) võimalikult ühtlaseks massiks :). Neljas etapp on sarnane kolmandale, kuid koha valik on peamiselt valitud tausta järgi. Modell pole küll vähemtähtis, aga taust moodustab pildist vähemalt poole tervikust. Täna olengi omast arust selle neljanda etapini jõudnud, ehk et modelli leides töötan esmalt selle kallal, et taust võimalikult huvitav oleks. Seda ei saa muidugi alati kontrollida, sest enamik modellid pole kannatlikud ja ei oota, kui kunstnik endale sobivat tausta otsib :D. Aga selleks tuleb teha pisut eeltööd, tunda ja aimata lindude käitumist ja ka oodata õnne sekkumist. See pole võimatu, lihtsalt vahest läheb sobiva kaadri saamiseks rohkem aega :). Vahest kuid, vahest aastaid. Mis viiendaks etapiks tuleb, ei oska ma hetkel öelda. Küll mulle see ühel hetkel kohale jõuab :).
Kogu see jutt siis pole muidugi tänase pildi saamislugu, kuigi ka antud pildi puhul valisin samamoodi enne tausta ja siis ootasin modelli õigesse kohta :). Aga kogu selle eelneva jutu mõte oligi ehk kellegis tekitada sama äratundmisrõõmu või suunata kedagi mõtlema pisut teist moodi :). Oktoober 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Eilne päev viis mind vanadele radadele. Olles näinud sotsiaalmeediast mõningaid pilte Eestis nähtud hangelindudest, oli see vihje nende lindudega kohtumise võimalikkusest :). Läksin piirkonda, kus neid aastaid tagasi näinud olen. Üllatus oli suur, kui ma sealt kümnese hangelindude salga eest leitsingi :). Oli see nüüd ülisuur juhus või on see koht hangelindudele mingit pidi atraktiivne… aga igal juhul sai sellest mu lähim kontakt antud külalistega Arktikast. Selge on see, et inimesi nad varem vist näinud polnud. Igal juhul kõndis paar lindu mulle päris külje alla, mis mind ühelt poolt kergelt muigama ajas (vedelesin ju täitsa avalikult rannal, linde see ei paistnud häirivat :D), kuid teiselt poolt piltideks vormistamisel päris suureks väljakutseks oli. Aga tore oli nende seltsis see pooltund veeta. Kahjuks, nagu ka varasemalt palju juhtunud on, häirisid tervisekõndijad linde, mistõttu nad kaugemale kambakesi ära lendasid. Selleks hetkeks olid mul pildid õnneks juba mälukaardil olemas :). November 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Lind, kes elab suurtes roomassiivides. See on ka põhjus, miks palju inimesed neid näinud pole ja seetõttu seda armsat linnuliiki ei tunne. Linnud toimetavad tihti kuskil mere äärsetes roostikes ning ainus võimalus neid näha on kas talvisel ajal mööda jäätunud vett kõrkjates ragistades neid otsida või olla õigel ajal õiges kohas ja kohata neid roostiku äärealadel. Nii juhtus ka mõned nädalad tagasi. Olin neid ka enne seal piirkonnas kohanud ja kuna oli tuulevaikne ilm, oli kõiki hääli hästi kuulda. Nii ma nad üles leidsingi ja olgugi, et nad olid minustst max 5m kaugusel, oli neid ääretult raske roostiku vahelt üles leida. Lõpuks tuli paar isendit mulle ka lähemale ning suutsin ühe jäädvustuse emaslinnust läbi kõrkjate manuaalselt fokusseerides ka pildile saada. Iga roohabeka kohtumise üle tuleb õnnelik olla, kui sa kasvõi ühe pildigagi tagasi tuled :D. Seda tõestab ka varasem kogemus, seega olen tulemusega (enam-vähem) rahul :). Oktoober 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Jätkuvalt käin aeg-ajalt Ida-Virumaal väiksemaid järvekesi uurimas. Haugjärv, millel sügavust ~4,5m, kuulub Kurtna järvestikku ja on nimest hoolimata üsna liigivaene, nii taimestiku, kui ka kalade poolest. Ei oma kalastamiskogemust, tuginen internetist leitud infole :). Kuna hommik oli üsna udune, oli päris keerukas kogu järv nähtavalt pildile saada. Koht ise tundub üsna fotogeeniline, lähen sinna kindlasti mõnel teisel ajal tagasi. Oktoober 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Minu kohatud rähniliikide osas on ta kindlasti üks vähenähtud liike. Ka antud pildil olevat isendit pidasin esimese hooga valgeselg-kirjurähniks, kuid kodus pildi uurimisel selgus, et tegu siiski haruldasema rähniliigiga, kes on III kategooria kaitsealune linnuliik. Internet reedab ka infot, et aastani 2005 käsitleda kui haruldust, keda meie metsades harva näha oli. Nüüd hinnatakse Eestis olevat 100-300 haudepaari. September 2018.
Klikka pildile, et mäha suuremalt:
President Pätsi suveresidentsi lossiplats on Toilas Oru pargi kindlasti üks külastatavamaid kohti. Täheldasin seda ise oktoobri alguses, kui parkimisplatsid süooja sügisilma tõttu autodest pungil olid. Koht on kena ja ülevalt poolt minule esmakordselt vaadeldav ja pildistatav objekt. Sügistoonides puud on antud hetkel muidugi suureks boonuseks :). Oktoober 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Möödunud nädalavahetusel kolasin päikesetõusu ajal ringi, lootes leida hetke, kus peale tunginud udu ja hommikupäike huvitavat vaatepilti pakuks. Kohas, kuhu olin planeerinud minna, olid niivõrd paksud udumassid päiksel ees, et väga head vaadet polnudki, oli vaid hall udumass. Kuid pisut eemal oli aga lootust ka heale valgusele ja nii ma selle metsatee oma sihiks valisingi. Oktoober 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Oravatega on alati lahe kohtuda. Üks sügisene jäädvustus möödunud nädalavahetusest. Oktoober 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hetkel on värvide tippaeg. Loodus on pikalt püsinud soojana, ning ilmselt ei hääbu enne külmade tulemist. Taas üks jäädvustus Ida-virumaalt, kus möödunud nädalavahetusel lendamas käidud sai. Pilt tehtud Martsa külas, vaatega ida suunas. Oktoober 2018.
Sügis täies hoos- vähemasti värvid looduses seda meile igal sammul näitavad. Soojakraadid pigem vastavad mõne aasta suvele, kuid ega sedagi kauaks ole. Pikemalt soojaks jäänud ilm hoiab ka loodust kauem värvilisemana, kuni esimeste külmade tulekuni. Looduslikult kaunid “stuudiotaustad” on kindlasti linnu-loomapiltnikele meeldivaks boonuseks :). Oktoober 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kui mingi aeg tagasi postitasin pildi Ida-Virumaal, Alugatuse vallas olevast Ümmargusest järvest, siis selle sama Ümmarguse järve naabriks on Pikkjärv :). Selle järve ääres olen käinud ka varem ning keset vaikust näiteks kokku põrganud selliste lindudega, nagu jäälind ja laanerähn. Ehk Ida-Virumaa on jätkuvalt täis üllatusi. Üks vaade taas kõrgemalt, piklik järv ürgmetsade vahel :). September 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mõned nädalad tagasi toimunud kohtumisest jäälinnuga saab pikemalt lugeda siit. Lind käis 3,5h jooksul samal oksal istumas 2 korda ning kui esimesel korral julges ta oma kaunist sinist selga mulle näidata, siis seekord demonstreeris hoopis oma oranžikat kõhualust :). Olgu veel täpsustuseks öeldud, sellest teisest korrast samal oksal saingi vaid 1 pildi. Peale täna näidatava pildi tegemist otsustas ta mulle päris külje alla tulla, ehk et lendas umbes 5-6m peale kas siis mind lähemalt kontrollima või pigem parema vaate tõttu, mis talle hiljem ka ühe kalakese tõi. Kuna objektiiv oli liiga palju eemale suunatud ja ma teda minema ehmatada ei tahtnud, siis jäi mul üle vaid täiesti liikumatult omal positsioonil istuda ja jäälinnu teraselt vette suunatud pilku eemalt nautida. See on mul kõige lähem kukkupuude antud liigiga. Nad on tavaliselt üliarad ning ilma end varjamata pole võimalik neid nii lähedalt vaadelda ega pildistada. Mina aga istusin täitsa tavaliselt jõe kaldal ja olin liikumatult. Loodus vahest annab, vahest ei anna. Seekord andis ja kuhjaga :). September 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
See nunnu pulgakomm jäi mu teele nädalapäevad tagasi. Nendega on ikka omajagu raske. Esiteks tulevad nad suurema seltskonnaga korraga. Loomulikult on nad jube väledad ja ei püsi hetkegi paigal. Ja siis ei suuda fotograaf ka sellele ühele tegelasele keskenduda ja hakkab valima alati mõne lähedamal oleva isendi vahel. Lõpuks lendavad nad sama kiiresti edasi, kui nad tulid. Just sellisena võiks kirjeldada nendega kohtumist :D. Sel korral sai imekombel isegi paar pilti mälukaardile salvestatud. Üks neist ka täna vaatamiseks. September 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Ida-Virumaa kindlasti üks erilistest kohtadest on pankrannik. See on nii iidne ja samas fotogeeniline. Plaanin kindlasti drooniga mööda pangapealset edaspidigi ringi liikuda, et seda ida-võlumaale omast ilu ka neile inimestele näidata. kes sinna kanti kolama pole sattunud :). September 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kui oravad on parkides tavapäraselt nähtavad armsad tegelased, siis metsas on neid juba keerulisem kohata. Nädalapäevad tagasi kohtasingi esmakordselt metsaoravat, kes polnud sugugi nii julge, kui pargioravad. Tardus mind nähes hetkeks ja järgmisel momendil tegi juba mõnusaid õhulende puude latvades :). September 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Olles Ida-Virumaal sündinud ja oma nooruspõlve seal elanud, käin ikka ja jälle neis looduskaunites kohtades uusi vaateid avastamas. Seal, kus vähegi võimalik, püüan nüüd vaadelda ka kõrgemalt. Alutaguse vallas, Ongassaare külas asub selline toreda nimega järv (mõnes kohas märgitud nimeks ka Kõnnu Ümmargune järv). Tore oli ülevalt näha seda, et seda järve ümbritseb päris tihe mets. See teebki selle järve pisut müstiliseks paigaks, mida kihvt ülevalt peale päikeseloojangut jäädvustada. Spetember 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mustlagled satuvad meile peamiselt rände ajal, ehk kevadeti ja nüüd sügiseti, vahemikus september-november. Põrkasin minagi nüüd taas nende lindudega põhjarannikul kokku. Viimasest kohtumisest on möödas umbes täpselt 4 aastat :). Ja huvitavalt kombel kohtasin neid seal samas, kus ka 4a tagasi. Kui tollal nägin vaid 2 lindu mööda lendamas, siis seekord oli neid sadu. Lendasid kuni 50 pealistes gruppides, vahest ka väiksemates. Mõned ujusid ranniku lähistel, et veetaimedest keha kinnitada. Mõned ronisid suisa maismaale toituma ja sulgi kohendama. Tänasel pildil nähtav lind oli just maandumas rannikuvette, hiljem suundus ka kuivale maale toituma. Kuid sellest juba hiljem ;). September 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Möödunud reede keskendusin jäälindude leidmisele. Tegelikult, ega neid väga enam otsima peagi, pigem peab olema aega ja ka õnne, et nendega lähemalt kohtuda. Tegelikult tegin augusti lõpus väikest eeltööd, vaatlesin tundide jooksul jäälindude tegemisi, et leida nö kõige tihedamalt liigeldav piirkond. Jõed on tänaseni üsna veevaesed, seetõttu ka jäälinnud oma põhipaikadest pisut eemale liikunud ning paremad paigad kalastamiseks leidnud. Nagu just öeldud, hea elltöö on plaani tõenäolisemaks õnnestumiseks vajalik teostada. Sel korral ei pidanudki muud tegema, kui minema eelnevalt vaadeldud piirkonda, valida potentsiaalne jõe peale ulatuv oks välja ja oodata seda hetke, mil jäälind su nina ette planeeritud oksale potsatab. Ei lootnud, et see ülesannenõnda lihtsaks kujuneb. Umbes peale poolt tundi ootamist potsataski jäälind minust ca 10m kaugusele, just sinna, kuhu teda ootasin. Õnne oli seekord minu poolel ja lind valis saagi varitsemiseks veel parema oksa, kui mul planeeritud :). See on lahe tunne, kui ennast täiesti varjamata, jõe kaldal istudes, on võimalik näha jäälinnu argielu ~5-6 minuti jooksul :). See oksal passimine päädis ka kala leidmisega, seega varitsus oli edukas. Siin ka üks pilt selle olukorra kirjelduse illustreerimiseks :). September 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mõni aeg tagasi passisin mere ääres kahlajaid ja naljakas oli vaadata tikutaja käitumist. Kui keegi mingi ohusignaali andis, siis enamik linde läks lendu, kuid tikutaja taktika oli minna peitu. Kui oht oli reaalne (inimesed, koerad kõndisid mööda), siis lendasid ka nemad korraks eemale. Kuid see peitmise taktika toimis tikutaja puhul kenasti. Peale mingi aja möödumist hakkas kivi tagant piiluma ja kui tundus ohutu olevat, tuli uuesti välja toituma. August 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Viies postitus Ihasalu poolsaarelt. Poolsaar suubus vaikselt merre ära, mistõttu nö madaliku osa ulatus vee all veel kaugemalegi. Seal toimus aga korralik laintemöll, tekkisid nö ristlained, mis kokkupõrkel korralikku möllu tekitasid. Proovisin sealt möllu vahelt ka mõned linnud üles leida. Mõned noored kajakad seal vahelt ka leidsin. September 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Ja nagu ikka, on ühel kajakal vaja minna sama kivi peale istuma, kus juba teine ees ootab :).
Neljas järjestikune postitus Ihasalu poolsaare külastusest. Ilm oli küll kena, kuid tool oli päris tugev. Sellegipoolest võtsin riski ja tõstsin drooni lendu. Pildistamisega oli raskusi, kuna tuul tahtis mu väikse putuka koguaeg merele ära tassida. Ehk et pildi tegemiseks kindlaks määratud kohas pidi kiirelt tegutsema, et droon minema ei triiviks. Üks ülalt alla võte madalikule tormavatest lainetest täna vaatamiseks. September 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kolmas postitus seeriast “mida saan pildile 1,5h-ga” :). Ihasalu poolsaar lõpeb Uitru säärega. Lindudele tundub see koht meeldivat, kuna olen seal alati päris palju eri liike näinud. Seekord võis näha teiste hulgas ka paarikümne pealist talvikeste salka, kes maast ja ka adru seest söögipoolist otsisid. Mõni lind patrullis ka kivi peal, kui liigikaaslased samaaegselt kõrval toitusid. September 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Jätkupilte pühapäevasest käigust Neemel, Ihasalu poolsaarel. Esmakordselt sai seal pilti tehtud aastal 2012, mil sõber Tõnisega sai üht külma talvehommikut trotsides mõned jäädvustused tehtud. Tookord sai ronitud ka ühte vanasse vaatlustorni, kust sai tehtud ka mõned panoraampildid. Seekord, 6 aastat hiljem, on fotokotti jõudnud ka väike droonike, mis on võimeline palju mugavamalt ja vajadusel ka kõrgemalt pilte jäädvustama :). Ajad on muutunud ning tuleb ajaga kaasas käia. Ihasalu poolsaar lõpeb Uitru säärega. Leidsin wikipediast ka hariva infokillu Ihasalu poolsaare kohta:
Poolsaar on üle 5 km pikk ja kuni 2 km lai loodesse sirutuv Põhja-Eesti rannikumadaliku osa. Valdavalt liivase pinnaga poolsaart katab enamjaolt rannaniit ja mets. Ihasalu poolsaar hakkas merest esile kerkima saarena umbes 3500 aastat tagasi. Mandriga ühines see saar ja moodustas poolsaare kaks tuhat aastat hiljem, 3.–5. sajandil. Poolsaar on valdavalt lauge, kohati astangulise rannaga. Poolsaar tipneb Uitru säärega.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Eile käisin poistega väiksel tripil. Ilm oli kena ja plaanisime minna mere äärde. Seekord sai võetud suund Neeme poolsaare poole. Neeme on hämmastav koht. Olen seal igal aastal mõned korrad ikka käinud ja alati miskit ägedat alati pildile saanud. Seda tõestas ka eilne külaskäik. Esimene lind, keda nägin oli merikotkas :D. Ei kõla väga reaalsena, aga nii täpselt oligi. Tegi väikse tiiru meie nina alt läbi ja ajas kõik linnud rannikul lendu. Rohkem teda näha polnud.
Sel korral oli mul ka väike kopter kaasas, millega sai lisaks kõrgemal käidud ja tugevast tuulest hoolimata mõned jäädvustused tehtud. Sellest lähemalt siis juba järgnevates postitustes. Täna aga vaatamiseks see sama merikotkas, kellest juttu oli. September 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Täna näitan kahte pilti siiani ainsast rukkirääguga kohtumisest. Tegelikult sai kohatud 3 lindu: ühte vanalindu ja 2 noorikut. Tänasel peitepildil ongi üks nooruk end oskuslikult ära peitnud, samas olles natukene ka uudishimulik. Kui ei teaks, et lind seal on, poleks ise märganud. Teisel pildil pisut lähem vaade samast linnust :). Juuli 2018.
Klikka pildile, et leida üles lind :).
Pisut lähemale zoomituna sama tegelane.
Ühel augustikuu päeval vedelesin rannaliival ja ootasin kahlajaid oma nina ette. Ajal, mil neid polnud, lõbustasid mind aga kaugemal toimetavad hallhaigrud. Tulid kordamööda madalamasse vette kalastama. Täna näitangi kolme hetke sellest kalastusest. August 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sukeldumine vette.
Väike saagike koos vetikaga käes
Ja see väike nokatäis ka lähemalt
Mudatildrite võimuvõitlust olen varemgi näinud. Eks rände ajal, kui linde palju koos, tekivad tihti kerged erimeelsused, mis vaja selgeks vaielda :). Seda ka need 2 mudatildrit tegid. Peale mõnda pika kaelaga ähvardamist ei tatnud kumbki lind järgi anda, mille tõttu otsustas üks lind teist pisut enam ehmatada. Suuremaks madinaks seekord ei läinud. Paarist ehmatavast hüppest piisas teisele linnule ning mõlemad jätkasid oma toitumist eri kohtades :). August 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Igal suvel on võimalus seda kaunist öist nähtust kogeda. Siiani, aastast aastasse, on mul neist helkivatest pilvedest tehtud pildid vaid mu enda kodurõdult :). Ei olnud ka käesolev aasta erand, mistõttu näitangi ainsat jäädvustuskorda paari pildi näol, mis rõdult paistis. Selektsiooni varasematel aastatel tehtud ülesvõtetest näeb siit lingilt. August 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Droon on lahe asjandus. Öeldakse, et mehed jäävad terve elu poisteks, lihtsalt mänguasjad muutuvad kallimaks :D. Selles jutus on kindlasti ka oma tõetera sees, aga minu puhul on mu üsna värske mänguasi, droon, aidanud näha erinevaid paikasid pisut teisest vaatevinklist, kui seda maa peal teinud olen. On tekkinud käputäis kohti, kus drooniga käia tahan. Üheks kohaks on olnud pikalt oma lapsepõlve kodu Voka, kus sai üles kasvatud ning oma noorus veedetud. Ja tagantjärgi olen ääretult tänulik, et olen üles kasvanud sellises looduskaunis kohas. Suviti sai palju aega veedetud mere ääres, ronitud liivakaljudel (nagu me neid omal ajal kutsusime). Külastan võimalusel neid kohti ka oma lastega, et nad saaksid osa mu kogemustest ja mälestustest. Juuli 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Väga lahe kogemus on olla nii ara linnuga, nagu hallhaigur, silmitsi ilma, et ta sind ohuna tunnetaks. Nii on võimalik kas a) olla varjetelgis või b) pildistada piisavalt pimedas :). Sel korral kasutasin varianti b. Olin jõe ääres jäälindu ootamas, kuid pimeduse saabudes hakkasid hoopis haigrud mööda jõge lendama. Üks potsatas mulle üsna lähedale maha ning mingi aja pärast hakkas minu suunas mööda jõe äärt liikuma. Kuna olin ka ise sellises varjulisemas kohas puu all, kuhu see vähene õhtuvalgus enam ei levinud, olin tema jaoks üsna märkamatu. Haigur muudkui tatsas ringi ja jälgis vees ujuvaid kalakesi. Meie kohtumise lõpuks oli ta kõndinud täpselt nii lähedale, et meid lahutas vaid jõe laiuse jagu maad. Eks jäin lõpuks ikka ka vahele, mida võis ka arvata. Eks see vaikne klõps mingi maa tagant linnu kõrvu jõudis. Aga see kogemus oli üliäge, olla täiesti end varjamata ja linnule nähtamatu. Fotokola pakkisin kokku 40 minutit peale päikeseloojangut. August 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
See oli lähim kontakt antud isendiga, ei mahtunud enam kaadrisse tervenisti ära :). Linnu kael max pikkusega, inspekteerimas klõpsuvat musta varju :D.
Kolmapäeva õhtul tekkis vaba ajaaken, kasutasin selle ära, et veeta õhtu jõe ääres, lootuses näha jäälinde. Oma tavapärases kohas ootasin pisut enam kui tunni, kuid ei näinud ega kuulnud kedagi. Jõe veetase oli ülimadal, mistõttu andis see vihje, et nö “vanas kohas” polnud tingimused kalastamiseks neile soodsad. Minu hinnangul kalastab jäälind pisut vaiksema vooluga kohtades, kus sügavust pool meetrit või rohkem. Niimoodi siis liikusin mööda jõge, püüdes leida sobivaid paikasid. Mu teooria pidas paika ja natuke maad allavoolu olid jäälinnud liikvel. Nagu ka eelmisel aastal oli kuulda metsast nende hõikeid. Ilmselt passivad noorlinnud pisut varjulisemates kohtades, oodates, kui vanalind süüa toob. Pimeduse lähenemisel õnnestus mõned korrad neid ka mööda lendamas näha ning ühel korral ka jõe peal kohata. Sellest hetkest vormistasin ka pildi, mis ka selle õhtu parimaks jäälinnu pildiks jäi :). August 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kord ukerdas üks siil metsa vahel. Tõttöelda oli neid mu ümber isegi 3 ja ühel hetkel jõudsid nad kenasti ka ninapidi kokku. Turtsusid kümmekond minutit ninad vastastikku ja seejärel eemaldusid üksteisest. Üks siilike jäi päikese kätte soojust nautima, püüdes end ühe tammelehekesega varjata :D. Mai 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Olen selle aasta jooksul lugematuid kordi sabatihaseid näinud, kuid mingil põhjusel pole õnnestunud hästi pildile püüda. Alati on mingi segav faktor oksa näol, või vaatab lind valesse suunda või on lind ebaterav jne. Möödunud nädalal õnnestus taaskord ühe suure tihaste segaparvega kokku trehvata, seal sees ka mitmeid sabatihaseid. Selgelt keskendusin vaid sabatihastele, kuna eelpool kirjeldatud põhjustel ei olnud mul neist siian head jäädvustust :). Õnneks seekord halastati või olin ise kiire reageerima, aga pildi ma koju tõin, millega ka rahule jäin :). August 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
See loojanguvärvides jäädvustatud lind on asjatundjatele üsna lihtsasti määratav, peamiselt oma peatuti pärast. Pildil tuttpütt :). Juuni 2018.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Have a WordPress.com account? Log in now.