Sügis täies hoos- vähemasti värvid looduses seda meile igal sammul näitavad. Soojakraadid pigem vastavad mõne aasta suvele, kuid ega sedagi kauaks ole. Pikemalt soojaks jäänud ilm hoiab ka loodust kauem värvilisemana, kuni esimeste külmade tulekuni. Looduslikult kaunid “stuudiotaustad” on kindlasti linnu-loomapiltnikele meeldivaks boonuseks :). Oktoober 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Viimati, kui jäälinnu luurel käisin, nägin lõpuks ära ka tema kalastamisvõtted ning ka õnnestunud kalapüügi. Sellest kohtumisest ka tänane pilt, poseerimas kalaga… enne kui ta selle kalakesse nahka pani :). September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Üks suvine kaader tavapärasest tee-äärsest linnust, kadakatäksist. Pilt tehtud päikeseloojangu ajal, suunaga päikese poole. Juuni 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mustlagle on kena lind, kes mitte väga arvuka külalisena kevadeti ja sügiseti meie rannikualadel peatub. Ka tänasel pildil oleva linnu leidsin mere äärest kaldalt keha kinnitamast. Teised liigikaaslased otsustasid toituda rannikuvees. September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väike metsaelanik, keda kuuleb enne kui näeb :). Juuli 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mõned nädalad tagasi toimunud kohtumisest jäälinnuga saab pikemalt lugeda siit. Lind käis 3,5h jooksul samal oksal istumas 2 korda ning kui esimesel korral julges ta oma kaunist sinist selga mulle näidata, siis seekord demonstreeris hoopis oma oranžikat kõhualust :). Olgu veel täpsustuseks öeldud, sellest teisest korrast samal oksal saingi vaid 1 pildi. Peale täna näidatava pildi tegemist otsustas ta mulle päris külje alla tulla, ehk et lendas umbes 5-6m peale kas siis mind lähemalt kontrollima või pigem parema vaate tõttu, mis talle hiljem ka ühe kalakese tõi. Kuna objektiiv oli liiga palju eemale suunatud ja ma teda minema ehmatada ei tahtnud, siis jäi mul üle vaid täiesti liikumatult omal positsioonil istuda ja jäälinnu teraselt vette suunatud pilku eemalt nautida. See on mul kõige lähem kukkupuude antud liigiga. Nad on tavaliselt üliarad ning ilma end varjamata pole võimalik neid nii lähedalt vaadelda ega pildistada. Mina aga istusin täitsa tavaliselt jõe kaldal ja olin liikumatult. Loodus vahest annab, vahest ei anna. Seekord andis ja kuhjaga :). September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

See nunnu pulgakomm jäi mu teele nädalapäevad tagasi. Nendega on ikka omajagu raske. Esiteks tulevad nad suurema seltskonnaga korraga. Loomulikult on nad jube väledad ja ei püsi hetkegi paigal. Ja siis ei suuda fotograaf ka sellele ühele tegelasele keskenduda ja hakkab valima alati mõne lähedamal oleva isendi vahel. Lõpuks lendavad nad sama kiiresti edasi, kui nad tulid. Just sellisena võiks kirjeldada nendega kohtumist :D. Sel korral sai imekombel isegi paar pilti mälukaardile salvestatud. Üks neist ka täna vaatamiseks. September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kui oravad on parkides tavapäraselt nähtavad armsad tegelased, siis metsas on neid juba keerulisem kohata. Nädalapäevad tagasi kohtasingi esmakordselt metsaoravat, kes polnud sugugi nii julge, kui pargioravad. Tardus mind nähes hetkeks ja järgmisel momendil tegi juba mõnusaid õhulende puude latvades :). September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mustlagled satuvad meile peamiselt rände ajal, ehk kevadeti ja nüüd sügiseti, vahemikus september-november. Põrkasin minagi nüüd taas nende lindudega põhjarannikul kokku. Viimasest kohtumisest on möödas umbes täpselt 4 aastat :). Ja huvitavalt kombel kohtasin neid seal samas, kus ka 4a tagasi. Kui tollal nägin vaid 2 lindu mööda lendamas, siis seekord oli neid sadu. Lendasid kuni 50 pealistes gruppides, vahest ka väiksemates. Mõned ujusid ranniku lähistel, et veetaimedest keha kinnitada. Mõned ronisid suisa maismaale toituma ja sulgi kohendama. Tänasel pildil nähtav lind oli just maandumas rannikuvette, hiljem suundus ka kuivale maale toituma. Kuid sellest juba hiljem ;). September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Möödunud nädalavahetuse külastus männimetsa viis mind kokku ka kohalike elanikega. Läksin lootuses näha musträhni, kuid nägin igasugu teisi tegelasi, peale mustika :). Üheks neist, kes pildile jäi, oli ka tutt-tihane. September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Möödunud reede keskendusin jäälindude leidmisele. Tegelikult, ega neid väga enam otsima peagi, pigem peab olema aega ja ka õnne, et nendega lähemalt kohtuda. Tegelikult tegin augusti lõpus väikest eeltööd, vaatlesin tundide jooksul jäälindude tegemisi, et leida nö kõige tihedamalt liigeldav piirkond. Jõed on tänaseni üsna veevaesed, seetõttu ka jäälinnud oma põhipaikadest pisut eemale liikunud ning paremad paigad kalastamiseks leidnud. Nagu just öeldud, hea elltöö on plaani tõenäolisemaks õnnestumiseks vajalik teostada. Sel korral ei pidanudki muud tegema, kui minema eelnevalt vaadeldud piirkonda, valida potentsiaalne jõe peale ulatuv oks välja ja oodata seda hetke, mil jäälind su nina ette planeeritud oksale potsatab. Ei lootnud, et see ülesannenõnda lihtsaks kujuneb. Umbes peale poolt tundi ootamist potsataski jäälind minust ca 10m kaugusele, just sinna, kuhu teda ootasin. Õnne oli seekord minu poolel ja lind valis saagi varitsemiseks veel parema oksa, kui mul planeeritud :). See on lahe tunne, kui ennast täiesti varjamata, jõe kaldal istudes, on võimalik näha jäälinnu argielu ~5-6 minuti jooksul :). See oksal passimine päädis ka kala leidmisega, seega varitsus oli edukas. Siin ka üks pilt selle olukorra kirjelduse illustreerimiseks :). September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mõni aeg tagasi passisin mere ääres kahlajaid ja naljakas oli vaadata tikutaja käitumist. Kui keegi mingi ohusignaali andis, siis enamik linde läks lendu, kuid tikutaja taktika oli minna peitu. Kui oht oli reaalne (inimesed, koerad kõndisid mööda), siis lendasid ka nemad korraks eemale. Kuid see peitmise taktika toimis tikutaja puhul kenasti. Peale mingi aja möödumist hakkas kivi tagant piiluma ja kui tundus ohutu olevat, tuli uuesti välja toituma. August 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kolmas postitus seeriast “mida saan pildile 1,5h-ga” :). Ihasalu poolsaar lõpeb Uitru säärega. Lindudele tundub see koht meeldivat, kuna olen seal alati päris palju eri liike näinud. Seekord võis näha teiste hulgas ka paarikümne pealist talvikeste salka, kes maast ja ka adru seest söögipoolist otsisid. Mõni lind patrullis ka kivi peal, kui liigikaaslased samaaegselt kõrval toitusid. September 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Täna näitan kahte pilti siiani ainsast rukkirääguga kohtumisest. Tegelikult sai kohatud 3 lindu: ühte vanalindu ja 2 noorikut. Tänasel peitepildil ongi üks nooruk end oskuslikult ära peitnud, samas olles natukene ka uudishimulik. Kui ei teaks, et lind seal on, poleks ise märganud. Teisel pildil pisut lähem vaade samast linnust :). Juuli 2018.

Klikka pildile, et leida üles lind :).

Pisut lähemale zoomituna sama tegelane.

See emaslind istus valvepostil, et leida hommikusööki oma järglastele. Oli üsna vapper ja pidas päris mitu minutit kestva fotosessiooni kenasti vastu :). Juuli 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jahti pidav roo-loorkull. Juuli 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pilt tehtud kahlajate rände algusajal, Juulis 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väga lahe kogemus on olla nii ara linnuga, nagu hallhaigur, silmitsi ilma, et ta sind ohuna tunnetaks. Nii on võimalik kas a) olla varjetelgis või b) pildistada piisavalt pimedas :). Sel korral kasutasin varianti b. Olin jõe ääres jäälindu ootamas, kuid pimeduse saabudes hakkasid hoopis haigrud mööda jõge lendama. Üks potsatas mulle üsna lähedale maha ning mingi aja pärast hakkas minu suunas mööda jõe äärt liikuma. Kuna olin ka ise sellises varjulisemas kohas puu all, kuhu see vähene õhtuvalgus enam ei levinud, olin tema jaoks üsna märkamatu. Haigur muudkui tatsas ringi ja jälgis vees ujuvaid kalakesi. Meie kohtumise lõpuks oli ta kõndinud täpselt nii lähedale, et meid lahutas vaid jõe laiuse jagu maad. Eks jäin lõpuks ikka ka vahele, mida võis ka arvata. Eks see vaikne klõps mingi maa tagant linnu kõrvu jõudis. Aga see kogemus oli üliäge, olla täiesti end varjamata ja linnule nähtamatu. Fotokola pakkisin kokku 40 minutit peale päikeseloojangut. August 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

See oli lähim kontakt antud isendiga, ei mahtunud enam kaadrisse tervenisti ära :). Linnu kael max pikkusega, inspekteerimas klõpsuvat musta varju :D.

Kolmapäeva õhtul tekkis vaba ajaaken, kasutasin selle ära, et veeta õhtu jõe ääres, lootuses näha jäälinde. Oma tavapärases kohas ootasin pisut enam kui tunni, kuid ei näinud ega kuulnud kedagi. Jõe veetase oli ülimadal, mistõttu andis see vihje, et nö “vanas kohas” polnud tingimused kalastamiseks neile soodsad. Minu hinnangul kalastab jäälind pisut vaiksema vooluga kohtades, kus sügavust pool meetrit või rohkem. Niimoodi siis liikusin mööda jõge, püüdes leida sobivaid paikasid. Mu teooria pidas paika ja natuke maad allavoolu olid jäälinnud liikvel. Nagu ka eelmisel aastal oli kuulda metsast nende hõikeid. Ilmselt passivad noorlinnud pisut varjulisemates kohtades, oodates, kui vanalind süüa toob. Pimeduse lähenemisel õnnestus mõned korrad neid ka mööda lendamas näha ning ühel korral ka jõe peal kohata. Sellest hetkest vormistasin ka pildi, mis ka selle õhtu parimaks jäälinnu pildiks jäi :). August 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Viimane juulikuu päev oli lõppemas kena loojanguga. Timmisin päikest kaadrisse, kuniks pildile tungis ka üks noor naerukajakas. Kaamera otsustaski tema kasuks teravustada ja nii sündis pisut teistmoodi linnupilt :). Juuli 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Olen selle aasta jooksul lugematuid kordi sabatihaseid näinud, kuid mingil põhjusel pole õnnestunud hästi pildile püüda. Alati on mingi segav faktor oksa näol, või vaatab lind valesse suunda või on lind ebaterav jne. Möödunud nädalal õnnestus taaskord ühe suure tihaste segaparvega kokku trehvata, seal sees ka mitmeid sabatihaseid. Selgelt keskendusin vaid sabatihastele, kuna eelpool kirjeldatud põhjustel ei olnud mul neist siian head jäädvustust :). Õnneks seekord halastati või olin ise kiire reageerima, aga pildi ma koju tõin, millega ka rahule jäin :). August 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kahlajad on jätkuvalt kogunemas gruppidesse. Üheks hetkel rannikul nähtavaks liigiks on kindlasti tutkas. Juuli 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Selline näeb välja rukkiräägu laps :). Oli teine kohati päris julge ja astus võsast välja tõestamaks, et tema pole nii varjuline ja arglik, kui kõik teised räägud :D. Juuli 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hiljuti õnnestus üsna lähedalt näha seda röövlindu nö tuult tallamas. Ehk siis kohapeal rappelendu tegemas, samal ajal pingsalt maapinda inspekteerides. Sel põllul toimetas kokku 5 tuuletallajat, ju oli üks perekond :). Juuli 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sarvikpütiga olen sel aastal kohtunud vaid ühel korral. Ka see ei sündinud juhuse läbi, vaid planeeritult ning õnnestunult :). Pikemalt saab sellest kohtumisest lugeda selle postituse alt. Juuni 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Igal aastal püüan juba päris suve alguses neid leida, kuid nad oskavad end nii hästi kõrkjatesse peita, et näed neid alles siis, kui paari meetri kauguselt su ees minema lendavad. Kuid augustis hakatakse tavaliselt juba kogunema suurematesse seltskondadesse koos teiste kahlajatega. Nii ma ka eelmisel nädalal mõned isendid täitsa lagedalt mererannalt toitumast leidsin. Tikutajaid oli vahepeal mu nina all lausa 3 toimetamas, ühel hetkel mahtusid siiski maksimaalselt 2 lindu korraga kaadrisse. Lihtsalt kogu võti seisneski selles, et oota ära strateegiliselt õige aeg ja linnud jalutavad ise sulle paari meetri peale vastu :). Juuli 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Täpselt niimoodi nad heinamaade kohal liuglevad, pilk keskendunult suunatud maapinnale. Pisut hiljem laskus korraks ka maha, kuid seekord saaki kätte ei saanud. Juuli 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Möödunud nädalal kohtusin esmakordselt silmast silma rukkirääguga :). Tegelikult, kui täpsem olla, siis isegi 3 rukkirääguga :). Ilmselt pole inimest, kes poleks neid suveöödel heinamaadel kõrgema rohu sees krääksumas kuulnud. Kuid neid, kes rukkirääku ka näinud on, pole teab kui palju. Oma 9a hobi jooksul olen neid taga ajanud ja otsinud, kuid parimad kohtumised on lõppenud sellega, et lind on 1m kauguselt heinast õhku tõusnud ning ära lennanud. Kord nägin ka autoga sõites üht rääku tee servas passimas, üritades leida autode vahel vaba auku, et üle tee minna. Kahjuks polnud siis muidugi kaamerat käepärast.
Kuid nüüd siis täiesti juhuslikult põrkasin ühe perega kokku. Kõigepealt nägin ühe kõrvalise tee ääres justkui koldnokka. Mõtlesin veel et mis ta siin üksinda passib, et kahtlane. Peale esimesi klõpse tekkis arusaam, et tegu võiks olla pigem rukkiräägu noorlinnuga. Nii oligi. Liikusin autoga vaikselt edasi kuni jõudsin üsna lähedale kohta, kus neid nägin. Ja ühel hetkel hüppas noorlind uuesti paksu heina seest välja tee servale. Peale esiemesi klõpse nägin, et keegi lisandus veelgi ja see oli siis vanalind. Üllatav, et nad nii julgelt, umbes 4-5m peal julgesid mind uurima tulla, ise nii pelglikud linnud. Peale seda momenti enam vanalindu ei näinud, kuid noored tegelased piilusid mind ikka siit ja sealt poolt :). Oli päris koomiline vaatepilt, kui suhteliselt madala heina seest järsku pea üles tõuseb ja keegi mind uudishimulikult piilub :D. Igal juhul sai mõned jäädvustused tehtud ja sättisingi koju magama (see oli hommikul kell 7). Enne suurele teele tagasi keeramist nägin veel, et üks noorik oli peale mu lahkumist taas tee pervel. Ju tahtsid sooja päikest nautida :). Juuli 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Vanalind eespool noorik taga uduselt kaadris.

Harva, kuid siiski juhtub, et linnumehel jääb objektiivi fookuskaugus pisut liiga pikaks :D. Ka antud pildil tuli lind selgelt liiga lähedale, mida ei osanud kahjuks arvestada. Noka vahel söögipoolis natuke eemal ootavale tibukesele. Juuni 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Minu jaoks on tegu pigem harva nähtava linnuga. Sel aastal on mu külastused mere äärde olnud üsna kesised. Sellegi poolest olen kolmes eri kohas kolmel erineval päeval kohanud plütte. Sellest võiks järeldada, et nende lindude jaoks on olnud mingit pidi kas parem aasta või on nende teed minu tavapäraselt külastatavatele aladele sagenenud. Mul on neid alati suur heameel tervitada, tegu pigem inimesi tolereerivate kui pelgavate väikeste merelindudega. Juuli 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Soorüdid on üldiselt seltskondlikud ning tolerantsed linnud ning nii söögiplatsi,- kui ka muu jalgealuse pinna pärast kaklema ei lähe. Pigem on koos turvalisem ja julgem olla :). Juuli 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt: