Väga lahe kogemus on olla nii ara linnuga, nagu hallhaigur, silmitsi ilma, et ta sind ohuna tunnetaks. Nii on võimalik kas a) olla varjetelgis või b) pildistada piisavalt pimedas :). Sel korral kasutasin varianti b. Olin jõe ääres jäälindu ootamas, kuid pimeduse saabudes hakkasid hoopis haigrud mööda jõge lendama. Üks potsatas mulle üsna lähedale maha ning mingi aja pärast hakkas minu suunas mööda jõe äärt liikuma. Kuna olin ka ise sellises varjulisemas kohas puu all, kuhu see vähene õhtuvalgus enam ei levinud, olin tema jaoks üsna märkamatu. Haigur muudkui tatsas ringi ja jälgis vees ujuvaid kalakesi. Meie kohtumise lõpuks oli ta kõndinud täpselt nii lähedale, et meid lahutas vaid jõe laiuse jagu maad. Eks jäin lõpuks ikka ka vahele, mida võis ka arvata. Eks see vaikne klõps mingi maa tagant linnu kõrvu jõudis. Aga see kogemus oli üliäge, olla täiesti end varjamata ja linnule nähtamatu. Fotokola pakkisin kokku 40 minutit peale päikeseloojangut. August 2018.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

See oli lähim kontakt antud isendiga, ei mahtunud enam kaadrisse tervenisti ära :). Linnu kael max pikkusega, inspekteerimas klõpsuvat musta varju :D.