Eile koos vennaga väiksel lindude seireringil käies nägime ühel hetkel heinamaa peal justkui mingit kulli liuglemas. Jäime seisma ning mõne sekundiga oli selge, et kull ta pole. Esimene mõte osutuski tõeks- sooräts. Meie õnn oli muidugi ülim- kes meid teab-tunneb, siis kakkudega meil vedanud väga pole. Nüüd tundub, et olukord on muutumas. See kohtumine jäi üsna üürikeseks ning otsustasin õhtu poole sinna heinamaale tagasi liikuda. Umbes tunnike hiljem peale väikest ootamist oli lind taas platsis. Sel korral olin end vastavalt häälestanud ja õigesse kohta sättinud. Mul õnnestus teda natuke üle tunni jälgida ning tema jahti jäädvustada. Taas tundus, nagu ka varasemate nappide kakukohtumistega, et inimest ta väga ei pelga, lendas pisut kaugemalt mööda lihtsalt, aga jätkas siiski muretult oma jahti. Kuna see mu esmakokkupuude antud liigiga oli, sain ma korraliku looduselamuse võrra rikkamaks. Aprill 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt: