Üle pika aja võtsin end kätte ja vedasin loodusesse. Kahjuks jäin eile õhtul vähe hilja peale, seetõttu läksingi suhteliselt kodu kanti. Oma üllatuseks nägin väga paljut. Suured haneparved otsisid ööbimiseks paika, kuhu koguneda, vahepeal ajas üks üle lendav merikotkas kõik haned ja pardid lendu. Laululuiged võitlesid oma häälega sookurgede vastu. Ja ka põõsastest kostus piuksumisi. Just nendest piuksujatest ka tänased pildid :). Päeva lõpuks, kui tagasi autoni kõndisin, suutis üks kobras mind oma sabalaksatusega ehmatada :). Polegi väga palju vaja, et uue energiaga õhtul tagasi koju jõuda.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kui 11. märtsil virmalisi ootasin, siis ootasin ka seda, et kuu enne loojuda jõuaks. Teatavasti on kuuvalgel ööl virmalisi palju õrnemalt näha, kui täielikus pimeduses. Õnneks suutis ta siiski loojuda, enne kui mänguks läks.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO2500, ava f/2,8, säriaeg 13sek
Täna hommikul koeraga välja minnes, oli erakordselt soe. Varasemalt ikka hommikuti maa härmas olnud. Koheselt liikusid mõtted kevade peale, soe päike paistis näkku ja taevas tiirutasid kaks põldlõokest, kes kena laulujuppi siristasid. Täitsa hea tunne oli kohe :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO800, f/8, 1/640″, Juuni 2014
Eelmine aasta sai esimest kahlajat ehk Punajalg-tildrit nähtud 18.aprillil. Tegelikult peaks neid juba peagi meie rannikutel taas nägema, seega tuleb silmad lahti hoida.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Terve see nädal on olnud virmaliste küttidele põnev aeg. Paljud on saanud käe valgeks, vanad kalad täiendanud oma korralikku virmalistekogu :). Kuid kes mäletab eelmise aasta 17. märtsi supervirmalisi? Usun, et see ei jäänud märkamata ka tavainimesele :). Jäägu seda aastatagust ja viimase 50a supersündmust meenutama pilt sellest samast õhtust.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: 24mm, ISO2000, ava f/2,8, säri 5sek, 17.03.2015, kell 22.13
Millal see nüüd oligi, kui sai kurbusega pilvevangis istutud ja eelmise aasta virmalise-pilte postitatud. Nüüd on meid juba nädalajagu hoitud ärkvel ja pakutud meile värvidemängu. Õnneks läks ka eile õhtul taevas selgeks ja sai pingsalt graafikuid jälgitud ning läbi virmaliste foorumist antud vihjete peale õigel hetkel mere äärde sõidetud. Nii kui randa jõudsin, oli kaareke taevas. Õnneks oli kaamera eelnevalt paika sätitud ja sai kiirelt klõpsima asuda. Päris põnev oli, nii umbes 2h jagu. Siis käis 2 suuremat lainet meist üle, millest esimene oli ikka päris nauditav, väga ere ja palja silmaga selgelt nähtav. Nii ei jäänudki muud üle, kui kaamera õigesse kohta klõpsima panna ja rahus värvidemängu nautida :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO2000, ava f/2,8, säriaeg 10 sek, 15.03.16 kell 22.07
Mõtlesin seekord tavapärase värvilise pildi asemel pisut jutustada ja virmaliste teemat sügavamalt käsitleda :).
Kui virmalistest fotograafide seltskonnas rääkida, ei ole kunagi üksmeelset arvamust, millised nad siis tegelikult on? Ilmselt mõningad inimesed siiski ei tea, et virmalisi me taevas oma silmaga selliselt siiski ei näe, nagu neid fotodelt imetleda võib. Seetõttu on ja jääb alati küsimus, et mis värvid seal siis esindatud ikka on ja kui on esindatud, siis kas ikka oli nii roheline ja nii lilla jne. Selles osas ongi raske öelda, mis on õige või mis on vale…meie näeme virmalisi öö-taevas ju peamiselt halli “uduna”, mis taevalaotuse heledaks lööb. Värvid suudab pildile tuua inimsilmast ja inimajust pisut tundlikum “aju” ehk fotoaparaadi sensor. Tegelikult on fotoaparaadi “ajul” ka selge eelis, kuna pilti on võimalik teha kauem, ehk pikema säriajaga (parim virmaliste jäädvustamise aeg on 5-20 sekundit), mistõttu kõik see õrn, mida inimsilm kinni ei võta, kaameras mitmekordelt võimendub. Väidetavalt pidid virmalised kaugel põhjas ka inimsilmale rohekad ja lillakad näima, kuid seda kogemust mul endal kahjuks pole. Eestis on nad ikkagi enam-jaolt kas halli massina või siis natukese rohekalt tajutavad.
Mis värvid esinevad virmaliste puhul? Tegelikult möödunud aasta 17. märtsi öö virmalistesadu tõestas kenasti, et läbi võivad käia pea kõik värvispektri värvid, mida ka vikerkaarest leida võib. Tänu fototöötlusprogrammidele on võimalik ka tehniliselt värvikanaleid kas rikastada või sootuks “nulli” keerata. See annab näiteks võimaluse jätta pildile vaid ühe värvitooni, “kustutades” teised värvid pildilt :). Jah, fototöötlus on kõikvõimas :). Just täna mõtlesingi näidata, mis värve fototöötlustarkvara möödunud nädalavahetusel nähtud virmalistest leidis.
Pilt, mis sisaldab kõiki värve:

Järgneval pildil on kõik peale lilla tooni eemaldatud:
Ehk selgelt on näha, et lillad toonid tekivad peamiselt virmaliste ülaosas. Kusjuures kergelt lilla taevas oli nii aktiivse hetke eel, kui järel nähtav. Lillad toonid on roheliste kõrval pea alati esindatud.
Järgneval pildil on eemaldatud kõik, peale punase tooni (PS. Punast tooni ei näe väga tihti!):
Nagu näha, oli punast ülivähe, kuid siiski piisavalt, et seda ka tervikvärvidega pildist näha.
Järgnevalt eemaldatud kõik peale oranži värvi:

Tegelikult moodustab oranži tooni siiski mitte virmalised, vaid kahjuks antud juhul Helsinki linna valguskuma.Samas võib neid värve siiski näha ka suuremate mängude ajal, olles toeks punasele värvusele.
Sama kehtib suures osas ka järgmise pildi puhul, kus pildile jäetud vaid kollased toonid, mis peamiselt linnavalgusest tulenevad. Siit võib siiski leida ka juba virmaliste värve, mis rohekaid toone meenutavad, kuid tarkvara oskab meile siiski öelda, et tegu on kollase värvusega :).

Ja viimasena ning kõige madalama kihina on pilti jäetud vaid rohelised toonid. See on ka peamine värv, mida ka väheaktiivsete virmaliste korral me piltide peal näeme.

Nagu näha, on värvid kihiliselt esindatud. On olemas ka siniseid (ka helesiniseid) toone, kuid seda vaid harva nähtavate ja võimsate mängude puhul. Antud pildil muutis sinise värvi eemaldamine vaid tähtede kuma :).
Ma ei teagi, kas sellest postitusest kellegile abi oli, kuid nagu ütlesin, et lähenen seekord pisut teistmoodi ja minu eelpool kirjeldatu ei pretendeeri täielikule tõele, vaid arusaamale, kuidas mina neid näinud ja pildistanud olen ;).
Viimaseks pildiks fail, mis kõiki eelpool olevaid pilte sisaldab.
11. märtsi ööse sai sel aktiivsel momendil nii mõnegi kaadri teha. Nende hulgas ka pisut panoraami materjali. Kuna virmalised väga võimsad polnud, siis polnud tarvis eriti panoraame teha. Mahtusid nad kenasti ka ühte kaadrisse ära. Kuid proovisin ikka, sain rohkem seda kaunist tähistaevast ka pildile tuua.
Klikka pildile, et näha suurelt:
Tehniline:
Eile enne hilis-ööd kostitati meid taas päikesetuultega. Õnneks klaaris õhtuks ka taeva kenasti ära, pisut pilvi küll oli, kuid see ei häirinud, pigem aitas kaasa :). Rõõm oli tõdeda, et sain sellel aastal samuti käe valgeks. Tegelikult olin “objektil” juba väga varakult, et mõnda uut perspektiivi leida. Kui olin juba lootust kaotamas, oli näha taeva helenemist. Huvitaval kombel hakkas taevas pigem kirde suunas helendama, tavaliselt tulevad värvid kas põhja või pigem loode suunas. Aktiivsem mäng kestiski umbes 30min ja siis vaibusid värvid taevas. Tore oli tähistaeva all taas olla, nautisin õhtut täiel rinnal :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline:
Hommikune toiduotsing vetikaväljade ja adruküngaste vahel. Juuli 2015
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO800, ava f/6,3, säriaeg 1/1250″
Praegune sula on ajanud jõed samuti kenasti voolama. Ka Aluoja joastik on päris korralikult veega toidetud ning pildistamismaterjali jagub :). Täna nähtav pilt tehtud veebruari lõpul 2016, kuid 2015 dets seisuga oli juga palju veevaesem (ja maa mustem 🙂 ).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: 14mm, 1/5 sek, f16
Möödunud ööl oli taas taevas värviline ja kohe väga värviline, kuid kahjuks oli JÄLLE pea terve Eesti pilvine. Võimsat värvidemängu sai jälgida Inglismaal ja isegi Hollandis. Tegu oli keskmisest kõvasti võimsama Päikese poolt edastatud saadetisega. Eesti virmalistekütid pidid taas vanale heale Murpy-le alla vanduma ja kauneid graafikuid kodus vahtima. Ning ka tänase uudise illustreerivaks pildiks jääb kaunistama eelmise aasta oktoobri alguses kogetud värvidemäng.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: panoraam 8-st vertikaalkaadrist, 07.10.2015
Kuna taas on alanud Eesti suurimale loodusfoto konkursile (LAF) piltide saatmise aeg, hakkasin kammima eelmiste aastate pilte läbi, mis erilist tähelepanu konkursil ei saavutanud. Leidsin ühe laheda pildi, mida polegi varasemalt avalikustanud. Minu arvates on tegu linnuga, kes oma olemuselt ja välimuselt kõige enam eelajaloolist lindu meenutab. Hääl tal ka teatavasti vali ja kole “kraaksumine” ning kui ta oma suured tiivad (tiibade siruulatus kuni 2m) laiali laotab, on näha tema “draakonlikku” välimust.
Pilt ise pärineb 2014a Juuli kuust, kui mere ääres kivide vahel Randtiire jälgisin ja ühtäkki üks Hallhaigur lähedal olevale kivile maandus :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO1000, ava f/6,3, säriaeg 1/1000″, Juuli 2014
Kui lindude pildistajatel pole teadupärast pea kunagi liiga palju mm (loe: pika fookuskaugusega teleobjektiivi), satuvad vahest linnud liiga lähedale. Ja ega kõikideks momentideks ei jõua alati valmis olla. Nii ka täna nähtava pildiga, kus väiketüll oma sulgede sopsutamisega lootusetult kaadrist välja sõitis. Hilisema analüüsimisel otsustasin pildi siiski alles jätta, kuna piisavalt palju infot on ikkagi peale mahtunud :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tahniline: ISO400, ava f/6,3, säriaeg 1/2000″, suvi 2014
Möödunud laupäeval sain üle pika aja looduses viibida. Kuna ilm oli 0 kraadi ümber, sai isegi 5h väljas hullatud. Nagu igal talvel, püüdsin ka seekord leida üles üht meie vähenähtavat talikülalist Vesipappi. Õnnestus :). Üllatuseks nägin isegi 2 lindu, varasematel aastatel olen näinud seal samas vaid 1 lindu. Kuna jõgi jääs polnud, ei arvanud, et neile väga lähedale pääsen. On ju neil toidu otsimiseks piisavalt vaba ruumi, kus oma veealust toiduotsingut alustada. Teadsin neid jõe käänakuid ja kui nad ülesvoolu minust eemalduma hakkasid, aimasin, kus nad järgmisena olla võivad. Lubati isegi 10m peale hiilida (seda küll kivi varjus 😀 ). Ja peale selle pildi tegemist ma enam neid kätte ei saanud. Võib öelda, et eesmärk sai täidetud ja lind enam-vähem ok kauguselt pildile püütud :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO1000, f/8, 1/400″
Möödunud kahel ööl oli taas kerge ärevus. Üle mitme kuu lubati taas öötaevasse värve. Päike oli päris pikalt vaikne olnud, õnneks polnud meil mitu kuud ka pilvitut ilma. Värvid saabusid, kuid mina neist sel korral osa ei saanud :(. Alati ei jõua valmis olla. Ning nagu tagantjärgi saatusekaaslaste piltidelt paistab, oli parimat hetke kokku vaid 5 min võimalik jälgida ja pildistada. See tähendab kas kohest reageerimisvõimalust või pikka passimist ja ootamist, ehk siis palju vaba aega. Mul pole kumbagi :D. Ja selliste sähvatuste peale kahjuks kiirelt reageerida ei jõua. Seetõttu pean värskete uudiste lõppu eelmise aasta pildi vaatamiseks panema. Äsja olnud virmalised muidugi nii tugevad polnud, kui tänasel pildil nähtud 7-8.oktoobri virmalised.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline:
Eelmisel aastal nägin Heletildrit vaid mõnel korral, neist ühel korral sain ka linnu pildile. Seda küll juba hilisel õhtutunnil. Kuna ilm vihjab iga päev aina enam kevadele, ei lähe ehk enam kaua, kui kahlajadki tagasi rändama asuvad :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO6400, ava f/6,3, säri 1/100″, Mai 2015
Mudatilder suvises rabas territooriumi hõivatust kuulutamas :).

Tehniline: ISO1250, ava f/6,3, säri 1/500″, Juuni 2015
Kui Soorüdid siblisid allpool vetikahunnikute peal, pidas Kõvernokk-rüdi kõrgeima künka otsas vahti, et kõik turvaline oleks :). Võibolla oli tegu ka lihtsalt uudishimuga, kuna sellist kahtlast tüüpi polnud nad ilmselt rannikuelementide hulgas varasemalt kohanud :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO1000, ava f/7,1, säri 1/640″, Juuli 2015
Taas üks lähipilt-portree. Selle pildi taga olev lugu on selline, et olin ühe järve ääres pikali, tahtsin Luigepere pildile saada. Mingi hetk tuldi mind lähemalt kontrollima, kaitserefleks sundis metsiku luige mulle nii lähedale tulema, et õnnestus teha portree ainult peast :). Pilte antud Luige perekonnast näeb näiteks veel siin ja siin.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO400, ava f/8, säriaeg 1/800″, Juuni 2015
Mitmed pluss-kraadid akna taga panevad vägisi juba kevade peale mõtlema :). Sellest inspireerituna ka tänane pilt blogisse valitud :).

Tehniline: ISO1000, ava f/8, säri 1/400″, Mai varahommik 2015
Kuna aasta on kiirelt alanud, pole väga kuskile pildistama jõudnud. Küll on aga vahest õhtuti aega kammida läbi vanu faile, mida ajanappusel vaadata pole veel jõudnud. Talvel on selleks aga parim võimalus.
Eelmise aasta Juunis leidsin läbi juhuse kõrkjate seest Laugu pesa, kus parasjagu kerget uinakut tehti. Näha oli vaid üks tibu, võimalik et teised olid kuskil peidus või mujal, sest sama tiigikese peal liiguti 3-kesi ringi :). Täpselt nii, nagu mina Lauga “magamistuppa” piilusin, piilus tibu vanalinnu sulgede vahelt ka mind :). Vahepeal tuli sealt välja, siis jälle läks tagasi peitu :). Pilt tundub tehtud üsna lähedalt, tegelikult oli meie vahel umbes 20m õhku ja asi liiga intiimseks ei läinud ;).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO1600, ava f/6,3, säriaeg 1/320″, Juuni 2015
Usun, et pole inimest, kes mere ääres jalutades poleks kuulnud Kõrkja-roolinnu laulu ja siristamist. Olgugi, et nende elupaik sarnaselt Roohabekatega roostiku sisse jääb, näeb neid teinekord kas kõrgemate kõrte küljes laulmas ja tihti ka väljaspool roostikke. Kuna neid on arvuliselt päris palju, on nende pildile püüdmine ka sedavõrd lihtsam, kui näiteks Roohabekate puhul (kes pole nii arvukas ja seetõttu on vähenähtav liik). Teinekord roostiku serval kahlajaid passides tulevad Kõrkja-roolinnud mind uurima. Ka tänane kaader on uudishimulikust linnust, kes oma territooriumi kuulutamiks mulle päris nina alla lendas, minuti mulle laulu siristas ja uuesti eemale lendas. Eks mõned isendid ole kevadeti julgemad, kui teised. Veri vemmeldab ja konkurente terve roostik täis :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO1000, ava f/7,1, säriaeg 1/1600″, Mai 2015
Kui esmapilgul tundub, et mere-äärne üle pea kõrguv roostik on pigem häirivaks seinaks, kust kehva läbi pääseda, on see teisalt ka kodu paljudele lindudele. Üheks roostiku pärliks saab kindlasti pidada Roohabekat, keda mul vaid 1x elus on õnnestunud näha. Praegu on päris paljud (hobi)fotograafid sattunud taas peale roohabekatele, kes ilmselt suurte külmadega paksust rägastikust roostiku äärealadele on liikunud. Seega mere ääres käies tasub silmad (ja ka kõrvad) lahti hoida, ehk satud samamoodi nägema neid kauneid sulepalle :). PS. Pilt tehtud 2015a aprillis!
Klikka pildile, et leida üles Roohabeka emaslind 🙂
Tehniline: ISO800, ava f/8, säriaeg 1/1600″
Tänasel pildil nähtav rähn oli ebaharilikult madalal, umbes 50cm kõrgusel maast. Tavaliselt näeb neid pigem liiga kõrgel tegutsemas, kuid et antud kaadrit jäädvustada, pidin end põlvili laskma :).

Tehniline: ISO8000, ava f/6,3, säriaeg 1/125″, Jaanuar 2016
2016 Aasta Linnuks valitud Rasvatihane päeva ära saatmas.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO 6400, ava f/6,3, säri 1/160″, Dets 2015
Kui viimati metsas käisin, siis sattusin peamiselt kokku musträstastega. Suurem osa neist jalutasid maas ringi. Ja just täna üht sellist maas toimetavat noort rästast näitangi. Istus mingi mätta juures ja muudkui tuhnis, et leida miskit söödavat.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO 12800, ava f/6,3, säriaeg 1/160″, pildistatud käest
Tänaseks pildiks meenutus suvisest soojast ajast, kui Soorüdi parve keskele end sättida suutsin. Sõna otseses mõttes “läbi lillede” pildistatud (sellest selline uduloor pildil), pisut ülespoole tõusnuna oleksin valvurite poolt avastatud ja “pidu” läbi :D.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO2000, ava f/6,3, säriaeg 1/200″, Juuli 2015
Kui üleeile sai näidatud suht lähedast võtet Musträstast, siis täna jätkan portreede teemat seekord väiksema tegelase Puukoristajaga. Harva on neid olukordi, kui nad su nina alt kohe ära ei lenda ja mõne pildi teha lasevad. Siis jääb üle vaid loota, et nigelate valgustingimuste juures oma fototehnikat stabiilsena hoida suudan ning pilt ikka terav tuleb :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO6400, ava f/6,3, säriaeg 1/200″, Dets 2015
Suvine vaade Toila sadamast ida poole, päikeseloojangus pankrannik.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: 33mm, ISO50, säri 1,3″, ava f/22, Juuli 2015
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO8000, ava f/6,3, säri 1/50″
Käesoleva tihaseaasta jätkuks postitan pildi väiksest Salutihasest, kes otseselt üliharva nähtav lind pole, kuid millegipärast satub neid tavapäraseid tihaseid suht vähe mu vaatevälja, samaväärselt näiteks sinitihastega.

Tehniline: ISO8000, ava f/6,3, säriaeg 1/80″, Detsember 2015
Kui eelmisel nädalavahetusel metsas käisin ja juba koduteel olin, sattusin kogemata peale veel kahele Juttselg-hiirele. Nad elutsesid mingis lehehunnikus, ootamatud külmakraadid ajasid ka nemad oma kodust liikvele. Olgugi, et päike oli juba loojunud ja niigi pime mets oli muutumas väga hämaraks, otsustasin siiski korra pikali visata ja nende tegemisi jälgida. Kuna objektiivi lähim teravustamiskaugus on 2,7m, siis ma niimoodi end sättisingi, et need imeväiksed loomad (kehapikkus 7-12cm) võimalikult suurelt kaadrisse mahuks. Kordamööda siblisid nad pesast välja ca 2-3m kaugusele pesast, otsisid miskit söödavat ja väiksemagi kahtluse korral siblisid sekundiga pessa tagasi. Kuna metsa all oli linde päris palju, eriti musträstaid, siis erinevaid hääli oli kuulda palju. Seetõttu ka hiirtel seda jooksmist jagus, kuna iga kahtlase hääle peale pidi reageerima :). Peale 10min jälgimist hakkas mul siiski külm ja ka kaamera ei tahtnud olematu valguse tõttu enam väga hästi koostööd teha, otsustasin hiirepere siiski omapead jätta ja ise ruttu autosse end soendama joosta :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO 20 000, ava f/6,3, säriaeg 1/30″, 10min peale päikeseloojangut
Rähnid teevad oma käitumisega alati tuju lõbusaks. Nendega on alati tore peitust mängida. Rähn lendab puu taha peitu ja siis hakkab ühelt ja teiselt poolt puud sind piiluma. Vahest mängin temaga seda mängu kaasa, kuid ei samas püüan alati need naljakad momendid ka pildile saada :). Ka möödunud laupäeval sai mõned pildid peituse mängimisest jäädvustatud. Parim neist täna ka näitamiseks.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tehniline: ISO12800, ava f/6,3, säriaeg 1/160″, Jaanuar 2016