Igal hilissügisel on olnud meeldivaks traditsiooniks kohata ranniku lähistel sellist lindu nagu auli. Seda ka sel aastal. Möödunud nädalavahetusel seadsin sammud mere äärde ja juba kaugelt hakkas silma üks noor tumeda sulestikuga aul. Peale pisukest luuramist õnnestus temast pimeda ilma kiuste ka mõned kaadrid saada. Ta oli toitumisega nii hõivatud, et tuli ise mu vaatevälja ja nii päris mitmel korral. Hiljem liitus temaga ka teine isend, kes tundus aulile kohaselt valgema sulestikuga, aga ka tema mind väga ei peljanud ning toimetas päris lähedal. Ilmselt ei oska nad inimesi väga karta. Teisalt pead ka ise käituma adekvaatselt, et linnu usaldust mitte kuritarvitada. Detsember 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tavaliselt on mustvaerad suurema seltskonnaga kaugemal merel mööda meist lendamas-rändamas, kuid vahetevahel satuvad mõned isendid ka rannikuvees peatuma. Septembri alguses õnnestuski üht isendit pikalt jälgida, kes oli parasjagu ranniku ääres toitumas. Minu kohalolust oli ta samuti teadlik, kuid ei teinud sest eriti välja. Toimetas rahulikult oma asjadega edasi. Keskmisest suuremate lainete puhul oli teda kohati keeruline leida ja pildile saada, kuid kuna aega proovimiseks oli küllaga, sain ikka mõned kaadrid kätte. September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Üks pilt septembri õhtust mere ääres ning selles rändavad valgepõsk-lagled. September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Uudishimulik tutikas, kes on tulnud vaatama teda jälitavat loodushuvilist :). Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kevadel pildistatud noored kodukakud ei lähe ka aasta lõpus meelest :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Linnumaailma üks värvikamaid isandaid on kahtlemata roohabekas, kelle vuntsid ühtki linnuhuvilist külmaks ei jäta :). Olgu ta tänase meestepäeva puhul ka seda sugu esindamas :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Meenutades selle aasta kevade kohtumist händkakuga. Kahel järjestikusel päeval õnnestus tõenäoliselt sama lindu samas kohas kohata, mis minu puhul esmakogemus oli :). Hämarusest hoolimata olin õnnelik, et hetked jäädvustada suutsin. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

On sul vahest tunne, et kui kuskil liigud, siis keegi nagu jälgiks sind? Usun, et looduses liikudes oled sa alati kellegi vaateväljas. Vahest lihtsalt juhtud vaatama õigesse kohta, ning tuvastad selle salasilma, kes sind pingsalt eemalt jälgib :). Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Põldvarblaste kollektiivne toiduotsing sügiseses kibuvitsapõõsas :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eelmisel aastal kohtusin esmakordselt kivirullijaga. See aasta meie teed kahjuks ei ristunud, olgugi, et sai teda ka spetsiaalselt otsimas käidud. Kuid see-eest pakkus viimane kohtumine rohkem ,kui ühe momendi selle linnu jäädvustamiseks. September 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tüüpiline parkides toimetav rähniline, kes pigem vaikselt toimetab ning väga häälekas vähemalt sügisperioodil pole. November 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Vahest peatub ka see väsimatu vilgas tegelane. Mõni kord äratab klõpsutav loodushuviline temas huvi, vahest tuleb lihtsalt seetõttu tarduda, et üle lendavale röövlinnule mitte silma paista. Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suremalt:

See terava tutiga pisike tihane on kindlasti üks meeldejääv tegelane, nii oma välimuse, kui ka käitumise poolest. Just nädalapäevad tagasi oli tore õhtupoolik, mil neid pisikesi tegelasi paari meetri kauguselt maas toimetamas vaatlesin :). Loomulikult poseeriti ka kuuse okstel, kus neid ka peamiselt kohata võib. Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sügisel liiguvad ka kõige harvemini nähtavad tegelased, keda kogu aasta jooksul näinud pole. Väikepistrik kuulub minu silmis muidugi nende liikide hulka, keda parimal juhul paari aasta jooksul korra näed, kui sedagi. Oktoobri alguses sai teda kohatud mere ääres, kus ta ühtäkki mu selja taha maandus. Tegin ettevaatlikult mõned pildid ja hiljem kodus alles nägin põhjust, miks ta kohe mind nähes plehku ei pannud. Ta oli kas just maandudes või vahetult ennem püüdnud kinni vilka sinitihase, kes ta küüniste vahel parasjagu oli. Eks elu ongi ettearvamatu, nagu ka see kohtumine. Viimati kohtasin väikepistrikku 2019a päris talve alguses, kui üks isend talveks meie maale jääda otsustas. Toimetas ta põllul, kus oli sadade viisi väikseid värvulisi liikvel, kes tal hinge sees hoidsid. Olgu veel mainitud, et väikepistrik on Eestis I kategooria kaitsealune liik, neid pesitseb Eestis vaid 30-60 paari, mida on kriitiliselt vähe. Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Teatud rähnilistega on päris keeruline. Sa tahad neid leida, käid kohtades, kus eelnevalt neid kohanud, kuid ei midagi. Räägin täna peamiselt kahest rähni liigist: laanerähn ja hallpea-rähn. Läksin siis möödunud nädalavahetusel laanerähni otsima kohast, kus teda eelnevalt vaadeldud. Suur-kirjurähnid on kaugele kuulda, kädistavad puude latvades ja toksivad käbisid oma sepikojas. Laanerähn toimetab aga vaikselt, otsib puukoore vahelt omale söödavat. Seega tema leidmiseks peab mets olema vaikne või pead lihtsalt kogemata temaga kokku põrkama. Üks selline kogemus mul juba on, kui lind tuli keset Ida-virumaa põlismetsa eikuskilt ja kadus sama kiiresti. Võib öelda, et laanerähni ma siis ei kohanudki, kuid just eelpool kirjeldatud tingimustel kohtasin hallpea-rähni, kes on minu silmis juba sama haruldane, kui laanerähn. Lind suhises äkitselt üle mu pea, maandus ühele lähemale puule. Mu liigutamise peale lendas kaugemale ning jäi mind sealt piiluma. See kestis max 5 sekundit ja samamoodi vaikuses ta läinud oligi. Ehk et siit ka minu tõdemus. Teatud liike ongi raske leida, pigem pead ootama ära hetke, kui nemad sinu leiavad :). Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Terve aasta jooksul olin üllatunud, et tutt-tihaseid näinud polnud. Eks see mingit pidi mõistetav, kevad-suvi kiired ajad, kuid nüüd on tutt-tihased juba suuremate salkadena liikvel. Eile käisin oma meeli männimetsas värskendamas. Ühel hetkel sattusin peale tutt-tihastele, kes päris mitmekesi maas toimetasid ja söödavat otsisid, Tänu sellele sai neist ka mõned jäädvustused tehtud. Selle kohtumise tipphetkel oli mõni isend mulle juba nii lähedal, et oli objektiivi lähima teravustamispunkti vahemaa ületanud ja jalutas minust 1m kauguselt mööda :). See on alati erakordne tunne, kui linnud sind usaldavad ja ohuks ei pea. See ongi just see sama looduselamus, mida see hobi pakub ja mille taas-kogemist ma ikka ja jälle ootan. Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Möödunud nädalavahetus sai veedetud läänerannikul, jälgides mööda lendavaid rändureid. Väike salk valgepõsk-laglesid oli sättinud end pealelõunaks rannikule puhkama. Mõned sügisese maiguga kaadrid sellest päevast. Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Värskeid pilte läänerannikult. Esimesed hangelinnud näivat olevat põhja poolt liikvele läinud. Kui ilmad põhjas karmimaks lähevad, sätivad hangelinnud end paikadesse, kus ilmaolud pisut leebemad. Tegu oli ainsa isendiga, keda tol päeval kohata õnnestus. Tänu oma suurepärasele maskeerumisvõimele, oli teda kohati isegi 15m pealt raske jälgida, kadus pidevalt silmist. Lind teadis, et teda jälgitakse, kuid kõht oli tühi ja just seal oli ilmselt parim toit, kus mina istusin ja mööda lendavaid rändureid jälgisin :). Aga saime omavahel kenasti hakkama. See on alati parim tunne, kui  suudad loodusega ühte sulada ning linnud sind tolereerivad ja iga liigutuse peale plehku ei pane. Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mina olen nurmkanadega kokku trehvanud pigem talvisel ajal. Sel suvel on korra üks noor seltskond mul ka ratta ees jooksnud, kuid septembri lõpus õnnestus üht perekonda veelgi kohata. Paljud neist tundusid noorlinnud olema, olid nad muidugi ka piisavalt uudishimulikud, et autos klõpsivat tegelast piiluda :). September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Selle aasta septembris polnud vähimaidki märke sügise tulekuks. Kui vaadata ka septembris tehtud pilte, siis ka sealt kuidagi sügist ei peegeldu. Ka see noor loorkull planeeris põllu kohal, otsides pingsalt söödavat. Pilti vaadates on kõik veel kena ja suviselt roheline ning pole vähimatki vihjet sellele, et tegelikult on käes septembri lõpp :). Sept 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tuhnisin blogi jaoks ette valmistatud piltide kaustas (mille vanemad kaadrid ulatuvad juba aastate taha) ning hakkas huvitama, millega ma aasta tagasi tegelesin :). Tuleb välja, et olin siis just ühe uue kaamera kätte saanud ning esimese testimise käigus õnnestus kohe ka tabada pildile sabatihased. Pildile jäi muuhulgas hetk, kus sabatihane end pisut tiiva alt kasis. Oktoober 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kormoranid on end päikesetõusu ajal kenasti kividele reastunud, et teha sünkroonis ringutusharjutusi :). Ja no samas siis ka tiibasid kuivatada ja lasta soojal naha vahele pugeda :). September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Olgugi, et hetkel väljas olev ilm on kõike muud, kui sügisene, on lindudel käimas sügisränne. Seetõttu võib mere ääres käies näha teiste suleliste hulgas ka valgepõsk-laglede rännet. Küll mitte veel väga massilist, kuid siiski :). September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sattusin üht kihvti momenti jäädvustama, kui esmalt nägin kaht sookurge viljapõllul toitumas, pisut hiljem ilmusid eemalt ka kahe noorkure peakesed välja :). Kõik korraga kahjuks pildile ei mahtunud :). Semtember 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Möödunud nädalavahetusel sai kohatud koos vennaga kahte plüüd. Üks tegelane oli ka üsna uudishimulik, tuli korraks kahtlast tegelast päris lähemalt uudistama. Nii lähedast kohtumist selle liigi esindajaga pole varasemalt kogenudki :). September 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eile oli ilmselt selle aasta viimane suviselt soe päev :). See tuletas meelde mõnda ilusat päikselist hommikut sel suvel, mil lindude seltsis olin. Siis, kui linnulaulu oli kõikjal palju kuulda ning igaüks tahtis olla oma territooriumi parim laulumees :). Juuni 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mulle meeldib oma piltides näidata minimalismi, ehk just seda hetke, kus peategelane on selgelt pildis eristatav, kuid ka kogu ümbritsev keskkond on nähtav või kasvõi aimatavalt taustal. Kuigi soorüdid on pigem suures seltskonnas liikuvad linnud, oli ühel hommikul mere ääres mu ainsaks kaaslaseks vaid see üksik soorüdi. Olin üsna imestunud, kuna kahlajate ränne oli juba käimas. Ju oli siis teistest mingil põhjusel kõrvale jäänud. Igal juhul toitus ta selle kivikese peal, hiljem lendas edasi järgmisele sama tegevust jätkama :). August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Suvi on läinud kiirelt, kätte jõudmas sügishooaeg. Linnud lahkuvad, looduse muutub värvlilisemaks. Loodusfotograafile kindlasti oodatud aeg :). August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sügise saabudes hakkavad ka haigrud kogunema. Eriti lahe on vaadata neid kümneid hõbehaigruid, kes oma lumivalge sulestikuga juba kaugelt silma paistavad. Ei teagi, milleks neile selline lumivalge sulestik kasulik on :). Ilusad ja graatsilised on nad sellegipoolest :). August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tüllid on üsna vilkad ja kiired linnud. Vahest õnnestub neid ikka lennult ka tabada, kuigi enamikud katsetused lõppevad digi-prügikastis :). August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mida teeb kanakull vees? Ühe variandina käib end seal pesemas, kuid teise variandina käib seal küttimas. Nimelt ühes oma eelnevas kanakulli postituses juba näitasin seda sama rannal istuvat lindu. Sel hetkel polnud ta seal üksi. Ka tänasel pildil veest välja tuisates polnud ta tegelikult üksi, tema küüniste vahel oli üks noor naerukajakas. Noor kanakull võttis ikka pikalt hoogu, kuniks veest välja lennata suutis. Kui poleks ka suutnud, siis ehk oleks ikka kaldale suutnud aerutada, sest kallas polnud kaugel. Aga seda uljaspead nägin ma tol hommikul mitmel korral rannas naerukajaka noorlinde noppimas, tundus see üsna kerge saak olevat. August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Praegusel hetkel on erinevaid röövlinde väga palju näha. Alustades erinevate pistrikutega, lõpetades konnakotkastega. Sinna vahele mahuvad ka tavapärasemad loorkullid ja hiireviud. Üht hiireviud kohtasingi möödunud nädalavahetusel kerges vihmasajus jahti pidamas. August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Nädalapäevad tagasi kohtasin põhjarannikul sellist vähenähtavat lindu, kes on tõenäoliselt kuskilt vangistusest põgenenud ning looduslikku keskkonda elama jäänud isend. Olgugi, et neid ikka igal aastal kohatakse, on tegu harva nähtava leiuga. Hani toimetas rannikuvees koos paljude partlastega. Pilt kesine, sest tehtud väga kaugelt, kuid kuna haruldane nähtus, leidis see hetk siiski tee mu blogisse :). August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Enne päeva lõppu peab iga haigur leidma endale kivi, kus puhata ja ööd veeta. Tänasel pildil ongi üks haigur veel viimases soojas õhtuvalguses oma kivi leidmas, näidates kenasti ka oma tiibade üüratut siruulatust (mis võib olla pea 2m). August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jätkame kahlajate teemadel. Pildid pärinevad samast ajajärgust, kuid tegelikult aasta tagasi tehtud. Vaatepilt rannal on siiski sarnane, kus kahlajad kogunevad ning sätivad rändele. August 2019.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Lähiportree tutkast

Tormilaintega silmitsi seismas

Ühel hommikul rannas õnnestus kaks korda näha kanakulli rünnakut noortele naerukajakatele. Rünnakute vahele jäi 2-3h, mõlemad jahisööstud osutusid edukaks. Tänasel pildil istubki kull tegelikult juba mahamurtud kajaka peal, linavästrik tuli olukorraga lähemalt tutvuma. Sai pisut teisigi pilte, kuid neid näeb mingi hetk hiljem ;). August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Rannikul lindude siblimist jälgides võib ühel hetkel su ees olla paar uudistajat, kes hädasti aru tahaks saada, kesasi ma selline olen :). Just nii need 2 vihitajat mind ühel hommikul uurima tulid. August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Loojuva päikese kuldsele taustale sättis üks hallhaigur ennast puhkepausile. August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Teatavasti pole jäälinnu elupaik otseselt mere ääres, pigem ikka suuremate jõgede ääres. Kuid just suve lõppedes ja ka sügiseti võib neid näha eri kohtades seiklemas. See pole midagi imelikku, kuna mere äärest madalast veest saab ju samamoodi väiksemaid kalu püüda, seega kõik justkui klapiks. Kuid kindlasti pole see selline asi, mida varasemalt tihti kogenud oleks. Ühes oma eelnevas postituses tegin selle kohtumise otsa lahti näidates üht pisipilti merel lendavast jäälinnust. Kuid ma läksin hiljem ja õige tehnikaga sinna tagasi, lootes teda näha veel. Lind oligi täpselt samas kohas olemas. Kuid üsna arg, nagu sellele liigile kohane. Istusin teda oodates mere ääres ~3h, vahetades vahepeal ka asukohta. Jäälind oli suurema osa ajast metsas, andes oma piiksumisega teada enda kohalolust. Siis hakkas ta end ka lõpuks mulle näitama. Alguses lendas kaugemal oleva maha kukkunud puu oksale, kust kogenematu silm teda vast eristanud polekski, siis lendas mööda merd minust vaid 5m kauguselt mööda pisut lähemal olevale maha kukkunud puu oksale ning proovis ka seal kalastada. Ebaõnnestunud katsete tulemusel lendas minu suunas tagasi, ning tegi äkkpidurduse, et üsna lähedal pea kohal veel hetkeks peatuda ning peale mõningast passimist lendas metsa tagasi. Kõik need eelpool mainitud olukorrad sai ka pildiks vormistatud, olgugi, et pildid kui sellised on pigem juhuslikud dokumentaalkaadrid olukorra kirjeldust illustreerimas :). Aga tähtis on kogeda seda hetke ja kohtumist ebatavalises paigas, ning kogeda ka seda vaikset ning tuuletut suveõhtut mere ääres. Kui need kõik kokku panna, saabki tulemuseks kätte selle, mida puhkuse ajal inimene vajab :). August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Esmalt tuli lind kaugemalt uurima. Üsna raske näha, kui sa ei tea, et ta seal olla võiks. Taustaks liivakaljud, mis tema rinnaesise oranži värvusega kokku töötab.

Siis otsustas lind minust mööda lennata (kaader pole parim, kuid lendavat jäälindu pildile saada ongi üliraske)

Lind läks lähemale maha kukkunud puule kalu passima. Kahjuks jäi 2 sukeldumise järgselt mõlemast suutäiest ilma.

Peale seda hakkas lendama mu suunas ning tegi ootamatu äkkpidurduse, et minna korraks veel oksale passima.

Oma puhkuse ajal augusti alguses liikusin mitmes kohas üle Eesti külastades erinevaid “magusaid” lindude kogunemispaiku. Partlaste poole pealt hakkasid mõnes kohas silma suuremad jääkoskla noorlindude hordid (40-50 lindu koos), kuid teatud kohtades kogunesid ka noored ristpardid. Neid võis silmata eri suuruses ja vanuses. Mõned veel päris pisikesed pardilapsed, mõned juba päris täiskasvanute mõõtu linnud. August 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Veel noorukesed, kuid juba üsna täiskasvanute mõõtu.

Siin veel päris noorukesed, kivi peal tukkumas vanalindude järelvalve all.

Ja siin üks täiskasvanud ristpart nina alt möödumas