Igal hilissügisel on olnud meeldivaks traditsiooniks kohata ranniku lähistel sellist lindu nagu auli. Seda ka sel aastal. Möödunud nädalavahetusel seadsin sammud mere äärde ja juba kaugelt hakkas silma üks noor tumeda sulestikuga aul. Peale pisukest luuramist õnnestus temast pimeda ilma kiuste ka mõned kaadrid saada. Ta oli toitumisega nii hõivatud, et tuli ise mu vaatevälja ja nii päris mitmel korral. Hiljem liitus temaga ka teine isend, kes tundus aulile kohaselt valgema sulestikuga, aga ka tema mind väga ei peljanud ning toimetas päris lähedal. Ilmselt ei oska nad inimesi väga karta. Teisalt pead ka ise käituma adekvaatselt, et linnu usaldust mitte kuritarvitada. Detsember 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tavaliselt on mustvaerad suurema seltskonnaga kaugemal merel mööda meist lendamas-rändamas, kuid vahetevahel satuvad mõned isendid ka rannikuvees peatuma. Septembri alguses õnnestuski üht isendit pikalt jälgida, kes oli parasjagu ranniku ääres toitumas. Minu kohalolust oli ta samuti teadlik, kuid ei teinud sest eriti välja. Toimetas rahulikult oma asjadega edasi. Keskmisest suuremate lainete puhul oli teda kohati keeruline leida ja pildile saada, kuid kuna aega proovimiseks oli küllaga, sain ikka mõned kaadrid kätte. September 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Suvel võtan tihti aega, et uurida ka mini-maailma, mis tavaliselt meie silmale suhteliselt nähtamatuks jääb. Praegusel hallil ajal on hea sorteerida suvel tehtud kaadreid. Jaanipäeva paiku toimetasin maal ja sihtisin fotokaga taimedel istuvaid putukaid, kärbseid, liblikaid. Nn makropilti vaadates on kuidagi tekkinud arusaam, et see peab olema maksimaalselt lähedalt tehtud, et siis on nagu korralik makro :). Kuid see alati pildina ei toimigi. Olgu heaks näiteks üks kärbes, keda algselt lähedalt jäädvustama hakkasin, kuid hilisemalt pisut taganedes hoopis huvitavama “keskkonnapildi” saavutasin. Ehk et pildil olev peategelane on oma tähelepanu kindlasti väärt, kuid huvitava pildi komponentide juurde kuulub kindlasti ka mitte vähetähtsam kärbest ümbritsev keskkond. Eks igal vaatel oma võlu :). Juuni 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Siin siis esimene lähedalt tehtud pilt
Ning järgmisena tehtud kaader, samast kohast, samast kärbsest, kuid pisut kaugemalt
Värbkakk on Eesti väikseim kakuline, kes kütib ka päevasel ajal. Tihti on nad minu kaamerasilma ette siiski sattunud pigem pimeduse hakul. Ka täna nähtaval pildil oli päike juba metsa taha vajunud, kui värbkakk veel jahti pidas. Detsember 2019.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
See terava tutiga pisike tihane on kindlasti üks meeldejääv tegelane, nii oma välimuse, kui ka käitumise poolest. Just nädalapäevad tagasi oli tore õhtupoolik, mil neid pisikesi tegelasi paari meetri kauguselt maas toimetamas vaatlesin :). Loomulikult poseeriti ka kuuse okstel, kus neid ka peamiselt kohata võib. Oktoober 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sügisel liiguvad ka kõige harvemini nähtavad tegelased, keda kogu aasta jooksul näinud pole. Väikepistrik kuulub minu silmis muidugi nende liikide hulka, keda parimal juhul paari aasta jooksul korra näed, kui sedagi. Oktoobri alguses sai teda kohatud mere ääres, kus ta ühtäkki mu selja taha maandus. Tegin ettevaatlikult mõned pildid ja hiljem kodus alles nägin põhjust, miks ta kohe mind nähes plehku ei pannud. Ta oli kas just maandudes või vahetult ennem püüdnud kinni vilka sinitihase, kes ta küüniste vahel parasjagu oli. Eks elu ongi ettearvamatu, nagu ka see kohtumine. Viimati kohtasin väikepistrikku 2019a päris talve alguses, kui üks isend talveks meie maale jääda otsustas. Toimetas ta põllul, kus oli sadade viisi väikseid värvulisi liikvel, kes tal hinge sees hoidsid. Olgu veel mainitud, et väikepistrik on Eestis I kategooria kaitsealune liik, neid pesitseb Eestis vaid 30-60 paari, mida on kriitiliselt vähe. Oktoober 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Teatud rähnilistega on päris keeruline. Sa tahad neid leida, käid kohtades, kus eelnevalt neid kohanud, kuid ei midagi. Räägin täna peamiselt kahest rähni liigist: laanerähn ja hallpea-rähn. Läksin siis möödunud nädalavahetusel laanerähni otsima kohast, kus teda eelnevalt vaadeldud. Suur-kirjurähnid on kaugele kuulda, kädistavad puude latvades ja toksivad käbisid oma sepikojas. Laanerähn toimetab aga vaikselt, otsib puukoore vahelt omale söödavat. Seega tema leidmiseks peab mets olema vaikne või pead lihtsalt kogemata temaga kokku põrkama. Üks selline kogemus mul juba on, kui lind tuli keset Ida-virumaa põlismetsa eikuskilt ja kadus sama kiiresti. Võib öelda, et laanerähni ma siis ei kohanudki, kuid just eelpool kirjeldatud tingimustel kohtasin hallpea-rähni, kes on minu silmis juba sama haruldane, kui laanerähn. Lind suhises äkitselt üle mu pea, maandus ühele lähemale puule. Mu liigutamise peale lendas kaugemale ning jäi mind sealt piiluma. See kestis max 5 sekundit ja samamoodi vaikuses ta läinud oligi. Ehk et siit ka minu tõdemus. Teatud liike ongi raske leida, pigem pead ootama ära hetke, kui nemad sinu leiavad :). Oktoober 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Nädalapäevad tagasi olin tunnistajaks väga ebaharilikule vaatepildile. Läksin mere äärde ning juba kaugelt paistis miskit kivi peal olevat. Vaatasin läbi objektiivi ning imestuseks oli seal rebane. Ma saan aru, et rebased toimetavad mere ääres tihedalt ringi, kuid mis vägi teda sinna kivi peale ajas, ei oska öelda. See kivi polnud ka väga lähedal, ca 50m mere peal, mis teeb asja veelgi imelikumaks. Kui alguses olin kükili talle lähemale hiilimas, siis mingi aja pärast sain aru, et olen avastatud. Sellegipoolest ei paistnud ta oma plaane muutvat. Oli aru saada, et ta nagu keerutas kivil, otsis parimat kohta vette minemiseks, kuid ilmselt oli vesi ebameeldivalt külm. Kui teda päeval umbes 13 ajal kohtasin, paistis ta karvkate täiesti kuiv olevat. See tähendas seda, et oli ta seal tõenäoliselt juba ammu. Lõpuks väsisin tema pildistamisest ära ning eemaldusin. Arvasin, et ehk minu nägemine motiveerib ta sealt põgenema, kuid ei miskit. Kui päeva kella 18 paiku lõpetasin, oli rebane jätkuvalt sama kivi peal. Nii meie teed lahku läksid. Loodame, et ta ikka piisavalt julgust endas leidis, et sealt vette hüpata. Ei saa tänaseni aru, mis vägi teda sinna ajas. Ainus loogiline selgitus oli kaugemal paugutavad jahimehed, kes hanesid mere ääres küttisid. Taaskord… just selliste kohtumiste pärast ma seda hobi armastangi :). Oktoober 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Terve aasta jooksul olin üllatunud, et tutt-tihaseid näinud polnud. Eks see mingit pidi mõistetav, kevad-suvi kiired ajad, kuid nüüd on tutt-tihased juba suuremate salkadena liikvel. Eile käisin oma meeli männimetsas värskendamas. Ühel hetkel sattusin peale tutt-tihastele, kes päris mitmekesi maas toimetasid ja söödavat otsisid, Tänu sellele sai neist ka mõned jäädvustused tehtud. Selle kohtumise tipphetkel oli mõni isend mulle juba nii lähedal, et oli objektiivi lähima teravustamispunkti vahemaa ületanud ja jalutas minust 1m kauguselt mööda :). See on alati erakordne tunne, kui linnud sind usaldavad ja ohuks ei pea. See ongi just see sama looduselamus, mida see hobi pakub ja mille taas-kogemist ma ikka ja jälle ootan. Oktoober 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Need kaks ilmselt nooremapoolset uljaspead olid möödunud nädalavahetusel ühel kõrvalisel autoteel jalutamas, kuniks ma autoga neile lähenesin. Olid nad natuke segaduses, mida täpsemalt tegema peab ja kui hakkasid ära jooksma, siis kõigepealt üks ühes, teine teises suunas. Siis otsustasid mõlemad ühtäkki hoopis teisele poole joosta ja hoopis põrkasid omavahel kokku :D. Nende kohmetust oli naljakas vaadata, kuid eks neile see väga naljakas ei tundunud. Jõudes teepervele jäädi mind veel uudistama, mistõttu saigi lõpuks selline copy/paste hetk kinni püütud :). Tore kohtumine, mis niigi huvitava päeva väikse huumoriga lõpetas :). Oktoober 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Värskeid pilte läänerannikult. Esimesed hangelinnud näivat olevat põhja poolt liikvele läinud. Kui ilmad põhjas karmimaks lähevad, sätivad hangelinnud end paikadesse, kus ilmaolud pisut leebemad. Tegu oli ainsa isendiga, keda tol päeval kohata õnnestus. Tänu oma suurepärasele maskeerumisvõimele, oli teda kohati isegi 15m pealt raske jälgida, kadus pidevalt silmist. Lind teadis, et teda jälgitakse, kuid kõht oli tühi ja just seal oli ilmselt parim toit, kus mina istusin ja mööda lendavaid rändureid jälgisin :). Aga saime omavahel kenasti hakkama. See on alati parim tunne, kui suudad loodusega ühte sulada ning linnud sind tolereerivad ja iga liigutuse peale plehku ei pane. Oktoober 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mina olen nurmkanadega kokku trehvanud pigem talvisel ajal. Sel suvel on korra üks noor seltskond mul ka ratta ees jooksnud, kuid septembri lõpus õnnestus üht perekonda veelgi kohata. Paljud neist tundusid noorlinnud olema, olid nad muidugi ka piisavalt uudishimulikud, et autos klõpsivat tegelast piiluda :). September 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Selle aasta septembris polnud vähimaidki märke sügise tulekuks. Kui vaadata ka septembris tehtud pilte, siis ka sealt kuidagi sügist ei peegeldu. Ka see noor loorkull planeeris põllu kohal, otsides pingsalt söödavat. Pilti vaadates on kõik veel kena ja suviselt roheline ning pole vähimatki vihjet sellele, et tegelikult on käes septembri lõpp :). Sept 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tuhnisin blogi jaoks ette valmistatud piltide kaustas (mille vanemad kaadrid ulatuvad juba aastate taha) ning hakkas huvitama, millega ma aasta tagasi tegelesin :). Tuleb välja, et olin siis just ühe uue kaamera kätte saanud ning esimese testimise käigus õnnestus kohe ka tabada pildile sabatihased. Pildile jäi muuhulgas hetk, kus sabatihane end pisut tiiva alt kasis. Oktoober 2019.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Möödunud reede õhtuks sättisin end Põõsaspea neemele rändelinde jäädvustama. Põõsaspea on lindude rände vaatluseks ilmselt üks parimaid paiku Eestis. Selle aasta liiginimekirjast olid puudu mõned liigid, keda seal kindlasti kohata võis. Lisaks soovitud liikidele, lootsin salamisi näha ka mõnda haruldasemat möödujat, kuid läks pisut pareminigi :). Kajakad tiirutasid seal pidevalt ringi, kuid ühel hetkel nägin, kuidas üks kalakajakas mingit kahtlast tegelast taga ajab. Lõpuks sundiski kajakas linnu vette maanduma ning seejärel sai teda pingsalt uurima hakatud. Teadsin, et see lind on keegi haruldasem, kuid seda ei osanud koheselt arvatagi, et tegu Põhja-tormilinnuga oli. Tormilinnud on Eesti vetes harukordne nähtus, kuid konkreetset põhja-tormilindu pole Eestis veel keegi vaadelnudki, veel vähem pildile püüdnud. Viimase kümnendi lähimad vaatlused pärinevad Rootsi rannikult. See teadmine tegi mu avastuse veel eriti suurejooneliseks :). Peale 11a lindude pildistamist kukkus kätte “lotovõit”, millest ilmselt enamik linnuhuvilised salamisi unistavad :). September 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Eile oli ilmselt selle aasta viimane suviselt soe päev :). See tuletas meelde mõnda ilusat päikselist hommikut sel suvel, mil lindude seltsis olin. Siis, kui linnulaulu oli kõikjal palju kuulda ning igaüks tahtis olla oma territooriumi parim laulumees :). Juuni 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mulle meeldib oma piltides näidata minimalismi, ehk just seda hetke, kus peategelane on selgelt pildis eristatav, kuid ka kogu ümbritsev keskkond on nähtav või kasvõi aimatavalt taustal. Kuigi soorüdid on pigem suures seltskonnas liikuvad linnud, oli ühel hommikul mere ääres mu ainsaks kaaslaseks vaid see üksik soorüdi. Olin üsna imestunud, kuna kahlajate ränne oli juba käimas. Ju oli siis teistest mingil põhjusel kõrvale jäänud. Igal juhul toitus ta selle kivikese peal, hiljem lendas edasi järgmisele sama tegevust jätkama :). August 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sügise saabudes hakkavad ka haigrud kogunema. Eriti lahe on vaadata neid kümneid hõbehaigruid, kes oma lumivalge sulestikuga juba kaugelt silma paistavad. Ei teagi, milleks neile selline lumivalge sulestik kasulik on :). Ilusad ja graatsilised on nad sellegipoolest :). August 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mida teeb kanakull vees? Ühe variandina käib end seal pesemas, kuid teise variandina käib seal küttimas. Nimelt ühes oma eelnevas kanakulli postituses juba näitasin seda sama rannal istuvat lindu. Sel hetkel polnud ta seal üksi. Ka tänasel pildil veest välja tuisates polnud ta tegelikult üksi, tema küüniste vahel oli üks noor naerukajakas. Noor kanakull võttis ikka pikalt hoogu, kuniks veest välja lennata suutis. Kui poleks ka suutnud, siis ehk oleks ikka kaldale suutnud aerutada, sest kallas polnud kaugel. Aga seda uljaspead nägin ma tol hommikul mitmel korral rannas naerukajaka noorlinde noppimas, tundus see üsna kerge saak olevat. August 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sügis läheneb ning mõtted liiguvad vaikselt lindudele, kes just talviseks perioodiks meie jõgede äärde sätivad. Antud vesipapp kohatud selle aasta aprillis. Pole kindel, kas antud isend üldse suveks ära läkski, sest teatud arv vesipappe jääb igal aastal ka Eestisse pesitsema. Aprill 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Praegusel hetkel on erinevaid röövlinde väga palju näha. Alustades erinevate pistrikutega, lõpetades konnakotkastega. Sinna vahele mahuvad ka tavapärasemad loorkullid ja hiireviud. Üht hiireviud kohtasingi möödunud nädalavahetusel kerges vihmasajus jahti pidamas. August 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Nädalapäevad tagasi kohtasin põhjarannikul sellist vähenähtavat lindu, kes on tõenäoliselt kuskilt vangistusest põgenenud ning looduslikku keskkonda elama jäänud isend. Olgugi, et neid ikka igal aastal kohatakse, on tegu harva nähtava leiuga. Hani toimetas rannikuvees koos paljude partlastega. Pilt kesine, sest tehtud väga kaugelt, kuid kuna haruldane nähtus, leidis see hetk siiski tee mu blogisse :). August 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Ühel hommikul rannas õnnestus kaks korda näha kanakulli rünnakut noortele naerukajakatele. Rünnakute vahele jäi 2-3h, mõlemad jahisööstud osutusid edukaks. Tänasel pildil istubki kull tegelikult juba mahamurtud kajaka peal, linavästrik tuli olukorraga lähemalt tutvuma. Sai pisut teisigi pilte, kuid neid näeb mingi hetk hiljem ;). August 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
See tuttpütt sattus mul nina alt läbi lendamas veel päeva viimastel minutitel. Noorukid järglased on häälekad ning nõuavad aina enam ja suuremaid palasid :). August 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kuna päike tõuseb hetkel sellisel ajal, et kannatab end selleks puhuks üles ajada, otsustasin päikesetõusu ajal looduses kolada. Läksin ühe kindla eesmärgiga, kuid see ei täitunud :). Aga see-eest pakkus hommikune kargus, udu ja läbi udu tungivad päikesekiired omaoodi elamuse. Lahkudes jäi veel teele ka üks tõsine sokk, kes algselt mind ei tuvastanud, kuid hiljem aru saades, et olen inimene, haukus ära sörkides nagu koer mu peale :D. August 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Teatavasti pole jäälinnu elupaik otseselt mere ääres, pigem ikka suuremate jõgede ääres. Kuid just suve lõppedes ja ka sügiseti võib neid näha eri kohtades seiklemas. See pole midagi imelikku, kuna mere äärest madalast veest saab ju samamoodi väiksemaid kalu püüda, seega kõik justkui klapiks. Kuid kindlasti pole see selline asi, mida varasemalt tihti kogenud oleks. Ühes oma eelnevas postituses tegin selle kohtumise otsa lahti näidates üht pisipilti merel lendavast jäälinnust. Kuid ma läksin hiljem ja õige tehnikaga sinna tagasi, lootes teda näha veel. Lind oligi täpselt samas kohas olemas. Kuid üsna arg, nagu sellele liigile kohane. Istusin teda oodates mere ääres ~3h, vahetades vahepeal ka asukohta. Jäälind oli suurema osa ajast metsas, andes oma piiksumisega teada enda kohalolust. Siis hakkas ta end ka lõpuks mulle näitama. Alguses lendas kaugemal oleva maha kukkunud puu oksale, kust kogenematu silm teda vast eristanud polekski, siis lendas mööda merd minust vaid 5m kauguselt mööda pisut lähemal olevale maha kukkunud puu oksale ning proovis ka seal kalastada. Ebaõnnestunud katsete tulemusel lendas minu suunas tagasi, ning tegi äkkpidurduse, et üsna lähedal pea kohal veel hetkeks peatuda ning peale mõningast passimist lendas metsa tagasi. Kõik need eelpool mainitud olukorrad sai ka pildiks vormistatud, olgugi, et pildid kui sellised on pigem juhuslikud dokumentaalkaadrid olukorra kirjeldust illustreerimas :). Aga tähtis on kogeda seda hetke ja kohtumist ebatavalises paigas, ning kogeda ka seda vaikset ning tuuletut suveõhtut mere ääres. Kui need kõik kokku panna, saabki tulemuseks kätte selle, mida puhkuse ajal inimene vajab :). August 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Esmalt tuli lind kaugemalt uurima. Üsna raske näha, kui sa ei tea, et ta seal olla võiks. Taustaks liivakaljud, mis tema rinnaesise oranži värvusega kokku töötab.
Siis otsustas lind minust mööda lennata (kaader pole parim, kuid lendavat jäälindu pildile saada ongi üliraske)
Lind läks lähemale maha kukkunud puule kalu passima. Kahjuks jäi 2 sukeldumise järgselt mõlemast suutäiest ilma.
Peale seda hakkas lendama mu suunas ning tegi ootamatu äkkpidurduse, et minna korraks veel oksale passima.
Oma puhkuse ajal augusti alguses liikusin mitmes kohas üle Eesti külastades erinevaid “magusaid” lindude kogunemispaiku. Partlaste poole pealt hakkasid mõnes kohas silma suuremad jääkoskla noorlindude hordid (40-50 lindu koos), kuid teatud kohtades kogunesid ka noored ristpardid. Neid võis silmata eri suuruses ja vanuses. Mõned veel päris pisikesed pardilapsed, mõned juba päris täiskasvanute mõõtu linnud. August 2020.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Veel noorukesed, kuid juba üsna täiskasvanute mõõtu.
Siin veel päris noorukesed, kivi peal tukkumas vanalindude järelvalve all.
Ja siin üks täiskasvanud ristpart nina alt möödumas