Teatud rähnilistega on päris keeruline. Sa tahad neid leida, käid kohtades, kus eelnevalt neid kohanud, kuid ei midagi. Räägin täna peamiselt kahest rähni liigist: laanerähn ja hallpea-rähn. Läksin siis möödunud nädalavahetusel laanerähni otsima kohast, kus teda eelnevalt vaadeldud. Suur-kirjurähnid on kaugele kuulda, kädistavad puude latvades ja toksivad käbisid oma sepikojas. Laanerähn toimetab aga vaikselt, otsib puukoore vahelt omale söödavat. Seega tema leidmiseks peab mets olema vaikne või pead lihtsalt kogemata temaga kokku põrkama. Üks selline kogemus mul juba on, kui lind tuli keset Ida-virumaa põlismetsa eikuskilt ja kadus sama kiiresti. Võib öelda, et laanerähni ma siis ei kohanudki, kuid just eelpool kirjeldatud tingimustel kohtasin hallpea-rähni, kes on minu silmis juba sama haruldane, kui laanerähn. Lind suhises äkitselt üle mu pea, maandus ühele lähemale puule. Mu liigutamise peale lendas kaugemale ning jäi mind sealt piiluma. See kestis max 5 sekundit ja samamoodi vaikuses ta läinud oligi. Ehk et siit ka minu tõdemus. Teatud liike ongi raske leida, pigem pead ootama ära hetke, kui nemad sinu leiavad :). Oktoober 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt: