Igal hilissügisel on olnud meeldivaks traditsiooniks kohata ranniku lähistel sellist lindu nagu auli. Seda ka sel aastal. Möödunud nädalavahetusel seadsin sammud mere äärde ja juba kaugelt hakkas silma üks noor tumeda sulestikuga aul. Peale pisukest luuramist õnnestus temast pimeda ilma kiuste ka mõned kaadrid saada. Ta oli toitumisega nii hõivatud, et tuli ise mu vaatevälja ja nii päris mitmel korral. Hiljem liitus temaga ka teine isend, kes tundus aulile kohaselt valgema sulestikuga, aga ka tema mind väga ei peljanud ning toimetas päris lähedal. Ilmselt ei oska nad inimesi väga karta. Teisalt pead ka ise käituma adekvaatselt, et linnu usaldust mitte kuritarvitada. Detsember 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt: