Suure isuga Leevike
Ca 1a tagasi nägin üht üksikut leevikest, kes väga suure isuga pihlakamarju sõi. Teda isegi ei häirinud puu all klõpsiv tegelane :). Pool tundi olin temaga aega veetnud, siis sai vist kõht lõpuks täis ja jäi lõuks sama puu otsa tukkuma.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hommik ja haned
Kena sügishommik koos haneparvega taevas.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Nagu merelaine
Eelmise aasta sügisel, üsna samal ajajärgul, sai käidud Matsalu lähistel lindude rännet vaatamas. Samal ajal oli aga Eestis 2011a kõige kõvem tormiilm, mis loodusfotograafidele puhas pidu :). Meri oli ääretult rahutu ning ilm muutlik: vihm vaheldus suurepärase päikesetõusuga. Sel hommikul pildistasin lisaks lindudele ka laineid, mis olid teatud madalamates kohtades eriti võimsad ning fotogeenilised.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hallrästas marjaga
Hallräastad on hetkel väga aktiivsed ning rüüstavad suurte parvedena pihlakapuid. Ka kuldnokad on oma parved kokku kogunud ning käivad samamoodi head ja paremat nosimas, enne kui rändele asuvad. Ühest maiast hallrästast eelmisel aastal tehtud kaader:
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Vaade öisele Tallinnale
Tihti jõuan oma fototripilt tagasi juba päris pimedas. Kui otsest kiiret pole, olen püüdnud ka Tallinat öises kuues jäädvustada. Näitaks täna üht pilti, mis tehtud Põhja-Tallinnast, Katariina kai juurest. Pildi esiplaanil seisab muideks vana ja väärikas “Suur tõll”.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Valgepõsk-lagled rändel
Hetkel võib taevas silmata suuremaid “kolmnurki”, ehk siis rändavaid Valgepõsk-laglesid. Rändel olevad linnud teevad meil ka vahepeatusi, toitudes heinamaadel ja põldudel, et oleks jõudu edasi lennata. Talvituma lendavad lagled põhjamere äärsetele aladele. Teadjad linnumehed räägivad, et kevadeti võib neid meil rohkem näha, sügiseti lendab Eestist läbi ca 70 000 lindu. Kahjuks pole olnud väga palju võimalusi neile lähedale saada sel aastal, kuid osad pildid 2011a sügisest.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Üksikele isenditele on võimalik ka natuke lähemale saada
Hommik Vihitaja seltsis
Ühel kaunil ja väga udusel hommikupoolikul õnnestus lähemalt tutvuda Vihitajaga. Võhiku silmale on paljud kahlajad suht sarnase väljanägemisega, kuid siiski väga erinevad liigid :). Aga tol hommikul pidin jagama oma pildistamispiirkonda veel ühe piltnikuga, kes samal ajal ja minuga kõrvuti üritas kahlajaid pildistada. Kuna olin omad varitsuspaigad juba valmis vaadanud, rikkus mu konkurent paljud hetked ära, kuna sättis end täpselt sinna kohta varjesse, kuhu ma lindel lootsin näha. Kuna rivaal mu kavatsused ära nullis, otsustasin palju kaugemale kõndida ning viskasingi suvalisse kohta end siruli ja jäin linde ootama. Pealt näha ei olnud koht mitte mingilgi määral lindudele ahvatlev. Polnud eriti muda, ega lahesoppi, kust toitu muretseda. Siiski lootsin et ehk keegi jalutab mööda :). Ja nii läkski. Samal ajal, kui kaugelt lähenevaid Soo-rüdisid jälgisin, vudis Vihitaja minust 3m kauguselt mööda. Selgelt polnud ma selliseks asjaks valmis, ning sain esialgu mõned kaug-võtted. Õnneks oli õnn sel hommikul minu poolel, ning vihitaja koos 2 soo-rüdiga kõndisidki mulle nina ette toimetama :). Vihitaja kinkis mulle veelgi põnevamaid hetki, hakates mu nina all end kasima :). Nägin silmanurgast, et ka mu konkurent oli neid märganud ning hakanud minu poole liikuma. Viimasel hetkel mind nähes lasi mul oma jackpot-iga tegeleda ning taandus kõrkjatesse. Ehk siis taaskord tõdemus, et looduses on palju juhuslikkust ning ka suhteliselt lootusetus kohas passimisest kujunes välja väga huvitavad 15 minutit vahvate kahlajate seltsis. Pilt kasivast vihitajast järgmine:
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Peale pesu väike kuivatus kivil.
Üksik mudatilder
Igal fotoshootingul looduses ei pruugi minna hästi. Mina loodan palju juhustele ning õnnele (mis täaseni isegi suht toiminud), ehk et planeeritud pildistamist kohtab minu puhul harva. Siiski ei ole loodus alati nii hea su vastu ning näitab vähe :). Tänane pilt mudatildrist oligi selle hommikuse retke ainus adekvaatne jäädvustus. Pole midagi parata, vahel pakub loodus sulle ennenägematuid hetki, vahel praktiliselt mitte midagi :). Selliste kidurate shootingute põhjuseks võib mingil määral ka kehv ilm olla. Aga eks iga korraga taas õpid midagi juurde ja püüad järgmine kord targem olla :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Vahest olen näidanud ka nö kaadritagust situatsiooni. Eelnev pilt oli tehtud järgnevates tingimustes:
PS. Kuum kohv kulub vägagi marjaks ära :).
Must lind meres
Linnuks tegelikult Merisk. Mõtlen tänaseni, miks loodus talle sellise välimuse andnud on. Tavalisel on linnud just seda värvi, milline on ka nende elukeskkond. Maskeerumine on selliste rannalindude puhul ääretult oluline. Meriskit on aga kaugele näha, kuna tema mustad suled ning punane nokk paistavad ikka kaugele silma :). Nagu öeldakse, on iga asi millekski hea. Hetkel pole mina veel mõistnud seda musta linnu eripära. Võibolla olen ma looduses neid veel liialt vähe näinud…
PS: Meriski tibu on vägagi osav maskeeruja: Link 1 , Link 2
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Keksiv hänilane
Juba teist suve järjest on meeldiv oma pildistamisretkedel kohtuda taas ja taas Hänilastega. Kuna nad üsna uudishimulikud linnud, ei ole neile lähedale saamisega erilisi probleeme. Mu eelnevatest hänilase postitustest saab nende kohta rohkem teada. Tänane pilt on selle suve viimasest kohtumisest, kus jälgisin pikalt, kuidas hänilane end oksal kasib. Järsku ehmatas teda mingi putukas, mispeale toimus säärane hüpe :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kiivitajad rändel
Lisan ühe rändepildi kiivitajatest, kes hetkel soojemasse kohta lendama asuvad.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sookured
Eelmisel nädalavahetusel võtsin plaani natuke sõita ringi ja leida sookurgi. Õnneks on neid hetkel võimalik päris palju näha. Peamiselt just seetõttu, et kogunetakse rändeks. Linde võib mõnes pundis olla ikka sadu. Oskan nüüd kogemuslikult öelda, et suurtele kampadele on suht mõttetu ligidale hiilide, kuna seal on liiga palju silmapaare, kes sind märgata võivad. Piisab, kui üks märkab, siis on kõik valvsad ja järgmine moment lendavad kõik minema :). Küll aga saab üksikutele kurgedele juba lähemalt hiilida, kasutades õiget taktikat. Ehk siis õnnestuski neid nii kaugemalt pildistada-vaadelda, kui sain ligi ka ühele sookure perele. Pildid järgnevad:
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Varahommikused tegelased toitumas. Neid oli seal rohkem, kui antud pildilt näha on.
Ja juba lendasid nad minema, olles avastanud kahtlase kuju.
Kodu lähedalt leidsin siiski kena kurepere koos 2 noorikuga, kes mulle paar minutit kinkisid, et vähemasti hetk kui selline jäädvustada 🙂
Silmside oravaga
Ilmselt igal loodusfotograafil on peas tiirlemas mõtteid, milliseid hetki tahaks pildile saada. Kas siis mingid fantastilised valgusolud või teatud poosides linnud/loomad jne. Seoses oravatega on mul samuti olnud selline visioon, et tahaks salaja oravat altpoolt luurates pildistada. Eelmisel nädalavahetusel oli üks orav väga sõbralikult antud hetke vormistamisel abiks, kes suvatses end pea alaspidi objektiivi suunas pöörata ning paar minutit poseerida :). Kuna metsas olid valgusolud kehvakesed, sai tehtud igaks juhuks rohkem pilte erinevatest poosidest, et tagada vähemasti üks pilt, mis antud visiooni rahuldaks :). Oravaid pole tavaliselt raske pildistada, kuid et ta just õiges kohas ning sirge tüvega puu peal oleks õiges asendis poseeriks, seda hetke tihti ei õnnestu saada. Kui oleks aega rohkem, oleks ilmselt neid soovitud hetki ka rohkem pildimasinasse püütud. Kahjuks peab harrastusfotograaf just paljuski õnnele lootma. Eelpool kirjeldatud pilt siis järgmine:
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tihe laevaliiklus
Vahepeal pilt ka inimtegevusest looduses.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Rohukonn peidus
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Rabakonn
Rabakonn on kuni 8 cm pikkune tüüpilise konna välimusega loom. Selg pruun, hallikas või kollakas- enamasti selgelt laiguline. Kõht enamasti hele ja mustrita, küljed laigulised. Isased on pulmade ajal kergelt hõbedased kuni lausa sinist tooni. Eestis kaitse all: III kategooria. (III kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Konnad on liikvel
Hetkel võib metsa vahelistel teedel palju kohata erinevaid konnasid. Vihmase ilmaga on neid eriti palju näha. Paljud liigid liiguvad oma talvituspaikadesse, oktoobrist alates jäävad juba talveunne. Seega viimane võimalus neid pildistada :).
Tänane pilt on ilmselt noorest harilikust kärnkonnast (Eestis on kokku muidu 11 liiki). Tema pikkus oli ca 1cm vaid, pildilt paistab ta muidugi päris suurena :). Täiskasvanud kärnkonnad on isegi kuni 15cm suured.
Jagan ka paari järgneva päeva postitustes pilte erinevatest konnadest, keda nädalake tagasi metsateedel näha õnnestus. Pidin hoolega jälgima, et mõni minu jala alla ei satuks, kuna neid oli tõesti palju.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Pisike hiireke
Eilsele postitusele lisaks nii palju, et peale paljude pealetükkivate lindude ja oravate, nägin ka pisikest hiirekest metsas toimetamas. Ilmselt oli ta harjunud toitu saama lindude söögimaja alt, mis maha pudeneb. Viskasin pildistamiseks maha pikali, et temaga ühele tasemele jääda. Ootamatult tuli julge hiireke isegi ca 1m kaugusele minust, kahjuks mu tehnika teda nii lähedalt ei suutnud jäädvustada :D. Kuid pilt tehtud ikka pisut kaugemalt, kui hiireke topsist vett jõi. Kui aus olla, siis polegi enne olnud võimalust hiirt jäädvustada, seega sain oma esimese hiirepildi :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kiire elu metsas
Äsja sai käidud ühes pargis ringi, kus lootsin leida porre ja rähne, kes end pildistada laseks. Üllatuseks oli üsna vaikne ning rähnid toimetasid vaid puude latvades, porre ei näinudki. Tegelikult olin vales kohas. Liikusin sinna kanti, kus talvel linde söödetakse. Seal käis tõsine elu. Kedagi pildistada oli keeruline, kuna linde oli lihtsalt nii palju, ei suutnud valida, keda eelistada :D. Tihased olid nii julged, et sõna otses mõttes lendasid pähe, objektiivi varjuki sisse!, ja võisid neid puuokstelt rahumeeli kasvõi katsuda. Peale selle tuldi julgelt su pöialt nokkima :D. Olin üsna hämmingus, kuna peamiselt olen pildistanud ikkagi metsikuid linde, kes juba kaugelt sind nähes plehku panevad…Seal pargis oleks paras lainurk objektiiviga ringi käia :D. Tore oli. Nägin seal ka oravaid, kes käisid kahel jalal, nagu inimesed :D.
Keelav märk
Kadakatäks pani just sildi püsti 🙂
Nooruki toitmine
Nagu oma eelnevates randtiiru postitustes ka maininud olen, sai sel suvel päris palju nende tegemisi kõrvalt jälgitud. Tänane kaader nooruki toitmisest. Kuigi oli noor tiir juba piisavalt suur, et lennata, ei osanud ta siiski veel kala püüda. Vanemad pidid neid toitma kuni 1 kuu vanuseni ning peale seda on juba aeg ise õppida toitu hankima. Elu on karm.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hommikune idüll
Ühel kenal ja udusel hommikupoolikul sai veedetud taas aega mere ääres, oodates natukenegi udu taandumist, et midagi peale enda ninaesise ikkagi näha oleks :). Tegelikult passisin tol hommikul taas kahlajaid. Üllatusena tuli aga paksust udust välja üksik kalamees, kes pidi sel hetkel kahjuks tööd tegema, kui mina oma vaba aega nautisin. Samas pakkus ta mulle jälle natuke pildimaterjali :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hall-kärbsenäpp
Suvel õnnestus esimest korda sellist linnukest kohata. Koht ei olnud metsik, st oli inimasutuste juures. Terve õhtu jälgisin, kuidas 2 linnukest kordamööda putukaid ja sitikaid püüdsid ning pärast seda teineteisega jagasid :). Putukateks polnud mingid väiksed satikad vaid ikka suuremad sääsed ja sitasitikad. Alati, kui käidi saagijahil ära, maanduti suht samasse kohta aia lippide peale. Tundusid üsna uudishimulikud linnud, kuid väga lähedale siiski tulla ei lasknud. Arvukust Estis hinnatakse isegi 100-200 000 isendit olevat, sellise hulga puhul imestan, et neid enne näinud ei ole :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Loodust nautimas…
Minu jaoks tähendab loodusesse minek päris mitut asja. Üks asi on see, et alati on lootus midagi uut ja huvitavat näha või kogeda…sa ei tea iial 100% ette, mida loodus sulle pakkuda võib. Teine asi on muidugi see, et saab end muust argielust täielikult välja lülitada ja teha restart iseendale. Iga inimese jaoks on teatud tegevused, mil suudetakse end muust maailmast välja lülitada. Tunnen vahest, et kui pole pikalt loodusesse saanud, on just nagu selline kripeldus hinges, et midagi on puudu. Samas pole alati seda vaba aega (eriti suvekuudel), et lihtsalt võtad selle hommikupooliku loodusesse minekuks. Elus tuleb teha kompromisse ning end jagada nii oma pere, töö kui ka looduse vahel :). Tänane pilt mudatildrist meenutabki seda meelerahu, mida loodus on võimeline mulle pakkuma :). Lihtsalt naudid vaikust, õrna meretuult ja kui veab, siis jalutab keegi sulle fotoka ette ka :). Pildil noor mudatilder.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Rohukoskla tibu ja perekond
Suvel sattusin kogemata peale ühele pisikesele tibule, kes hilisemal uurimisel oli Rohukoskla järeltulija. Istus teine üksinda ühel rannaäärsel kivil ning mind nähes hakkas vaikselt ära ujuma. Kui tavaliselt tekivad lindude ehmatamisest mul süümekad, siis sel korral jäi mul süda rahule, kuna eksinud Koskla tibu leidis oma pere tänu minule üles :). Võibolla oleks ta seda ka ilma minu abita teinud, kuid tundsin korraks, et minust oli loodusele abi :). Muideks Rohukoskel kuulub partlaste sugukonda ja neid peaks Eestis pesitsema 500-1000 paari, seega mitte just kõige levinum partlane.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Siin juba kogu pere kenasti koos :).
Kullid on jahil
Kui põldudelt vili lõigatud, on nähtavus kiskjatel oluliselt paremaks muutunud. Päris tihti võib näha vaatepilti, kus istutakse vahipostis kuskil heinapalli peal ning kui saak on nähtud, nopitakse see kenasti maast üles :). Pildil Roo-loorkull.
Klikka pildile, et näha suuremalt.
Kahlajad minekul
Tänane kaader kahest toituvast Soo-rüdist. Hetkel võib neid näha mere ääres päris palju, süüakse viimaseid nokatäisi, et asuda pikale rändele. Kaader tehtud suvel.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Rebase hommik
Ühel kaunil hommikul juhtusin nägema huvitavat vaatepilti, kus rebane jalutas mööda põldu ringi ja kogus sealt hiiri ja mutte. Neid oli tal lõugade vahele juba päris palju kogunenud, vast mingi 5-6 tükki :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Selisoo rabas
Kevadel sai külastatud Ida-Virumaal Selisoo raba. Need karged rabahommikud on nii meeldivad, et ikka ja jälle lähed tagasi sinna matkama. Sellest teest ka järgnev kaader.
Fotokunst vol 2
Kui juba säärast huvitavat teistmoodi pilti eile näitasin, siis lisan veel ühe :). Samas võib ka pakkuda, millega üldse tegu on 🙂
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Fotokunst vol 1
Looduses leidub erinavid vorme, mida võib vahel lausa kunstiks pidada :). Mõnel on silma näha selliseid asju, mõnel mitte. Mul üldjoontes puudub see oskus midagi kunstilist näha, kuid omast arust on see mõnel korral siiski õnnestunud. Üks oksake vees.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kaldapääsukesed
Eelmise aasta aasta linnuks olid pääsukesed. Pääsukesi tutvustava postituse olen ka juba mõnda aega tagasi teinud. Siiski pole mul olnud võimalust lähemalt uurida kaldapääsukeste elust ja tegemistest. Suitsupääsukesi ja räästapääsukesi näeb meie asulates palju, kuid kaldapääsukesed elavad vaid seal, kus nende nimiga vihjab :). Ehk siis sõites mööda pankrannikut Ida-Virumaal sattusin juhuslikult peale kaldapääsukestele. Üks kaldapealne pooleldi rippuv puu oks oli puhkepaigaks mitmekümnele pääsukesele. Ilmselt olid seal samas ka nende pesad, kuid peale söögiretkel käimist oli just see puuoks heaks puhkepaigaks. Ütleme nii, et suhteliselt kõhe oli seal kalda peal olla…Kuid sain omad kaadrid sealt kätte ning lahkusin oma teed, jättes kaldapääsukesed omi asju ajama.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Noor ja vanem
Nagu kombeks, teen vahel ka pildi oma telefoniga reaalsest olustikust, kui tingimused vähegi ekstreemsemad :). Seal siis ka näha oks, kuhu nad suvatsesid peale ringi lendamist maanduda. Kaldapealne olustik oli siis järgmine:
Kägu ja graffiti
Mõni aeg tagasi Augusti kuus, õnnestus lähemalt näha esimest korda oma silmaga noort kägu. Mul õnnestus teda jälgida tunnike või kauemgi. Kahtlasel kombel lendas ta muudkui kruusateele maha midagi sööma. Ei suutnudki tuvastada, mis viljad talle huvi pakkusid. Kuid püüdsin temaga siis natuke tutvust luua, kuna ikkagi suhteliselt harva nähtav lind (vähemalt minu jaoks). End kergelt puuokstesse varjates, õnnestus kõige lähemalt 15m pealt pildistada. Eks ta oli pisut uudishimulik ka, et kes see teda niimoodi uurib :). Huvitav oli ka see, et kohtasin teda mere ääres ning vahelduva eduga põgenes ta ka päris vee äärde kivile istuma. Olen siiani ikka teadlik olnud, et nad kuskil metsa sügavustes elutsevad ja “kukuvad”. Igal juhul lahe mälestus ja õnnestus ka paar pilti saada.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Mõned korrad lendas ta ka mere äärde kivile istuma:
Kormoranide aeg
Hetkel võib mere- äärsetel aladel kohata suuremaid kormorani-kolooniaid. Kormoranid asuvadki rändele peamiselt septembris-oktoobris. Ega neid väga palju enne ka näha pole. Muidugi kui sattuda nende pesitsuspaikadesse, on teine teema. Oma loomuselt käituvad nad nagu iga metsik linnuliik, põgenevad kui inimene liiga lähedale satub. Ka tänane pilt sündis juhuse läbi, kui sattusin üsna tuulisel ilmal peale ühele nende peatumiskivile…sain end varjates pisut lähemale liikuda ning paar klõpsu teha. Kuid teraseid silmapaare oli siiski liiga palju ning piisab, kui üks neist midagi kahtlast näeb :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sügis tuleb
Loodus annab iga päev aina enam märku, et suvi on lõppemas ning sügis ukse ees. On see siis heitlik ning väga sajune ilm, saabuvad öökülmad või kolletavad puulehed…neid märke tuleb igalt poolt. Pole ka ime, kuna käes juba september. Looduspiltnikele (vähemasti mulle 😀 ) sügisilmad meeldivad. Esiteks on looduses enam värve, teiseks pakuvad heitlikud ilmad erinevaid valgusmomente. Ehk siis nagu looduspiltike ütlus on, et siis kui enamik inimesi koju kinniste uste taha varjuvad, hakkab looduspiltnikel pidu :). Tänane pilt möödunud nädalast, kus kurg pakkus kena kolletava sügisese metsa taustal pildistamismaterjali :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Let´s dance
…ütles randtiiru noorik oma vanemale 🙂
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Talvike mererannal
Talvikesi olen isiklikult kohanud igal pool mujal, peale mereranna. Antud jäädvustatud kaader ongi just saadud mererannalt, kust ma ta toimetamas leidsin. Ei teagi täpselt, mis ta sealt otsis :). Näiliselt on talvike paigalind, kuid suurem osa pesitsejatest saabub märtsis ja lahkub septembris-oktoobris, suur osa talvitujad tulevad põhja poolt lähvad tagasi samal ajal. Natuke huvitavaid fakte lugemiseks:
Isastalvike on üks väsimatumaid laululinde. Ta alustab laulmist veebruarist-märtsis ja teeb seda kuni varasügiseni. Lisaks katkestab tema laulmise praktiliselt ainult pimedus ning vajadus lühikeste toitumispauside järgi vara- ja keskhommikul, pealelõunal ning õhtul. Päeva jooksul võib isastalvike sooritada kuni 7000 laulu.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Siin ka üks link, kust saab kuulda talvikese laulu. Kui meenutada, siis olen sellist laulukest metsas päris palju kuulnud:
Arusisalik ja magus toit
Arusisalikega kohtumisest on saanud päris mitu postitust teha. Lisan siis viimase pildi antud kohtumisest. Ehk siis enne kugistama asumist mekiti keelega, kas üldse on söödav :). Tundub, et meeldis ning paari minuti pärast oli sisalikul kõht täis.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Meriski tibu
Juuli alguses sattusin kogemata peale Meriski noorele järeltulijale, kes nii hoolikalt end peitis, et oleks peaaegu peale astunud. Olukorra reetsid vanemad, kes jubedalt kisasid ja protesteerisid. Sattusin sellele samale linnupojale ka teist korda otsa, hoopis teises kohas, kuid vanemate sarnane käitumine reetis ka seekordse olukorra. Imestan tänaseni, kuidas on loodus andnud abitule linnupojale nii hea maskeerumisoskuse :). All olevad pildid tõestuseks siis minu eelnevale jutule.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kaugelt pole peaaegu aru saadagi, et lind liiva peal end peidab
Lähemalt vaadates reetsid elusa tibu vaid silmapilgutused
Väiketülli tibu
Kui juba eilses postituses sai näidatud kiivitaja tibust ja noorikust pilte, siis ka täna näitaksin pilte meie käesolevast aasta linnust- Väiketülli tibust. Kuna ka sel suvel sai palju aega veedetud koos väiketüllidega, õnnestus paaril korral näha ka nende tibukesi. Väiketüllid nii väga lihtsalt oma tibusid ei näita, õhkkond peab olema nende silmis ikkagi piisavalt turvaline. Tibusid oli antud pesakonnas kokku 3, pilti sain vaid ühest. Nüüdseks on nad juba suureks sirgunud ning rändele sättimas. Loodan järgnevatel aastatel rohkem nende pereeluga tutvuda. Kahjuks paneb paljuski piirid vähene vaba aeg, mida peab oma perega jagama :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Üks tibu vanematest:
Noored kiivitajad
Sel suvel Juuni keskpaigas õnnestus näha Kiivitaja tibukesi, kes mööda kruusatee äärt edasi-tagasi siblisid. Naljakas vaadata, kuidas pisikesed sulepallid pikkadel jalgadel edasi vudivad :). Nüüd on noored kiivitajad juba täiskasvanu mõõtu ning valmis asuma rändele. Ehk kui tähelepanelikult põldudele vaadata, võib näha päris palju kiivitajaid kas einestamas või ringi lendamas. Tänased pildid kajastavad siis kiivitaja noorikuid suve alguses, ja nüüd 2 kuud hiljem augusti keskel pildistatud linnust.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Paar kuud vana noorik, juba pisikese tutiga 🙂
Lauluga lind
Pilt hänilasest, kes hommikuti esimene oma laulu demonstreerima. Tegelikult pole hänilase laul midagi erilist, pigem selline “plirts-plärts” häälitsus :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Linavästrik ja putukas
Vahel õnnestub saada pildile huvitavaid hetki, mida alguses oodata ei oskagi. Kodus pilte sirvides ootab vahest selline üllatus :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Haruldus- Veetallaja
Suvisel ajal mere ääres ringi jalutades võib näha paljugi. Olen veetallajat näinud mitmel korral, kuid pildile saanud varem polnud. Seekord sai päris kauneid kaadreid antud linnust ja neti avarustest pisut antud linnu kohta uurides selgus veel tõsiasi, et tegu üsna haruldase linnuga meie vetes. Tegu mitte väga arvuka läbirändajaga…Eestis pesitseb 0-5 paari. Kui eelmise sajandi algul oli veetallaja Eestis väikesearvuline haudelind, siis praeguseks hetkeks on ta meie haudelinnustikust praktiliselt kadunud. Olen jäädvustanud kõige haruldasema linnu oma fotopanka :). Mulle tundus, et liik on inimesega isegi suht leplik ja laseb pisut ka läheneda. Teised kurvitsalised oleksid juba ammu minema lendanud suure kisa saatel. Paar pilti siis antud kaunist ja haruldasest linnust:
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Pisut kunstilisem kaader ka:
How it´s made
Vahest tuleb pildistada mitte just kõige turvalisemates tingimustes. Kui meelde tuleb ja kui aega on, siis püüan ikka neid tingimusi kuidagigi jäädvustada (kasvõi telefoniga), et ka vaatajani tuua antud pildi saamislugu. Ehk siis viidates mõni aeg tagasi nähtud-pildistatud sarvikpüttide postitusele, on ka tänased kaadrid sellest samast õhtupoolikust. Kuna kogu pildistamistegevus käis üsna järsul tiigi kaldal, oli üsna keeruline saada head võttenurka. Selleks pidi statiivi tervenisti vette panema, et jalad põhja läheksid ja usaldama sinna peale oma kaamera. Õnneks sai vajalikud kaadrid tehtud ning ka tehnika jäi ellu :). Ehk siis üks kaader sarvikpüti isaslinnust ja teine, kuidas olid pildistamistingimused.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tutvumine õgijatega
Sel suvel õnnestus leida üles piirkonnad, kus Punaselg-õgijad pesitsesid ja elutsesid. See teadmine andis mulle võimaluse nende eluga pisut lähemalt tutvuda. Ehk siis sattusin peale neile sel ajal, kui noored õgijad olid juba sündinud ja lennuvõimelised. Siiski ei osanud nad ise veel toitu hankida. Vanematel tööd palju, päris mitu poega (vist 4 või 5) oli tarvis ikkagi toita. Senikaua, kui üks vanem lennus oli, pidas teine valvet. Kui neile liiga lähedale minna, hakkavad nad plõksuvat ja ähvardavat häält tegema, ning saba lehvikusse ajama. See näitab nende ärritunud olekut. Selles osas on nad isegi üsna julged linnud, et vaikse hiilimise peale õnnestus isegi 5m kaugusele saada ning neid jäädvustada. Ehk siis selle suve parimat pilti isaslinnust täna näitangi. On olemas pilte ka koos noorukitega, kuid neid näitan siis tulevikus.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hänilased hommikul
Käesoleval hetkel pole hänilasi enam nende tüüpilistes elupaikades näinud. Varasemalt saatsid nad mind pea igal fotoretkel. Ilmselt on jahenevad ilmad neid rändele saatnud. Pilt, mida täna näitan, on tehtud südasuvel.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hämaras pildistamine
Päikese loojudes panevad enamik inimesed oma fotokaamerad kotti ära, sest läheb juba piisavalt pimedaks, et naturaalseid ilma välguta pilte enam teha ei saa. Looduses on aga nii, et paljude liikide puhul (eriti metsloomad) pimeduse saabudes alles põhiline liikumine peale hakkabki. Ma ise pole väga palju hämaras pildistanud, kuid mõned korrad olen proovinud ja täitsa üllatunud. Võiks soovitada, et tasub kindlasti proovida, kuna tänapäeva (peegel)kaamerad on vägagi suutlikud. Muidugi peab ka sellega arvestama, et väga suur osa piltidest läheb siiski prügikasti. Täna näitangi üht pilti Väiketüllist, mis tehtud 30min peale päikese loojumist. Kuna oli piisavalt pime, oli ka oht, et ei saa teravat pilti. Pildi tegemisel tüll liigutaski oma pead kiiresti, mis jäi siis kaamera sensorile uduselt…Üldkokkuvõttes selline pisut teistmoodi kaader ning mulle isiklikult täitsa meelepärane 🙂
Klikka pildile, et näha suuremalt:
roxifotoblog.com 
