Rähni passipilt
Ehk siis suur-kirjurähn oma kõige tüüpilisemas asendis :).
Uudishimulik tutikas
Ikka ja jälle ei saa ma üle oma lemmik- tihasest :). Tutt-tihased on lihtsalt nii fotogeenilised linnud.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Jääaeg
Tänast ilma vaadates loodaks tõesti, et lumi lõpuks ka maha jääb. Ma eriline külmaarmastaja pole, kuid kui on talv, võiks stabiilsed -5*C ikka olla, et püsiks mõnus ja valge talvine meeleolu. Tänane pilt pärineb 2010 märtsist, kui ranniku aladelt võis leida palju rüsijääd. Kui on silma, on seal pildistamismaterjali kuhjaga. Mul väga head silma selles osas pole, kuid ühe tulemusega jäin tookord rahule küll :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Elu puul
Ühel vihmasel päeval Viru rabas jalutades nägin huvitavat vaatepilti, kus puust kasvasid välja päris korraliku mõõtu seened :). Olgugi, et kallas kui oavarrest, ei kõndinud ma sellest puust niisama mööda, vaid panin tehnika vihmakindluse proovile ja vormistasin pildi ära. Öeldakse, et “teadus nõuab ohvreid”, kuid seekord sai teadust tehtud ilma ohvriteta :D.
Aurukatel
Kaugel pole enam aeg, kui talv meie uksele koputab. Külm õhutemperatuur kaanetab kinni jõgede-järvede pinnad. Meri vajab siiski pisut pikemat aega, kuna soe veemass ei lase päris pikalt jääl tekkida. Ehk et peagi võib näha merel huvitavat vaatepilti, kus merevesi aurab, nagu aurukatel. Tänane pilt sellest ongi, tehtud 2009 detsembris, kus õhutemperatuur oli päikesetõusuks vajunud 23 miinuskraadi peale. Vaatepilt merele oli vapustav. Teisi sellel hommikul tehtud pilte näeb siit:
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Aul laineharjal
Kuu alguses käisin mere ääres koeraga jalutamas. Loomulikult ei puudunud mu kaelast ka fotokas. Silmasin päris ranniku ääres üht pisikest partlast. Kaugelt oli muidugi raske aru saada kellega oli tegu, kuid seda teadsin kindlalt, et enne ma sellise väljanägemisega lindu polnud pildile talletanud. Eks ma proovisin siis end talle võimalikult ohutuna näidata ja lind sai sellest ka mõne aja pärast aru ning hakkas ise huvi tundma, kes seal kivide vahel siruli klõpsib. Tegu oli siis noore (ilmselt emase) Aul-iga. Aulid asuvad rändele tavaliselt suurte parvedena Põhja poolt, kuid eks leidub ka üksikuid rändest puhkajaid. Talvehooajal võib Eesti vetes talvituda 100-700 000 lindu. Igal juhul oli tore tervitada uut liiki minu lindude nimekirjas :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Õhtune siilike
Kuigi siile on ikka ja jälle kuskil liikumas näha, pole minul õnnestunud neid pildile saada. Tavaliselt liiguvad nad kõrgema rohu sees, seal on segavaid faktoreid kõrte näol päris palju, et hea pilti sealt nagunii oodata pole. Siiski jalutas üks siilike mulle vastu tänavu jaanipäeva paiku, napilt enne päikeseloojangut…õnneks olingi fotokas näpus ühelt shootingult tagasi jalutamas, seega siruli maha ja paar klõpsu ning “purgis” ta oligi :). Ehk siis esimene siilipilt.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Magus nokatäis
Pimedal ja vihmasel ajal on tore vaadata suviseid pilte, millest õhkub soojust ja päikest. Selle sooja meenutuseks tänane pilt kadakatäksist, väga magusa suutäiega poseerimas :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tähnikvesilik
Vahest on päris põnev vanu pilte sirvida. Nii mõnigi kord olen avastanud midagi põnevat, mida tol hetkel ei tajunud või ei teadnud. Sama ka tänase pildi kohta. Tegin ca 3a tagasi ja siis polnud mul aimugi, kes meil looduses elab…või noh, eks näinud olin, kuid liiki määrata kindlasti ei osanud :). Arvasin tol korral, et pildil tavaline sisalik, kuid tuleb välja, et tegu hoopis III kategooria kaitse all oleva Tähnikvesilikuga. Kui natuke meenutada, siis ega ma neid loomi ka rohkem näinud pole, seega tagantjärele meeldiv avastus :). Pildi kompositsiooni kohta ei hakka muidugi midagi ütlema, kuna reaalsuses puudus mul sel ajal igasugune teadmine fotograafia kompositsioonidest ja nn kadreerimise reeglitest…aga see selleks :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tihane lumesajus
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Rahulik sammuja
Natuke veel suviseid toone, hommikune uneleja Mudatilder roheluses.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Neeme poolsaare panoraam
Lisan täna ühe talvise panoraam-kaadri Neeme poolsaare tipust, mille tegin aastal 2009. Veel pilte sellest retkest saab näha siit:
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Camouflage
Eesti- keelse tõlkena tähendaks see kaitsemaskeerimist või kaitsevärvust. Looduses on paljud liigid omandanud kaitsevärvuse, mis aitab neil vajadusel jääda kiskjatele märkamatuks. Ka linnud mererandadel on omandanud teatava liivakarva värvuse, mispuhul on mõnikord väga raske kedagi elusat tühjalt rannalt leida :). Siiski on reaalne olukord pigem nii, et kui sina ei näe midagi, jälgivad sind paljud silmapaarid. Tänane pilt on väiketüllist, kes on end kivi õnarustesse väga oskuslikult ära peitnud, mis kogenematule silmale võinukski märkamatuks jääda :).
Klikka pildile, et näha suuremaks:
Tutt-tihase stuudiopilt
Vahest jääb taust pildile väga ühtlane ning kaunite toonidega, nagu oleks kuskil fotostuudios tehtud :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tiiru abikisa
Foto pärineb suvest, mil sai jälgitud tiirude elu. Pesal mune hauduv emane oli üldiselt üsna rahulik, lasi vahepeal silmagi kinni, kuid kui mõni lind (nt kajakas) liiga lähedalt mööda lendas või pea kohal tiirutas, tegi emaslind päris valju hädakisa. Sellepeale tuli kohale ka isaslind, kes olukorra üle hindas ning kui kõik tundus turvaline olevat, lendas tagasi omi asju tegema. Korra mõtlesin ka seda, et vb peab isaslind mind ohuallikaks ning lendab mulle kaela, kuid asjad laabusid pisut rahulikumalt :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Söömisharjumused
Hiljuti sai käidud vaatamas väikelindude toiduplatsi ning kuidas lindude omavaheline läbisaamine on :). Igal linnul on nn oma tehnika, kuidas sihvka seeme ära süüakse. Tihased üldjoonse haaravad seemne noka vahele, lendavad mingi oksa peale, hoiavad seemet jalgadega kinni ning nokaga purustavad koore. Puukoristajal on pisut teine võte. Võtab sihvka, lendab kõrval oleva puu külge. Pea alaspidi topib sihvka kuskile puukoore vahele ning hakkab seal nokaga koort purustama. Ehk et pole harv nähtus, kui leiad männi koore vahelt mõne sihvka jäänused :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kajaka lend
Pildil õhtuses valguses maanduv hõbekajakas.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Looduslikud kunstiteosed
Hommikuti kuskil rabas ringi jalutada on ääretult värskendav tegevus. Lisaks värskusele kohtab ka omajagu silmailu. Tihti on ämblikud muutnud rabamaastiku põnevaks, just oma võrkude kudumisega. Õige valguse ning tausta olemasolul võib pidada seda omalaadseks kunstiteoseks. Kahjuks pole kõik teosed perfektsed, mõningad pole kõige paremini välja kukkunud.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Sabatihane rabas
Sabatihased kuuluvad samuti koos tutt-tihastega mu lemmiktihaste hulka. Eks nende eriline välimus ning harv kohtumine teebki nende nägemise taas ja taas huvitavaks. Sabatihaseid olen ikka igal aastal kasvõi korra kohanud, sel aastal olen isegi 3 salka näinud, kuid vaid üks sabakas korralikult pildile saanud. Sabatihastega on ses osas keeruline, et neid võib kohata vaid metsikus looduses (mitte parkides ega söögikohtades). Kuna tegu on väga liikuvate lindudega, pole neid kerge pildistada. Oktoobris sai korra Tallinna külje all Pääsküla rabas käidud, seal ka nendega kokku põrkasin. Seda hetke jäigi vaid tagantjärgi meenutama 1 pilt.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Jägala panoraam
Ei lähe enam ilmselt kaua aega mööda, kui võib taas sellist vaatepilti Jägala joal näha. Pilt tehtud 2a tagasi, kokku monteeritud 5-st kaadrist.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Puukoristaja maas
Puukoristajaid eriti maas ei kohta. Siiski mõni aeg tagasi olin ühe söödaplatsi juures ning jälgisin väikeste lindude toimetamist. Puukoristajad on söögimajades kunnid, ehk kui nemad kohale lendavad, on plats muudest tihastest puhas :). Kuni ta seal tegutseb, ega ta eriti teisi lindusid lähedale ei lase, vahivad kõrvalolevatel okstel. Selles osas on nad üsna riiakad. Aga üks puukoristaja tassis majakesest sihvkasid ühe puutüve juurde maha, ilmselt kogus halvemateks päevadeks :). Sinna ma ennast ka pikali viskasin ning pildi maas toimetavast puukoristajast tegin. Loomulikult avastasid tihased ka peagi “kahtlase” koha ning mõne aja pärast olid tagavarad ära söödud… Elu looduses on karm.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Pehme ja sinine
Pildil nooremapoolne sinitihane, kes külmast ja vesisest ilmast sõltumata mulle poseerima tuli :). Tegelikult läksin mina talle külla, kuid tore oli teda oma kõrval oksa peal tervitada.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Aluoja joastik
Pikema säriajaga pilte tehes joonistuvad välja jugade ja jõgede põnevad vee liikumise trajektoorid. Silmaga vee liikumist vaadates ei pruugigi sellest koheselt aru saada, kuid kaamera sensorile joonistuvad need pikapeale lahedate keeristena.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Väikesed ja väledad pöialpoisid
Pöialpoiss on Eesti väikseim lind. Nende nägemine metsades on ka suhteliselt raskendatud, kuna otsivad nad süüa männi latvades ringi siblides. Pöialpoisid pole praktiliselt sekundikski ühe koha peal, seega on ka nende lindude pildistamine äärmiselt keeruline ettevõtmine. Pöialpoisse olen näinud omajagu, mõned korrad ka pildile püüdnud. Sügiseti (enne rännet) tulevad nad ka pisut madalamale toitu otsima. Siis on ka reaalne võimalus neid mälukaardile jäädvustada. Ka suhteliselt hõredas männimetsas on valgustingimused kehvemapoolsed, mistõttu kipuvad paljud pildid udused tulema. Ega seal rohkem polegi soovitada, kui kindlat kätt ja viitsimust neid mööda metsa taga ajada 
. Üks naljakas poosis tegelane õnneks sattus ka minu “toru” ette mõned nädalad tagasi.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Fantoom
Ühel hommikupoolikul juhtusin nägema heinamaa nurgas 4 kitsekest, kes rahulikult härmatunud heina nosisid. Püüdsin neile siis natuke lähemale hiilida. Kuna väljas tuult polnud, oli iga väiksemgi heli kuulda. Sain neile juba päris lähedale, järsku nägin läbi heina, et ainus sokupoiss oli lähemale uudistama tulnud, kes seal sahistab. Läbi heina oli kehv näha, kuid kogenud soku silm haaras kahtlase kuju kinni :). Hein oli nii tihe, et vaevu nägin jälgivat kitse…Soovides hetk jäädvustada, tuli lülitada välja kaamera automaatse teravustamise võimalus ning usaldada oma silma. Tulemuseks tuli üks mu parimaid kitsepilte, just oma üldise fiilingu osas :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Värvipall metsas
Kenade värvidega täiskasvanud sinitihane.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Aluoja joa panoraam
Teatud kohtades pildistades ei piisa lihtsalt ühest ülevaatlikust klõpsust, et kogu olustikku pildile manada. See tähendab, et appi tuleb võtta mitmest kaadrist koosnev panoraamkaader. See muidugi nõuab juba teatava tarkvara omamist ning oskust sellega ümber käia. Isiklikult pole eriline maastikupildistaja, veel vähem panoraamide pildistaja. Kuid siiski olen paaril korral katsetanud ning vahel ka tulemustega rahule jäänud. Tänane kaader Aluoja joast kuulub mu lemmikute hulka (panoraamide hulgas). Kokku monteeritud 5-kaadrist.
Klikka kindlasti pildile, et nautida panoraami täies hiilguses:
Kiskja
Metsas võib vahel päris hirmus hakata, kui selliste küünistega lindu näed…
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tutt-tihasega metsas
Nagu eelmises postituses sai mainitud, sai metsas käidud väikseid linde taga ajamas. Tegelikult oligi mu peamiseks eesmärgiks leida mõni tutt-tihane, kes mu absoluutne lemmik väikelindude hulgas :). Kuna ta on nii pisike ja väle, on ikka ääretult keeruline teda niigi kehvades valgustingimustes selgena pildile saada. Koos teiste tihastega ta eriti pelglik polegi, muidugi aram, kui rasvatihane. Aga 1,5h jooksul õnnestus saada päris mitmedki pildid antud linnust. Süda jäi rahule, kuna eesmärgid said täidetud :). Üks tulemuslik pilt järgmine:
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Uudishimulik rähn
Võtsin vaevaks üle pika aja külastada nädalavahetusel taas loodust, sai ka esimese lume saabudes metsa minna. Võtsin suunaks pargi, ning väikelindude pildistamise. Linde oli mestas omajagu palju, ning pildisaak päris mitmekesine. Üllatusesinejaks oli ka üks suur-kirjurähn, kes tuli piiluma, kes see kahtlane kuju siin klõpsib. Küll vaatas ühelt poolt puud, küll teiselt poolt puud. Veendudes, et ilmselt pole ohtlik tegelane, lendas omi asju edasi ajama. Lahe kohtumine igatahes :). Selliste hetkede nimel tasubki looduses ringi käia.
Punaseljad õrrel
Eesti aasta lind 2010 istumas oma puhkamisoksal, vestlemas oma järeltulijaga :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kaldapääsukesed õrrel
Meenutusi veel soojast suvest, kus oli veel palju rohelust.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Ohakalinnud lahkumas
Ohakalinde olen ikka igal sügisel kohanud. Arvasin, et ega ilmselt enam sel aastal neid kauneid linde kohtagi kuid võta näpust. Kodukandist leidsin ühel päeval juhuslikult 5 lindu söögipausilt. Olid teised söömisega nii ametis, et lasid mul autoga päris külje alla ronida :). Ju valmistusid nad usinasti rändeks, vaja ju piisavalt energijat ammutada. Teatavasti kardavad linnud-loomad autosid vähem, kui inimesi, seega on see parimaks liikuvaks varjeks :). Sain teha mõningad pildid ja läinud nad olidki. Mul jällegi hea meel, et sain nad oma mälukaardile talletatud. Üht neist piltidest näitan ka täna.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kotkas Ülemiste lähistel
Paar nädalat tagasi, ühel kenal hommikupoolikul jalutasin ülemiste järve äärsetel aladel ning otsisin jälgesid metsloomadest. Sel päeval nägin aga hoopis kõiki teisi peale metsloomade :). Kaugelt silmasin tiirutavat üht igavesti suurt lindu. Imekombel ta muudkui lähenes, ega pannud mind tähele (või ei teinud minust välja). Lähemale jõudes oli üllatus suur, kuna nägin et tegu oli noore merikotkaga, keda saatis usinasti üks hallvares. Iga päev kotkast ei näe ja seda enam pani mind üllatama ka see piirkond, mis on üsnagi tihedasti asustatud ala lähedal. Lõpuks lendas ta täpselt üle minu, sain teda ka kõhu alt vaadelda :). Igeal juhul tegi kotka nägemine mu päeva kenaks. Ka järgnev päeva saak oli tavapärasest kopsakam, sai nähtud-pildistatud päris uusi liike, keda polnud varem isegi näinud. Aga sellest siis ehk edaspidistes postitustes.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Hea võrdlus iga päev nähtava varesega, kes kotka tiivasirutusele ikka kordades alla jääb 🙂
Noore kotka kõhualune
Uneaeg
Enne pikemale rändele asumist, lasid Soorüdid silma looja. Ei lasknud end segada ei looduspiltnikust ega ka muidu tüütutest sääskedest.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kokkupõrge kormoranidega
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Kus hanged on?
Hetkel on taas läbirändel hangelinnud. Ise pole küll neid oma silmaga sel aastal näinud, kuid linnuvaatlejate sõnul võib neid juba mererandadel kohata. Oma kogemusel võib neid näha Eestis isegi paari kuu vältel, kohati ka talvel. Enamik linde lendab ikkagi põhja poole, kuna tegu ju siiski tundralindudega.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tallinna vaade
Sorasin oma vanu pilte, mis tehtud 2009a. See oli minu jaoks alles õppimise aeg. Muidugi on oskused ja kriitikameel minus vahepeal arenenud, kuid mõne hea kaadri sorteerisin välja küll :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Liblikas heinal
Kui metsas seeni pole, siis saab tegeleda rahulikult liblikate pildistamisega :). Pilt selle aasta suvest.
Orav pjedestaalil
Orav ei kuku kännust kaugele :).
Punaselg toiduga
Lisan pildi möödunud suvest, kui sai palju koos oldud punaselg- õgija perekonnaga. Erinevaid huvitavaid hetki sealt mitmeid, üks lähem võte järgmine:
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Päike ja luik
Täna näitan üht esimest adekvaatset luigepilti, mille võin enda jaoks looduspildiks nimetada. Pilt tehtud 2010a. Paldiskis.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Taevas vees
Vaikne järvevesi andis võimaluse jäädvustada mõnusa pilvise taeva peegelduse rahulikul veepinnal.
Sügisvärvides Toila
Pilt tehtud eelmisel aastal umbes samal ajajärgul.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Ebaõnnestunud pildid vol 2
Eile alustatud seeriale lisan täna pildi haigrust, kes eelmise pardipere pildi ära rikkus :). Haigur lendas minust mööda ning otsis maandumiskohta. Haigrud võivad teha õhus väga kiireid suunamuutusi, siin pildil üks neist olukordadest. Põhjus, miks pilt minu meelest nässu läks, ongi põhjustatud haigru kiirest liigutusest ja minu mittesuutlikkusest talle kaameraga piisava kiirusega järgi jõuda. Tulemuseks ongi selline kaadrist lahkuv lind :P. Aga linnu asend on jäänud äge, ja mingisuguse kunstina võiks ju ka sellist minimalismi isegi käsitleda…
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Ebaõnnestunud pildid vol 1
Vahest ei lähe kõik nii, nagu planeeritud. Püüad pildidstada teatud lindu õiges kohas või õiges positsioonis, kuid miski või keegi rikub hetke ära. Järgnevad 3 postitust näitan mõningaid ebaõnnestunud pilte, mille ma siiski alles olen hoidnud.
Tänane pilt sellest päevast, kui sain varjet kasutama väga lähedale haigrutele. Kõlab küll hämmastavalt, kuid üks haigur suutis mul ka ühe kena pardipere pildi ära rikkuda. Sellegipoolest tasus see pilt alles hoidmist, kuna iga päev ei teki selliseid momente, et haigur väga segavalt kaadrisse jääb :D.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Tutiga tihane
Ilmad lähevad iga päev aina jahedamaks ning kaugel see lumigi enam on. Talvine aeg on hobipiltnikule pigem selline vaikne aeg. Vähemasti ise olen seda paari aasta jooksul täheldanud, et lindude (eriti merelindude) pildistajana on vaikne aeg, pea enamik lindusid soojale maale pagenud. Kuid talv ongi tavaliselt see aeg, kui saab teha tutvust aialindudega. Ehk siis igasugu tihastest alates kuni rähnideni välja. Mina pole näiteks erilise välimusega tutt-tihaseid muul ajal kohanudki, kui talvisel ajal toiduplatside juures. Ehk siis on ka talvel pildistamist küllaga, kuid modellid pisut teised :). Tänase pildina üks talvine tutt-tihane:
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Toonekurg lennus
Sel suvel mõtlesin, et pööran tähelepanu ka selllistele tavapärasematele lindudele, keda meie maal võib rohkem näha. Üllataval kombel on mul valge-toonekurest ääretult vähe jäädvustusi. Jah, näha oli neid siin-seal, kuid paljudel juhtudel polnud kas kaamerat kaasas või oli sõiduga kiire, et ei saanud autot kinni pidada. Ehk siis jäid sel suvel need pildid saamata, mida oleks tahtnud. Aga eks jõuab järgnevatel aastatel selle teemaga edasi tegeleda ja võibolla ka haruldast must-toonekurge kohata :).
Kindel modell
Oravate pildistamine pole loodusfotograafide seas just kõige kõvem sõna. Vaikimisi hinnatakse endi peas oravat, kui väga lihtsat pildistamisobjekti, keda on meie linnaparkides kerge kohata ning igas poosis pildistada. Mis siin salata…kui läheb piltide hindamiseks, eks ma olen isegi selles samas paadis. Kui tuleb võrdlusesse näiteks karu või kotka pildistamine, kehtivad seal muidugi hoopis teistsugused kriteeriumid, kuna ka liigid haruldasemad ning niisama lihtsalt mälukaardile mitte talletatavad… Kuid kui aus olla, on neid nunnusid karvakerasid alati tore parkides näha ja hoolimata eelpool nimetatud “kategooriatest” pidlistad neid ikka ja jälle :). Teisalt ei peagi alati mõtlema, et ei hakka enne pildistamagi, kui mõne võistluse väärilist pilti ei tule…Endal on ju tegelikult lõbus ja see ongi minu jaoks kõige tähtsam :D. Oravast olen teinud enda jaoks palju kaadreid, ja ma ei pelga neid ka teistele näidata :).
Klikka pildile, et näha suuremalt:
Lagle Läbi Lillede
Üksikuid linde on alati lihtsam pildile saada, kuna pole nii palju jälgivaid silmapaare. Samas on laglesid ja hanesid üksikuna suhteliselt raske kohata, kuna peamiselt liigutakse ikkagi suurtes parvedes ringi.
Klikka pildile, et näha suuremalt:
roxifotoblog.com 