Mõni aeg tagasi, suve alguses, võis näha neid linde pea igal pool kõva häälega laulmas. Sellest ajast ka järgnev kaader.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hetkel võib näha põldudel sadu noori kiivitajaid kes usinalt enne rändele asumist kõhtu kinnitavad.

Klikka pildile et näha suuremalt:

Randtiirudest olen teinud postitusi päris mitmeid. On ka põhjust olnud, kuna sel suvel õnnestus nende eluga ka pisut lähemalt tutvust teha. Tegu polnud just kõige kergema missiooniga, kuna randtiirud on oma pesa ja poegade lähedal väga agressiivsed ning võimelised ka inimest ründama. Seega et tunnetada nende piire, pidin natuke rohkem nende eluga kaugemalt tutvuma. Päris peksa ei saanud, kuid ohtlikult madalalt lennati pea kohal küll :). Üldkokkuvõtteks oli väga põnev vaadata, kuidas nad kala püüdsid, neid noorukitele jagasid ja ka pesa peal munadel konutasid. Just tänased illustreerivad pildid ongi sellest ajast, kui emalind pesal mune haudus. Nagu enne mainitud, on nad oma pesa piirkonnas vägagi tundlikud, kuid pika harjumise peale õnnestus neid lähedalt ka pildile püüda. Loomulikult tähendas see tasakaalukat tegevust ning paljuski vaikset hiilimist kõhuli adrus ja rannaliivas, kuid pole midagi võimatut :). Igal juhul olen taas targem ja valmis järgneval aastal neid aina põnevamates situatsioonides pildile püüdma.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hakkb vist sadama.

Pesal mune haududes võib igavus tappa…Seega korrastati pidevalt pesa ümbrust, liigutades kivikesi edasi ja tagasi 🙂

Nendest lindudest polegi olnud mahti rääkida. Neid linde võib palju kohata heinamaadel kuskil kõrgemate kõrte otsas kõõlumas. Nad on omajagu uudishimulikud linnud, kohati lasevad isegi üsna lähedale. Ise olen neid peamiselt pildistanud autoaknast…nagu paljude metsikute loomade-lindudega, kardavad ka nemad inimest, sellepärast peab end vähemalt autosse varjama :). Nii olen saanud neid kauneid linde natuke lähemalt uurida. Hinnanguliselt pidi neid Eestis pesitsema 50-150 000 paari. Nüüdseks hetkeks on pojad juba suureks kasvanud ning kadakatäksid asuvad rändele. Näitan ka paari pilti, mida õnnestunud neist suve jooksul teha:

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Oma tüüpilisel valvepostil

Hommikusöögiga

Hetkel on kätte jõudnud heina tegemise aeg ning olen täheldanud erinevate kullide aktiviseerumist. Kuna hein saab maha võetud, tulevad põllud kenasti nähtavale ning kullidel parim aeg toidu otsinguteks. Seega tuleb silmad lahti hoida. Tänane kaader Roo-loorkullist tiirutamas heinamaa kohal.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hall-haigrutest olen rääkinud oma blogis juba päris mitmel korral. Suured toonekure mõõtu linnud, kuid väga väga arad. Kohtan ma neid pea alati, kui fotoshootingul käin. Teades natuke nende toitumiskohtasid ning käitumist, õnnestus mul ühel korral väga lähedale hiilida. Tavaliselt saadakse lähivõtteid vaid varjetest, kus linnud ei oska aimatagi, et peale nende keegi veel läheduses on.
Neile ligidale hiilida polnud lihtne. Ebameeldivam külg oli muidugi mudas ja adrus roomata oma 20min jagu, normaalne piltnik ilmselt niimoodi ei viitsiks tegutseda :). Üldiselt õnnestus siis roomata kõrkjate taha, kust võis neid läbi kõrkjate piiluda. Siiski polnud ma päris nähtamatu ning 4-5 haigrust lasid peale ühe kõik igaks juhuks jalga. Kuid üks otsustas ikkagi lähemalt uurida, kellega siiski tegu on. Kuna olin päikse suhtes soodsalt (tõusev päike paistis talle otse silma), ei olnud haigrul nähtavus ka kõige parem. Pidin väga liikumatult seal vedelema, liigutades vaid näppu päästikul :). Selline uurimine kestis ca 10min, kus haigur oli täiesti liikumatult ning püüdis aru saada, mis see klõpsiv asi seal kõrkjate vahel küll on :D. Lõpuks sai tal kõrini, ning lahkus vaikselt edasi. Mulle jäid väga eredad mälestused, et seda kaunist eel-ajaloolise välimusega lindu varje abi kasutamata, ca 10m lähedusest läbi kaamerasilma jälgida ja pildistada sain. Üks kaader mulle lähenevast haigrust järgmine:

Kahjuks ei ole eluslooduses kõik jäädvustatud materjal hingele kõige meeldivam. Kui on pildistatud helgemaid hetki, kus eri lindude pesakonda sünnib kauneid ja nunnusid tibusid, on asjal ka omi varjukülgi. Kahjuks nii see looduses käib- mis mõnele kaotus, see teisele võit jne. Ehk siis sattus mu kaamera ette lendama üks vares, kellel oli midagi suurt noka vahel. Igaks juhuks klõpsasin ära, et lihtsalt vaadata, mis seekord pihta on pandud. Negatiivseks üllatuseks oli tal noka vahel ilmselt just koorunud linnutibu (ei suutnud kahjuks tuvastada, kelle järeltulija). Sel hommikul oligi miskipärast ranna ala vareseid täis, kes tavaliselt oma nina sinna kanti ei topi. Ju aimasid nad ära, et aeg nende jaoks soodne, kui magusad kõhutäied lihtsasti saadaval on. Eelpool mainitud kaader järgmine:

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Nagu ikka, sünnivad päris mitmed toredad jäädvustused kogemata ja juhuslikult. Sama ka selle luigega. Olin ammu maanduvat luike tahtnud pildistada, ja et ta just täpselt suunaga fotograafi poole tuleks :). Mererannal hoopis teisi liike hiilides see võimalus ka juhuslikult tekkis, kui luikede omavahelisest arveteklaarimisest lendu tõusnud luik fotograafi nägemisulatusse otsustas maanduda. Õnneks sai see kiiruga toimunud olukord ka pildiks vormistatud.

Klikka pildile, et näha suurmemalt:

Kuna väiketüllist igasugu pilte saanud teha, siis selline peegeldusega pilt mul esmakordne :). Kahjuks olid valgustingimused just sellised, nagu nad olid….paks udu, tibutav vihm…Aga ega selline loodus ongi, koguaeg ei saagi ilusat valgust pildile püüda…

Hetkel võib mere äärsetel aladel kohata suuremas koguses kurvitsalisi, seal hulgas mudatildreid. Eile hommikul veendusin selles veel isegi. Läksingi selle mõttega, et neid linde paremini pildile püüda. Ega seal tegelikult midagi võimatut polegi. Peab kaugemalt väheke vaatlema, kus nad toimetavad ning siis sammud sinnapoole seadma. Ohu korral lendavad nad küll minema, kuid max 30min pärast tullakse tagasi toitumiskohta. Eilsed pildid õnnestus saada isegi end varjamata, lihtsalt roostiku kõrval liikumatult vedeledes. Kõige julgem lind tuli isegi 5m peale mind uurima. Metsike lindude kohta ikka ääretult julge tegevus.
Mudatilder isiklikult on meil vast enim nähtav kurvitsaline. Armastavad nad päris suure kambana toimetada. Linde leidub pesitsuse ajal Eestis 3000-4000 paari ning peamiselt kohtabki neid mererandadel, soodes ja rabades.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Harakaid võib näha igal pool. Siiski on imelikul kombel neid väga raske pildile püüda. Siiski on vahel see mul õnnestunud. Ise olen muidugi enamik olukordadest pildistanud neid autost. Muidugi, kui natuke plaani pidada ning end õigesse kohta end valmis seada, saaks ilmselt palju paremaid jäädvustusi.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Oma meelispaika külastades näeb nii mõndagi. Aastate jooksul on selgeks saanud teatud lindude pesitsuspaigad ning seda aasta-aastasse. Ka tänase postituse peategelase Lauga paari pesitsuskoht on olnud mulle teada, kuid pole kuidagi mahti saanud nende tegemisi lähemalt jälgida. Elupaigaks väike tiigike roostikus, seega pole sinna ka kõige lihtsam sisse kiigata :). Eelmisel nädalal sattusin peale samas kohas juba Lauga tibudele, kes seal usinalt toitusid. Antud linnu puhul on tegu samuti üsna pelgliku liigiga, kes inimest nähes kohe end roostikku peidab. Kui vaikselt ja tasakaalukalt tegutseda ja piisavalt kaua ühe koha peal oodata, võivad nad sulle ka päris nina ette ujuda. Seekord päris nina alla mulle keegi ei tulnud, kuid piisavalt lähedale, et neist mingitki pilti saada. Kahjuks liigub seal kandis ka üsna palju inimesi, seega on nad sunnitud pidevalt põgenema ja end peitma. Järgnevad pildid siis eeloleva jutu kinnituseks :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Täiskasvanud Lauk

Ca paari kuu vanune Lauga-tibu

Tibusid oli seal pesakonnas isegi 5, kuigi keskeltläbi jääb ellu ca 3 tibu. Siin osa neist siis toituvad.

Käesoleva suve alguses tegin enda jaoks päris huvitava avastuse, kui nägin suht kodu lähistel ühes tiigis ühe Sarvikpüti paarikese toimetavat. Tegu meie maal siiski üsna haruldaste lindudega, pesitseb neid ca 200-400 paari, seepärast on nad ka Eestis kaitse all. Imelikumaks tegi nende leidmise just see asjaolu, et nad olid ikkagi keset tsivilisatsiooni, ehk et seal liigub päris palju inimesi, kalamehi ja ka autoliiklus üsna märkimisväärne. Linnud üldiselt üsna arad, v.a. paaritmise ajal. Sel ajal ma ka nendega kõige lähemalt kohtusin. Käes oli pesa ehituse aeg ning “käed-jalad” tööd täis :). Seega sai üsna lähedalt neid kauneid ja värvilisi linde vaadelda. Nende puhul on huvitav see, et suudavad ligi 3min järjest vee all ujuda, vahemaa kuni 200m. Ka ohu korral pigem sukelduvad, kui lendavad minema. Mina neid lendamas ei näinudki…Tänasel päeval on nende pesakonnas koorunud 4 linnupoega, keda kahjuks nii lihtne enam pildile saada pole :). Järgnevad kaadrid siis sellest meeldejäävast kohtumisest.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pesaehituse aeg

Värvikam ja suuremate “sarvedega” isalind

Emaslind

Tulles mere äärsetelt aladelt pisut kaugemale ning jõudes rohkem inimtegevuse lähedusse, võib talviti kohata meie maal ka siisikesi. Nad ei ole meil teab mis haruldased linnud, kuid minul on õnnestunud neid näha paaril korral, millest ühel korral õnnestus ka paar pilti teha. Tegu oli söödaplatsi juures toimetavate lindudega, seal oli neid päris palju. Info kohaselt pidi neid ka suviti kohtama, kuid seda kindlasti harvem kui talviti. Linnukesi meie maal päris palju: 100-250 000 paari. Emaslind ja isaslind erinevad oma sulestikult peamiselt selle poolest, et isaslind on kirevama ja värvikama sulesikuga (nagu linnumaailmas ikka). Siin siis mõni kaader tollest kohtumisest.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Laupäeva varahommikul olin seltsiliseks ka randtiirude pesakondadele. Tegelikult on tegu väga riiakate lindudega, kes oma territooriumi lähedale väga hea meelega ei lase. Siiski püüdsin tasapisi nende seltskonda sulanduda :). Mererannas, kus on palju kive, on näha ka päris mitmeid pesakondi elutsemas ja kalastamas. Kui mõni tiir kala saab, lastakse kisa lahti ja tiirutatakse ka teiste tiirude territooriumil, et uhkustada oma saagiga. Siis läheb muidugi jubedaks mölluks ja tagaajamiseks. Oma tänased pildid ongi jäädvustatud hetkedest, kus täiskasvanud lind saab nende üsna piraka saagi kätte, millega paar uhkeldavat tiiru tehti ning seepeale oma järglasele ulatati.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tiiru pisikese kehaehituse kota on selline kala päris pirakas.

Seepeale kutsutakse noorik kohale, et kala üle anda:

Kuna kala järele on tahtjaid teisigi, tuleb söök üle anda kiiremas korras, kasvõi vees olles :). Kusjuures, kala antakse üle nii, et täiskasvanud lind vette ei maandu. Väga oskuslik tegutsemine.

Väiketüllid on mul ammused sõbrad. Pea alati, kui oma lemmik piirkonda lähen, on neid näha ning võimalusel saab neid ka pildistada. Eks ole mitu aastat seda piirkonda ka külastatud ning linnud üldiselt lendavad igal aastal samasse kohta pesitsema. See teeb nende leidmise palju lihtsamaks ning ka pildi saamise võimaluse seda tõenäolisemaks. Kuna tavalisi “õpikupilte” neist lindudest saanud juba üpriski palju teha, köidab mu jaoks pigem kas teistsugune valgus või üleüldse teistsugune lähenemine. Jagangi täna pilti väiketüllist loojangutaeva taustal. Kuna valgus paistis nö valelt poolt, jäi lind peamiselt varju. See oligi taotuslik, tuua linnu kontuurid kena taeva taustal. Katsetama peab, nii ka endal põnevam pildistada :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Eile hilisõhtul õnnestus käia mõneks tunniks taas oma lemmikkohas Paljassaares pildistamas. Õhtu lubas kena loojangut ja nii läkski. Leidsin lahesopis ühe liivasaarekese, mille juurde suundudes hakkas Meriski-pere jubedalt kisama. Kohale jõudes selguski, et olin sammunud nende pesa lähistele ja sealtsamast leidsin kogemata ka peidus oleva tibukese. Ei tahtnud neid pikalt häirida, tegin kiired klõpsud ainsast järeltulijast ja läksin eemale. Olgu tänane postitus ka pühendusega oma värskelt sündinud (09.07.12) pojale Reiole ja vaeva näinud emale :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Hoolas meriski pere

Tihti tehti kontroll-lende ümber minu, nägemaks kellega tegu:

Siin siis põhjus, miks mu vastu pahased oldi ning miks ma ei tohtinud seal olla. Tegin paar klõpsu ja lahkusin.

Maskeering oli tasemel, palju ei puudunud, et oleks temast märkamatult üle kõndinud 🙂

Hangelinde võib meie maal näha vaid talviti. Nende tegelikuks pesitsuspaigaks on Arktika. Eestis võib läbirändel kohata vaid umbmäärane 100-1000 lindu. Nende iseärasuseks on see, et nad magavad lumehangedes ja pesevad end samuti lumes (nagu osad linnud vees või liivas).
Ise olen neid kohanud paaril korral. Kuid sel kevadel sain neid ka lähemalt jälgida ja pildistada, muidugi vaid suure hiilimise ja roomamise tulemusena. Linnud on arad nagu enamik metsikud isendid, seega usaldust võita polnud kerge töö. Paar pilti siis sellest kohtumisest.

Klikka pildile,et näha suuremalt:

Piilusin ka üht lindu kahe kivi vahelt, kuid jäin selgelt vahele 🙂

Antud lind on meil üsna arvukas liik, seega pole ka erilist probleemi neid pildile saada. Jah, rasvatihastest on nad küll aramad, kuid siiski neid leidub paljudes kohtades ja vahest isegi suure salgana. Seega natuke planeerimist ja pilt käes. Siiski ei ole sellised tavalised õpikupildid arvukatest liikidest mulle kõige atraktiivsemad, pigem püüan neid pildile saada kas mõnes põnevamas poosis või ilusas valguses. Just järgnev pilt ongi timmitud kenale taustale, mille moodustas loojangupäike ja sügisesed õunapuud :). See püüab palju paremini vaataja pilku, kui korrektses poosis üksikul oksal perfektselt kadreeritud lind…vahemalt minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt :D.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

2011 hilissügisel sattusin peale väga julgele leevikesele, kes oli söömisega nii ametis, et tal oli suhteliselt ükskõik, et ma puu all teda ca 4m pealt pildistasin. Tavaliselt selliselt vahemaalt pildistades on metsikud linnud ammu kadunud…Aga leevike oli leidnud päris rammusa pihlakapuu, kus vähemasti minu jooresolekul ta üle poole tunni pihlakamarju muhverdas :). Järgnevad kaadrid siis sellest õhtust:

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Meenutan tänaseni üht mõnusalt tormist päeva 2011a oktoobris. Ei mäleta küll selle tormi nime, kuid tuul oli metsik ja ilm oli heitlik. Tegelikult on sellest samast päevast mul mõned pildid ka juba näidatud, mida saab veel tagantjärgi vaadata siit. Kuid tänane pilt siis naerukajaka noorikust, kes väga hõlpsalt suurte tormilainete vahel lendas.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kiivitajast olen ka varem postitusi teinud, kuid sel korral saan järgnevaid pilte seostada taas pisikeste linnutibudega :). Ehk juhtusin eelmisel nädalal peale väikestele kiivitaja järeltulijatele. Mulle tundus väga imelik, miks kiivitajad nii jubedalt kriiskavad, kui autoga kruusateel seisma jäin. Selge oli see, et midagi on valesti nende jaoks. Tavaliselt nad heinamaalt väga autoteele ei kipu ja pigem püüavad jääda varjatuks. Siin ka selline tavapärane kiivitaja kaader tema keskkonnast. Pisikestest tibudest saan edaspidi pilte näidata :).

Klikka pildile, et näha suuremalt: