Eelmise postituse jätkuks jagaks sellest õhtust veel mõnda pilti.

Otsustasin paar järgmist postitust pühendada taas väiketüllile (2012 aasta linnule). Olen juba mitmendat aastat teadlik, kust neid 99% tõenäosusega leida võib. See on ka nende jälgimise oluliselt lihtsamaks teinud. Samas ei tähenda see veel seda, et alati ka piltidega tagasi tuled :). Ka nende lindude pildistamine on ebameeldiv just selles osas, et peab adrus ja vetikates kõhuli roomama, ja seda teinekord päris mitu tundi, kui sind ka lõpuks omaks võetakse. Ehk siis järgmised paar pilti viimasest roomamisest Juuni alguses, päikest oli taeva jäänud veel ca 30min, seega pakkus head loojanguvalgust, mis peegeldus nii linnule kui ka taustale.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Nagu näha, on muda-adru-vetikad tüllidele meelispaigaks toiduotsingul, fotograafi jaoks pole see keskkond alati kõige meeldivam 🙂 :

Punaselg-õgija täiskasvanud isaslinnul on tore mask just nagu silmade ees :). Muidugi pole ta ainus lind, kes sarnaselt “maskeeritud” on, kuid temal tundub olevat see riba kõige tumedam. Järgnev pilt tehtud 2012a,  kodu lähistel:

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Merelindude maailmas on kätte jõudnud tibude aeg, ehk väiksed tibud kooruvad jõudsasti ning asuvad juba esimesi jõupingutusi vabas vees tegema. Kahjuks on käesolev aeg tavaliselt aastas üks kiiremaid, et looduses ei õnnestu olla sel määral, kui tegelikult soov oleks. Ilmselt õnnestuks siis ka rohkem sääraseid vaatepilte nautida, kui alljärgnevatel piltidel näha võib. Jäädvustatud on siis emane Hahk koos pisiperega. Hahkadel esineb palju ka nö mitmest emasest linnust ja kahe pesakonna tibudest koosnevaid suuremaid trobikondi, kellega koos ringi aerutatakse. Järgnevad pildid siis eelneva jutu illustreerimiseks.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tibud üksinda:

Tegu sama korraga, kui ühes eelmises rootsiisitaja postituses kirjeldatud, kui ajasin neid pool hommikut adrus roomates taga :). Siin pildil jäänud peale ka reaalsed ilmastiku tingimused, mis polnud kiita.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Sel ajal, kui rist-pardid üksteisega kurameerisid ja pulmi pidasid, lasid need arad linnud loodusfotograafil pisut lähemale hiilida, kui see tavaliselt võimalik oleks. Käis üks tagaajamine, pidevalt olid linnud lennus ja ka mererannal oli konkurents väga kõva. Mõni kaader sellest ajast.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Üks isapart üritab näida uhkem välja, sirutades oma kaela kõrgele:

Rist-pardid lennus:

Viimastel kordadel fotoretkele minnes, olen ikka ja jälle jõudnud kokku randtiirudega. Ma polegi päris planeeritult neid jälgima läinud, kuid minu tavaline teekond viib läbi mõnest lahesopist, kus neid pea alati leida võib. Ehk siis olen vaadelnud (ja ka pildistanud) mitmeid tunde, kuidas mu nina ees kala püütakse ja ka seda, kuidas emalind pesal munade peal istub. Teen sellest kogemusest kindlasti ühe pikema postituse koos jutu ja piltidega, kuid hetke seisuga istuvad piltide toorikfailid mu arvutis ja ootavad pisut rohkemat aega :). Igal suvel ongi just probleem selle aja leidmisel…pigem kasutad oma vaba aja ära juba loodusesse minnes ja niimoodi need failid kogunevadki. Alles talvel jääb pisut rohkem aega suvel kogunenud pilte teha :). Hetkel lisan pildi siiski eelmise aasta nähtust.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tänane pilt tehtud Hõbekajakast, kes on mingi kala just pintslisse pistnud. Pilt tehtud Toila sadamas 2011 aastal.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Vahest õnnestub saada huvitavaid kaadreid ka tavapärasematest lindudest. Alati ei jõua minna ürgsesse loodusesse, seega peab vaatama ka oma kodu lähistel ringi, sest elusloodus pakub tihti toredaid hetki ka linnas.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Metsa jalutama minnes võtan alati fotoka kaasa. Muidugi teada-tuntud tõde on see, et kui tahad midagi huvitavat näha või kedagi kohata, jäta kaamera koju :). Siiski on ka erandeid ja linnud sätivad vahel end sulle ise tee peale ette, eks ka neid huvitab, kes seal nende metsa on sattunud. Siin kaader musträstast, kes oli piisavalt julge ning lasi mul end pildistada. Taustaks puutüved ning männioksad.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tegu suhteliselt arvuka linnuga. Eestis leidub 100-200 000 paari. Hetkel on nad ka päris valjuhäälsed, siristavad laulda kuskil põõsas või puu otsas. Olen neid kohanud parkides, heinamaadel ja ka päris oma koduakna taga, kui elasin veel Tlna kesklinnas :). Ka järgnevad pildid olen just akna tagant saanud, looduses on nad arad, lähevad enne põõsasse peitu, kui neile lähedale saad. Põõsalinnu liike on tegelikult mitmeid, neid eristada keeruline. Kuid kui piisavalt looduses liikuda, saab peagi selgeks, kes on kes… vähemalt enam levinud liigidki :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

See on ammu teada fakt, et Ida-Virumaal on loodus kaunis ning ka seal elavad linnud-loomad tihti harva nähtavad. Kohtumine antud linnuga leidis aset 2011 a suvel Ida-virumaal, Konjus (seal kus mu vanaema elab 🙂 ). Loomulikult oli kohtumine taaskord juhuslik, nagu enamike haruldustega. Olime venna Oliveriga koos ringkäigul. Tol hetkel tegelikult pildistasin üldse kivitäkse, kui korraga vend helistas, et sinu poole lendab üks “jõhkrus” :). Kahjuks ei jõudnud nii kiiresti reageerida, kui oleks pidanud. Ehk siis sain teha mõned kaadrid juba eemalduvast linnust, üks pilt siis ka vast selline, mida näidata tasuks :). Antud linde leidub Eestimaal 2005 a seisuga 200-400 paari, seega tõenäosus neid näha on suhteliselt harv. Siiski olen ka käesoleval aastal neid korra Ida-virumaal kohanud, seda küll Selisoo raba lähistel. Sealt kahjuks pilti ei tulnud, just kauguse tõttu. Aga mainitud kaader siis siin:

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jätkan ka täna merelindude teemat. Mudatildrid siis samuti kurvitsaliste seltsi kuuluvad linnud, nende arvukus ikka pisut suurem, kui eilses postituses räägitud Soorislal, ca 3000-4000 paari. Jah, neid olen ka oma silmaga palju tihedamini näinud ja pildistanud. Käitumine on suht sarnane oma sugukonna kaaslastega, pigem lendavad igaks juhuks enne minema, kui neile piisavalt lähedale jõuda. Pildi saamine tegelikult väga võimatu pole. Tuleb eemalt jälgida, kus nad toituvad. Kui lähedale liikuda, lendavad nad muidugi minema, kuid ca 30min on nad samas kohas tagasi. Olen ise end suht varjamata, kuid muidugi liikumatult kõrkjate vahel passinud ja sellest enamikel juhtudel ka piisab. Fotoka katiku klõpsu peale nad kohe ära ei lenda. Ka järgnevad pildid on niimoodi saadud, kui eespool kirjeldasin.

Klikka pildile, et näha suuremalt: Noorukid kivil ümbrust jälgimas Joogipaus: Paremal pool emane Tutkas:

Tegu siis minu lemmikute, kurvitsaliste sugukonda kuuluva linnuga. Merelinnuna teda väga palju meil polegi, pesitseb 400-500 paari. Ise kohtasin antud lindu 2011 aastal, suve lõpu poole.  Kuna paljud kurvitsalised on suht ühte “nägu”, siis alguses täpselt ei teadnudki, kellega tegu. Hakkasin hiljem kodust otsima ja nii siis jõudsin vastusteni :). Huvitaval kombel oli tegu suht julge isendiga, tavaliselt lastakse inimest nähes kohe tuhatnelja minema. Tema aga toitus rahulikult päikeseloojangu taustal mererannal adru ja vetikate sees edasi. Seal lamasin ka mina, et saada väheke paremat (madalamat) võttenurka :). Hiljem haisesin kõvasti vetikate järgi, kuid siiski tasus see pingutus ära…sai rahuldavad pildid koju toodud :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Õhtusel toiduotsingul:

Pääsukesi kohtab Eestis peamiselt 4 liiki: suitsupääsuke, kaldapääsuke, piiritaja (e. piirpääsuke) ja räästapääsuke. Viimasest räägikski pisut pikemalt, kuna just nende lindude toimetamist olen kõige rohkem jälgida saanud. Minu peamised teadmised pärinevad 2011 aastast. Räästapääsukesed ongi just need, kes räästa alla pesa teevad. Pesamaterjaliks kasutatakse peamiselt muda ja savi. Ehk kui tähelepanelikult neid jälgida, siis võib neid ka praegusel hetkel leida kuskilt veelombi äärest koos toimetamas. Kambakesi nad lendavad muda korjama just sel põhjusel, et mitte langeda saagiks mõnele kassile või muule kiskjale. Kui seltskond suurem, siis on kiskja meeled rohkem häiritud. Just sellist muda korjamise protseduuri olen ka ise saanud jälgida. Järgnevad pildid siis ka selle tõestuseks:

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Vahest satub noka vahele ka pisut suurem tükk, mis ilmselt pesamaterjaliks väga sobilik pole 🙂 :

Õnnelik mudakoguja:

Järgmisi linde ei pea vist pikalt tutvustama, kuna kevadel ja ka praegusel hetkel võib neid ikkagi ääretult palju põlluservadel näha. Peale rännakut peatuvad suured hanede-hordid põldudel, et midagigi kehakinnituseks leida. Olen püüdnud neid linde ka kuidagi rahulikumalt pildile saada kui lendama ehmatades, kuid siiani polnud see väga õnnestunud. Nii kui üks lendu läheb, on kõik läinud :).

Siiski on mõnel korral õnnestunud neid nüüd pildistada rahulikemates tingimustes…otse autoaknast, poolel teel tööle :). Hea kohe elada sellises vaiksemas kohas, kus elusloodus inimestest väga kaugel pole. Samas kohas sai 1 kuu varem pildistatud ka kitsi , nüüd siis hanede kord :).

Pildid järgnevad:
Klikka pildile, et näha suuremalt:

Õhkutõus

Maanduvad haned suur-laukhaned:

Kes see piilub sealt liikuvast kastist 🙂

Meriskitest olen varasemalt juba ühe postituse ka teinud, kuid sel korral näitan siis pilte mis õnnestus 2012 aprillis teha. Nagu juba eelmisel korralgi mainitud, tegu pelglikke lindudega, kes juba suht kaugelt inimest nähes ruttu plehku panevad. Naljakas küll, kuid tol hommikul õnnestus taaskord juhuslikult saada parim pilt neist lindudest :). Istusin korra kivile, et jalga raskest hommikust puhata, kui järsku kuulsin nende lindude kisa. 3 tegelast lendasid nurga tagant välja, kellest 2tk jäi ka kenasti pildile :). Ja veel kenasti sünkroonis lennates. Vahel ei peagi hiilima ja end varjama, linnud tulevad ise su juurde, tee ainult klõps ära :P. Oleks see nii lihtne siis koguaeg…

Siin siis eelpool kirjeldatud pilt.
Klikka pildile, et näha suuremalt:

Mõni hetk varem olin jubedalt hiilinud ning saanud kaugelt ühe enam-vähem normaalse kaadri Meriskist, mille üle jubedalt rõõmustasin :). Muidugi eelneva lennuka kõrval jääb järgnev kaader suht kahvatuks…aga jäädvustus seegi:

Pealtnäha võib vabalt segi ajada varblastega, kui pole varem teadlik antud linnust :). Kuna ma ise palju roostike vahel liikunud, olen seda lindu päris palju kohanud. Siiski ei võrdu iga kohtumine heade piltide saamisega…Linnud on väga arad, liiguvad suure salgana ringi. Piisab sellest, kui ühele linnule silma jääd ning kõik on kadunud. Selles osas on ühte isendit lihtsam jälitada…pead hoiduma vaid ühe silmapaari eest :). Teadaolevalt pesitseb neid linde Eestis 50-80 000 paari. Peamiselt kohtab neid veekogude ääres. Rohkem olen neid näinud mere äärsetel aladel, kuid samas ka mõne väiksema tiigi ääres sisemaal.

Sel kevadel võtsin kätte ja tahtsin neist mingitki pilti saada. Jälgisin ühel hommikul nende toitumist mererannal (tavaliselt on nad roostiku vahel). Tundus, et see on ainus võimalus neile lähedale saada (vähemasti selle tehnikaga, millega hetkel pildistan). Lihtne see polnud, pidin roomama 2h nendega koos mudas, liivas ja adrus.  Ütleme nii, et nii füüsiliselt raskelt pole mulle ükski pilt veel kätte tulnud :). Roomama pidi väga palju, kuid õnneks andis see ka tulemusi. Järgneval nädalal oli veel päris pikalt tunda lihasevalu, mida see pingutus põhjustas.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Rootsiisitaja tavapärane vaatluskoht:

Toiduotsingul mererannal:

Pisut lähem vaade ka:

Taaskord saanud lind endale nime just selle järgi, kus neid kõige rohkem kohata võib. Antud linnu kohta uurides selgub, et kõrkja-roolinde on Eestis päris palju, 300-500 000 paari. Sellegipoolest polnud mina neid enne eelmist suve veel kohanud. 2011a juuni kuus olid vähemasti need linnud just esimesed, kes juba enne päikesetõusu kõva häälega laulma hakkasid. Kuna neil komme olla kõrgeima põõsaoksa või kõrkja peal, on neid tihti juba kaugelt näha. Tundus, et tegu pole kõige aramate lindudega, seega pisikese tutvuse peale sai neid juba päris lähedalt jälgitud. Käesoleval aastal pole neid veel kohanud, pildid 2011a juuni kuust.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Natuke lähem vaade kõrkja-roolinnust:

Randtiiru leidub meie vetel päris palju. Hinnanguliselt rändab meile aprilli lõpul ja mai laguses kuni 10 000 paari linde. Tegu väga pelglike lindudega pole, seega kui vaikselt istuda mere ääres kivil, on üsna tõenäoline, et õnnestub näha nende toimetamist üsna lähedalt. Just mõned päevad tagasi istusin ca 1h mere ääres ning jälgisin aktiivset kalastamist. Tiire oli seal väga palju, iga paar oli endale ühe territooriumi (peamiselt kivi näol) välja valinud ning seda ka üsna hoolikalt kaitsti. Sai ka osad pildid koju toodud tol õhtul, kuid tänases postituses jagan eelmise 2011 aasta pilte.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Paarituvad tiirud:

Edukas kalapüük:

Ohakalind on väga kena ning värvikirev linnuke. Osad linnud jäävad meile ka talvituma, kuid suuremalt jaolt rändavad nad tagasi aprillis. Endal on mul olnud võimalus neid lähemalt vaadelda päris mitmel korral. Liiguvad nad enamjaolt kambakesi ringi ja nagu nende nimigi ütleb, võib neid kohata just seal, kus palju ohakaid leidub. Olen neid ka see aasta kohanud, kuid peamine kogemus põhineb siiski 2011a kohtumistest. Kui natuke viitsimust hiilida, on neile võimalik ka päris lähedale saada. Nende toitumine näeb välja selline, et üks täiskasvanud lind on pidevalt kuskil kõrgema oksakese peal valves, kui teised toituvad. Kui näeb ohtu, siis ühe häälitsuse peale on terve kamp kadunud :). Ehk kui õnnestub hoiduda “valvuri” silma eest, siis saab neile lähedale küll.

Kohanud olen neid nii metsikus looduses, kui ka päris Tallinna kesklinnas (koduakna taga 🙂 ). Jagakski osasid paremaid pilte, mida sellest värvikirevast linnust tehtud.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Järgnev kaader tehtud siis koduakna tagant 🙂 :

Seekord räägiks ühest huvitavast linnust, nagu pealkirjas nimetatud. Kohtab neid kõige enam suviti, kuna saabuvad nad meile alles siis, kui lumi läinud ja ilm soojem. Arvukus peaks Eestis hinnanguliselt jääma 20-30 000 paarini. Võib neid päris tihti kuskil puude tippudes kohata, tänu sellele paistavad nad ka üpris hästi kaugelt silma. Nii palju, kui minul on õnnestunud nendega kohtuda, on nad suhteliselt usaldavad linnud. Ühele noorele olen täitsa tavaliselt kõndides ja isegi mitte hiilides ca 3m peale saanud, mis metsikute lindude puhul ikka paganama lähedal :). Punaselgade toidulaud on ka üpriski rikkalik: liblikad, sisalikud suuremad putukad või isegi väiksemad linnud. Harjumuseks on neil vahel oma poolik saak kuskile oksa otsa riputada. Et kui sellist vaatepilti kohata, siis peaks see reetma just punaselgade tegevuspiirkonna :).

Sel aastal pole neid veel kohanud, kuid 2011a pilte saan hetkel näidata:

Selline näeb välja täiskasvanud isaslind:
(Klikka pildile, et näha suuremalt)

Ja selline näeb välja emaslind:

Siin siis noor isaslind, kes lasi üllatavalt lähedale liikuda:

Viimase postitusena LAF 2012 piltidest näitan loojanguvärvides lendavat luike. Üks lendava luige pilt samast seeriast on juba blogis täitsa nähtaval. Samas meeldis antud kaader mulle siiski veidi enam 🙂

Kategoorias: “Linnud/loomad tegutsemas”

Järgnev pilt on huvitav sel korral hoopis tausta poolest. Kui tavaliselt häirivad taustal olevad oksad kogu pilti tervikuna, siis antud kaadrile annab see mu meelest hoopis lisaväärtust :).

Oks ja punaselg-õgija nooruk: kategooria “Vormimängud looduses”

Saadetud sai ka pisut tavapärasemaid linnupilte, küll pisut huvitavamates olukordades.

Hallrästas marjavargil: kategoorias “Linnud/Loomad omas keskkonnas, portreed:

Varblane põõsas: kategoorias “Linnud/Loomad omas keskkonnas, portreed:

Ehk siis järgmised 2 pilti, mis sai esitatud sinna konkursile: “Linnud/Loomad omas keskkonnas ja Lindude/Loomade portreed”.

Väiketüllidega on mul väheke pikem pildistamiskogemus selja taga. On saanud ikka päris pikalt neid jälgida ja koos nendega adrus ja mudas roomata :). Kenad linnud, pealegi käesoleva aasta Aasta linnud :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Väiketüll oma õhtusel jalutuskäigul:

Kivitäks on oma nime saanudki selle pärast, et neid võib tihti kuskil kivi peal seiramas näha :). Jõuavad nad tagasi lõunamaalt aprilli lõpus, mai alguses. Kui silmad lahti hoida, võib neid üsna palju juba näha heinamaadel ja suurtel kivihunnikutel või kõrgematel väljaulatuvatel okstel jne. Välimuselt katab linnu pead sinakas sulestik, tiivad tumedad ja alumine osa helebeez. Tegu taas üsna argade lindudega, kui isegi autoga nende kõrval seisma jääda (inimest nägemata) vahetavad nad ruttu oma asukohta. Ehk siis pildistamiseks palju võimalusi ei anta :). Kuid kui olla järjepidev, võib siiski juhtuda, et saad nendega sõbraks ning lastakse natukenegi lähemale hiilida. Mõned korrad on mul see õnnestunud.

Olen ka sel aastal neid juba pildile saanud, kuid hetkel mõned kaadrid eelmise aasta kohtumistest:

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Siin kivitäksi noorlind:

Sai taaskord koos TQNN-iga käidud kopraid passimas, 2011a kevadel. TQNN oli neid enne seal liikumas näinud. Kahjuks tol õhtul keegi end näole ei andnud, mullitasid omaette vee all :). Aga õhtu jooksul sai siiski jäädvustatud ühe sinikael pardi maandumine kuldsesse vette.

Siin siis pilt, kuidas sai maskeeruda keskkonda, et kobras esimese hooga ei näeks piltnikku:

Ja siin siis see pardi maandumisega pilt. Kuldne taust tekkis õhtusest päikesest, mis vastaskaldalt vette peegeldus.