Plaanisin eraldi postitada ka juttu ja pilte hallhaigrute maadejagamisest. Ehk nagu pühapäevases postituses juba mainisin, käib hallhaigrute vahel pidev kisma paremate söögi -ja ööbimiskohtade pärast. Sattusin eelmisel aastal õiges kohas olema ja juhtusin ühte tõsisemat andmist ka pealt nägema :). Kahjuks polnud ma piisavalt lähedal, et piltide kvaliteediga rahule jääda, kuid hetke jäädvustusena käib küll. Polegi enne väga palju haigrute võimuvõitlusest pilte näinud, seda enam on see jäädvustus mulle endale oluline.

Esimene kaader õnnestuski saada tagaajamisest, ehk just aeti üks haigur kivi pealt lendu ning aeti nii kaua taga, kui oldi piisavas kauguses.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Siin läks asi juba tõsisemaks, üks lind lendas ähvardavalt teisele peale:

Ja siin siis juba nokkapidi koos :). Tegelikult läks asi veel tõsisemaks, see tagumine tegelane suruti ikka täitsa maha, peadpidi vee alla. Kogu see kisma kestis ehk 30 sekundit. Oli väärt hetk, mida mäletada 🙂

Hallhaigur meenutab oma välimuselt kui eel-ajaloolist lindu. Keha ehituselt jääb ta pisut alla toonekurele. Tegu väga ara liigiga. Ehk siis kui  juba kaugelt märkata hallhaigrut, on ta üsnapea juba lennus. Enne kui ta ehmatab millegi-kellegi peale, häälitseb kraaksuva heliga üsna häälekalt. Haigrud on ka üsna riiakad linnud, liigikaaslaste vahel käib tihti võimuvõitlus parema söögi- ja ööbimiskohtade pärast (Sellest postitan paar pilti homme). Saabuvad nad Eestisse märtsis ja lahkuvad oktoobris. Arvukus eestis ca 1000-1500 paari.

Selleks, et neist head pilti teha, peab end päris tõsiselt peitma. Teinekord see isegi õnnestub. Paljud pildimehed kasutavad ka varjetelke nende lindude pildistamiseks. Minu pildid saadud kõik ikkagi ilma varjendita, kuid kui üsna vaikselt kuskil nende peatumiskohas lesida või kivi taga peidus olla, õnnestub neile ka päris lähedale hiilida. Siin mõned kaadrid antud linnust, mis on õnnestunud mitme aasta jooksul saada:

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kontroll-lend üle pea, et teha kindlaks, kes on see kahtlane kuju :).

Vahest on ka vedanud, kui haigur on maandunud just õigesse kohta, kus ma juba ees oodanud:

Üks tüüpiline lennukas mere ääres:

Tuttvart on must tutiga part :). See võikski olla see kõige iseloomustavam kirjeldus partlaste sugukonda kuuluva tuttvardi kohta. Neid linde võib näha peamiselt rannikualadel. Eestis peaks nende arvukus olema 4000-6000 paari.  Käisin täna Paljassaares, lindude paradiisis :). Tuttvarti oli näha päris paljudes kohtades. Kuna tegu taas väga ara linnuga, siis korralikku pilti soovides peab end kuskil roostikus hästi varjama, kasutama varje abi või oodata lihtsalt head vedamist :). Järgnevad pildid jäädvustatud mere ääres jalutades, ennast varjamata. Tehtud samal kuupäeval, kui täna, kuid 2011 aastal.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Nagu ikka linnuriigis…isased näevad palju edevamad välja, kui emas-linnud…Isane tuttvart eespool, emane taga.

Siin näha parempoolsel isasel linnul ka tutti peas, millest selline nimi tuleneb.

Emane tuttvart

Väga vahva lind. Võrreldes teiste tihastega on tutt-tihane vast kõige omapärasema välimusega. Kaalult-suuruselt jääb ta sinitihasega samasse skaalasse. Kohata võib teda tihedamini männimetsades, talviti söögimajades. Ise ma teda suvel kohanud polegi, ainult talviti ja sedagi mitte väga tihti. Liigub ta meeleldi koos teiste tihastega samas salgas ringi. Õnneks on nende väheste kohtumistega olnud võimalik tutt-tihast ka pildimasinasse talletada :). Siin siis mõned pildid temast.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kullilistest rääkides jõuan nüüd vast ühe haruldasema leiuni, mis üldse pildile jäänud :). Ehk siis Välja- Loorkull on Eesti mõttes ikkagi suht harv nähtus, neid on meie maadel vaid 150-300 paari!!!  Loomulikult on antud liik ka looduskaitse all oma vähesuse tõttu. Võrreldes hiireviuga on ta ikkagi väiksem tegelane, kuid eluviis ja toiduotsimis paigad ikkagi samaväärsed.

Minul õnnestus seda lindu kohata Matsalu piirkonnas 2010 a. sügisel. Tegelikult passisin põllu ääres kolme noort kotkast, kes kaugemal põllupervel omavahel mänglesid. Juhuslikult lendaski seesama välja-loorkull must mööda. Tundus, et ta oli nii ametis oma toiduotsinguga, et ei häirinud teda minu kohalolek :). Ega ma alguses saanudki aru, kellega tegu. Hiljem kodus uurides sai alles selgeks, kellega tegu oli. Ja nagu ikka, sündis ka see kohtumine läbi juhuse :D. See mulle looduse jäädvustamise juures kõige enam meeldibki, et iial ei tea, mis järgmisena juhtuma hakkab.

Paar kaadrit antud kohtumisest.
Klikka pildile, et näha suuremalt:

Jätkame kullidega :). Hiireviu on ilmselt kõige rohkem nähtav kulliline meie maal (4500-6500 paari). Kui põldude, heinamaade peale vaadata, näeb neid üsna tihti seal liuglemas ja saaki otsimas. Enamik neist rändavad talveks minema lõunasse, osad jäävad ka meile talvituma. Saabutakse tagasi juba märtsi lõpus. Hiireviudel on kombeks oma pesakohti teistele liigikaaslastele märgatavaks teha selle ümber liueldes. Ehk et tähelepanelikult taevasse vaadates võib nende pesapaiga ka kenasti ära määratleda :). Hetkel on need linnud väga aktiivsed, lõunast tulnud ning väga näljased.
Ainsad adekvaatsed pildid õnnestus hiireviust saada 2010 aasta sügisel Paljassaares. Nagu ikka, läbi juhuse. Ehk siis ronisin linnutorni, et näha mis kuskil toimumas ja eikuskilt lendas järsku minu poole toiduotsingul lind. Huvitav, et ta mind ei kartnud, kuigi olin nii hästi märgatav. Sellest hetkest peale on mul isu kasvanud neid pildistada, kuid see nõuab pisut nende kodupaiga tundmist ning liigi käitumise iseärasusi. Muidugi peab olema ka tehnika vastav, kuna päris nina alla nad endale niisama kergelt hiilida ei lase.

Mõned kaadrid sellest kohtumisest.
Klikka pildile, et näha suuremalt:

Selline on siis nende tüüpiline koht saagi passimiseks:

Taaskord on tegu looduskaitse all oleva liigiga, kuna neid linde pesitseb meil nii vähe, ca 500-1000 paari. Koht, kus peamiselt looduses käin, on iga suvi elutsemas vähemalt 2-3 paari. Ka nädala keskel tehtud fototiirul kohtasin juba ühte paarikest tegutsemas. Tiirutavad roostiku peal, et püüda endale söögiks mingi lind või muu ohver. Tegu väga kaunite lindudega, muudest kullidest oma välimuselt üsnagi eristatavad. Mul on eelmise aasta jooksul mõnel korral olnud ka õnne neid linde pildile saada…kuigi jah, ilma varjeta on neid lähedalt väga keeruline tabada, seega on nad pigem sellised keskkonna kaadrid.

Klika pildile et näha suuremalt:

Ka väiketüll on tagasi saabunud rändelt ning siblib koos liigikaaslastega mööda randa ringi. Teisipäevasel jalutuskäigul rannas kohtasin juba 6 lindu. Kaugelt ei pruugigi neid näha, peab päris pingsalt otsima. Tegu on suhteliselt väikse linnuga, keha pikkus 14cm, kaalu ca 40g.
Väiketülliga tegin eelmisel aastal rohkem tutvust, sai neid jälgitud päris pikka aega. Arvan, et pühendan lähiajal sellele linnule oma blogis terve nädala, koos piltide ja jutuga :). Seda enam, et tüllid on valitud käesoleva aasta Aasta linnuks (eelmisel aastal oli aasta linnuks pääsuke). Kuna tegu ka looduskaitse all oleva liigiga (Eestis pesitseb ca 1000 paari), tasub sellest linnust pisut pikemalt vestelda :).

Mõned kaadrid soenduseks:
Klikka pildil, et näha suuremalt:

Käisin paar päeva tagasi väiksel paari-tunnisel retkel kohas, kus on õnnestunud alati midagi põnevat näha. See lahesopp on inimeste poolt üsna puutumatu paik, seetõttu kogunevad sinna igasugu põnevad tegelased. Kuni nädala lõpuni jagangi mõningaid pilte, keda mul seal lahesopis või seal läheduses näha õnnestus.

Kätte on jõudnud aeg, kui lõunast hakkavad tagasi saabuma minu lemmikud- kurvitsalised. Lühidalt tegu lindudega, kes lahesopi mudas ja adrus elutsevad ja pesitsevad. Üks tore lind Merisk oli juba kohal, näha oli isegi 4 lindu. Tegu väga ara linnuga, kes niisama lihtsalt lähedale lase. Ja kui lendu tõuseb, siis lendab ikka nii kaugele ära, et järgi enam ei viitsi joosta :). Meil pesitsevate lindude hulk on ca 3000-4000 lindupaari. Kuna nende välimus on mittemaskeeruv (must selg, valge kõhualune, punakad jalad ja nokk), on neid lihtne juba kaugelt märgata, tavaliselt passivad kuskil kivide peal. Samuti on nad üsna lärmakad linnud, pulmade ajal on neid ikka väga kaugele kuulda :).

Üks pilt eelmise aasta Meriski perest.
Klikka pildile et näha suuremalt:

Lõpetan rähnide teema seekord Musträhniga. Tegu on siis kõige suurema rähniga Eestis, kaalub 300g ringis ning pikkustki pea pool meetrit. Samuti on antud rähniline Eestis looduskaitse all, just nende vähese arvukuse tõttu- ca 1000-2000 rähnipaari. Võrreldes teiste rähnidega, on tema nokalöögid ikka väga võimsad, kaugele kuulda juba massiivset toksimist.

Mul on õnnestunud kohata musträhni kahel korral, millest esimesel juhul õnnestus ka pilti saada. Juhtusin Tallinnas Mustamäe metsas suhteliselt rahvarohkes kohas perega jalutama. Jälgisin seal suur-kirjurähni toimetusi päris pikalt, kuni silmanurgast nägin suurt musta lindu mööda lendamas. Tegu oligi musträhniga. Pildile jäädvustasin rähni suhteliselt tavapäratus kohas, maas vana kändu toksimas. Hea oli talle lähedale hiilida, kasutasin suuri puid enese varjamiseks. Jah, ega seal paar klõpsu õnnestuski teha ja rohkem ma teda ei näinudki :). Kuid sellegipoolest, lahe kogemus, võimas lind.
See ainus kaader siis siin:

Väike-kirjurähn on suur-kirjurähnist ikka oluliselt väiksem. Tegelikult on tegu kõige väiksema rähnilisega meie metsades. Keha pikkus 14cm, kaal ca 20g. Arvukus on Eestis ca 5000 paari. Seetõttu on antud liik ka Eestis looduskaitse all.

Lisaks välimusele eristab väike-kirjurähni suuremast liigikaaslasest ka hoopis teise kopsimise heli poolest. Kui suur-kirjurähn pigem ikkagi toksib, siis väike-kirjurähn just nagu põristab väga kiiresti. Leidsin ühe heliklipi youdube-st, mis pole küll minu tehtud  🙂

http://www.youtube.com/watch?v=na5nkcHouD8&feature=related

Lisan paari päeva jooksul mõned pildid ka rähnidest, mida mul õnnestunud tänaseni jäädvustada.

Esiteks alustaks kõige levinumast, Suur- Kirjurähnist. Ehk siis igaüks, kes looduses liikunud, on teda ka ilmselt kohanud. Vaikses metsas on rähne kopsimise järgi võimalik lihtsalt üles leida. Samuti on ta talviti ka üsna tihe külaline lindude söögikohtades. Üks huvitav tähelepanek tema käitumisest, kui on märganud ohtu (inimest näiteks). Ohtu märgates ei lenda kohe minema, vaid liigub vaikselt teisele poole puud. Tüve tagant piiludes püüab ta veenduda ohu suuruses ja kas segaja pole lahkunud. See tundub vahest nagu peituse mängimisena. Järgnev pilt ka selle käitumise tõestamiseks.

Klikka pildile, et näha suuremana:

Siin ka suur-kirjurähni nö passipilt, õpikupilt 🙂

Lisan ühe naljaka kaadri hanedest :).

Puukoristajat on ilmselt paljud näinud. Kõige lihtsamini kohtab neid ilmselt talvistes söögikohtades ja parkides. Liigub ta tihti tihastega koos ringi, kuigi söögimajas on pigem tema kuningas. Puutumatus looduses otsivad nad puukoorte alt tõuke ja ussikesi, söögimajades kõlbab ka sihvka :). Suuruselt ja kaalult on ta rasvatihasega sarnane. Tema iseärasuseks on see, et ta suudab puutüvest alla minna pea alaspidi.
Puukoristaja on taaskord üks lindudest, kelle sulestik on Eesti lipuvärvidega.

Mõned pildid tema tüüpilistest poosidest
Klikka pildile, et suuremalt näha:

Porr on meie kuuse- ja männimetsades elatuv väike lind, kõigest 7-13g kaaluv ning kehapikkusega ca 12cm.  Tänu tema heale maskeerumisele on teda suht raske kohata. Tema toiduotsing näeb välja järgmine: Lendab puu alumisse osasse ja hakkab vaikselt spiraalselt ümber puu tiireldes ülespoole liikuma :). Vahepeal ta muidugi kisub ka lahti puukoort, mille alt tulevad erinevad ussid ja putukad välja. Just nendest nad toituvadki. Pildile taas keeruline saada, kuna lind praktiliselt ei peatu vaid koguaeg liikvel. Ja et võttenurk väga alt üles ei jääks, pead ikkagi suhteliselt inimese pea kõrguselt teda tabama :). Pole võimatu, kuid pole ka sama lihtne, kui rasvatihaseid pildistada…

Lähemalt vaadates on näha ka seda, millised peavad olema küünised, et mööda puud ringi toimetada ja ka pika noka osatähtsus suur, et ulataks sügavale pragudesse..

Otsustasin jagada mõningaid kaadreid linnust, keda paljud samuti tihti näinud pole, kuid siiski tegu tihasega :). Sabatihane pole just kõige arvukam tihane, kuid talviti või kevadeti õnnestub neid ehk näha. Nende arvukust Eestis hinnatakse olevat ca 5000-15000 paari. Sabatihased on väga vilkad tegelased, lendavad nad ringi puult puule pigem kambakesi kui üksi. Lind ise üsna pisike, kaal vaid 9g. Üle poole kehapikkusest moodustab saba :). Välimuselt valged, selg ja saba tumedamad. Et neist rahututest lindudest korralikku pilti saada, peab koguma kannatust, sest ühel kohal on nad ehk max mõned sekundid….

Klõpsa pildile et näha suuremalt:

Raske sabatihane 🙂

Puukaunistus

Kui ma tihedamalt loodusfotograafiaga ei tegelenud, pidasin ekslikult hallvarest ja künnivarest suht samaks linnuks. Ka hakki sai vareseks hüütud :). Tegelikult on neil sarnaseid jooni vaid nii palju, et tihti koondutakse ühte kolooniasse ning toimetatakse oma asjaajamisi koos.
Künnivares on väga huvitav lind, just oma sulestiku poolest. Ta ei olegi nagu päris süsimust, päikese käes tulevad ta sulestikust välja erinevad sinakad, lillakad, rohekad toonid. Noka järgi saab aimata ka linnu vanust…mida rääbakam ja karvavabam nokaümbrus on, seda vanema linnuga tegu.

Künnivares on ka üks esimestest kevadekuulutajatest, jõudes meile veebruari lõpus, märtsis alguses. Vähesed talvituvad Eestis.
.

Siin tegu juba pisut eakama linnuga:

Partlaste sugukonda kuulub Eesti mõistes üle 30 eri liigi. Postitaks seekord hetkel lõunast saabuvaid liike, mida paljud inimesed pole kohanudki…osati ilmselt sellepärast, et neid isendeid ongi väga vähe Eestis näha, kuid osati ka spetsiifilistes kohtades pesitsemise pärast. Kuna mulle meeldib palju mere ääres ringi käia, olen osasid haruldasemaid partlasi ikka kohanud. Mõned näited:

Luitsnokk- part
Olen ise kohanud vaid korra, õnneks sain ka mingi pildi jäädvustatud :). Eristatav sarnase välimusega partidest oluliselt suurema noka tõttu. Osade andmete kohaselt pesitseb neid Eestis ca 2500-3000 paari.
Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ristpart:
Neid kohtab juba mere ääres tihedamalt. Samas on nad väga arad, üldjoones lasevad enne jalga, kui piisavasse lähedusse jõuad. Sellised kirjud linnud, kergesti äratuntavad. Eestis pesitseb hinnanguliselt 700-1000 paari.
Pildil emas- ja isaslind mõlemad peale jäänud :).

Lauk:
Mere ääres olen teda kohanud harva. Peamiseks pesitsuspaigaks on nad valinud roostiku ning seal neid ka kõige enam kohata võib. Olen selle suve üheks eesmärgiks seadnud ka nende eluga lähemalt tutvust teha. Väga laheda välimusega linnud, eriliseks vaatamisväärsuseks suured jalad-lestad. Samuti teevad nad huvitavad praksuvat häält :). Loodetavasti õnnestub pisut paremaid kaadreid sellest linnust saada. Arvukus Eestis 3000-5000 paari.

Punapea-vart:

Samuti võimalik kohata pisikestel järvedel rabades ja roostikes. Väga hästi eristatav teistest sugukonna-kaaslastest just oma punase pea tõttu (nagu ka tema nimi vihjab). Tulevad nad aprilli alguses meie vetesse, sel aastal neid veel kohanud pole, kuid üsnapea on nad kindlasti kohal. Arvukust Eestis hinnatakse 1000-1500 paari vahele.

Pasknäär on minu silmis peamiselt nähtav olnud talviti ikkagi söögikohtade läheduses, kuigi on ta paigalind meil aastaläbi. Sügiseti võib kohata neid ka tammetõrusid kogumas. Teeb ta tavaliselt sellist kraaksuvat häält, meenutades varest. Hiljuti panin metsas tähele, et ta suudab ka väga kena häält teha. Teadjad räägivad, et ta suudab erinevate röövlindude hääli järgi teha enese kaitsmiseks.
Pasknäär kannab oma sulestikus ka eesti lipuvärve :).

Lisan paar pilti talvel tehtud pasknäärist.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Siin näha ka eesti lipuvärve tema sulestikus:

Musträstast võib meie parkides ja söögikohtades kohata ka talvisel ajal, kuid suurem osa rändavad meile lõunast tagasi ikkagi alles märtsi keskpaigas või aprilli alguses. Tänasel päeval on neid juba üsna tihedalt näha. Hoiduvad nad ikkagi pigem inimeste külje alla, kus leiduks midagigi süüa, et end peale pikka reisi kosutada. Seega on nad hetkel ka suhteliselt julged…eks tühi kõht muudabki nii linnud kui ka loomad leplikumaks ning julgemaks. Kõht on tarvis ikkagi täita :).

Üks kaader talvituvast musträstast, pildistatud siis, kui meil oli kesmisest külmem, 2012 jaanuari lõpp.
Klõpsa pildile, et suuremalt näha:

Üks kevadine pilt julgest musträstast, jäädvustatud ühe elumaja juures 2012 märtsis.

Kindlaks kevadekuulutajaks saab pidada muidugi ka kiivitajat. Patseerivad nad peamiselt põldudel, sulaveest tekkinud mudalompide ääres, samuti ka mererandadel. Linnu tunneb ära peas oleva tuti järgi. Lennates teevad äkilisi suunamuutusi ning kisavad üsna häälekalt. Vahest on näha neid liiumas ka päris suurtes parvedes. Mõned kaadrid kiivitajast:

Kiivitajad põllul:

Natuke lähemalt ka:

Paljud inimesed hindavad kevade saabumist peamiselt kuldnokkade saabumise järgi :). Eks seal ka omajagu tõepõhi all…Kuid kuna käin ise tihti mere ääres, siis julgen väita, et ühed varasemad saabujad meile on ikkagi sõtkad. Vähesed neist talvituvad ka meie vetes, kuid neid on pigem vähe. Need väiksed partlased jäävad inimestel tihti tähelepanuta. Linna nad ei kipu, patseerivad peamiselt lahesoppides, kus vähegi vaba vett tekkinud. Paljud arvavad, et tegu lihtsalt meil levinud sinikael-partidega.

Hetkel on käimas sõtkade “pulmad”. Ehk kui õnnestub lähemale neile pääseda, siis on seda vaatemängu päris naljakas vaadata. Ühe emase ümber võib tiirleda 5-6 isast, kes igal moel atraktiivsem ja isasem üritab näida :). Küll aetakse kaela sirgu, küll visatakse pea kuklasse ja tehakse naljakaid hääli. Mu meelest vägagi naljakas. Lisan paar pilti nende poosidest :).

Lõpetame luikede nädala mõned nädalad tagasi tehtud kaadriga lendavast kühm-nokk luigest. Nagu näha, on jää merel juba taandumas ning luiged otsivad paremaid ning jäävabu kohtasid, kus saaks juba lihtsamini toitu hankida. See talv oli neile õnneks lihtsam, kui eelmisel paaril aastal.

Väga tuntud ning peamiselt nähtavate kühm-nokk luikede (vt eelmisi postitusi) kõrval on tegelikult Eestis nähtavad veel 2 liigikaaslast: väikeluiged ja laululuiged. Nad on oma väikse arvukusega vähem nähtavad.Laululuiki hinnatakse kevadisel läbirändel olevat ca 20 000 isendit, suvituvad vaid ligi 100 paari. Väljanägemiselt on laululuiged üsna sarnased kühm-nokk luikedega, peamiselt eristub erekollane nokk. Laululuiged teevad väga kena häält, selle järgi ka nimi saadud :).

Mõned  2012 märtsis tehtud kaadrid laululuigest:

Siin ka üks lähivõte laululuige peast :).

Luiki on enam-jaolt lihtne pildistada. Teine teema on hoopis see, kas seda pilti on pärast ka huvitav vaadata. Tihti pead leidma just selle kiiksu, mis eristab sinu pilti tavapärastest klõpsudest. Olen võtnud ka ise sellise suuna, et püüda just neid teistmoodi hetki pildile :).

Klikka pildile, et näha seda suuremana.

Teen siis algust oma blogiga. Püüan tasapisi jagada parimaid hetki oma fotoretkedel looduses. Tihti ei peagi planeerima pikka fotomatka, tasub lihtsat käia kohtades, kus on rahulik ja kus saavad linnud-loomad segamatult oma igapäeva toimetamisi teha. Tavaliselt on ka juhuslikult ja õnnega pooleks kohtumised seda magusamad…pole pettumust, ega nördimust plaanide luhtumisest.

Esimese pildina hetkel aktuaalne lindude rände teema. Mere ääres jalutades võib tihti näha luiki, nii söögipausil, kui ka lendamas. Pilt saigi tehtud eelmise aasta alguses, kui oli soov saada pildile maguses loojanguvalguses lendavat luike.