Eilsel 4-tunnisel jalutuskäigul loodusesse lootsin muude talviste tegelaste kõrval pildile saada ka roohabekaid. Nendega on iga kord keeruline, sest toituvad nad tavaliselt kambakesi suure roo-massiivi keskel ning äärealadele tulevad harvem. Mõned üksikud korrad olen neid kohanud nö lihtsa vaevaga, kuid enamasti nõuab nende tegelaste pildistamine kannatlikku meelt ja korralikku füüsilist pingutust. Nende häälitsusi oli kuulda terve selle aja jooksul, kuid lõpuks olid nad mulle juba ka nägemisulatusse jõudnud. Kuna roostik oli kõrge, oli taas ainsaks variandiks ronida puu otsa, et neid näha :). See polnud mul esimene kord seda teha, möödunud kevadel sai isegi oluliselt kõrgemal raske fototehnikaga käidud :D. Seekord oli võimalus 1,5m kõrgusele minna, sellest juba piisas, et linde ka fotoaparaadiga leida. Mõned pildid õnnestus ka saada, üks neist täna vaatamiseks :).  Jaanuar 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt: