Eelmisel külmal nädalavahetusel sai plaani võetud Vesipappi pildistada. Eelnevalt olen korra isegi suhteliselt lähedalt Vesipappi näinud ja ka pildile püüdnud, kuid soovisin saada kaadreid ka sellest talvest. 
Teatavasti on Vesipapp liikvel suurevooluliste jõgede kallastel. Ehk talviti teda meil vaid kohtabki, ning peamiselt võib näha teda jääst vabade kohtade juures toimetamas. Ka sel korral tegin kindlaks, kus ta peamiselt armastab toitu otsida. Nii läksingi sinna passima ning ootama. Kuna ilm oli külm, ca -14*C, oli kogu protsess väga vaevaline ning paras piin. Võtsin kaasa ka paar abimeest, kes pidid linnu minu jaoks “õigesse kohta” juhatama. Kahjuks ei läinud mu plaan sel korral nii, nagu lootsin. Esimeseks probleemiks oli jõgi veel liiga suures ulatuses jäävaba ning rohkem kohti ka linnul kust toitu leida. Talve teises pooles on neid jäävabu auke kindlasti vähem. Kahjuks ei allunud lind ka nö õigesse kohta juhatamise provokatsioonidele ning lind ei ilmunud kohale. Loomulikult väsisin ise lõpuks passimisest ära, läksin lindu otsima ülesvoolu. Pisut kõndides mööda kallast vihises lind, liueldes jõe kohal, minust mööda ning maandudes täpselt sinna, kus olin eelnevalt teda oodanud :D. Olen alati öelnud seda, et loodust jäädvustades peab kohutaval kombel õnne olema ning seda mul sel korral kahjuks polnud :). Mis teha, eks püüan järgmisel korral jälle, kuni mulle ka õnn naeratab :). Selle hommiku kõige paremaks jäädvustuseks jäi siis järgnev kaader:

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tehniline: 250mm, ISO100, f/13, säriaeg 1/15″, käest pildistades.