Loodusfotograafide hulgas levib tõdemus, et hea pildi sooviga peaks ootama / otsima pilti head valgust. On see siis lindude-loomade, maastiku või makro-pildistamise valdkondades. Heaks valguseks peetakse üldjoontes päikesetõusu / päikeseloojangu valgust. Ehk see on just selline värviküllasem aeg, kus nii taevas, kui ka maa võõbatakse üle mahedate toonidega. Mis seal salata, olen ka ise samal tõdemusel ja seepärast tihti enne päikesetõusu end juba “objektile” sätin, et saada pildile just need kõikse magusamad esimesed kuldsed valguskiired. Samas ei pruugi alati nii minna, kui arvanud ja oodanud oled. On tihti juhtunud nii, et pisut enne päiksetõusu tekivad eikuskilt pilved ja peidavad päikse mitmeks tunniks enda taha. Teisalt võib ka tulla üllatusmoment sealt, kust seda tegelikult oodata ei oska. Just sellest teisest olukorrast täna räägiksingi, loomulikult koos piltidega :).

Olime vennaga Ida-virumaal jugade pidlistamisega jõudnud Tõrvajõe joani. Kogu päeva oli olnud pilvine ja kergelt vihmane ilm. Päev oli lõppemas, sättisin just tehnikat panoraami tegemiseks loodi, kui loojuv päike kumas läbi pilve sääraselt, mis tekitas kõikjale punakates toonides valguse. Õnneks oli mul kola paigas ja sain selle valguse pildile jäädvustatud. See hetk kestis vaid 5min, hilisemad pildid olid taas sombuse ilma valgusega. Kui seda infot ei omaks ja vaataks antud panoraami kriitilise silmaga, julgeks arvata, et fotokas on oma valge tasakaalu seadetega korralikult puusse pannud :D. Kuid nagu öeldakse, üks pilt on väärt rohkem, kui 1000 sõna, seega pildid järgmised. Esimene siis selles mahedas valguses tehtud, teine pilt 7min hiljem :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Tehniline: 37mm, f/11, ISO100, säri 1,6 sek, panoraam 8-st vertikaalkaadrist,