Sel kaunil kevadhommikul sai venna Oliveriga planeeritud hommikune tiir Narva jõe äärde ja hiljem ka Puhatu rabasse. Jõe ääres on alati midagi põnevat näha. Olen igal aasta-ajal seal käinud ning alati kedagi huvitavat kohanud. Vähem nähtavate linnuliikidena olen seal näinud näiteks mustviireseid, kalakotkaid, räusktiire, väikekajakaid, hüüpe. Ka loomi on seal kandis omajagu. Pea alati olen seal näinud saarmaid, olen olnud tunnistajaks ka kahe põdra suplusele jne. Et igav seal kindlasti ei hakka.

Eelmisel kevadel sai kuuldud ja korra nähtud ka kukkurtihaseid. Tookord nende pesa üles ei leidnudki. Tean, et kukkurtihased tulevad igal aastal samasse kanti tagasi ning seetõttu sai ka pisut loota nendega taaskohtumist. Ja nii läkski. Ma ei tea, mis ime läbi ma seda valmimisjärgus pesa küll märkasin, kuid silma see mulle jäi. Hiljem läbi kaamera vaadates, sai nähtud ära ka see tubli pesapunuja, kes vahetpidamata seal toimetas ning omale kaaslast hüüdes muudkui pesa punus.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kuna pesa oli vee kohal, siis ma liiga lähedale ei pääsenud. Keerasin vahele konverteri, et peategelane suuremalt kaadrisse püüda. Ja nii ta seal siis toimetas.

Nagu ikka öeldakse, kui istud looduses kuskile maha ja oled seal vaikselt vähemalt pool tundi, siis ühel hetkel hakkab su ümber elu käima. Nii näiteks lendas mulle üks kägu päris lähedale, pea ees oli kahjuks mingi oks või leht, aga esimene selle-aastane käo pilt sai jäädvustatud 🙂 .

Ka esimene pruunselg-põõsalind laulis vahetpidamata, seega sai ka tema üles pildistatud.

Põõsastes laulsid valjuhäälselt mitmed ööbikud, kelledest vaid üks kuidagi ka pildile jäi :D. Risu-räsu sees, nagu neile kombeks.

Edasi liikusin päris jõe äärde, ning seal sai nähtud siis ka eelpool mainitud mustviirest, paari väikekajakat, ühte hallhaigrut, kes mulle peaaegu otsa lendas :). Kui istusin jõe ääres, siis proovis üks saarmas 2 korda mu ees olevale kivile tulla, kuid alati ehmatas, kui nina veest välja pistis. Seal samas olen teda ka ühel talvel kohanud, ilmselt üks kihvtimaid kohtumisi üldse selle loomakesega. Selle kohta saab lugeda siit.

Kuna hommik oli juba hiline, siis kauaks me sinna ei jäänud ning liikusime edasi Puhatu rabasse. Ega me seal tavaliselt kedagi oska oodata, pigem on selline väga vaikne koht kus käia. Kuid alati jääb ka seal keegi kaamerasilma ette. Tavaliselt mõned kiurid, kadakatäksid, metstildrid, ka sookured. Seekord aga poseeris vaid 2 liiki.

Emane must-kärbsenäpp, kes oli julge ning poseeris mulle mõneks pildiks :).

Seekord siis selline retk. Sama päeva õhtul võtsin end veel kokku ning liikusin edasi rannikule, kus mind uued kohtumised ees ootasid. Kuna see pildimaterjal on veel ootel, siis sellest tuleb postitus mõne aja pärast. Ega mul tõtt-öelda päris värskeid fotoretki pole olnudki (juunis ei jõudnud kusagile), suvi on kiire aeg, täis kõiksugu muid tegemisi :). Kuulmiseni.