Olen eelnevalt üpris tihti maininud, et olen pigem mere ääres uitaja. Üldjuhul on seal päris suur liigirikkus ning alati toimub midagi põnevat. Kõik päevad pole muidugi vennad, kuid erand kinnitab reeglit :). Mere peale ulatuvad poolsaared on üldiselt mõnedele lindudele eelistatud pesitsuspaikadeks, teistele aga ka võimalus teha rännakust pesitsusaladele väike paus. Niisiis on säärastes kohtades alati olemas võimalus kohata rändel peatuvaid linde.

Ehk nagu pealkirjas kirjutasin, sai mai keskel käidud Ihasalu poolsaarel. Liiga tihti sinna ei lähe, kuna see on üsna populaarne paik koera jalutamiseks või paarikestel romantilise õhtupooliku veetmiseks :). Eelistan alati looduses viibida üksi, segamatult. Seekord see ka peaaegu õnnestus, vaid üks naisterahvas oli kaamera kaelas oma koeraga seal linnuvaatlust tegemas. Olles kuulnud, et midagi põnevat mind ees ei oota, läksin siiski oma silmaga kaema.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Nagu kevadeti ikka, on seal tihti näha suurde parve kogunenud hänilasi. Ka sel korral olid nad täitsa esindatud. Liiga palju neile ei keskendunud, olid nad pigem ärevil ja lendasid ühest paigast teise. Tegin paar kaadrit ja jalutasin edasi.

Mulle meeldib alati vaadata rannal tiirude kemplemist. Kui mõni tiiru sukeldumine on edukas, lendab ta kala noka vahel kindlasti pika tiiru mööda ranna-äärt, et seda ka kõikidele liigikaaslastele näidata. Olin just üht jõgitiiru paarikest seal jälgimas, kui üks lind just selliselt mööda lendas. Ei räägi küll lindude keelt, kuid võiks ju arvata, mida need linnud seal teineteisele “rääkisid”. Vähemalt toimus kõik sünkroonis :). Jääb mulje, nagu linnud suhtleksid omavahel, kuid tegelikult oldi ärritunud mööduva uhkustaja peale.

Edasi läks aga pigem põnevaks, sest mu tähelepanu pälvis üks väiksem lind, kes mu nina alt lendu läks ning eemal olevale kivile maandus. Kiire pilt, kiire pilguheit linnule- sain aru, et on kiur, kuid selline lind mu kaamerasilma ette varasemalt polnud veel jäänud. Kiire otsing internetist ja mu kahtlused osutusid tõeks- tundrakiur ehk punakurk-kiur. Tema roostevärvi sulestik oli selgelt see eripära, mis eristab teda oma sugulastest. Kui varasemalt olen seal rannikul kohanud nii sookiure, kui metskiure, siis tundrakiur oli seekord meeldivaks üllatuseks.

Jälgisin esmalt linnu käitumist ning liiga arg see liik kindlasti pole. Ei tasu seda usaldust muidugi kuritarvitada ning talle nina ette tormata, kuid see annab infot, et teda on võimalik segamatult eemal olles pikemalt jälgida.

Ta toitus maas, kivide vahel. Söögiks sobivad talle nii putukad, kui seemned. Aeg-ajalt käis siiski nähtaval kohal ümbrust kontrollimas, justkui mulle poseerimas :). Kasutasin need hetked muidugi ära, kuid lasin tal rahus toimetada.

Ta on Eesti rannikul siiski harv läbirändaja, kes peale pausi edasi põhja poole pesitsema suundub. Mõistlik on lasta neil ränduritel kosuda. Nii ma siis seal mõnda aega istusin, kuniks lind kuskile kaugemale jalutas, mina sain siis aga muud poolsaare elu edasi vaadelda. Kui õhtu lõpus juba ära hakkasin sättima, tuli ta mind veel hetkeks ära saatma ning seal meie teed siis lahku läksid. Tore esmakohtumine!

Ümberringi käis korralik sagimine. Alguses tahtis üks kormoran mulle otsa kihutada, kuid nägi mind ning võttis suuna üles. Pisut hiljem lähenes üksik valgepõsk-lagle, tuli taaskord minu suunas. Kuna päike paistis talle silma, siis tegi ka tema üsna lähedase möödalennu, mis ka pildile sai.

Kuid olen alati seal käies püüdnud leida neid vähem nähtavaid tiire, täpsemalt siis tutt-tiire ja väiketiire. Ka seekord olid mõlemad täitsa esindatud. Tutt-tiir on pigem suuremat kasvu, kellel on nokk must ning ots kollane. Väiketiir on kasvult väike, nokk kollane, otsast must. Neil mõlemil on ka iseloomulik häälitsus, mille järgi nad kaugelt ära määrab.

Väiketiire oli vähemalt kaks, täpsemalt üks paarike siis. Tutt-tiire tundus liikvel olevat rohkem. Olen jäädvustanud rand- ja jõgitiirude kalastamist mitmel korral. Tutt-tiiru ja väiketiiru kalastamist aga mitte. Seekord oli õnne näha need hetked ära. Justkui tellimise peale ja veel kaunis loojanguvalguses :).

Vahel kohe kõik läheb nii, nagu lootnud oled. Okei, päris 100% ma nende hetkedega ise rahul pole, kuna lindude suund on eemalduv, võiks ju forograafi suunas siis lennata :D. Eks alati jääb arenguruumi ja fotograaf pole oma tulemustega kunagi 100% rahul :).

Kokkuvõtteks oli igati korda läinud õhtupoolik, seekord peamiselt lindude seltsis. Nägin ka mitmeid teisi liike, keda eelnevlt üksikasjalikult ei kirjeldanud, kuid saan lisada ühte galeriisse ka kõik teised toredad jäädvustused.

Järgnev retk viis mind Ida-virumaale, kus venna Oliveriga koos toimetasime. Keda meil täpsemalt näha õnnestus, selgub juba järgmistest postitustest :).