Kuna märtsi algus on lindude osas veel pigem vaiksem, siis otsustasin käia tiiru Keila-joal, vaadelda linde jõel ning ka mere ääres. Nagu ikka kombeks, on seal alati vesipapid toimetamas. Ka seekord ei pidanud pettuma ning esimestena neid ka jõe ääres märkasin. Miks ma ütlesin neid- tundus, et kaks lindu on üksteist leidnud ning toimetavad juba koos, et ilmselt sättida peagi ka tähtsamate toimetuste juurde. Seekord nad siiski toitusid koos. Pikalt neid ei jälginud, tegin mõned pildid ja videoklipid ja liikusin mööda jõge allavoolu edasi.

Klikka pildile, et näha suuremalt!

Hiljem sai sammud läbi mõnusa männimetsa ka mere äärde seatud. Imestasin, et mets nii vaikne oli. Leidsin vaid mõned tutt-tihased kes koos ühe porriga puult puule lendasid ja toitu otsisid.

Merel olid peamiselt jääkosklad, luiged ja sõtkad. Ka üks suur-kirjurähn sattus mu lähedal kopsima ja ega muud sel hallil kevadpäeval ei näinudki. Tore oli pea 5h looduses lihtsalt ringi kolada ning värsket männimetsa õhku sisse hingata.