Pühapäeval lihtsalt pidin metsa minema. Polnud ammu käinud, miski nagu kripeldas. Ilm oli super kaunis, ööga oli maha sadanud korralik lumevaip. Pärastlõuna oli ka tuulevaikne, kõik klappis :). Lühikesest päevast hoolimata jõudsin pisut üle 2h metsas ringi kõndida. Teadsin, et hetkel üsna rahulikus metsas midagi erilist ei toimu, või kui ka toimub, siis pigem kõrgemal puude otsas. Esimesteks häälteks olidki vaheldumisi suur-kirjurähnide koputused ning kõrgemal kuuskedes toimetavad pöialpoisid. Jäingi neid viimaseid lähemalt jälgima, kuna mõned tegelased ka pisut madalamatele okstele liikunud olid. Ühtäkki saabus vuhinaga mu pea kohale oksale hoopiski väike-kirjurähn :). Väga tore üllatus, kuna sel aastal mu teed temaga veel ristunud polnudki. Nüüd oli teada, kes mu kaaslaseks päeva viimase pooltunni jooksul olema saab :). Kihvt oli vaadata, kuidas ta pealtnäha täiesti tavalise kaseoksa kallal toimetas, koputas ikka siit ja sealt poolt oksa, kuniks leidis väikse õõnsuse, kust oma pisikese kõhutäie jälle kätte sai. Küll ikka pea ülaspidi, siis jälle tagurpidi oma keha kohta suurte küünistega oksal rippumas. Väga visa ja töökas tegelane. Seekord jäigi ta minu foto-jalutuskäigu kõige meeldejäävamaks üllatuskülaliseks. Detsember 2021.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Leave a Reply Cancel reply

Enter your comment here...

Fill in your details below or click an icon to log in:

Email (required) (Address never made public)

Name (required)

Website

You are commenting using your WordPress.com account. ( Log Out /  Change )

You are commenting using your Twitter account. ( Log Out /  Change )

You are commenting using your Facebook account. ( Log Out /  Change )

Cancel

Connecting to %s

Notify me of new comments via email.

Notify me of new posts via email.

Δ

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.