Möödunud laupäeval kolasin metsades, kus kunagi noore poisina palju käisin. Olin mere äärde jõudmas, kui lindude otsimisest ära väsisin ja muud ilu enda ümber telefoniga jäädvustada püüdsin. Tärkavad sõnajalad nägid väga fotogeenilised välja, seega proovisin sinna natuke süveneda. Ekseldes sõnajalgade vahel nägin ühel hetkel oru kaldale liiva sisse kaevatud urgu. Olgugi, et ma loomade tegemiste ja elukommetega väga kursis pole, arvasin selle uru kuuluvat rebastele. Ei läinudki kaua mööda, kui sellele kinnituse sain. Üleval oru jalamil piilus sõnajalgade vahelt noor rebasekusikas. Uudishimulik nagu noor kutsikas ikka, tuli ta mulle peale jälgimist rohkem nähtavale ning sain mõned klõpsud tehtud, kuni kuulsin, kuidas mitte väga kaugel minust hakkas emane rebane mu peale haukuma nagu koer :). See oli uudne kogemus mulle, pole enne haukuvat rebast kuulnudki. Kui end sellele rebaseemale näitasin, rahunes ta maha, keeras otsa ringi ja siblis oma beebide juurde. Ilmselt ei saanudki ta aru, kes seal kooserdab. Aga sain veel natuke aega üht kutsikat seal jälgida ja kaua ma sinna neid häirima ei jäänudki. Aga tore kogemus oli. Mai 2020.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ja siis mõned jäädvustused ka sõnajalgadest, mis mõnusasti ülaste keskel sirgusid :).

Huvitavat vaatepilti jagus mujalgi, nagu puu otsas kasvavad ülased :).