Eile (17.03.2015), peale päikeseloojangut, juhtus midagi enneolematut. Kes vähegi oma silmad taeva poole pööras, võis seda ime oma silmaga näha.Olles teadlik ning jälginud “päikesetuulte” ennustusi juba terve eilse päeva vältel, oli õhtuks teadmine, et ilma meid sellest tugevast magneetilisest tormist ei jäeta. Kella 20.00-00.00 sain kokku ~600 kaadrit, paljud neist panoraamidena vormistatud, kuna vaade oli üle taevalaotuse kaetud virmalistega. Värvid olid nähtavad umbes 180* ulatuses horisondil ning vertikaalis pea kohale välja, kohati võis kaamera ka lõuna poole keerata, sai ka siis pilte :).Oli tunne, nagu virmalised sajaksid vihmana kaela. Seda poleks ilmselt ükski Eesti virmalistekütt isegi oma kaunimates unenägudes osanud näha, et meile Põhja-Norra koju tuuakse :). Isegi koju jõudes tegin viimased pildid peale 1.00 öösel, kus keset tänavavalgustusest reostatud taevast võis kerge vaevaga virmaliste mängu näha. Selge on see, et seda ööd mäletatake pikalt, minul on see kindlasti konkurentsitult võimsaim kogemus ajast, mil kaamerat käsitlenud olen. Tegin öösel kiiruga ühe pildi valmis, et värskeid kogemusi jagada. Paljud pärlid ootavad veel lähiajal tegemist :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Pildi andmed: 24mm, ISO2000, ava f/2,8, säriaeg 5 sek, kell 22.01, Suurupi rannas