Aasta lõpp on olnud kiire, nagu ka kõikidel eelnevatel aastatel. Ei midagi uut siin maailmas :). Aga oma selle-aastase (ilmselt) viimase fotopäeva organiseerisin Ida-Virumaal. Ilm soosis- oli vaikne, temperatuur seal 0*C ümruses, sadas vaikselt lund, mis andis sellele päevale juba oma naudingu lisaks. Käisin kurtna järvede ääres ühel matkarajal, mis viis mind erinevate järvede vahele. Elusloodus hoidis end tagasi, kohtasin vaid kuuselatvades tegutsevaid pöialpoisse ja roostikus toimetavaid tihaseid. Ega neist mingit jäädvustust saanudki, nautisin lihtsalt kauneid järvevaateid. Kuna kaasas oli vaid teleobjektiiv, siis maastikupiltide jaoks pidin kasutama oma telefoni.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Ja teleobjektiivi kasutasin vaid väga kunstiliste motiivide jäädvustamiseks :).

Matkarajal kohtasin ka üht sääske, keda ma identifitseerida ei suutnud, kuid pidasin õigeks telefoniga jäädvustada.

Edasi viis mu tee Puhatusse, kus on tavaliselt väga vaikne ning koht, kus kõrvad vilisema hakkavad. Seekord oli aga tegevust rohkem, kui eelnevatel kordadel kokku :).

Kohe, kui autost väljusin, tervitas eemal puu otsas valgeselg-kirjurähn, keda ma varasemalt sealkandis näinud ei olnud.

Rabasse sisse kõndides silmasin eemalt kahte emast tetre, kes mind ilmselgelt pelgasid ning lendu läksid. Üks neist põgenes, teine jäi mõneks minutiks eemal oleva puu latva ootele, kuid lahkus ka tema.

Aga üllatuslikult oli seal samas lähedal ka üks tegelane, keda terve aasta läbi salamisi otsinud olin- laanepüü. Ehmatasin ta ühe kuuse pealt lendu, kuid nägin kuhu suunda ta läks. Kõmpisin talle järgi, lootuses teda veelgi näha. Ja nägingi :). Seekord lendas ta vaid 10m eemal oleva puu peale ja jäi mind seal minutiks vaatlema.

Harva on õnnestunud seda ilusa sulestikuga ja suurepärase maskeerumisvõimega lindu nii lähedalt näha. Tema sulestikus pole mustrite pealt kokku hoitud :). Sain oma klõpsud tehtud ja läksime sõbralikult lahku. Rohkem meie teed ei kohtunud.
Küll aga kuulsin eemalt mingit vidistamist. Astusin mõned sammud edasi ja nägin, kuidas suur hulk ohakalindusid olid end väiksele puule istuma pressinud :). Ohakalinnud üldiselt liiguvadki salkades ringi, talvel kogunetakse veelgi suurematesse gruppidesse, eks ikka ohutuse eesmärgil.

Veel leidsin mõned tutt-tihased einestamas, auto juurde tagasi liikudes olid pöialpoisid maas tegutsemas ja päris sõidu pealt sai veel üks isane leevike pildile püütud.

Vaikne päev pakkus üsnagi palju hetki, mis tegi pikalt loodusest eemal olnuna rõõmsaks :). Jätkuvalt tõdesin, et loodus on ettearvamatu ja seeläbi see hobi ongi selline, mis ikka ja jälle põnevust ja huvi pakub ega niipea veel ära tüüta. Ega muud, kui kohtume uuel aastal, uute kogemuste ja looduslugudega :).