Mai alguses sai ette võetud käik Eesti kõige põhja-poolsemasse paika. Mere ääres on alati põnev ning tühjade käte (loe: mälukaartideta) tavaliselt koju ei lähe :). Mul olid aga omad plaanid, läksin kindlaid linnuliike otsima, keda aastate jooksul samades paikades ikka ja jälle kohanud olen. Aga ega loodust ette ei tea ja nagu elu on näidanud, tuleb ette igasuguseid üllatusi.

Liiga suureks üllatuseks ei saa pidada jõgivästrikutega kohtumist meie suurte jõgede kallastel. Eriti, kui sättida end jõe äärde just selleks hetkeks, kui nad meile rändelt tagasi on jõudnud ning valjuhäälselt omale kaaslast otsivad. Kuna tegu on pelglike lindudega, pole siiski alati fotojäädvustused garanteeritud, mistõttu on varasemalt jäänud üle vaid nende kollast sulestikku vilksamisi eemalt märgata. Seekord läks aga teisiti ja õnnestus näha kahte lindu, isast ja emast. Isane muudkui laulis ja häälitses, emane oli siiski kaugemal allavoolu ning tegeles pigem toitumisega.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Samal ajal, kui pingsalt jõe kallastel jõgivästrikku jälgisin, hüppas ühtäkki puu-õõnsusest välja hoopis üks pesa rajav võsaraat. Jäi mulle mõneks sekundiks ka poseerima. See oli siis ootamatu hetk, mida ette ei suutnud näha.

Jõgede kallastelt ei puudu ka jõgitildrid ehk vihitajad. Olid nad ka sel korral kenasti esindatud. Neid võib muidugi kohata ka mere kallastel.

Sõites mandri kõige põhjapoolsemasse punkti Purekkari neemele, sai tee ääres päris lähedalt nähtud ka ühe roo-loorkulli jahipidamist. Lappas tuule käes ja üsna madalal põllu kohal, otsides saaki.

Purekkarile kohale jõudes olin imekombel seal esialgu päris üksinda. Seda juhtub pigem harva, on ju tegu turistidele meelsa peatuspaigaga, ning samamoodi käivad seal ka fotograafid, ornitoloogid ning ka kalamehed. Ega seda üksindust kauaks ei jagunud, ka peredel meeldib seal jalutada ja õige ka on :). Tegu igati kihvti ja omapärase kohaga.
Aga sellest hoolimata ei lasknud end häirida ja teel neeme tippu nägin lugematu arv erinevaid kiure. Suurem osa neist osutusid olema tavapärased sookiurid, aga toredaks tegi meele, kui kohtasin ühtäkki üht teistsugust, pisut roostekarva tooni lindu. Tegu oli mulle ka varasemalt tuttava kuid samas mitte tihti nähtava tundrakiuriga. Ütlen ausalt… oli kerge ootus-lootus teda seal näha, mis seekord imekombel ka realiseerus :). Üksainus isend nende teiste sadade kiuride keskel.

Valim sookiuridest:

Teiseks üllatuseks leidsin neeme keskosast mitmeid hänilasi. Hänilased ise ei valmista mulle muidugi enam üllatust, kuid leidsin nende hulgast enda jaoks vähe kohatud kuldhänilase isaslinnu. Võimalik, et neid oli seal ka rohkem, kui üks.

Aga igal juhul toimetasid nad seal läbisegi vaikselt maas heina sees ning käisid vahepeal kividel ümbrust uudistamas. Mulle oli see sobilik, sai maas istutud ja kannatlikult oodatud hetke, mil vahemaa oli sobilik ning taustaks kena roostik.

Loomulikult ei puudu mere äärest kunagi meriskid. Ka sel korral oli neid kõikjal näha. Proovisin nende jäädvustamiseks läheneda loominguliselt :).

Kaldal olevates kibuvitsa põõsastes käis aga omamoodi huvitav toimetamine. Leidsin sealt üles linavästriku, rohevindi, kadakatäksi.

Seal kus on väikseid linde, on ka neid jahtivaid röövlinde. Lihtsalt küsitav on, kas ja kellega sa sel ajahetkel kokku põrkad. Mulle jäi kõigepealt silma üks patrulliv raudkull, kes muudkui taeva all tiirutas. Muidugi, kui ta mind märkas, pidas targemaks eemale triivida.

Üllatav kohtumine leidis aset siis, kui olin hetkeks päris veepiirile kivile istunud, kui silmanurgast nägin, et ühe puu latva maandus keegi. Tegin paar klõpsu ja läbi okste ei tuvastanud kohe liiki, arvasin et on see sama raudkull. Aga kui kodus pilte sorteerima hakkasin, siis ta enam nii raudkull ei tundunudki olema. Pigem rohkem väikepistriku moodi. Ta jäi sinna latva vaid minutiks ning startis siis suure kiiruga minema. Ju oli korraks tiibu puhkav isend, kes vaid viivuks peatus ja kohe edasi kihutas.

Kuna kergelt pilvine ilm oli asendumas lauspäikesega, oli aeg edasi liikuda. Kuna käidud oli juba omajagu, siis lõpetasin päeva. Oli väga meeleolukas ja edukas käik. Looduselamus käes, liikusin auto suunas. Viimaseks modelliks üks teistmoodi tiivuline, lapsuliblikas :). Kuna polnud neid veel looduses sel aastal näinud, siis püüdsin ka tema “purki” :).