Nüüd, kui kevad juba ukse taga, on hea kirjutada ühest talvisest kogemusest kotkavarjes. Külastasime sõber Siimuga Natourest kotkavarjet, kus ma isiklikult juba ammu olen soovinud käia, kuid pole ajaliselt endale sobinud, või pole kotkastele sobinud :). Seekord tundus, et on hea aeg sinna minna. Oli ka info, et ka kotkad on olnud juba mõnda aega päris aktiivsed. Ka sotsiaalmeediast jäi silma palju pilte, just sealt samast varjest tehtud.

Mu põhiliseks eesmärgiks oli näha seal kaljukotkast, keda paljudel oli ka õnn seal varje ees kohata. Etteruttavalt peaks kohe ära mainima, et me olime siis need ühed vähesed, kes seal kaljukotkast ei näinud, kuigi kõik tingimused tundusid selleks olevat ideaalsed. Kaljukotkast olen ise kohanud aastaid varem, kuid vaid viivuks, kuskil kuuse tipus. Aga see selleks. (PS: postitus tuleb ilmselt pisut pikem ja pildirohkem, kui tavaliselt).

Päev algas meie silmis ideaalsete tingimustega… ilm oli vaikne, kerge miinuskraadiga (-5*C), lumi maas, puud härmas. Ehk ideaalne keskkond pildistamiseks. Varjesse sai mindud juba eelneval õhtul, et olla enne päikesetõusu juba kenasti valmis. Varje ise on kui luksusvarje, koos kõikide mugavustega- elekter, vesi, wc, soojad toad. Mida enamat võiks tahtagi… Avad pildistamiseks asusid madalal põrandal ja teine kõrgemal, kus sai istudes pildistada. Meie kasutasime vaid madalaid avasid.

Esimene lind, kes varje ette maandus, oli noor merikotkas. See oli juba 15min enne päikesetõusu, ehk veel hämaras. Istus alguses pisut eemal lume sees, kuni hakkas meile vaatevälja lähenema.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Külmunud toitu lume alt kätte saada oli alguses päris heaks hommikuharjutuseks :).

Terve päeva peale sai ära nähtud 4 erinevat merikotkast, kelledest 3 olid vanalinnud ja siis see üks noor uljas tegelane. Täpne sugulus-side nende kotkaste vahel jäigi pisut selgusetuks, kuna tihtipeale käis mingi kisma ja võimuvõitlus. Kui vanad kotkad lagedale ilmusid, istusid alguses eemal olevale puule ümbrust jälgima ning kui sööstsid, siis tulid nad alati sellise hooga, et noorem pidi igaks juhuks eemalduma.

Tehnilise poole pealt võiks tegelikult võtta kaasa tarkuse, et paljudel juhtudel oleks olnud abi mõnest zoom-objektiivist. Esiteks on merikotkad suured ning tihti ei mahtunud oma tiivasirutusega kaadrisse ära või olid täitmas kaadrit mitmekesi. Siinkohal on fikseeritud fookuskaugusega objektiiv oluliseks piiravaks asjaoluks. Tuli ette ka kotkaste võitlusi, mis pea iga kord sel põhjusel jäädvustamata jäi. Lähivaated neist suursugustest lindudest on muidugi huvitav ja võimas vaadata, kuid oleks saanud enamat. Selliste situatsioonide jäädvustamiseks oleks fookusvahemik 300-400mm seal sobivaim. Mõned näited:

Kotkad pakkusid meile pinget kogu päeva jooksul, väiksemate pausidega. Isendid varje ees küll vahetusid, kuid liiga igav ei hakanud kordagi. Huvitavamad hetked olid muidugi need ärevamad kakluse momendid, kus üks vanalind tahtis noorele tuule alla teha ning noor pidi seeläbi lausa küüned taeva poole end kaitsma. Tegi korra mõlemalt poolt kiire sööstu maas toituva kotka suunas. Jällegi, kogu tegevus kaadrisse ei mahtunud…

Kähmlusi, võimuvõitlust ja üksteise äraajamisi oli veelgi.

Päeva lõpu poole ilmusid välja ka mõned rongad, keda ootasime tegelikult kohe hommikust. On nad ju kotkastele need info toojad- kui rongad on platsis, siis näevad ka kotkad, et on turvaline ka kohale ilmuda. Seekord oli ronkadel muud teha. Aga õhtu poole nad kohale ilmusid ja kimbutasid peamiselt just seda ainsat noorkotkast, vanalindudest hoiti eemale. Noort aga sikutasid sabast ja üritasid kotka poolt lahtirebitud toitu endale varastada. Kuna toit oli külmunud, siis nad ise ei suutnud sealt tükke lahti nokkida ja targem oleks ju lasta võimsamal tegelasel see töö ära teha ja siis kiusata, kuniks tähelepanu hajub ning leida see moment toidu näppamiseks :).

Lisaks merikotkastele toimetasid seal ka väiksemad linnud, eks kõht oli tühi ka neil. Kohal oli 2 suur-kirjurähni, mitmed pasknäärid, hunnik rasvatihaseid ja puukoristaja. Silmasin kuskilt, et ka hallpea-rähnid olid seal tegelikult olemas, kuid sel päeval nad oma nägu vähemalt ei näidanud.

Kokkuvõtlikult oli lahe päev, väike pettumus muidugi hinges, et kaljukotkast ei kohanud, kuid eks on jällegi põhjus edaspidi uuesti proovida. See on ka ehe tõestus, et loodus elab omas rütmis ning isegi sellises kohas pole mitte midagi sulle garanteeritud. Tasub olla rahul ja tänulik selle üle, mis saada õnnestus :). Samas varjes saab kevade edenedes ka karusid vaadelda ja pildistada, seega hoidkem silmad lahti ning kui võimalus tekib, tasub kohapeal seda kogemas käia.