Veebruari esimesel päeval võimaldasin endale kogu päeva looduses veeta. Kuna liiga kaugele ei viitsinud liigelda, sattusin päevaks Paljassaarde toimetama. Tegelikult pakub see kant päris paljut, nii mere, kui ka metsalinde. Eesmärk oli vaadelda ja jäädvustada kõik erinevad linnuliigid.

Hommik algas leevikeste seltsis. Olin sattunud kõrvalt jälgima 5-pealist seltskonda, kus leidus 2 emast ja 3 isast lindu. Tegelesid pamiselt toitumisega ning andsid seeläbi võimaluse mõned hetked jäädvustada.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Edasi toimus miskit põnevat, kui arvestada, et olin siiski kesktalvel looduses. Kuulsin tihaste häälitsemist ning liikusin nende suunas. Silmasin roostikus toimetavaid sinitihaseid ja rasvatihaseid, kes kambakesi võsa vahele edasi olid liikumas. Kuid vilksamisi nägin päris veepinna läheduses kedagi toimetamas. Olin üsna veendunud, et tegu on käblikuga, kellega samuti lootsin sel päeval kohtuda. Aga üllatus oli suur, kui leidsin enda ees hoopis talvel harvem kohatava lehelinnu. Kodus timmisin pildid ära ning siis sain kinnituse, et tegu oli väike-lehelinnuga, kes meil peamiselt suviti tegutseb ja sel hetkel hoopis kuskil soojemas kohas oleks pidanud toimetama. Eks selle aasta talv on olnud pigem pehme ning ka mere-äärsed alad on pigem vähese lumega, pakkudes meie suvelinnule toitu ka jahedamal ajal.

Edasi sai liigutud taas nende tihaste suunas. Ning nagu ka varasemalt, on seal piirkonnas saanud kohata ka sabatihaseid. Kõik toimus nagu tellimise peale, ka seekord olid sabatihased esindatud :). Sai ka üks kena jäädvustus tehtud, ning läinud nad olidki. Sabatihased liiga palju võimalusi kahjuks ei paku, pead ise kiire ja osav olema. Seekord vedas.

Kui eelpool sai räägitud, et lootsin leida ka mõnda käblikut, siis etteruttavalt võiks öelda, et kuulsin neid sel päeval kokku umbes 10 lindu, kuid seekord pildini ei jõudnud. Olid nad kõik piisavalt ettevaatlikud, et enne minu reageerimist peitu pugeda. No mis teha, usun, et neid kohtumisi tuleb sel aastal ette veel mitmeid.

Sinitihastele meeldib talvel roostikus toimetada, ragistada roo kõrtega ning otsida sealt seest putukaid. Ilm oli vaikne ja seda krõbistamist oli kuulda päris mitmes paigus.

Lõpuks jõudsin ka mere äärde, istusin maha ning jälgisin rahulikult ümbrust. Kaugemal paistis suurem seltskond tuttvarte ning jääkosklaid, kuid tähelepanu pälvis lähedal toimetav sõtkas.

Sõtkastel paistis olevat juba kerge pulmatuju peal. See isaslind toitus ranniku lähistel ja kui silmas lähenevat emaslindu, alustas kurameerimisega. Sõtkad viibutavad toredalt oma peaga, visates seda vastu selga. Nii pälvitakse emase tähelepanu. Tundub, et see ka õnnestus.

Peale pisukest “jalutuskäiku” oma kallimaga sundisid ühed rannikule tulnud inimesed nad siiski lahkuma. Õnneks olin selleks äkk-stardiks soodsas positisioonis.

Huvitaval kombel oli sel korral kohtumisi ka loomadega. Kui alguses üritas üks halljänes minust üle joosta, siis minutid hiljem sörkis ca 15m kauguselt mööda üks suuremõõduline metssiga. Olen seal metssigu kohanud ka varasemalt, isegi mitmel korral ka pildile saanud, kuid seekord jäi see hetk jäädvustamata. Panen siia lõppu siis hoopis need varasemad jäädvustused metssigadest- üks võsast leitud loom, teine suvine veepiiril toimetanud isend