Selle aasta esimese ametliku sügispäeva otsustasin veeta looduses. Ilm oli kaunis, suviselt jahe / sügiseselt soe :). Sättisin sammud mitte liiga kaugele, täpsemalt Põhja-Tallinnasse. Loomulikult, nagu ka viimased korrad, lootsin kohtude sügisest ränduritega, sh ka kahlajatega. Võiks öelda, et kahlajaid mu teele sel rändehooajal mingil põhjusel siiski sattunud pole. Ju on mu enda ajataju sassis ning suurema rändeperioodi olen juba maha maganud, ja eks ka aastad pole vennad.

Aga hommik algas partide seltskonnas. Nii saigi esimeste klõpsudega pildile mõned rääkspardid, keda lahesopis omajagu oli.

Loomulikult ei puudunud ka hallhaigrud, neid leiab rannikult alati. Eks ma siis vajutangi nupule, kui on kas pilti toetav valgus või mingi tegevus, olukord. Seekord aitas välja hommikune valgus, mis vee peegeldusele värve lisas :).

Samuti sattus silma alla ka paar noort tuttpütti, kes rändele minekuga ootasid ning hoopis oma kalastamisoskusi lihvisid. Üks neist jäi ka pildile.

Üheks hommiku üllatuskülaliseks osutus siiski olema üks mere ääres toimetav jäälind, kes oma piuksumisega end mulle reetis. Jäälindu mere ääres kohata pole sügiseti harv juhus. On nad kas rändele sättimas või juba teatava teekonna läbinud ning hetkeks puhkamas või toitumas. Olen sel aastal mitmes asukohas 4-5 erinevat jäälindu kuulnud või näinud. Sel aastal kuidagi eriliselt palju :).
Kuid lind oli mererannikul kivil istumas, mõned korrad püüdis ka kalastada, kuid kahjuks mitte edukalt. Eks ma siis püüdsingi eemal olles teda mitte segada, samas ikkagi mõned jäädvustused sellest kohtumisest saada.

Kui esmane jäädvustus oli pigem suvaline ja juhuslik, turisti klõps, nagu fotograafid seda kõrge võttenurgaga pilti nimetaksid, siis juba järgmiste piltide saamiseks sättisin end pisut teadlikumalt- laskusin kükili, sellega sai taustal olevad segavad kivid tausta sisse uputatud. Teiseks otsisin taimede vahelt sellise augu, et lind selgelt pildil oleks, samas püüdsin hommikupäikese poolt kuldseks valgustatud taimed pildile jätta. Ehk et minimaalsed tegevused, teadlik sättimine ning hoopis teise olemusega pilt. Ja tegelikult olin ma ju täpselt samas kohas :).

Hiljem vahetas lind veel paaril korral kivi ning kui oli juba väga eemale läinud, läksin ka ise edasi.

Seni kaua, kui ma seda jäälindu jälgisin, toimus mu selja taga aga teine elu. Nimelt otsustas üks lahesopis toimetanud hõbehaigur asukohta vahetada ning maandus mu lähedal olevale kivile. Momentaalselt reageeris üks läheduses olnud hallhaigur ja otsustas talle koha kätte näidata. Illustreerimaks antud olukorra kirjeldust, lisan pildiseeria:

Hallhaigur teda kätte ei saanudki, kuid eesmärk ta eemale ajada sai täidetud :D. Rannikul on konkurents tihe.

Edasi sai liigutud ka metsa, kus päris mitu punarinda mu vaateväljas toimetasid. Eks ma siis jäädvustasin nende uudishimu ka pildile:).

Üheks pärliks antud päevas jäi väga kiire kohtumine sabatihaste seltskonnaga. Nad tulevad kiirelt, toimetavad kaootiliselt ja lahkuvad kiirelt. Täpselt nii oli ka sel korral. Ainsa erinevusega, et seekord sain esimese pildiga kätte vast ühe oma seni parima kaadri sabatihasest. Eriliseks tegi just see keskkond, kus ta asus, ehk pihlakapuu, koos oma punetavate marjadega. Ja see üksainus lind oli ideaalses kohas, vaatamaks mind sekuni jagu. Õnnelik juhus, mis päädis kauni lõpptulemusega.

Lisan ka kaadritaguse hetke:

Kokkuvõtteks oli taas põnev jalutuskäik, loodus ei jätnud mind tühjade kätega (loe: mälukaartidega).

Võtsin selle sügise kenasti vastu ning juba 2 nädalat hiljem olin taas oma päeva väljas veetmas, seekord päikesetõusust päikeseloojanguni, kahes erinevas lokatsioonis. Ühes koos uue loodushuvilise Siimuga, teises 100km eemal üksinda ning totaalses idüllilähedases vaikuses. Sellest juba peagi.