Mida rohkem aeg suve poole liigub, seda varem peab ärkama, et päikesetõusuks loodusesse jõuda. Eks see on alati päris suur dilemma, kuna vabal päeval on uni eriti magus. Kuid tean alati, et olen endale hiljem väga tänulik :). Kui loomad pigem toimetavad öösiti, siis lindude elu algab esimese hommikuvalgusega. See tähendab üldiselt intensiivsemat “linnuliiklust”, mis loodusfotograafile ju igati meeltmööda! Looduses olemine on muidugi tervislik ning meeli rahustav, kuid tahaks ju alati ka mingi pildimaterjaliga koju tulla :).

Hetkel on looduses selline kaunis aeg. Kuna ööd on meil pigem veel jahedad ning hommikul tõusev päike juba soe, siis kipuvad siseveekogud aurama. Ehk võiks arvata, et ka rabas on praegused hommikud kindlasti väga kaunid. Mu 1. mai hommik selliste vaadetega algaski. Olin seekord kodust mitte liiga kaugel, kohas, kus ca 10a tagasi tihedamalt käidud sai, Tallinna lähistel siiski. Neid vanu radu tasub talluda, kuna teatud liigid otsustavad igal kevadel samasse paika tagasi tulla ning sealt see tarkus ja kogemus ka ajapikku talletub.

Kuna olin seal eelmisel õhtul rattaga luuret teinud, siis sai kuulda justkui kukkurtihaste piiksumist. Oligi väike soov neid uuel hommikul uuesti otsima minna. Aga nagu looduses ikka, garantiisid pole ning kõik päevad pole vennad. Nii jäid nad mul nägemata, kuid see-eest hoidsid mind kõiksugu teised liigid ärkvel :).

Päev algas hoopis piilpartidega, keda läbi udu jäädvustatud sai :).

Hommikust linnuliiklust vaatas kaugemal üks hiireviu, kes minu kohaloluga harjuda ei suutnud ning lõpuks sealt lahkus.

Kõige rohkearvulisemaks liigiks, kes oma lauluga mind kõikjal kostitas, jäi salu-lehelind. Oli ta just äsja rändelt saabunud. Siiski pole mul miskipärast õnnestunud sellest linnust liiga palju pilte saada, alati on ta minust kiirem ning kaeb kaamerasilma eest. Seekord paar pilti õnneks ikka sai.

Salu-lehelind on väga sarnane oma sugulase väike-lehelinnuga. Parimateks esmasteks indikaatoriteks lindude eristamisel on esmalt nende laulu erinevus ja ka näiteks jalgade värvus. Väike-lehelinnul on jalad mustad, salu-lehelinnul roosakad, igal juhul heledamad, mis võiks silma / pildile jääda.

Kõige rohkem sai sel hommikul veedetud aega aga hoopis väike-põõsalindudega. Olgugi, et nad on väga väiksed linnud ja toimetavad tihti oksarägastikus, on nad mulle meelde jäänud kui julged linnud. Tihti tulevad ise lähedalt uurima, kes sa oled ja mida sa soovid :). Igal juhul mõned parimad pildid lisan ka siia vaatamiseks:

Praegusel linnurohkel ajahetkel saab igakordsel retkel päris palju pildimaterjali. Lisangi siia siis järgmööda ka teised tee peale ette jäänud linnud, keda mul lisaks eelpool näidatule kohata õnnestus.

Kogu hommiku jooksul sai maha käidud 5,4km, mis oli paras toonus päeva algusesse. Looduses kohatud linnud muidugi boonuseks, hea enesetunne ning väike füüsiline aktiivsus on siinkohal kontoritöölisele ülimalt äge vaheldus :).

Juba mõned päevad hiljem tegin ühe õhtuse paaritunnise retke mere äärde, kuid need hetked vajavad veel vormistamist. Kohtume peagi!