Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, sai möödunud laupäeval külastatud oma kodust 10min kaugusel olevat metsatukka. See hommik algas üldse imelikult, ärkasin nagu väiketüllide häälitsuste peale üles. Ise veel mõtlesin, et neid oma kodu juures kohata oleks päris üllatav, see pole ju neile sobiv paik aga rände ajal on kõik võimalik. Kui olin varustus seljas metsa poole liikuma läinud, vaatas mu kodutänava lõpus mulle vastu väiketüll :). Ei olnudki uni, vaid oli reaalsus. Ilm oli lumine, sestap oli lind ka üsna tolereeriv ning ei teinud välja, kui teda eemalt piilsin. Jõudsin paar pilti ka teha ja siis liikusingi edasi. Poleks arvanud, et selle aasta esimest kahlajat / mere kallastel tegutsevat lindu oma kodutänaval pildistan :).

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Kui olin metsa jõudnud, avastasin, et just sel hommikul oli seal mingi orienteerumisvõistlus käimas, inimesi oli igal pool kaardid käes ringi jooksmas. Nii palju siis rahulikust hommikust metsas… Aga läksin siis sinna, kus polnud radasid ning inimesi segamas. Sattusin kohe õigesse kohta, vintlaste segaparve keskele. Esimesena sattus kaamerasilma ette mulle varasemalt ehk vähim nähtud põhjavint. Sel kevadel olen täheldanud sotsiaalmeedias nähtud piltide rohkuse põhjal nende suuremahulisemat rännet, ehk et võimalus neid kohata oligi ehk suurem, kui muidu.

Paar isendit sai üles pildistatud, ning uurisin, mis seal veel toimumas on. Eemal võis näha kuuskede tippudes ka suurnokk-vinte, keda seal metsas ka varasematel aastatel kohanud olen. Nemad kahjuks liiga madalale tavaliselt ei tule, ning peab pigem puude latvadest otsima. Õnneks suurnokk-vintidel on selline iseloomulik plõksuv häälitsus, selle järgi suudab neid kenasti tuvastada ja ka üles leida.

Vahetasin metsatukka ning liikusin pisut pimedamasse ja risusemasse metsa, kus tavaliselt olen alati leidnud käblikke, ka värbkakku ning musträhne. Päris metsa ääres tuli aga paar punarinda mind mu teel saatma. Keskendusin siis pisut neile ning proovisin neid okste vahelt üles leida ja pildile püüda.

Et see postitus liiga linnu-teemaliseks ei kujuneks, siis timmisin metsa all ka külmast ja lumest norgu vajunud sinililli. Usun, et nüüd, kui lumi (loodetavasti) selleks hooajaks on otsa saanud, saavad nad rohkem päikese suunda sirutada ja metsaalust värvidega katta.

Nagu eelpool kirjutasin, olen seal metsas ka käblikuid kohanud. Ka see kord polnud erand, sai päris mitmeid seal laulmas kuuldud ja seda klassikalist peitusemängu nendega kaasa tehtud :). Kuniks mõni jäädvustus ka kaamerasse püütud sai :).

Jäin kehvast ilmast hoolimata “saagiga” väga rahule. Kolm tundi metsas andis ikka palju meelerahu, sai aju muudest asjadest sel hetkel välja lülitada. Parim viis pea tühjaks saada ning õhtul koju tundes seda füüsilisest pingutusest saadud väsimust nautida :).