Neid fotoretki siia lahti kirjutades imestan, kui vähe ma tegelikult loodusesse jõuan. Eks see Murphy seadus ikka nii ka töötab, et kui aega on, siis pole kas ilma või on mõned muud mured, mida lahendada :).
Kuid möödunud nädalal sai siis võetud üks argiõhtu ning veedetud see looduses. Talvel, kui veekogud jääs ja lumekihi all olid, käisin ühe veekogu kallastel vaatevälja puhastamas. Sai pisut risti-rästi olevaid roostiku kõrsi harvendatud, et veekogule parem vaade oleks. Nüüd kevadel sinna tagasi minnes avastasin, et see lumi on olnud ikka üpris kõrge ning tol hetkel maksimaalselt madalalt maha võetud rookõrred olid praegusel hetkel siiski liiga kõrged, et soovitud madalat vaatenurka saavutada. Aga eks pisut parem pilt veekogule sai siiski tagatud. Nimelt on seal veekogul mulle silma jäänud hallpõsk-püti paarike, soovisin neid pisut paremini sel kevadel jälgida.

Vaade veekogule, enne ja pärast:

Ehk siis hea mõte ei saanud seekord kahjuks teoks. Kuna olin ka varjevõrgu, millega end maskeerida, koju unustanud, olin üsna lihtsalt märgatav ja ega mul seal kõrgeid ootusi õhtu osas polnudki. Kuid istusin ja vaatasin, kes seal siis tegutsevad.

Esimesena hakkasid silma hoopis rootsiitsitajad, kes mulle üsna lähedal toimetasid. Kes otsis toitu, kes korjas pesamaterjali. Mõlemal pildil peaks olema sama isend, isane rootsiitsitaja.

Nagu ka varasematel aastatel, oli ka sel korral seal kohal üks hallhani. Huvitav, et nad igal kevadel seal peatuvad. Varasemalt olen neid paari kaupa kohanud, seekord oli näha vaid üksik isend.

Ta märkas mind kaugelt ning hoidis pigem eemale. Käis korra lähemalt uudistamas, kuid lahkus tuldud peidupaika tagasi.
Hallpõsk-pütid, keda ma sinna tegelikult vaatlema olin läinud, peitusid seekord hoopsiki roostikku ning tegid oma kriunuvat häält seekord varjus. Tundus, et neid oli kahes lokatsioonis, ehk et neid võis seal olla ka rohkem, kui vaid üks paarike. Õhtu lõpul ma neid vilksamisi kaugel kaugel ka nägin, kuid need pildid ei vääri näitamist.

Õhtu kõige ärevamaks hetkeks kujunes hoopis üks luikede olukord. Kaks kühmnokk-luike ujusid mulle kenasti vastu, kenasti lehvis sulgedega (ilmselt emand) eespool, teine temast pisut taga. Kaunis ning romantiline vaatepilt, pulmarüüs linnud.

Ühtäkki aga sirutas tagumine lind (arvatavasti siis isaslind) oma tiivad ning hakkas mu poole lendama, samal ajal jalgadega vastu vett plaksutades. Alguses ei saanud arugi, mis toimub, kuid koheselt sai selgeks, et ta oli oma “naise” kaitseks välja astunud ning minule nähtamatus kohas olnud konkurenti peletama asunud. Mittesoovitud lind panigi jubeda pladinaga plehku. Ma ei jõudnud eriti seal reageeridagi, kõik käis väga kähku. Ehk tagantjärgi vaadates oleks võinud seesama isane hoopis peategelasena fookuses olla, aga ma sattusin hoopis põgeneva linnu peale. Oli mis oli, alati kõik ei õnnestugi :).

Klikka pildile, et näha seda möllu suuremalt:

Kui rahu oli majas, toimetasid linud omasoodu edasi :).
Mina jõudsin veel ühe lähipildi mööda ujunud rääkspardi isandast teha ning saigi rahulikult õhtu lõppenuks kuulutada :). Juba mõned päevad hiljem olin taas looduses, seekord oma kodumetsas ja kerge lumesajuga, kuid ega ma ka siis tühjade mälukaartidega tagasi tulnud :). Sellest juba peagi…