Märtsis jõudsin pildistama täpselt kahel korral :). Eelmisel laupäeval oli ilm kaunis ning seetõttu ka kindel plaan minna ja seda ilma nautida, loomulikult koos fotoaparaadiga. Seekord sai suund võetud Põhja-Eesti kõige põhja-poolsemasse tippu (väike googeldamine reedab selle täpsema koha :D). Olen seal ikka ja jälle käinud, ning alati midagi lahedat kogenud.
Mere ääres on selgelt rohkem siblimist, mis hoiab põnevuse üleval. Esimeste lindudena tervitasid mind mõned laululuiged ja ristpardid.

Klikka pildile, et näha suuremalt:

Peale laululuikede lahkumist silmasin eemalt kahte pardist suuremat keha minu suunas lendamas. Nendeks osutusid 2 hallhane, kes pisut eemale kivile end hiljem ka puhkama sättisid. Olgu selgituseks öeldud, et hallhaned on neist muudest ränduritest minu jaoks ühed vähem nähtavamad. Viimased aastad olen mõnda siiski ikka kohanud.

Veel päris mere ääres metsas olles sattusin ühel hetkel peale paarile pöialpoisile, kes seekord maa lähedale olid toituma tulnud. Neid pildistades ma kunagi midagi ei looda ja kõik pildid, mis saada õnnestub, on suure töö vili, segatud osakese õnnega :). Jamasin nendega kindlasti tunnikese, et midagigi saada. Kasutan alati seda võimalust maksimaalselt ära, sest see treenib mind olema kiirem, oskama paremini hinnata linnu käitumist ja seeläbi suurendama õnnestunud piltide %.

Edasi sai suundutud juba eemal olevasse, sellisesse vanasse ja räsitud ürgmetsa, kus on nii maha langenud puid, erinevaid veelompe, üleujutatud alasid ja ojasid- sellist looduse ürgset poolt. Naudin alati seal olemist ning alati kohtan seal ka väiksemaid tegelasi, keda taga ajada. Kunagi elas seal ka üks laanepüü (või rohkem), kuid kahjuks lõpetas üks metsas tegutsenud hiireviu selle liigi olemasolu ning nüüd näen seal vaid tihaseid. Seekord üllatasid ming tutt-tihased, kes olid eelpool kirjutatud pöialpoissidega sarnaselt päris maha toitu otsima tulnud. Lumi on ära sulanud ning tundus, et toidupoolist jagus seal küllaga. Puude vahelt langev loojuva päikese valgus mängis mulle kohati kätte unelmate valgusolud ning stuudiomekiga taustad.

Olles hakanud oma looduses käike rohkem dokumenteerima, olen õppinud vaatama ringi ning märkama ka muud looduses olevat. Need saab üldjuhul küll telefoni kaameraga jäädvustatud, kuid hetked saab siiski pildile püütud.

Kui olin juba oma 5km ringi tatsanud, liikusin mööda mere-äärt tagasi autoni. Sel hetkel õnnestus näha kaks harvem kohatavat õõnetuvi (keda viimati kohtasin aastal 2020!!) ning üht paarituvat luigepaari. Viimaste jälgimine oli omamoodi põnev, just ennekõike see õrnuste ja armastuse teineteisele jagamine. Kõik see on nii aus ja siiras, see mulle looduse puhul meeldib.

Eks neid hetki jäi pildile enamgi, kuid usutavasti muutuks see juba liiga pikaks tähelepanu röövimiseks :). Kui oled nii kaugele lugenud, olen juba tuhandega tänulik, et mu kogemused kellegile korda lähevad :).